Jaak Tomberg: arhitektuuriajakirjanduse kriitiline utopism

MAJA SAJANDA NUMBRI PUHUL

Kehtestada, luua ja paistvusele tuua

Arhitektuuri ja laiemalt ruumiloomet käsitlevad kriitilised ja mõtestavad perioodikatekstid on kahtlemata osake kultuuriajakirjandusest. Kultuuriajakirjanduse peamine otstarve on kultuuriväljal toimuvat kajastada, kaardistada ja mõtestada. Seepärast võib jääda mulje, et kultuuriajakirjandus on kultuuritoodangu ja kultuuriprotsesside suhtes järel-tulev – ja sedakaudu kuidagi teisejärguline. Niisugune teisejärgulisus on laialt levinud (eel)arvamus, millega puutume kokku kasvõi siis, kui keegi ütleb, et kriitik on see, kes ise luua ei oska. Ma arvan, et selline arvamus või esmamulje on väga petlik. See ei taba sügavamat viisi, kuidas kultuuriajakirjandus kultuuriväljal toimib. Sest kajastus-, kaardistus- ja mõtestustöö, mida kultuuriajakirjandus läbi viib, ei eksisteeri kultuuriväljast kuidagi abstraktselt eraldiseisvana, vaid on alati juba lõimitud lahutamatusse tagasisidesõlme nähtuste ja protsessidega, millest ta oma ainese ammutab. Võib-olla oleks selgitusjõulisem sõnatada seda ümberpööratult: kultuurinähtused ja -protsessid pole mitte kunagi täienisti sõltumatud kultuuriajakirjandusest, mis neid mõtestab. Kultuuriajakirjandusel on (sümboolselt) kehtestav toime, milleta kultuuriväli ei tuleks tähendusliku ja arenevana paistvusele. Viivi Luik ütles kunagi Mati Undi „Sügisballi“ kohta, et enne seda polnud Mustamäed mingis mõttes olemas, kuna enne seda polnud keegi Mustamäed sõnas nähtavale toonud. Sama lugu on kultuuriajakirjanduse ja kultuurinähtuste omavahelise suhtega: sedakaudu, kuidas kultuuriajakirjandus kajastab, kaardistab ja mõtestab midagi, ta ühtlasi ka kehtestab, loob ja toob midagi paistvusele, tagades nõnda kultuuriväljale tervikuna aja(loo)lise järjepidevuse. Alles läbi kultuuriajakirjandusliku mõtestuse saavad kultuurinähtused väljaöeldult selleks, mida nad tummalt ja vaikimisi alles võimaldasid. Ning sama kehtib otse loomulikult ka arhitektuuriajakirjanduse puhul.

Käesolevas arutluses küsin põgusalt, mis võiks olla see, mis kultuuriajakirjanduse laiemas raamistuses on just nimelt arhitektuuritekstile loomuldasa iseomane. Mis eristab arhitektuuriajakirjandust teistest kultuuriajakirjanduse valdkondadest? Mida leidub siin sellist, mida mujal kuigivõrd ei leidu? Küsin seda ühelt poolt kõrvalseisjana, kuna olen kirjandusteadlane ja mitte arhitektuurikriitik, ning teiselt poolt juuresviibijana, kuna Maja ja Sirbi kolleegiumi liikmena on mul viimastel aastatel olnud võimalus lugeda ja kommenteerida väga suurt hulka ruumiloometekste. Kompenseerigu mõningat asjatundmatust värske kõrvalpilgu võimalikkus.

