Kui ma viis aastat tagasi andsin ise Majale persooniloo intervjuu1, siis jõudsin seal muu hulgas väiteni, et heaks ruumiloomeks vajame avalikku sektorisse rohkem loomingulisi ametnikke. Mul on hea meel näha, et sinu tegevus on selle visiooni kehastus. Töötad heas mõttes loomingulise ametniku ja ruumikunstnikuna, oled see, kes püüab igat osapoolt mõista, oskab strateegiliselt mõelda ja suudab pakkuda ruumilisi lahendusi. Kas oskad kirjeldada, mis on olnud sellise mõtlemis- ja tegutsemisviisi üldiseks aluseks?
Tõsi, kui mul poleks olnud võimalust teha loomingulist tööd, või teisisõnu, kui mul poleks õnnestunud omale loomingulisi tööülesandeid püstitada, siis ei töötaks ma üldsegi mitte kohalikus omavalitsuses. Kõik algas juba tööintervjuust, kus sai välja kaubeldud neljapäevane töönädal ja õigus jätkata tööd erasektoris reedeti ja nädalavahetustel. Hiljem olen küll pidanud niinimetatud loomingulisest reedest loobuma, kuid olen jätkanud iseseisvat praktikat. Seega, esimene eeldus on olnud õigus ja vabadus teha paralleelselt tööd arhitektina, projekteerida hooneid ja visioneerida linnaruumi. Lisaks vaimu värskena hoidmisele on praktiseeriva arhitekti ja planeerija kogemus linnaarhitektile oluline, sest võimaldab näha oma tööd avalikus sektoris kõigest suurema protsessi osalisena. Selliselt kujuneb välja tunnetus avaliku ja ühiskondliku ootuse ning eraomaniku ootuste vahel. Näen, et omavalitsuse arhitektil on roll oma arvamuse või näiteks üldplaneeringus seatavate tingimuste kaudu tasakaalustada tellijate pragmaatilisi soove ja nõnda suurendada arhitekti võimalusi kvaliteetsete lahenduste projekteerimiseks.
Minu kogemus on sarnane. Isegi kui ei projekteeri, tuleb ruumilisi lahendusi vähemalt peas läbi töötada ja selleks peab aega olema. Kui vaim närtsib, jääb ka ametnikutöö tuimaks.
Kui oled olnud ka ise märkuste saaja positsioonis, teed märkuseid palju kaalutletumalt. Püüan planeeringutele ja projektidele tingimusi andes ja projekte kritiseerides mõista teise poole huvisid. Enamasti on nende huvide saavutamiseks ruumiliselt erinevaid viise, mille ära tundmiseks tuleb minna lahendustesse sisse, need sageli ka graafiliselt läbi kaaluda. Ka planeeringute või strateegiliste dokumentide koostamisel on vajalik tajuda ja usaldada arhitektuuri võimalusi ning näha ka heal eesmärgil seatavate tingimuste võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid.
Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.
Sellega seoses on kujunenud välja paar põhimõtet, millest olen juhindunud: panna suuremat rõhku ja aidata kaasa just neile plaanidele, mille õnnestumine on vähem tõenäoline. Kõik teedrajavad ja uuenduslikud projektid vajavad tuge, et nad bürokraatia survel vanasse rööpasse ei vajuks.
Teine oluline põhimõte, mida julgen kõigile, eriti ametnikele soovitada, on julgus täita mõnda ülesannet ka natuke halvasti, poole vinnaga. Kui mõelda innovatsioonile ja loomingulisusele filosoofiliselt, siis on hädavajalik, et tekiks tegevustes paus. Ametnikuna täituvad tööpäeva kõik tunnid väga lihtsalt. Selline olukord ei ole üldiselt võimalik, et ametnikul oleks aega niisama istuda. Väljapääs sellest nii‑ öelda asjaliku ametniku lõksust seisnebki julguses olla mõnes asjas natuke laisk, mitte eeskujulik töötaja, ja teha selle asemel midagi ekstra. Oluline on julgus eristada olulist ebaolulisest. Enamiku olulisemate asjade kohta, mis ma avaliku sektori arhitektina saavutanud olen, ei ole keegi küsinud.
