Kadri Koppel, Martin Allik: protsessist protsessi sees

Göteborgi Juubeliparki kavandades sõidetakse käed ja hõlmad lahti: ruumiliste sekkumiste koht ja iseloom on esialgu jäetud muudatustele avatuks, sõltudes mitme osapoole reaktsioonidest.

Aastal 2021 tähistab Rootsi lääneranniku linn Göteborg 400. sünnipäeva. Lähenevad pidustused on käima tõmmanud mitmed suured linnaehitusprojektid, mida seob üks selge ühisnimetaja: linna keskel asuva barjääri – jõe –  kallaste füüsiline ja vaimne ühendamine. Juubeliaastaks peaks valmima nii uus sild kui ka futuristlik gondliliin. Ent kõige rohkem kõneainet pakub siiski vana sadamaala Frihamnen, kuhu plaanitakse rajada kahte jõekallast siduv uus linnaosa ja selle keskse osana avalik (Juubeli)park. 

KOHT & TAUST

Frihamnen (tõlkes: vaba sadam) on Göteborgi keskusesse 1920. aastal rajatud ja tänaseks tegevuse lõpetanud sadam ja tööstusala. See on avar ja asfaldine paik mõne üksiku  säilinud laohoonega. Vahetult Frihamneni kõrval paiknevad elamupiirkonnad, kuid üldiselt iseloomustavad piirkonda suured infrastruktuurirajatised: sillad, raud-, trammi- ja autoteed. Sellest hoolimata või just selle tõttu ei ole aga piirkond lihtsasti ligipääsetav. 

JUUBELIPARK 0.5

Paralleelselt detailplaneeringuga on algatatud ka kohaloomeprojekt Juubelipark 0.5. Nimi viitab asjaolule, et tegemist ei ole valmis lahenduse, vaid katsetatava protsessiga. Linn on defineerinud, et projekti eesmärk on „uurida, arendada ja rakendada uusi ja alternatiivseid viise, meetodeid, mille keskmes on kogukonna planeerimine ja dialoog“. Praktikas tähendab see ala vahekasutust – aastakümneid suletud koha toomine inimeste teadvusesse ja kasutusse enne, kui kerkib uus linnajagu. Protsessi üks eesmärk on välja selgitada, millised on need kohaspetsiifilised väärtused ja maastikud, mida hoida ning luua pargi ja linnaosa arendamisel.

Juubeliparki on ajutiste ehituslubadega püstitatud mitmeid huvitavaid tegevusi pakkuvaid ja linnaelanike soovitud prototüüprajatisi (saun, bassein, liivarand, mänguatraktsioon, rulluisuradakogukonnaaed, purjetamiskool jm). Populaarsed funktsioonid on mõeldud jätkuma ka tulevases lõplikus pargis, kuid ehk veidi muudetud kujul. Üheks ideaaliks prototüüpide ellu kutsumisel on kaasamine – suur osa Juubelipargi rajatistest on ehitatud läbi töötubade, kus linnaelanikud said ise labida või haamri kätte võtta ning pargi tekkesse panustada. 

Alal olemasolevate väärtuste kaardistamisse, strateegilise arendamise ja kohaloome tegevuste elluviimisse on aastate jooksul erinevate konkursside kaudu kaasatud mitmeid rahvusvaheliselt tuntud arkitektuuripraksiseid. Nende hulgas näiteks MUF, White, Raumlabor Berlin, SelgasCano, Topotek1 jt. 

TÖÖ KAHE MÕÕTMEGA: AJUTINE JA PÜSIV

Tööprotsess toimub paralleelselt mööda kahte rööbast: ajutine park ja püsiv park. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on tulevase pargi asukoht praegu veel ligikaudne. See tähendab, et piirkonda rajatav hoonestuse struktuur ei ole lõplikult paigas ning vaidlus linna, spetsialistide ja arendajate vahel veel jätkub. Teiseks on endise sadama ja tööstusala pinnas väga reostatud, mistõttu tuleb enne püsiva hoonestuse ja pargi rajamist saaste likvideerida. 

Lisaks saadab neid ajutisi rajatisi, pargi funktsioone, pidev hindamine, et selgitada, mis töötab ja mis mitte; mida saaks pargis paremini lahendada või mida koha tingimused pikaajaliselt ei soosi.

