Maja sajanda numbri puhul!

Kehtestada, luua ja paistvusele tuua

Arhitektuuri ja laiemalt ruumiloomet käsitlevad kriitilised ja mõtestavad perioodikatekstid on kahtlemata osake kultuuriajakirjandusest. Kultuuriajakirjanduse peamine otstarve on kultuuriväljal toimuvat kajastada, kaardistada ja mõtestada. Seepärast võib jääda mulje, et kultuuriajakirjandus on kultuuritoodangu ja kultuuriprotsesside suhtes järel-tulev – ja sedakaudu kuidagi teisejärguline. Niisugune teisejärgulisus on laialt levinud (eel)arvamus, millega puutume kokku kasvõi siis, kui keegi ütleb, et kriitik on see, kes ise luua ei oska. Ma arvan, et selline arvamus või esmamulje on väga petlik. See ei taba sügavamat viisi, kuidas kultuuriajakirjandus kultuuriväljal toimib. Sest kajastus-, kaardistus- ja mõtestustöö, mida kultuuriajakirjandus läbi viib, ei eksisteeri kultuuriväljast kuidagi abstraktselt eraldiseisvana, vaid on alati juba lõimitud lahutamatusse tagasisidesõlme nähtuste ja protsessidega, millest ta oma ainese ammutab.

Võib-olla oleks selgitusjõulisem sõnatada seda ümberpööratult: kultuurinähtused ja -protsessid pole mitte kunagi täienisti sõltumatud kultuuriajakirjandusest, mis neid mõtestab.

Kultuuriajakirjandusel on (sümboolselt) kehtestav toime, milleta kultuuriväli ei tuleks tähendusliku ja arenevana paistvusele. Viivi Luik ütles kunagi Mati Undi „Sügisballi“ kohta, et enne seda polnud Mustamäed mingis mõttes olemas, kuna enne seda polnud keegi Mustamäed sõnas nähtavale toonud. Sama lugu on kultuuriajakirjanduse ja kultuurinähtuste omavahelise suhtega: sedakaudu, kuidas kultuuriajakirjandus kajastab, kaardistab ja mõtestab midagi, ta ühtlasi ka kehtestab, loob ja toob midagi paistvusele, tagades nõnda kultuuriväljale tervikuna aja(loo)lise järjepidevuse. Alles läbi kultuuriajakirjandusliku mõtestuse saavad kultuurinähtused väljaöeldult selleks, mida nad tummalt ja vaikimisi alles võimaldasid. Ning sama kehtib otse loomulikult ka arhitektuuriajakirjanduse puhul.

Käesolevas arutluses küsin põgusalt, mis võiks olla see, mis kultuuriajakirjanduse laiemas raamistuses on just nimelt arhitektuuritekstile loomuldasa iseomane. Mis eristab arhitektuuriajakirjandust teistest kultuuriajakirjanduse valdkondadest? Mida leidub siin sellist, mida mujal kuigivõrd ei leidu? Küsin seda ühelt poolt kõrvalseisjana, kuna olen kirjandusteadlane ja mitte arhitektuurikriitik, ning teiselt poolt juuresviibijana, kuna Maja ja Sirbi kolleegiumi liikmena on mul viimastel aastatel olnud võimalus lugeda ja kommenteerida väga suurt hulka ruumiloometekste. Kompenseerigu mõningat asjatundmatust värske kõrvalpilgu võimalikkus.