Ühiskonnast pole päris kadunud mõtteviis, et arhitektitöö avalikus sektoris peakski olema ametnikutöö, milles pole eriti loomingut. Ma oma kogemuse kaudu tunnen, et bürokraatlike rollide täitmiseks sobivad hoopis teised inimesed, aga ka loova arhitekti roll on avalikus sektoris paratamatult vajalik. Kas on nii, et linnaplaneerimine ja linna (avaliku sektori) arhitekti töö on olemuselt pigem kunst kui tehniline ja bürokraatlik töö?
See on kunst bürokraatia vahenditega! Eks on kõike, ja väga palju sõltub endast, kuhu poole sukelduda. Mulle pole koosolekud ja bürokraatia kunagi meeldinud, teen seda vaid nii palju, kui hädapärast vaja on. Päris palju teeme graafilist tööd, pakume välja lahendusi, kuid seda siiski skeemi või eskiisi tasandil, et lahendusi tõestada ja võimalusi avada. Kõige rohkem loomingut on lähteülesannete püstitamisel ja ülesannete mõtestamisel, samuti diplomaatial ja väitlusel – sisuliselt näitekunstil. Üsna palju peame motivatsioonikoosolekuid nii arendajatele kui kolleegidele uute mõtteviiside juurutamiseks. Ruumiloome osakonnas töötame väga erinevates mastaapides: üle-linnalistest strateegiatest ja planeeringutest kuni väikevormide ja äärekivideni.
Ma olen avaliku sektori ruumiloometöö olemust mõtestanud nii, et selle töö keskne objekt on avalik ruum. Seda mitte lihtsustatud kujul, kus avalik ruum on mingi eraldiseisev objekt, vaid et see on paratamatult eksisteeriv, kõigile kasutamiseks ja kõike ühendav ruum. Kui pidada olemasolevat ja loodavat avalikku ruumi silmas kõikjal, igas otsuses ja igas mõõtkavas, leiavad selgema tähenduse, lahenduse ja koha ruumistruktuuris ka kõikvõimalikud poolavalikud ja privaatsed ruumid, sealhulgas hooned. Samuti saab avaliku ruumi kaudu mõtestada vajadust nii regulatsioonide kui vabaduste järele.
Olen märganud, et erinevates omavalitsustes käsitletakse avalikku ruumi väga erinevalt. Kodanikuaktivismi rollis olen kokku puutunud kohalike omavalitsustega, kus avalikku ruumi nähakse väga kitsalt maaomandist lähtuvalt. Neis omavalitsustes planeerimisel sisuliselt ei eksisteeri avalikku ruumi väljaspool omavalitsusele kuuluvaid kinnistuid. Kõik ülejäänu on eraomandi puutumatuse põhiseaduslikust printsiibist lähtuvalt omaniku suva või suuremeelsus, kas tekib ruumikvaliteet või ei. Minu meelest on selline suhtumine äärmiselt vale ja planeerimisseadusega vastuolus. Pealegi piirame omaniku vabadusi ju alati, sest kust tulevad piirangud hoone suurusele, tüübile ja kõrgusele. Kui koostasime Haabersti üldplaneeringut, küsisid maaomanikud mitmel juhul kõrghoone rajamise võimalust linnaehituslikult täiesti suvalises asukohas ja pidasid ainsaks legitiimseks kõrguspiiranguks lennuohutuse kõrguspiiri. Kui krunte üksikult vaadata, siis head põhjust keeldumiseks polegi, aga tervikuna pole tehniliselt ega linnaehituslikult võimalik, et kogu piirkonnas, igal krundil, oleksid kõrghooned lubatud. Nende koosmõju linnale ja omavahel oleks katastroofiline. Soovin öelda, et ühe krundi väärtus ilma ümbritseva linnaruumita on olematu, väärtus ilmneb tervikus.
Kui tegutsesin linnaruumiga aktiivse kodanikuna Telliskivi seltsis, oli üks meie põhilisi motosid, et küll ühel hetkel võtab linn meie tegevused üle, sest selleks avalik sektor olemas ongi. Seda on näha, et Tallinna strateegiakeskuse ruumiloome osakond ongi avaliku ruumi teemad üsna tugevalt üles võtnud, ja praeguseks tundub kodanikuaktiivsuse aeg ruumiloomes justkui hääbunud olevat. Aga kas avaliku ruumi täisväärtusliku arendamise ja hoidmise jaoks piisab teie tööst?
