Kaisa Ling: vannistika

vannistika ‹1› ‹s› FILOS vannide olemuse, funktsioonide, ajaloo ja poeetikaga tegelev uurimissuund; (ka:) vannientusiasm

Uusajaloo jooksul, kuid eriti 21. sajandil on kriitika alla sattunud humanus’e ja humanismi keskne roll neis mustrites, mida harjumuspäraselt on rakendatud kunsti, tehnoloogia ning maailma kui sellise mõtestamiseks. Hiljutiste, väga tõenäoliselt inimese põhjustatud kriiside valguses on see kriitika muutunud üha olulisemaks ning kõik loomingulised viisid, mille abil läheneda inimeste, mitte-inimloomade liikide, haiguste ja mitte sugugi vähemoluliste asjade ontoloogiale, on kõhklematult üha enam tarvilikud palju suuremas ja sealjuures rakenduslikumas mastaabis kui kunagi varem.

Raamatusarja „Posthumanities“ toimetaja kirjandusteadlane Cary Wolfe on rõhutanud, et posthumanismi teooria eesmärgiks pole mitte lükata ümber humanism ning selle väärtushinnangud, vaid mõista, kuidas on sellised väärtused nagu õiglus, tolerants, võrdsus, eneseväärikus ja inimõigused saanud osaks inimkonna ainulaadsuse ja erakordsuse definitsioonist. Poola filosoof Ewa Domanska kurtis juba eelmisel kümnendil: „Ma arvan, et praegusel hetkel on nii teooria inimesest kui ka sotsiaalteadused sammu võrra maas kaasaegses maailmas toimuvast, eriti võttes arvesse keskkonna-alaseid kataklüsme, kliimamuutuse kriisi ja arenguid geeni- ning nanotehnoloogiate vallas (pluss globaalkapitalismi levikut), mistõttu on tarvilik kaaluda ka uusi olukordi ja fenomene, mille tehnoloogia on loonud. Teooria peab „järele jõudma“ peamistele probleemidele, millega praegune uurimus tegeleb, sest olemasolevad teooriad ja tõlgendusvahendid ei kohaldu kiiresti muutuva maailma vajadustega.“(1) Nüüd, kümme aastat hiljem, hetkel, mil (Lääne) luksuslikku elustiili nõutakse ootamatult ja suisa vägivaldselt radikaalseid muutusi, on kindlasti kätte jõudnud sobiv hetk selle teooriamassi uuesti hindamiseks. Mitte-inimkeskne ontoloogia panustaks loodetavasti globaalsete ja kliimateadlike praktikate arengusse kõikidel elualadel, lisaks aitaks see teadvustada inimtekkeliste ja mõjukate objektide kaelamurdvat hulka, mis vaid kiirenevas tempos kasvab.

Tõepoolest, aastaks 2020 on olemas veelgi äärmuslikumaid mõttekoolkondi, kelle eesmärgiks on objektid ning nende funktsioonid kogunisti inimestest lahti haakida või õigupoolest tasandada inimeste ja asjade objektsused, tunnustada inimeste eneste objektsust. Objektorienteeritud ontoloogia distsipliini looja, filosoof Graham Harman on pakkunud välja objektidele keskenduva süvalähenemise: „Tõeliselt objektide nimel rääkiv teooria peab olema teadlik ka neist objektidevahelistest suhetest, millel pole mingisugust otsest seost inimestega.“(2) Võttes arvesse kõik maailma objektid ja kogu selle aja, mille inimkond on panustanud objektidele mõtlemisele, uute disainide leiutamisele, esemete pärast võitlemisele ja nende armastamisele, tuleks seda teooriarikkust nüüd rakendada, et testida, kas mitte-antropotsentriline ontoloogia tõepoolest tekitab nihke perspektiivis ning praktikas. Näib, et selle jaoks sobivaimateks distsipliinideks on need, mille materjaliks on ruum: arhitektuur, disain, etenduskunstid. Kohalikust lähiminevikust võib leida hulganisti näiteid selle kohta, kuidas monumendid, hooned ja teed, samuti lavastused ning produktsioonid tekitavad pingeid nii masside kui ka perede sees, kus objektidel on nii suur võim, isegi agentsus, et need on ajaloo kulgu muutnud. Alljärgnevalt on selle illustreerimiseks esitatud juhtumiuuring objektist, mida tunneme nimetuse all „vann“, kuid seda meetodit saab kindlasti laiendada palju mastaapsematele või ka tibatillukestele objektidele ning objekt-assamblaažidele.