Idealismi ja materialismi piirjoonel

Mida siis leidub arhitektuuriajakirjanduses sellist, mida teistes kultuuriajakirjanduse valdkondades kuigivõrd ei leidu? Vastust tuleks minu arvates hakata otsima arhitektuuri enese loomusest. Sellest on kirjutanud väga sisuka artikli Urmo Mets. Ta ütleb, et arhitektuuritegevusel on pealtnäha kaks kujuteldavat äärmust: „Ratsionalistid mõistavad hukka ja heidavad üle parda ideedest ja tunnetusest pajatavad loojad, viimased jälle peavad formalistlikuks ja piiratuks kõiki, kes ei küündi kaugemale pragmaatilise ja tehnoloogilise organiseerimisest.“1 Kuid Metsa loo iva seisneb selles, et ruumiloomeprotsessi on õigupoolest lahutamatult põimunud mõlemad poolused: „säärane nööril kõndiv tasakaalu hoidmine ongi arhitekti igapäevatöö põlisosa“.2 Loen siit välja, et tasakaalu kaotamine ühes või teises suunas tähendaks sestap ka lõpptulemuse kui esteetilis-pragmaatilise terviku nõrgenemist. Urmo Metsa arutlust kandvaks sõrestikuks on niisiis tõdemus, et arhitektuur väestatakse mõõdetava ja mõõdetamatu, teadvustatu ja teadvustamatu, materialismi ja idealismi ristteel. Ta räägib sellest peaasjalikult küll „arhitekti igapäevatööd“ põhistava suhtumise või lähtehäälestuse raamistikus, kuid mõtet idealismi ja materialismi lahutamatust põimingust ja omavahelisest tasakaalust saab minu arvates laiendada ka arhitektuuri kui distsipliini ja iseäranis arhitektuuri kui kunsti olemusele. Mitte ükski teine kunstivaldkond – kui arhitektuuri sellisena käsitleda – ei ühilda neid pealtnäha nii vastandlikke suundumusi sedavõrd jõuliselt oma olemuse kõige põhimisemas tuumas, oma ambitsioonide n-ö paratamatutes tingimustes.3

Mis sellest ühilduvusest tuleneb? Pakun välja, et sellest tuleneb arhitektuurile (ja sedakaudu ka arhitektuuriajakirjandusele) loomuldasa omane pragmaatiline utopism, mida niivõrd selgel ja puhtal – või õigemini väljapuhastatud – kujul ei leia mitte ühestki teisest kultuurivaldkonnast (ega sestap ka mitte ühestki teisest kultuuriajakirjandusvaldkonnast).

Pragmatismi ja utopismi piirjoonel

Leidub nägemus, mille kohaselt igasugune kunstiline tegevus on vähemalt vähimal määral utoopiline – st taotleb kuitahes ümberpööratud vormis, kuitahes teadvustamatult ja kuitahes kaudsel viisil midagi olemasolevast erinevat ja paremat. Arvan, et sellele kirjutaksid omast vaatenurgast alla mitmed 20. sajandil utoopiaga tegelenud tuntud filosoofid – nt Ernst Bloch, Karl Mannheim või Louis Marin. Ka Thomas More’i kunagine uudissõna „utoopia“ kätkes endas ambivalentset sõnamängu. Algselt tähendas see „head mitte-kohta“ (eu/ou + topos). Utoopia oli More’i jaoks niisiis koht, mis on olemasolevast parem, kuid mida pole olemas. Kui jääda More’i algsele määratlusele truuks, siis pole keeruline näha fiktsioonis, sh kunstilises väljamõeldises utoopia ontoloogilist asupaika. Ka arhitektuurilist tegevust kui kunstilist väljamõtlemist võib sellest vaatenurgast tõlgendada kui fiktsionaalset pürgimust millegi olemasolevast erineva ja parema suunas. 

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2020.a. kevadnumbrist (nr 100)

JAAK TOMBERG on kirjandusteadlane, keda huvitab kirjanduse filosoofia, teadusulme ning utoopia ja utopistika. Tema järgmine uurimus “Kuidas täita soovi” käsitleb utoopilise kujutlusvõime s(t)aatust nüüdiskultuuris, mille tehnilisus on viinud realismi ja teadusulme otsustava lähenemiseni.

1 U. Mets, „Mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris.“ – Maja nr 94, 2018 (suvi/sügis), lk 145.

2 Samas.

3 Kas pole nii, et võrreldes teiste kunstidega on arhitektuuriteose idee (oma võimalikus mitmetisuses) ja selle materiaalne kandja (oma tegelikus kasutuses) kõige vähem lahutatavad? Võib-olla pole, kuid mul tekib kiusatus niimoodi arvata, kuna kõikidest kunstidest on just nimelt arhitektuur see, mida inimesed kõige paratamatumalt kasutavad.

Üleva foto: Paul Kuimet