Meie 11-liikmeline ruumiloome tiim on küll entusiastlik, kuid puutume kokku siiski vaid teatud osa Tallinna ruumiotsustega, igapäevase linnaplaneerimise ameti tööga me kokku ei puutu. Teeme koostööd ametitega erinevates valdkondades – mis puudutavad avalikku ruumi ja selle disaini, linnaruumiliselt oluliste alade ja hoonete ruumilahendusi, strateegiaid, üldplaneeringuid ja arhitektuurivõistluseid –, kuid me oleme teiste ametitega võrdväärsed ja mitte enamat.
Kodanikuaktivism on vajalik, sest see tasakaalustab alati väga selgelt ja reljeefselt väljenduvat erahuvi ning muudab linnale pisut kergemaks tasakaalustatud otsuste langetamise. Samuti on muudatuste ellu kutsumiseks ja ruumikvaliteedi saavutamiseks vahel vaja toetavat või nõudlikku häält. Rohkem tahaks kuulda arhitektide liidu ja arhitektuurikeskuse või arhitektuuriülikoolide arvamust olulistes ruumiküsimustes. Õnneks on nüüdseks jõudnud kodanike hääl linnaruumiküsimustes ka poliitilisele tasandile ehk kvaliteetset linnaruumi ja muudatusi nõuavad ka parteid.
Eelmisel aastal vaatasime Esna galeriis näitust sinu isast ja minu ühest õpetajast Avo-Himm Looveerist. Miskipärast jäid mulle sealt meelde tema maalid, millel looduslikud jõud justkui valitsevad ehitatud keskkonna üle. Need aastakümnetetagused maalid tundusid olevat ajast ees. See kõik seostus nüüdsel ajal esile tõusnud arusaamisetega, et loodus ja ökovõrgustikud ulatuvad sügavale linnade sisse ning ka arhitektuuris ei peaks kunagi loodust unustama. Kas võiks mõelda, et tulevikulinnas kujunevad looduslikud võrgustikud tehnilistest võrgustikest olulisemaks?
Minule muide ei olnud isa koolis õpetaja, ma kuidagi pelgasin seda ja nihverdasin ära. Isa oli suur ökoehituse huviline küll. Juba 40 aastat tagasi püüdis ta ise täissaviseina ehitada ja katsetas looduslike lahendustega. Need kukkusid tal nii looduslikud välja, et midagi püsivat ruumi, kahjuks, alles ei ole jäänudki. Ka maalides on tal loodus arhitektuuri kõrval võrdselt olulisel kohal, seal on läbiva teemana samuti arhitektuuri saamine uuesti looduse osaks. Tookord oli looduse hävitamine ja looduskauge elukeskkonna rajamine paneellinnaosade ehitamisega suures hoos. Nüüd on ühiskond keskkonna pärast pigem globaalselt mures. Praegu loodusel hästi ei lähe ja peame aitama elurikkusel linna tagasi tulla – see aitab ka inimest.
Mulle meenub sinu analüüs sellest, kuidas merele avanevas Tallinna kesklinnas pole ühtki mereäärset parki, merest lõigatakse ära ka Kadrioru pargi mereäärne lõik ning selles kontekstis oleks Kalarand selliseks pargiks iseenesest sobiv koht. See ei läinud nii ja võib-olla polnud vajagi. Ma pean linna tihendamist vajalikuks, aga kuhu tekib tihedalt rahvast, seal kasvab ka vajadus pargi järele. Kas järjest kivisemaks muutuvas linnakeskkonnas oleks ka praegu põhjust püüda luua Tallinna tihenevasse mereäärsesse kesklinna muu hulgas mõnd suuremat haljasala?
Kesklinnas on mereäärse pargi vajadus endiselt olemas. Eriti oluline on lauge rannajoon, mis liidab mere ja maa kokku. Kalarannas õnnestus see säilitada. Lennusadama võistlustöös planeerisime kunagi sinuga koos ju lausa ühe üle ujutatava väljaku, et seda sidet eriti rõhutada. Kesklinnas on lisaks haljasaladele sama olulised ka teised jalakäijale disainitud väliruumid.