Juhtumiuuring: vann

Vannistika on näide ühest võimalikust kunstilisest meetodist, mis üritab võtta arvesse objekti perspektiivi, objekti per se. Tärkav vannistika sai esimese tõuke Leedu kunstniku Marija Baranauskaitėst sohvaduse-uurimusest. Nimelt hakkas ta aastal 2018 arendama kontseptuaalse klounaadi lavastust nimega „Sofa Project“, mille sihtrühmaks pole inimpublik, vaid vaataja, kel pole isegi teadvust – diivan. Lisaks sellele, et see lahutab (loodetavasti) diivan-publiku kõrval ka inimpubliku meelt, on see köitev ka teoreetilises plaanis, innustades mõtisklusi tehnoloogia filosoofia, kriitilise posthumanismi, objektorienteeritud ontoloogia suundades ning lisaks veel ka mitte-inimkeskse mõtlemise harjutusi, püüdeid subjekti asemele paigutada muud kui inimest. 

Baranauskaitė küsib: „Kui palju teadvust on publikuliikmel või esinejal tarvis?“ (3) „Sofa Projecti“, mida on kantud ette mitmel pool maailmas ja 2019. aasta lõpus ka kaks korda Eestis – oktoobri alguses Balti professionaalse tsirkuse väljanäitusel EPICIRQ ning veel kord detsembris Tallinn Fringe Festivalil –, arvates on mööbelgi vääriline publik.

Inspireeritud omakorda tantsuartistide Krõõt Juurakuja Alex Bailey projektist„Performances for Pets“, sunnib „Sofa Project“ vaatajaid diivaniteks kehastuma, oma näo ja käed peitma ning olema kuss ja mitte naerma, samal ajal kui artist kannab poole tunni jooksul ette liikumist, heli ja monoloogi mõnevõrra üllatunud pehme mööbli hulgale. Professor Jessica Ulrich on märkinud projekti „Etteasted koduloomadele“ kohta, et inimestelgi on nendest loomadele mõeldud etendustest midagi õppida. (4) Nihe adressaadis pakub võimaluse jälgida üksikasjalikult viise, kuidas loomad liikumisele, lõhnale ja helile reageerivad. Teisele liigile loomine paljastab kategooriad, mille alusel on loodud inimestele mõeldud lavastused. Selleks, et laiendada publikute ringi veelgi ja kaasata ka elutud pealtvaatajad, isegi juhul, kui tegu on vaid mõtte-eksperimendiga, on tarvis valitud objektile põhjalikult keskenduda, seda igakülgselt uurida ja analüüsida. Vannid ja diivanid ei reageeri inimkunstile mitte ühelgi tajutaval moel, mistõttu ainsaks analüüsitavaks materjaliks saab olla inimese aktsioon taolise lavastuse ettevalmistamise jooksul, kui tähelepanu on jäägitult objektist „publikuliikmele“ pööratud, ning reaktsioon, s.o emotsioonid, mida selline tegevus tekitab: pettumus, mõistmatus, ükskõiksus.

Proovi ka kodus (vannis)!

