Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
ROHELISTE KÕRBETE AEG
Rooma klubi viimases memorandumis „Come on!“ räägitakse sellest, et maailmas ei ole enam vaba ruumi, mida inimene poleks kasutusse võtnud.
Seda pole ka Eestis. Ka kaitsealad, looduspargid on kasutuses, olgu turistide või uurijate poolt. Vahe on ainult kasutuse laadis ja intensiivsuses.
Enamasti tähendab intensiivsem kasutus ka intensiivsemat hooldamist. Et põld annaks piisavalt saaki, tuleb teda harida, väetada, võidelda umbrohtude ja kahjuritega. Palju hoolt nõuab ka kultuurrohumaa. Ent on üks liik rohumaid, kus harimise intensiivsus ja kasutuse intensiivsus enamasti ei käi kokku. Need on suur osa murudest, mida meil tihti kutsutakse haljasaladeks.
Kui golfiväljakute, spordi- ja mänguplatside murudel tõesti käiakse-joostakse, siis enamus haljasaladest on lihtsalt hästi madalaks niidetud murud, kus keegi kunagi ei käi.
Nüüd, muruniidukite ja murutraktorite ajal, on selliste niidetud murude pindala kasvanud üpris suureks. Ning need murud on saanud osaks tõsisest ökoloogilisest probleemist.
Intensiivne põllumajandus on toonud kaasa monokultuurid – põldudel ei leia enam põllulilli, näiteks rahvuslille rukkilille või moone. Ka rohumaadel on õitsvaid taimi vähe. See tähendab meie looduse vaesumist, elurikkuse drastilist kahanemist. Nii maal kui linnas näeme, et Eesti küll haljendab, kuid ei õitse enam. Mis tähendab, et põldudel, niitudel ja linna haljasaladel pole enam kohta mesilastele, kimalastele, liblikatele. Enda teadmata peame – ja väga edukalt – sõda lillede ja liblikate vastu. Ning sääl, kus pole putukaid, pole midagi teha ka lindudel, ämblikel ja teistel putuktoidulistel.
Nii võibki suurt osa meie murudest-haljasaladest tõesti nimetada rohelisteks kõrbeteks. Nii on Eestiski kätte jõudnud süvenev ökoloogiline kriis, bioloogilise mitmekesisuse kiire vähenemine, mis on suur oht elule planeedil Maa. Kahjuks ei ole arusaam sellest veel jõudnud enamuse inimesteni.
Olukord, millesse oleme sattunud, nõuab kõigepäält analüüsi. Peame saama aru põhjustest, mis on meid kriisini viinud ja siis otsima võimalusi, kuidas sellest välja tulla või seda vähemalt leevendada. Põhjusi mitmekesisuse vähenemisele, roheliste kõrbete kiirele kasvule on mitmeid.
Kõigepäält poliitika, mis kapitalistliku ideoloogia mõjul näeb looduse väärtusena ainult temast saadavat tulu, põllumaas vilja, metsas puitu jne. On loota, et seoses ökokriisiga muutub mõndagi põllumajandus- ja metsanduspoliitikas, et tulususe-saagikuse kõrval saavad olulisemaks ka ökoloogilised näitajad, nagu liigiline mitmekesisus, elurikkus. Murude-haljasalade puhul aga ei ole mängus suured poliitilised otsused, vaid teised, ennekõike psühholoogilised tegurid, mis omakorda on määratud nii meie bioloogia kui kultuuri, kasvatuse, harjumuste poolt.
Julgen arvata, et roheliste kõrbete laiutamises Eestimaal on ühelt poolt süüdi meie post-vargamäelik suhtumine loodusse, teiselt poolt veel elav mälestus mõisaparkidest ja rohtaedadest, mis XIX aastasajal said eeskujuks taluinimestele ja linlastelegi.
Pikki aegu pidasid meie esivanemad võitlust metsa, võsa ja soovimatute taimedega, mis kippusid vallutama põlde ja aedu. Ning muidugi soodega, mille käest tuli kätte saada viljakandvat maad. Vaeva nõudis ka väikese aia rajamine, kus lilled ja ilupõõsad madalaks niidetud halja muru taustal paremini mõjule pääsesid. Suuri parke ja pargimurusid talurahvas muidugi rajada ei suutnud, see jäi odavat tööjõudu kasutavate sakste privileegiks.
Nüüd on kõik põhjalikult muutunud. Peaaegu iga pere kasutada on mitmekümne hobuse tõllad, st autod, mitmekümne niitja tööga hakkama saavad niidukid – murutraktorid, võsasaed, taimemürgid, millega võib hõlpsasti hävitada kõik, mida oma aias näha ei soovi.
Mitmes suhtes oleme rikkamad ja võimsamad, kui olid mõisahärrad. Seda rikkust ja võimu tahame nautida, endale ja teistele näidata. Opositsioonis „loodus – kultuur“ hoiame kindlalt kultuuri poole. Looduslik, hooldamata maastik või mets meile ei meeldi, tahame oma ümbrust „korda teha“, puhastada metsikust, isehakanust, võsast, puhmastest…
Kuigi hindame ka liblikaid, ööbikute ja põõsalindude laulu, ei näe me enamasti, et nende kenade tiivuliste jaoks on vajalikud just võsa, hooldamata maalapid nõgeste ja pujudega, võilillenutid seemnetega, mis on toiduks ohakalindudele ja kanepilindudele.
Rohelises kõrbes neil toitu ei ole. Eriti nukker on asi siis, kui, olgu, et endale ja teistele näidata täielikku võitu looduse üle või, et niita tuleks harvemini, niidetakse muru päris maadligi, sentimeetri-paari kõrguselt. Selline niitmine tähendab surma pisiolevustele, kes rohus endale varjupaiga on leidnud.