Koostatavas kesklinna üldplaneeringus vaatamegi kesklinna avalikku rekreatsiooniruumi laiemalt kui parkidest ja puiesteedest koosnevat rohevõrgustikku. Oleme eesmärgiks seadnud sotsiaalselt sidusa avaliku ruumi võrgu planeerimise. Püüame sotsiaalse ruumi võrku põimida ja kujundada lisaks rohevõrgustikule ka jalakäijate alad, plastid ja tänavad ning kohad, kus juhtub midagi põnevat, kus asuvad kohvikud ja ärid, kus on avaliku kasutusega hooned või on olemas linnaruumiline potentsiaal tänavakaubanduseks. Sotsiaalse avaliku ruumi võrgu osadena võib tuua näitena Vanalinna ja Rotermanni kvartali, samuti rannapromenaadi, kus haljastust on väga napilt, aga rekreatiivne ja sotsiaalne väärtus isegi kõrgem kui pargis. Loome tingimused sotsiaalsete kohtumiskohtade rajamiseks, olgu lihtsaima näitena toodud pinkide ja mängimiskohtade kavandamine tänavatele. Selle lahendusega vastame linnastunud ja vananevate ühiskondade tänapäevastele suurtele väljakutsetele, nagu üksilduse ja ülekaalulisuse pandeemia.
Kalarand on suurepärane koht ujumiseks otse keset linna ja see õnnestus suure vaevaga päästa, aga võtan vahelduseks jutuks hoopis isikliku mure. On tekkinud paradoks, et kuigi kaitsesin lauget randa, mis tundus lausa ideaalne, ei ole see minu jaoks sel kujul enam kasutatav, sest vette minekuks mingi sügavuseni peaksin käega kuskilt kinni hoidma. Nüüd märkan ruumis tihti, et kui kuskil tekivad mu ebatäpseks läinud liigutuste tõttu takistused, siis tegelikult ei puuduta see vaid mind. Arhitektina paneb see ruumi ja ruumikasutajaid avaramalt nägema.
Tean, et oled olnud üks peamiseid eestkõnelejaid Kalaranna liivaranna ja ujumiskoha säilitamiseks ja nüüd on sul raske selle olemasolu nautida. Kui endal kõik tavapärane, siis ei tule selle pealegi, et meri ja mererand kellelegi barjääriks on. Tegelikult on lahendus muidugi äärmiselt lihtne. Randa on vaja paigaldada käsipuu, mis ulatuks otsapidi ujumissügavuseni. Sellest kinni hoides saab ebatasasele põhjale ja lainetusele vaatamata kukkumist kartmata vette minna. Olen sellist lahendust näinud Soomes ja see töötas väga hästi. Neid, kes taolise lihtsa disaini abil vette pääseksid, ei ole ühiskonnas sugugi vähe kui mõelda kas või eakatele. Selliseid nähtamatuid barjääre on ju tegelikult linnas mitmeid.
Nii on, ja barjäärid on eri inimestele erinevad. Mõnele on barjääriks iga väike aste, mõnele hoopis istumisvõimaluste liigne hõredus ja kokku on see pilt inimestest päris kirju.
Sa oled väga jõuliselt selgitanud valgusfooride linnaruumi katkestavat mõju. Ka see tundub ju enamikule arusaamatuna. Aga kui süveneda, siis tõesti ongi paljudele takistuseks, näiteks neile, kellel on jalgrattaga raske peatuda, või neile, kellel tänava ületamine võtab rohkem aega, samuti vaegnägijatele. Reguleerimata ülekäigurajal on kohustus jalakäijale alati teed anda ükskõik mis hetkel ja kui kaua see aega võtab.
Tavaline ülekäigurada on hea ja lihtne näide eri ruumikasutajate õiglasest kokkusobitamisest, aga et sellega koos ka liikluskultuur päriselt ohutuks teha, nõuab juba osavat disaini ja eri ruumikasutajate sügavat tunnetamist. Mitmetes maades peetakse elementaarseks, et tänava projekteerimises on oluline osa arhitektil. Meil on see juhtunud nii üksnes mõne ühiskondliku algatuse toel ja suurem osa tänavaid kavandatakse nagu tehnorajatisi teedeinseneri poolt. Kuidas arhitekti ja inseneri rollid tänavate kavandamisel targasti siduda, et kogu tänavavõrgustik muutuks tagasi inimlikuks?
Mulle tundub inseneride ja arhitektide mõtlemise põhimõtteline vahe olevat selles, et insenerid püüavad asju lahterdada ja üksteisest eraldada, samas kui arhitektid püüavad asju kombineerida ja sulandada. Tänavaruumis näiteks meeldib arhitektidele jagatud ruume ja kombineeritud lahendusi välja pakkuda, samas kui insenerid eelistavad selgeid ruumijaotusi ja reguleeritud või eritasandilisi ristmike. Mõlemal viisil on võimalik ohutut ruumi luua. Tänavate projekteerimisel peaks minu meelest arhitekti ja inseneri suhe olema sarnane hoonete projekteerimisega, kus hea inseneri tunneb ära sellest, et konstruktsioonid jäävad märkamatuks.