Vannistika esimeseks harjutuseks on võtta üks pikk kuum vann. Miljardid inimesed kogu maailmas harrastavad seda (kuigi kaugeltki mitte kõik, sest vannide massiline kättesaadavus on hiljutine luksus ning seejuures maakeral väga ebaühtlane) ning terve keha veega katmist ja sellele järgnevat naha pindmise, funktsioneerimise lõpetanud kihi eemaldamist tuntaksegi praktikana „vann“. Selle protseduuri tulemusena tekkivat vett peetakse ebapuhtaks. Olgugi et 19. sajandi lõpu ning 20. sajandi alguse teaduslikud avastused koos avaliku veevõrgu pideva laienemisega on üldise tervise ning sanitaarhügieeni arengusse mõõtmatult panustanud, tekitas 20. sajand ka selge sundmõtte puhtusest ning seebist (vt Barthes „Mythologies“ 1957). Globaalne pandeemia annab sellele vaid hoogu juurde mitmesuguste pisikufoobiate näol, millega käib kaasas erinevate ühekordsete kaitsevahendite tootmise kasv, mille tulemuseks on ikkagi kasvav mustus. Teisest küljest on kriitilisest posthumanistist filosoof Stacy Alaimo rõhutanud materiaalsuse ümbermõtestamise ning materiaalse agentsuse poliitilist olulisust, seda eriti keskkonnasäästliku mõtlemise ning feminismi jaoks. Ta on loonud mõiste „transkorporeaalsus“, mis „kätkeb endas füüsikalise keskkonna ja inimkeha olemuse radikaalset ümbermõtestamist, suunates tähelepanu nende kahe vahelistele mateeria ülekannetele“. (5) Võttes arvesse kõike floorat ja faunat, mustmiljonit kahjutut viirust ning kogu seda elutut prahti, mida inimese epidermisest võib leida, oleks ilmselt naiivne mõelda, et pelk vannivee exitus taastab diskreetse piiri objekti, s.o vanni ja inimkeha vahel. Kriitilised posthumanismid on arvamusel, et taoline piir ei saa olla muud kui vaid kunstlik vastastikune kokkulepe. Vannid, nagu ka inimesed, on poorsed. Ligunemise lõpuks on nii vees kui ka vanni mikropoorides märkimisväärselt rohkem inimest kui seda oli seal vannivõtu alguses. Vannipunni eemaldamine tähendab transkorporeaalse inimese lahkumist.

Vannistika teine harjutus on ülim tagurpidi-antropomorfiseerumine, reaalselt objektiks muundumine, vanni mängimine. Marija Baranauskaitė pakkus selle tegevuse välja 2020. aasta jaanuaris kunstnike laboratooriumis „Performing for Objects“, mida võõrustas tantsu-uurimise ühendus Bitės. (6) Laboratooriumist võtsid osa viis kunstnikku Eestist ja Leedust, kes kogunesid Vilniusse selleks, et esineda diivanitele, peeglitele, kaameratele, pesumasinatele ning vannidele. Selleks, et oma tähelepanu jäägitult objektile keskendada, peab esineja objekti kehastama. Esmalt tuleb objektina veeta 30 minutit. Minu esimene pooltund möödus pimendatud vannitoas tõelise vanni kõrval põrandal seda jäljendada üritades, esmalt püüdes aeglustada kõiki meeli, ja mis kõige tähtsam, mõtet. Selle meditatiivse seisundi saavutamise keerukus tõi esile inimeste ja objektide temporaalsuste äärmustesse kalduvad erinevused. Olgugi et vannid pole surematud, võivad need muidugi hävida ning samamoodi nagu inimesedki, ei reageeri ülemäära hästi pinnakahjustustele, kuid päevade, valguse ja pimeduse, bio-organismide põlvkondade, sajandite ja sekundite vaheldumised on nende jaoks ühevõrra samaaegsed vilksatused, mis ei registreeru. Pärast vanniks olemist jätkub harjutus 30 minutit n-ö inimeseks olemisega. Kõik laboratooriumis osalejad tabasid end kohe kummastavalt mõttelt, et mängitakse inimest. Kuidas inimestteha? Järgnevad 30 minutit on pühendatud pool-inimese-pool-objekti kehastamisele. Esitaja võib vabalt valida, millise meetodiga jagada keha kaheks radikaalselt erinevaks, inimese ja objekti pooleks. Olgu siis kujuteldavad poolkerad, poolused, kihid või kimääri-taoline lähenemine sujuva inim- ja vanniosakeste seguga, on tegu vaieldamatult kohmetustava kogemusega, mis toob kaasa arusaamise omaenese materiaalsusest ning orgaanilise elu haruldusest, olgugi et tegu on just nende samade keemiliste elementidega, mis on lihtsalt moodustanud nutikaid mustreid, loomaks orgaanilist elu või siis jällegi vanni.

