Karen Jagodin: Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja

VASTSELIINA PIISKOPILINNUSE PALVERÄNNUMAJA
Asukoht: Vana-Vastseliina küla, Võrumaa, Eesti
Autorid: KAOS Arhitektid (Toomas Adrikorn, Margit Argus, Margit Aule, Kaiko Kerdmann, Laura Ojala)
Konstruktsioonid: Constructive
Tellija: Vastseliina Piiskopilinnuse sihtasutus
Ehitaja: Eviko
Graafiline disain: Katri Haarde
Eritellimusmööbel ja eksponaadid: Riksen
Keskaegne ahi: Oldschool ahjud
Hoone netopind: 421.2m2
Projekt: 2016
Ehitus: 2017-2018
Auhind: Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia 2018

Palverännumaja-elamuskeskus tutvustab keskaegset palverändurlust ja pakub atraktsioone, kuid jätab puudutamata rändamisega seotud sügavamad kihid, milleks hoone arhitektuur siiski eeldusi pakub.

Inimesed käivad nii palju palverännakutel praegu sellepärast, et nad tahavad keskkonnavahetust. Paljud vajavad üksi olemist ja seeläbi iseenda otsimist. Teiste jaoks on see lihtsalt ilmselge vaheldus. Kes selle käigus sügavuti läheb ja kes mitte, seda me tegelikult ei saagi kunagi teada.

Pirita kloostri ja Vastseliina piiskopilinnuse vahelise palverännutee rajamise idee saialguse sellest, et mind hakkas häirima massiline Santiago de Compostelasse käimine. Sealt tekkis mõte, miks ei võiks Eestis siis käia? Ja kui jälgisin Eesti haritlaste arutelusid selle ümber, kuidas Lääne kultuur hakkab alla neelama Eesti kultuuri, siis tekkiski tahtmine sellele vastu seista ja tõsta eestlaste eneseuhkust. Palverännuteel avame infotahvlitel Eesti rahva kasvamise lugu, kuidas me väga lühikese ajaga oleme arenenud väga haritud rahvaks. Selle raja tegijatele mängivad uued teadmised suurt rolli. See on nipiga teekond, mitte niisama rada.

Lagle Parek, Pirita kloostrist Vana-Vastseliinasse kulgeva palverännutee eestvedaja

Tahad odavreisi? Vali palverännak!1  Krista ja Carmen – patuste palveränd!2  EV100 Palverännak Pärnust Pilistverre!3

Palverännak on moes. Matkamine on moes. Kui paljud aga mõtlevad, mis puhul öelda, kas läksin palverännakule või käisin matkamas? Enesega tegelemine on diip ja otsitakse väljundeid, kuidas end proovile panna. Ennast uuesti leida, vana selja taha jätta või olevaga rahu teha. 

Juba sajandeid varem sisse käidud teedel kulgeb inimene, kes hoolimata religioossetest või isiklikest põhjustest tegeleb rännakul ikkagi endaga. Ka Riia-Pihkva kaubateele jäänud Vana-Vastseliina oli paavsti õnnituse saanud püha koht. Ja vaadates tänaseni säilinud piiskopilinnuse varemeid, siis oma suuruselt uhke ja väärikas, Vana-Liivimaa üks võimsamaid. 1353. aastal linnuse Püha Risti kabelis aset leidnud Valge Risti ime andis kohale palverännu sihtpunkti staatuse, kui kabelis kõlama hakanud muusika saatel kerkis valge rist altari kohale ning jäi sinna hõljuma koos pimedaid nägijateks ning kurte kuuljateks tegeva imeväega. Huvitaval kombel hiljem sajandeid kohalikus pärimuses unustusse ning teadmatusse vajunud legend tuli ilmsiks alles 21. sajandi algul ja nüüd saab nii loo kui keskaegse palverännaku temaatikaga tutvuda kohapeal tänavu kevadel avatud palverännumajas. 