Hea liiklusinseneri töö tunneb ära selle järgi, et seda pole märgatagi: liigutakse intuitiivselt soovitud viisil, puuduvad ülemäärased liikluskorraldusvahendid. Meil levinud torupiirded, betoontuvid ja ‑ pätsikesed ning liiklusmärkide rohkus on eelkõige indikatsiooniks halvast ruumikvaliteedist. Suurem osa linnatänavaid, väiksemad tänavad, peaksid olemagi puhtalt loomingu objektiks, seal on liiklustehniline osa nii väike võrreldes kogu muu ruumilahendusega. Ka suuremate piirkonna identiteeti ja suuremat ruumiväärtust omavate tänavate projekteerimine peaks algama arhitektuursest kavandamisest, funktsioonide ja vajaduste kaardistamisest, parimal juhul arhitektuurivõistlusest. Loomulikult ei vähenda see inseneride rolli! Siiski ei ole ma väga palju kuulnud, et insenerilt maja projekti tellitakse, ehk ei peaks see ka tänavate puhul alati nii olema.
Mulle jääb linna liiklusteede arendamise ühe näitena järjest rohkem silma üks läbiv trend, mida märkan eriti seetõttu, et oma lühikeste liikumisdistantside tõttu olen nüüd sunnitud taksokasutaja. Näen lausa autokasutaja unustamist, sest paljud teed ehitatakse üksnes sõiduvahendile, mõtlemata sellele, et auto on ju selleks, et kuskile jõuda ja sealt on kord vaja ka välja astuda. Kogesin seda hiljuti näiteks Reidi tee ääres, kus avastasin, et mereäärsele promenaadile on üsna võimatu pääseda, sest seal ei saa peatuda.
Üldiselt muidugi on tänaval peatumise võimaldamine vajalik. Selle puudumine on tõesti veel üheks nähtamatuks barjääriks. Oleme parasjagu ruumiloome tiimiga välja töötamas kitsaste tänavate lahendusi. Püüame leida töötavaid, kuid standardist ruumisäästlikumaid lahendusi ning need linnaametite vahel kokku leppida. Lähtume objektide tegelikest mõõtmetest ja päriselus väljakujunenud ebastandardsetest olukordadest. Disainime ühe sõiduraja laiuseid, kuid kahesuunalisi tänavaid, et säilitada rohkem peatumise ja parkimise kohti, ühe meetri laiuseid taskuid peatumiseks taksodele ja kulleritele ja muud.
Laiema kontekstina: mõni aasta tagasi õnnestus kokku leppida Tallinna üheksa tänavatüübi põhimõttes. Kui varem liigitati tänavaid ainult autoliikluse mahu ja iseloomu alusel magistraaliks, jaotustänavaks ja kõrvaltänavaks, siis [uude] tänavatüüpide liigitusse lisati kohaväärtuse skaala ehk ruumi kvaliteedi kriteeriumi. Praegu niisiis tegelemegi kohaväärtuse kvaliteetide sisse toomisega tänavaruumi lahendustesse.
Oli kord periood, mil mina töötasin arhitektina Kuressaare linnavalituses ja sina Kihnu vallavalitsuses. Meie kursuselt läksid omavalitustesse tööle veel mitmed ja meid on isegi nimetatud linnaarhitektide kursuseks. Mulle on see aeg meelde jäänud viljakate mõttevahetustega, eriti on meeles, kuidas rääkisid kihnlaste vabameelsest suhtumisest ehitusse. Nüüd oled sa juba pikalt töötanud Tallinnas. Kas on midagi, mida Tallinn võiks õppida Kihnult?