Idealismi ja materialismi piirjoonel

Mida siis leidub arhitektuuriajakirjanduses sellist, mida teistes kultuuriajakirjanduse valdkondades kuigivõrd ei leidu? Vastust tuleks minu arvates hakata otsima arhitektuuri enese loomusest. Sellest on kirjutanud väga sisuka artikli Urmo Mets. Ta ütleb, et arhitektuuritegevusel on pealtnäha kaks kujuteldavat äärmust: „Ratsionalistid mõistavad hukka ja heidavad üle parda ideedest ja tunnetusest pajatavad loojad, viimased jälle peavad formalistlikuks ja piiratuks kõiki, kes ei küündi kaugemale pragmaatilise ja tehnoloogilise organiseerimisest.“¹ Kuid Metsa loo iva seisneb selles, et ruumiloomeprotsessi on õigupoolest lahutamatult põimunud mõlemad poolused: „säärane nööril kõndiv tasakaalu hoidmine ongi arhitekti igapäevatöö põlisosa“.² Loen siit välja, et tasakaalu kaotamine ühes või teises suunas tähendaks sestap ka lõpptulemuse kui esteetilis-pragmaatilise terviku nõrgenemist. Urmo Metsa arutlust kandvaks sõrestikuks on niisiis tõdemus, et arhitektuur väestatakse mõõdetava ja mõõdetamatu, teadvustatu ja teadvustamatu, materialismi ja idealismi ristteel. Ta räägib sellest peaasjalikult küll „arhitekti igapäevatööd“ põhistava suhtumise või lähtehäälestuse raamistikus, kuid mõtet idealismi ja materialismi lahutamatust põimingust ja omavahelisest tasakaalust saab minu arvates laiendada ka arhitektuuri kui distsipliini ja iseäranis arhitektuuri kui kunsti olemusele. Mitte ükski teine kunstivaldkond – kui arhitektuuri sellisena käsitleda – ei ühilda neid pealtnäha nii vastandlikke suundumusi sedavõrd jõuliselt oma olemuse kõige põhimisemas tuumas, oma ambitsioonide n-ö paratamatutes tingimustes.³

Mis sellest ühilduvusest tuleneb? Pakun välja, et sellest tuleneb arhitektuurile (ja sedakaudu ka arhitektuuriajakirjandusele) loomuldasa omane pragmaatiline utopism, mida niivõrd selgel ja puhtal – või õigemini väljapuhastatud – kujul ei leia mitte ühestki teisest kultuurivaldkonnast (ega sestap ka mitte ühestki teisest kultuuriajakirjandusvaldkonnast).

Pragmatismi ja utopismi piirjoonel

Leidub nägemus, mille kohaselt igasugune kunstiline tegevus on vähemalt vähimal määral utoopiline – st taotleb kuitahes ümberpööratud vormis, kuitahes teadvustamatult ja kuitahes kaudsel viisil midagi olemasolevast erinevat ja paremat. Arvan, et sellele kirjutaksid omast vaatenurgast alla mitmed 20. sajandil utoopiaga tegelenud tuntud filosoofid – nt Ernst Bloch, Karl Mannheim või Louis Marin. Ka Thomas More’i kunagine uudissõna „utoopia“ kätkes endas ambivalentset sõnamängu. Algselt tähendas see „head mitte-kohta“ (eu/ou + topos). Utoopia oli More’i jaoks niisiis koht, mis on olemasolevast parem, kuid mida pole olemas. Kui jääda More’i algsele määratlusele truuks, siis pole keeruline näha fiktsioonis, sh kunstilises väljamõeldises utoopia ontoloogilist asupaika. Ka arhitektuurilist tegevust kui kunstilist väljamõtlemist võib sellest vaatenurgast tõlgendada kui fiktsionaalset pürgimust millegi olemasolevast erineva ja parema suunas. 

Seda püüdlust võib teostada teadvustatult või teadvustamatult, väiksemate või suuremate üksuste lõikes. Nii on Fredric Jameson eristanud utoopilist impulssi utoopilisest programmist: utoopiline impulss on osalisem, spontaansem ja obskuursem, utoopiline programm aga täielikum, süsteemsem ja selgepiirilisem. Jameson ilmestab kumbagi mõningate näidetega: utoopiline impulss avaldub terves hulgas nähtustes alates reklaamindusest ja kõikvõimalikest kommertsunistustest ning lõpetades poliitilise teooria ja liberaalsete reformidega; utoopiline programm aga hõlmab revolutsioonilist poliitilist praktikat, kavatsuslikke kogukondi ja manifestatsioonilisi tekstikatsetusi⁴. Kuid tema eristusel on ka ruumiloomeline võrdkuju: utoopiline impulss suhestub utoopilisse programmi täpselt samamoodi, nagu üksikehitis suhestub linna kui tervikusse. Ning ehkki kahtlemata on olemas nähtusi, kus impulsi ja programmi eristus pole lõpuni selge, võimaldab niisugune liigendus raamistada arhitektuuritegevust läbinisti utoopilistes terminites. Projekteerida hoonet, linnaväljakut, mälestusmärki – see tähendab kui tahes varjatud vormis anda ühtlasi järele utoopilisele impulsile tahta midagi paremat selles maailmas. Kavandada linnaosa või miks mitte tervet linnagi – see väljendab ühtlasi juba utoopilist kavatsust tahta allegoorilises vormis paremat maailma ennast.