Tahame loodust „korda teha“. Olen kord sattunud lugema isegi arvamust, et mets on korrast ära, liiga palju põõsaid-puhmaid. Ning niidetud roheline murukõrb on ju tõesti midagi väga korralikku, korralikum saab olla vaid plastmuru.
Siin satub meie arusaam korrast suurde konflikti looduse enda korraga.
Loodus ei ole korratu, kaootiline, tema kord on lihtsalt keerulisem kui meie ettekujutus. Ruutmeetris hooldamata murus olen leidnud paarkümmend liiki taimi ja umbes samapalju liike putukaid. See on aga vaid muru maapäälne osa, maa all on elu võrratult rikkam: peotäies mullas on mitu miljardit mikroorganismi tosinast tuhandest liigist. Need mikroorganismid – bakterid, seened, viirused elavad-toimivad koos taimede, putukate ja suuremate loomadega, sõltuvad üksteisest, moodustavad selle, mida nimetame ökosüsteemiks. Kõigi planeedi ökosüsteemide süsteem on biosfäär.
Ökosüsteeme saab inimene muuta üldjuhul vaid nende keerukust vähendades, nüüd on inimmõju jõudnud ka terve biosfääri lihtsustamiseni,
Maa ajaloos on alanud uus periood – antropotseen. Ökosüsteemide lihtsustumine toob paratamatult kaasa järske negatiivseid muutusi, kriise, massilisi väljasuremisi ja õnnetusi. Biosfääri lihtsustumine viib tõenäoliselt nii tõsiste muutusteni, et inimese võimalus siin planeedil edasi elada saab küsitavaks.
Eeskujuks meie rohelistele kõrbetele peaksid nagu olema Lääne-Euroopa, ennekõike Inglismaa murud, kus väidetavalt ei kasva midagi pääle kõrreliste. See on eksitus.
Ma ei ole Inglismaal näinud ühtki muru, kus ei kasvanuks maarjalilli. Mille vastu mõned meie „Inglise muru“ austajad isegi võitlust on pidanud.
Lääne-Euroopas on juba mõnikümmend aastat tagasi hakatud aru saama, et linnapargid, haljasalad, mururibad ja aiad saavad aidata säilitada ja taastada intensiivse maamajandusega taanduvat looduslikkust, liigirikkust-elurikkust.
Kui sellele mõtlen, tulevad silme ette pildid suurtest niitmata murupindadest Hyde Parkis, tuules õõtsuvatest võilillenuttidest Frankfurdi kesklinnas ja noorte puude ümber säetud tarakestest Pariisis, mis kaitsevad puu juures vohavaid nõgeseid, ohakaid ja võililli.
Meelde tuleb ka Assisi Püha Franciscuse palve, et kloostriaedades jäetaks lapike maad selleks, et sääl saaks kasvada see, mis Jumal sinna kasvama paneb. Oleks ülim aeg, et meilgi saadaks aru sellest, millest sai Franciscus aru 900 aastat tagasi ja millest Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal on aru saadud juba eelmise aastasaja lõpus.
Silmailugi ei ole marimadalaks niidetud lagendikkudel eriti pakkuda. Neist saaks aga arvestatava vastukaalu intensiivselt monokultuursetele nurmedele-heinamaadele, saaks reservaadid, elupaigad ohustatud liikidele. Ning nii aitaksime ökosüsteemidel säilida piisavalt keerulistena, loodusel püsida sellises korras, mida religioosne inimene peab jumalikuks ja millesse ta suhtub imetleva hardusega. Siin kohtuvad teadus, ökoloogia ja religioon, mille liigutav väljendus on paavst Franciscuse ringkiri – entsüklika „Kiidetud olgu“ (Laudato si), mis äsja ilmus ka eesti tõlkes.
Muidugi oleks ühekülgne arvata, et roheliste kõrbete laiutamises on süüdi vaid rahva tagurlik arusaam korralikkusest, euroopalikkusest ja ilust. Murutraktorite võidukäigul on ka praktilisi põhjusi. Nüüd, kui hein ei ole enam see, mida tuli hoolega oma loomadele niita, kuivatada ja varuda, on temast saanud asi, millega paljud ei oska midagi mõistlikku pääle hakata. Nii ongi kõige lihtsam loobuda üldse heinateost, lastes masinal rohi peeneks purustada, haljasväetiseks muuta.
Alternatiivid, ennekõige niidetud rohu kogumine ja komposteerimine, on, kuigi mitte alati, töömahukamad. Nagu ka selle varumine ja transportimine väiksematelt maalappidelt loomasöödaks.
Ent kui on hääd tahet ja arusaamist sellest, mis Juhan Liivi sõnastuses kõlab: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesisuses“, leidub ka neile probleemidele lahendus. Linnas ja linnade ümber ei tohiks niidetu koristamine olla kuigi tõsine probleem. Sellele mõeldes tuleb mulle silme ette maalapp Tartu Lõunakeskuse juures, mis kevadel kolletas võililledest ja suvel punetas ristikuõitest. Nüüd on see ilu ja mitmekesisus hävitatud, selle on hõivanud laienev roheline kõrb, kus peaaegu pole õisi. Muidugi ka mitte liblikaid, mesilasi, kimalasi. Sellel murukõrbel ei käi ka inimesi. Surmav ühesugusus. Mille vastu on viimane aeg midagi ette võtta. Nii sõna kui teoga.
JAAN KAPLINSKI on eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof.
Avaldatud 2019.a. talvenumbris (nr 95).