Artefaktid tekivad, kuna eksisteerivad samaaegne inimvajadus ning -kavatsus. On olemas teatav füüsiline võime, mida on võimalik füüsikalisse vormi tõlkida. Inimkavatsus on intellektuaalne võime selle tõlke vajadus ära tunda ning vastavalt sellele artefakte luua. Hollandi Delfti ülikooli professor Peter Kroes on sama kirjeldanud funktsioonide ja funktsionaalsete omaduste terminites. Parafraseerides Kroesi struktuure, võib öelda, et tehnilisel artefaktil vann on kaks samaaegselt kehtivat funktsionaalset omadust, mida võib modelleerida kui omadus „φ-imise jaoks“ („x on vanni võtmiseks“) ning omadus „φ-ija“ („x on vann“). Objektil x võib olla funktsionaalne omadus „φ-imise jaoks“, ilma et tal oleks funktsionaalne omadus „φ-ija“, see tähendab, et objekt x võib olla vanni võtmise jaoks, ilma et see oleks vann (ilma et see oleks teatud partikulaarse tehnilise artefakti üks variante).(7) Samuti tuleb võtta arvesse, et vanni „φ-imise jaoks“ funktsionaalne omadus on voolav. Isegi kalleimat disainervanni võib kasutada lõpmatuteks otstarveteks vanni võtmise kõrval, rituaalideks, hoiustamiseks, kuritööks ja karistuseks ning see võib täpselt sama tõenäoliselt lõpetada oma maise eksistentsi mõnes aias kastmisvee mahuti funktsionaalset omadust etendades.

Millest tuleneb ka kolmas ja viimane vannistika harjutus, spekulatiivne genealoogia. Juba pronksiaja Anatooliast pärinevad esimesed kinnitatud andmed kanalisatsioonisüsteemidest, vasktorudest paleede all, kuid peaaegu täieliku kindlusega võib väita, et „vanni“ leiutaja on nimetu ning pärineb ajast enne homo sapiensi. Objekt nimetusega „vann“, olgu siis puust, vasest, tinast või marmorist, on tilluke koopia Maa pinnakihis olevast nõgusast lohust, millesse on kogunenud vesi. Sellest vaatepunktist on vann kultuuriline artefakt, keeletegu. Looduslikud nõod ja koopad, tee- ja alustassid, paadid või isegi puulehed võivad saada vannideks, kui neile omistada vannisus. Foucault’ näide iidsest heterotoopiast, „mittekohast, omamoodi tõhusalt kehastatud utoopiast, milles tõelised kohad, kõik teised tõelised kohad, mis kultuuris leiduvad, on simultaanselt esindatud, vastustatud ja ümber pööratud“ (8), on aed. Võrreldavalt sisaldab vann kogu evolutsiooni arengut alates sellest hetkest, kui kõige esimesed organismid hiiglaslikus ookeani vannis, orgaanilise elu inkubaatoris arenesid.

Professor Ulrich täheldab, et koduloomad on tuhandeid aastaid inimesega koos elutsenud ning ka koos nendega arenenud. „Kodustamise ajalugu ei saa enam vaadelda kui ühepoolset arengut, vaid kui vastastikust taltsutamist. Täpselt sama palju kui varased inimesed tegid koerad, tegid koerad homo sapiensi.“(9) On olemas teatud loomad, kes on inimolendite ja nende kultuuri arengusuundasid muutnud ja kes on inimesi taltsutanud. Kuidas on objektid, millest teatud osa on artefaktid, taltsutanud, või täpsemini, vorminud inimkogemust või isegi inimese morfoloogiat? Olgugi et artefakt, on selle primitiivse vann-objekti kuju tahes-tahtmata motiveerinud inimese fenotüüp. Kui inimeste pikkus ei jääks mitte ühe ja kahe meetri vahele ja nad poleks üpris kompaktsed, vaid pigem nagu kaheksajalad, elevandid või bakterikolooniad, näeksid meie vannid kõhklematult välja ka teistsugused. Intuitiivselt ja harjumuspäraselt on inimene vanni sees ja mitte vastupidi. Inimesed alustavad elu, hulpides orgaanilises tundetustamise paagis, lapsi vannitatakse kompulsiivselt peaaegu igal õhtul, nad harjutavad seal oma esimest „merd“, rääkimata partūs in aqua, vette sünnituste pidevalt kasvavast populaarsusest ning teisalt lugematutest eludest, mis on vannidesse jäetud. Vannid on samaaegselt ohtlikud, mõistatuslikud, kogukondlikud ja privaatsed.