Kuid arhitektuuriline utopism eristub vähemalt ühes mõttes üsna selgepiiriliselt teiste kunstide utopismist. Nimelt peegeldub selles utopismis arhitektuurile omane materialismi ja idealismi lahutamatu põiming. Kirjanduses, filmis või kujutavas kunstis kammitsevad utoopilist unistamist üksnes kujutlusvõime ja keele piirid. Arhitektuuriline utopism lähtub aga paratamatult etteantud sotsiaalsetest ja materiaalsetest tingimustest. Sestap on see alati vähemalt vähimal määral pragmaatiline utopism. Utopism, mille idealismi raamistab etteantud mateeria ja selle võimalused.

Arhitektuuriajakirjanduse kriitiline utopism

Ning selline pragmaatiline utopism avaldub oma spetsiifilisel viisil väga otsekoheselt ka ruumiloomet käsitlevates tekstides. Ja nimelt – mitte kusagil mujal kultuuriajakirjanduses ei ole ma kohanud sedavõrd süstemaatilisi, sirgjoonelisi ja analüütilisi osutusi sellele, mis ühe või teise kui tahes üksiku või üldise ruumiloomenähtuse juures on valesti. Sellist diagnostilist teravust ja üksikasjalikkust kohtame nii üksikute hoonete, parkide või linnaväljakute kui ka hõlmavamate transpordilahenduste, linnaplaneeringu või arhitektuuritegevust reguleerivate institutsioonide toimimise kriitika tasandil. Mitte ühtegi teist kultuurivaldkonda kajastavates tekstides ei osutata olemasolevatele vajakajäämistele, kitsaskohtadele ja probleemidele sedavõrd otsekoheselt, sirgjooneliselt ja ilustamata kui ruumiloomekriitikas. Toon selle väite toestuseks mõned kiiresti nopitud näited, et oleks aimata neid kandev diagnostiline kõnepruuk.

„EASi vahendusel regionaalarengu toetuseks jagatud projektimaailma suunitlus atraktsioonide rajamiseks tekitab küsimärgi, millist sisulist elamust kultuuriväärtuslikes kohtades ikkagi pakkuda, kas ei olda liialt kinni pinnapealses meelelahutuses?“

„Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jms loomisel, et needki võiksid pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust.“

„Kahetsusväärne näide on Vabaduse väljaku vabadussamba juurde paigaldatud tõkised, mis takistavad muidu rulatajatele loodud ideaalkeskkonnas tegutsemist.“

„Omavalitsustes kohtab tungi teha ruum nüüd lõpuks ometi „normaalseks“, „tänapäevaseks“, kaotada ebameeldivad, vaesust või mittesobivat ideoloogiat esindavad objektid või ruumilised situatsioonid, mõtlemata, et niiviisi kaotame suhtelise vaesuse kaudu tekkinud suure rikkuse ruumilise mitmekesisuse näol.“

Võtsin kõik need näited ühest Maja numbrist (suvi/sügis 2018), et oleks aimata nende tõepoolest suur kontsentratsioon. Minu viimaste aastate lugemiskogemus ütleb, et selline arhitektuuriajakirjanduslik kõnepruuk on tõepoolest sedavõrd läbiv ja järjekindel, et juba sajakonna suvalise lehekülje lugemise järel on mis tahes tasandil võimalik aimu saada kogu valdkonna suurematest murekohtadest. Kuid võrrandil on ka teine pool – düstoopilist diagnostikat saadab vähemalt samavõrra järjekindlalt utoopiline ravi. See tähendab – mitte kusagil ei osutata ka parandusettepanekutele, lahendustele, soovitustele või parematele visioonidele sedavõrd otsekoheselt, sirgjooneliselt ja sagedasti kui ruumiloomekriitikas. Toon samast Maja numbrist taas mõned näited.