Alustasin oma linnaarhitekti tegevusega Kihnu saarel kohe peale EKA lõpetamist ega kahetse seda aega. Mõtisklesin seal mitmel olulisel teemal. Näiteks sain kihnlastelt hea õpetuse, kuidas bürokraatlikult võimalikult vähe ehitamisse sekkuda. Samaaegselt oli õhus ootus, et Kihnu küla miljöö toetaks kihnu suurepärast käsitöö- ja pärimuskultuuri kuvandit. Kihnu külad ja majad ongi väga ägedad, kuid klassikalises mõttes miljööväärtuslikke hooneid seal eriti ei leidu. Majad kujunevad seal koos inimestega: välisseinad on kasutusel nagide ja panipaikadena ning räästaalused istumiskohtadena. Siis pidingi sõnastama üldisemad planeeringulised printsiibid hoonete arvu ja paiknemise kohta külatänava ääres, mis võimaldaksid vaba ja soodsa ehitustegevuse ning samal ajal tagaksid külamiljöö säilimise ka juhul, kui [hoone] ehitatakse üleni profiilplekist. Profiilpleki kasutamine kuuride ehitamisel on printsiibis kooskõlas sealse ehitamise traditsiooniga: kuurid ehitati Kihnus ikka kõige käepärasemast materjalist. Sellele ei olnud võimalik kätt ette panna. Valdavalt püsib sealne keskkond kogukonnal, suuremat sekkumist nõuab vaid suvitajate ja väljast saabujate ehitustegevuse ning uute tüpoloogiate sulandamine. Eks suurem osa Eestist elab ju sarnaselt, ehk see teadmine ise ongi väärtuslik ka Tallinnas?
Ühest küljest jõuame väga erinevate ruumikasutajate mõistmise vajaduseni ja vaba loomingu tähtsuseni, teisest küljest näeme ühiskonnas järjest rohkem usku sellesse, nagu peaks hea elukeskkond olema kuidagi mõõdetav, arvutatav, programmeeritav. Kas need eesmärgid saavad üldse klappida?
Mulle meeldib Villu Tamme laulutekst, kus ta ütleb: „Võrdsus pole see, et kõigile üks ja sama. Võrdsus on see, et igaühele oma“. Minu meelest see lihtne tõdemus vaba valiku olulisusest ei jõua meil regulatsioonidesse ja seadustesse. Regulatsioonides ja andmesüsteemides on vaja teha väga palju lihtsustusi ja üldistusi. Sellised inimeste elusid mõjutavad lihtsustavad reeglid on kirjutatud näiteks määrusesse „Eluruumidele esitatavad nõuded“, linnatänavate standardisse ja paljudesse planeeringutesse. Eesmärk on ju ikka üllas: hoida ära mingisugused väärnähud, aga välja tuleb ühetaoline elukeskkond. Saan aru, et peab olema ühtne skaala, kuid see ei tohiks olla universaalseks seaduseks.
Kuhu linnaplaneerimine edasi liigub? Kas aimad teemasid, mida praegu ei teadvustatagi, aga tasub juba ettevaatavalt silmas pidada?
Maailm muutub kiiresti, aga linnad püsivad sajandeid. Mulle näib, et linnaplaneerimine on keskendunud liialt aktuaalsetele probleemidele reageerimisele. Ühest küljest vajaksid kiired muutused küll paindlikku linnaruumi kureerimist jäikade planeeringute asemel, kuid teisest küljest peaks linnaehituses ja linnaruumi kujundamisel juhinduma vähemalt 100 aasta perspektiivist lähtuvalt. Sellises ajaperspektiivis toimuda võivate muudatuste mastaabi tunnetamiseks võib vaadata ajalukku. 100 aastat tagasi oli kõik teisiti: liikumisviis ja vahendid, elanike arv, majandussüsteem, haridussüsteem, leibkonnad, eluviis jms – kõik on muutunud. Kindlasti muutub linnaelu järgmise sajandiga sama radikaalselt. Võib-olla aga ei tohikski keskenduda sellele, mis kiirelt muutub. Ehk peaksime liikuma uuesti puhtakujulisema arhitektuurse linnaplaneerimise poole: tänavate, platside ja parkide ning majade ja hoovide iseloomulike proportsioonide ja võrgustike kavandamisele.
Seda mõtet võib ehk resümeerida nii: linnaplaneerimise mõistlik tee näib olevat liikuda oma juurte juurde tagasi. Näiteks autod ja hobuvankrid on oma mõõtudelt ja otstarbelt üsna sama asi ning kuigi vorm ja tehnoloogia kipuvad muutuma, siis vastavad ruumisuhted ei muutu ilmselt ka tulevikus.
TOOMAS PAAVER on arhitekt.
PÄISES foto: Paul Kuimet
AVALDATUD: Maja 111 (talv 2023), peateema “Tänavarahutus“
1 Kaja Pae intervjuu ruumiloome eksepertrühma juhi Jaak-Adam Looveeriga, Maja 91 (sügis 2017).