Neist harjutustest, mis ei ole kaugeltki ammendavad, on võimalik saada väärtuslikke õppetunde. Objektidega koos, objektidena või nendega kombineeritult elamine võib viia sügava, kehalise objektsuse kogemuseni, mis küll kahjuks ei ole püsiv, kuid võib viivuks avada uudse suhte kõige meid ümbritseva ning selle painava, kõikehõlmava funktsionaalsusega, s.t ühilduvusega inimkorpusega. Vannistika (või automobiilsus või sohvadus) võib aidata uuesti mõtestada ning lepitada vaatajat esmapilgul mõistetamatute kunstiobjektide või kontseptuaalsete lavastustega. Jättes kõrvale selle, „mida kunstnik tahtis öelda“, ja kuulates objekti, võivad palju hõlpsamini avaneda uued ja ootamatud tõlgendusvõimalused. Lisaks on see tekitanud kõikehõlmava iha luua objekte ning etteasteid, mis innustaksid inimesi objektsusest mõtisklema, kuid kõik selle ettevõtmise tulemused jäägu käesoleva uurimuse teise faasi.

Esimese faasi tulemuseks on kaks maksiimi, mis ootavad rakendamist paljudele teistele objektidele ning objekt-assamblaažidele.

Esmalt, vannisuse miinimumtingimus sõltub mõõtesüsteemist. Olgu kavatsus või vajadus, funktsiooni või kultuuriliste implikatsioonide omistamine, vann-olemiseks piisab keeleteost, nõgususest või disaineri ideest. Kuid kõige efektiivsem viis, kuidas liminaalselt objektsuse ning inimsuse peibutavatele ideedele külje alla pääseda, on veeta objektiga aega, kas mõttes, selle juures või suisa objekti enesena.

Teiseks on vann paratamatu. See on samal ajal nii inimevolutsiooni tagajärg kui ka katalüsaator. Võttes arvesse, et seda pole leiutanud kõikvõimas säravalt originaalne inimautor ning tõstes esile vannide ja inimkehade poorseid suhteid, saab objektist võrdsustaja, mis muudab alandlikuks aamis liguneva vannitaja, inimkujulise teepaki transkorporeaalse humanus-tõmmise tassis.

KAISA LING on vabakutseline kulturnik: bluusimutt, raadiohääl ja kriitik.

Avaldatud 2020.a. suvi/sügis numbris (101-102).

Fotod: Laura Kuusk

1 Ewa Domanska, Beyond Anthropocentrism in Historical Studies – Historein.10/2010, lk 119.

2 Graham Harman, Immaterialism. Cambridge: Polity Press, 2016, lk 6.

3 Marija Baranauskaitė elulookirjeldus: https://www.epicirq.com/the-sofa-project-by-marija-baranaus.

4 Professor Jessica Ulrichi loeng Sophiensaeles, Berliinis konverentsil Animal Forms & Formulas – On the human-animal-relation in contemporary performance,1.10.2017. http://www.performancesforpets.net/text

5 Cecilia Åsberg ja Rosi Braidotti, A feminist companion to the posthumanities. Cham: Springer International Publishing, 2018, lk 49.

6 Tantsuplatvormi Bites koduleht: http://bitesdance.lt/.

7 Peter Kroes, Technical Artefacts: Creations of Mind and Matter. Delft: Springer, 2012, lk 8.

8 Michel Foucault, Of Other Spaces: Utopias and Heterotopias Architecture /Mouvement/ Continuité Oktoober, 1984; (Des Espace Autres, March 1967 prantsuse keelest tõlkinud Jay Miskowiec).

9 Jessica Ulrichi loengust: http://www.performancesforpets.net/text.