„Niisugust tagasivaatavat arhitektuurikriitikat võiks Eesti kriitikamaastikul rohkemgi olla.“

„Arhitektuur ei peaks olema liigselt ära organiseeritud, ettekirjutav, vaid hoopis toetav, võimaldav.“

„Ainult usaldusele tuginedes on võimalik luua uut, eriilmelist ja rikastavat (ruumi)kultuuri.“

„Õiges asukohas välja toodud potentsiaal aitab väärindada tavapärast teekonda punktist A punkti B.“

„Tundlik ruumiga tegeleja võtab ette olemasoleva ja oskab täienduste ja tuleviku kujutluse abil selle olemasoleva sõlmida kaasaega.“

„Siin pole küsimuse all n-ö uue, algusest lõpuni välja mõeldud maailma visandamine, vaid tohutult tähelepanelik suhe reaalsusega.“

„Hoone asukoht on samuti ülioluline. Ja kui ongi igav koht, saab sellest tekitada enda jaoks ülesande ja intriigi.“

„Hämara osa võimekus sisaldada iga vaataja jaoks just temale olulisi kaalutlusi muudab seletamatu komponendi instrumentaalselt viljakaks.“

„Seega võiksid arhitektid õppust võtta nii neuroteadlastelt kui matemaatikutelt.“

Niisugune läbivalt abistav, soovitav, loovalt konstruktiivne kõnepruuk esineb kohalikus kirjandus-, filmi või kunstikriitikas märgatavalt harvemini. Ning ma kahtlustan, et arhitektuuriajakirjanduses tingib seda kõnepruuki just arhitektuurile enesele omane „nööril kõndiv tasakaaluhoidmine“ materialismi ja idealismi vahel, millest rääkis Urmo Mets. Kokkupuude paratamatult etteantud materiaalsete tingimustega on pannud kogu distsipliini enda eest pidevat kriitilist hoolt kandma. Kas see on niimoodi ainult meil või on ka mujal – seda ma ei tea. Kas see tuleneb vahetult valdkonna spetsiifikast või on see siinkandi kirjutajate harukordne koondsaavutus – selle üle võib vaielda.⁵

Ulmekirjanduses leidub alamžanr, mis ei idealiseeri utoopiat üle ning suhtub sellesse märksa pragmaatilisemalt kui varauusajal, Thomas More’i aegu suhtuti. Selleks žanriks on kriitiline utoopia, mille tuntuimateks esindajateks on ilmselt Ursula LeGuin, Marge Piercy, Joanna Russ ja Samuel Delany. Kriitiline utoopia kirjeldab küll olemasolevast paremat maailma, kuid lähtub veendumusest, et lõplikult täiuslik maailm pole saavutatav. Nii pöörab see ühelt poolt suuremat tähelepanu protsessile, kuidas praegusest maailmast paremasse maailma saada, ning teiselt poolt puudujääkidele, mis eksisteerivad ka tolles paremas maailmas eneses. Kriitiline utoopia ei kujuta utoopiat mitte niivõrd koha kui protsessina. Ning minu mõneaastane lugemiskogemus ütleb mulle, et ka eesti praegusel arhitektuuriajakirjandusel on tugevaid kriitilise utoopia jooni. Siingi ollakse fantaseerides valvsad olemasolevate puuduste suhtes ning pööratakse lähemat tähelepanu jooksvatele pragmaatilistele viisidele, kuidas praegusest maailmast paremat ehitada.