PARK KUI NÄITUS

Juubelipargi rajamine on võrreldav näituse kureerimisega. On projektijuhid, kes aastast 2012 on teinud koostööd kümnete erinevate kunstnike, arhitektide ja maastikuarhitektidega, kes kõik on andnud oma panuse erinevate kihistuste loomisele projektalal. Alates avamisest on ajutisse Juubeliparki igal aastal lisatud vähemalt üks uus funktsioon ja järjepidevalt on kasvanud külastajate arv. Sellega seoses on avalikkusel tekkinud ootused uute põnevate rajatiste suhtes ning projektis osalejad tunnetavad üha suuremat survet nendele ootustele ka vastu tulla. Iseenesest pole selles midagi halba. Ent võib märgata, et algusaastatel oli raamistik protsessi ümber, samuti nõuded ja kohustused, märksa vabamad. Mida lähemale jõuab suur juubel, mida suuremaks muutub avalikkuse tähelepanu, seda rangemaks (seadusandlusest juhituks) muutuvad mängureeglid. Siia on aga sisse kodeeritud kokkupõrge: hoida loomisvabadust ja katsetuslikkust, kuid samaaegselt kanda vastutust poliitikute ja avalikkuse ees. Samal ajal on erialaringkondade tähelepanu ja poolehoiu pälvinud just selle projekti eksperimentaalsus, julgus katsetada ja piire nihutada. 

KAASAMISE KOMPAMINE – KOHA EHITUS

Rootsit iseloomustab väga tugev dialoogikultuur, seega idees kaasata kodanikke Juubelipargi rajamise protsessi ei ole iseenesest midagi sensatsioonilist. Ent soov astuda teoreetilisest kohaloome tegevusest samm edasi ning koos linlastega ühiselt parki ehitada on uus ja ambitsioonikas. 

Samal ajal tundub Rootsis olevat juurdunud arusaam, et kodaniku „kohus“ on käia tööl ja panustada riigi arengusse maksude ja hääletamisega (seda kinnitab ka kõrge valimisaktiivsus – osalus 2018. aasta valimistel oli 87%). Riigi ja omavalitsuste ülesanne on eelarvet mõistlikult kasutada, korraldada kohalikku elu ja pakkuda elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid. Mitte, et rootslased vabal ajal mittetulunduslike tegevustega ei tegeleks, vastupidi, seltsielu on aktiivne, kuid puudub praktika „käed külge panna“ ja osaleda selles, mis on omavalitsuse pärusmaa.

Seega, kui Raumlabor Berlin 2015. aasta suvel töötoad korraldas, kuhu linnakodanikke osalema oodati, jõudsid kohale vaid mõned üksikud abikäed – käes oli suvi, jaanipäev, tudengitel kool läbi…

Võrdluseks sobib ehk tuua varasemaid „Teeme ära“ koristusaktsioone, milles osalejad iseorganiseerusid sõpruskondade ja töökollektiivide kaupa – piisas vaid kutsuda. Rootsis see aga nii ei toimiks. Omavalitsuse ülesanded on selgelt defineeritud ja läbi kõrgete maksude ka kodanike poolt rahastatud. 

Selleks, et linlased tuleksid välja ja panustaksid vabatahtlikult lisaks veel oma ajaga, oleks nähtavasti tarvis suuremat kriisi.

Nüüdseks on linnal tekkinud ulatuslik võrgustik pargi rajamisse panustada soovivatest koolidest ja organisatsioonidest, kaasalööjad on end eelnevalt registreerinud ja korraldajad hoolitsenud selle eest, et suppi ja saia jaguks igale kohaehitajale. Protsessis osalemine on detailideni organiseeritud ja ootuspärane. Kõik justkui toimib nii, nagu mõeldud, ent väga rootsilikul viisil.

Oluline on mainida, et idee ühisest kohaehitusest on kantud soovist panustada integratsiooni. Göteborg linn on segregeerunud ning nii mõnigi kohalik ei tunne kedagi, kes elaks teisel pool jõge. Teoreetiliselt, paberil, on Juubelipargi kaasamisaktsioone saatnud ka õilis mõte sellest, et tegemist on viisiga, kuidas linlasi erinevatest piirkondadest teineteisele lähemale tuua. Praktikas see muidugi nii lihtne ei ole, kuid Juubelipark on tõestanud end kui uus kohtumispaik ja väikeste sammude haaval panustavad sealsed aktsioonid kindlasti ka integratsiooni eesmärki. 

KADRI KOPPEL on linnasotsioloog ja jätkusuutliku arengu konsultant, elab ja töötab 2015. aastast Göteborgis.

MARTIN ALLIK on maastikuarhitekt, elab ja töötab aastast 2012 Göteborgis ja on viimased kolm aastat seotud Juubelipargi projektiga.

Foto üleval: 2015. aastal avati laste mänguväljak/atraktsioon „Mägi“ (Berget), ametlikult kunstitaies, mis on laste seas tohutult populaarne ja seda kindlasti oma ebaharilike ja mitmekülgsete kasutusvõimaluste poolest. Laste fantaasia on aga täiskasvanute omast suurem ja põnevam ning lapsed on „Mäge“ hakanud kasutama viisil, mida autor ei osanud ette kujutada.

Avaldatud 2019.a. talvenumbris (nr 95).

LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.