Sellega ei taha ma öelda, et leiaksime arhitektuuriajakirjandusest üksnes niisuguseid puudustele ja parandusettepanekutele keskenduvaid lauseid, nagu ülal tsiteerisin. Kaugel sellest. Ülaltoodud laused on lihtsalt kõige selgemini avalduv ja kõige lihtsamini edasi antav sümptom üldisest utoopilisest tundestruktuurist, mis arhitektuuriajakirjandust põhistab. See tundestruktuur hoiab alal väga laia tekstiampluaad, millega puutusin viimati iseäranis lähedalt kokku 2019. aasta Eesti Arhitektuuripreemiate Maja ja Sirbi artiklipreemia žüriitööd tehes. Parimate lugude algvalikusse sattus tekste, mis käsitlevad kriitiliselt mõnd arhitektuurilist või ruumiloomelist üksikobjekti, kuid tõusevad arenduse käigus kõrgemale pelgast „arvustuslikkusest“ ning panustavad midagi üldistavat ruumiloome kui sellise mõistmisse; filosoofilisi ja/või ajaloolisi mõtisklusi, mis ühtegi üksikobjekti otseselt ei käsitlegi, kuid millel on suur potentsiaal inspireerida üldinimlikult neid, kes selliste üksikobjektide loomisega tegelevad; interdistsiplinaarseid tekste, mille autorid ei pruugigi ruumiloomega igapäevaselt tegeleda, kuid mis seda enam võimaldavad ruumiloomele rikastavat ja värskendavat kõrvalpilku, andes loomuldasa mõista, et ükski distsipliin pole iseeneses suletud süsteem; arhitektuurisündmuste hõlmavaid ja mõtestatud kajastusi, mis hoiavad kriitiliselt ja diagnostiliselt näppu parasjagu aktuaalse arhitektuurimõtte pulsil; intervjuusid, mis lasevad ruumiloomel paista läbi arhitekti või ehitusinseneri isikuloolise, st individuaalse prisma. Kõigis neis kajastus ühel või teisel moel ühtlasi arhitektuurile enesele omane „nööril kõndiv tasakaalu hoidmine“ idealismi ja materialismi vahel. Ning kõik nad piilusid vähemalt ühe silmaga vilksamisi paremasse tulevikku.

Essee põhineb 6. detsembril 2019. aastal Tartus Kammivabrikus toimunud Eesti Arhitektuuripreemiate auhinnatseremoonial peetud pidukõnel.

JAAK TOMBERG on kirjandusteadlane, keda huvitab kirjanduse filosoofia, teadusulme ning utoopia ja utopistika. Tema järgmine uurimus “Kuidas täita soovi” käsitleb utoopilise kujutlusvõime s(t)aatust nüüdiskultuuris, mille tehnilisus on viinud realismi ja teadusulme otsustava lähenemiseni.

Foto päises: Johan Huimerind.

Avaldatud Maja ajakirja 2020 kevadnumbris Maja 100! (100).

1 U. Mets, „Mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris.“ – Maja nr 94, 2018 (suvi/sügis), lk 145.
2 Samas.
3 Kas pole nii, et võrreldes teiste kunstidega on arhitektuuriteose idee (oma võimalikus mitmetisuses) ja selle materiaalne kandja (oma tegelikus kasutuses) kõige vähem lahutatavad? Võib-olla pole, kuid mul tekib kiusatus niimoodi arvata, kuna kõikidest kunstidest on just nimelt arhitektuur see, mida inimesed kõige paratamatumalt kasutavad.
4 Vt F. Jameson, Archaeologies of the Future. The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London & New York: Verso, 2005, lk 3–4.
5 Seda „loovalt konstruktiivset kõnepruuki“ võib tingida asjaolu, et võrreldes teiste kultuuriajakirjanduse valdkondadega on arhitektuuriajakirjandust kirjutavate inimeste seas üsna palju neid, kes ise on töötavad ruumiloomepraktikud. See asjaolu võib jällegi omakorda tuleneda toimetajate sidemetest ja eelistustest.