Kuid rändaja vajab palverännumaja hoopiski millekski muuks. Mitte ekspositsiooniks ega elamuseks, vaid öömaja ja toidu saamiseks. See on katus pea kohal ilmastiku ja rändamisega seotud ohtude eest ning koht, kuhu rändaja on alati teretulnud, sest ta on oma teel võõras, kodust kaugel ja rohkem kui keegi teine ligimese hoolitsusest sõltuv. Palverändurite hingeelu avamiseks või tänaste rändajate eest hoolitsemiseks pole aga seda hoonet püstitatud. See on esimene segadus, mis tekib palverännumaja nime kuuldes: kellele või milleks on ta loodud? Siiski kujunes palverännuteede äärde juba keskajal oma kommerts- ja kaubandusvõrgustik ning indulgentsigi osteti ikka selle kõliseva eest. Kõrtsid, majutusasutused ja terviseveed ootasid rändajaid juba vanal ajal ning just sellest kommerts-kaubanduslikust poolest on saanud nurgakivi Vana-Vastseliina palverännumaja ekspositsiooni loomisel – ekspositsiooni alustatakse Pirita kloostri ja Vana-Vastseliina palverännutee tutvustamise ning siinse ime kirjeldamisega, ent rändamise universaalsed või sisekaemuslikud teemad jäävad kõrvale.

Palverännumajas soovime külastajatele tutvustada palverändurlust keskaja kontekstis, kuidas mindi, miks mindi, millised ahvatlused ja ohud olid teel jms.
Palverändurluse teemat tahame tutvustada just seetõttu, et Vastseliina linnus oli kuni 16. sajandini tuntud palverännusihtkoht. Tänapäeval liigub usulistel põhjustel palverändajaid vähe, see on pigem iseenda leidmine ja proovile panemine. Küll aga tahame palverändurluse lugu rääkida just keskaja võtmes, mil usk oli inimeste jaoks väga oluline. Täna jõuab meie juurde päris palju inimesi, kes ei tea midagi indulgentsidest, patukahetsusest ja uskumustest ning veendumustest, mis sel ajal inimesi igapäevaselt saatsid. Meie soov palverännust rääkida on seotud ka Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kulgeva palverännutee loomisega. Selleks, et oma mõtteid korrastada, ei pea minema Santiago de Compostelasse, seda võib teha ka Eestis, ja laiendada teel olles silmaringi meie enda ajaloo kohta. 

Kadri Moppel, kojaülem, Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus

Elamuskeskustest on saanud pidevalt uut ja ägedat kogemust januneva publiku uus „palverännu“ sihtpunkt: „Noblessneri kvartalisse kavandatakse suurejoonelist virtuaalreaalsuse elamuskeskust“4, „Valgamaale rajatakse üle kahe miljoni maksev mulkide elamuskeskus“5, „Keskaja elamuskeskuses saab kõike ise katsetada“6 või „Vastseliina piiskopilinnuse elamuskeskuses avatakse palverännumaja“7.

Kuid mis on siis see elamus, mida tänapäeva publik vajab ja millega külastaja elamuskeskusest peaks lahkuma? 

Muuseumiseadus ütleb, et muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses alaliselt tegutsev kultuuri- ja haridusasutus, mis ei taotle majanduslikku kasumit, on üldsusele avatud ning mille ülesanne on koguda, säilitada, uurida ning vahendada inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel. Elamuskeskus ei ole muuseum, ent kultuuripärandi hoidmise ja vahendamisega on Vastseliina piiskopilinnuse sihtasutuse näol siiski tegu ja muuseumi nimega ehk teatava tõsiseltvõetavuse tõstmiseks siin ikkagi mängitakse. EASile esitatud kogu linnuse arendusprojektis öeldakse: „Atraktsiooni sisuks on kultuuriturismi- ja perepuhkuse võimalusi pakkuv, selleks tingimusi loova väljaarendatud infrastruktuuriga kompleks – keskaja teemapark „Novum Castrum per saecula“, mis koosneb erineva suunitluse ja olemusega elementidest: varemetepark, linnusemuuseum koos külastuskeskuse, kauba- ja kunstikoja, seminari- ja hariduskeskuse ning keskaja stiilis sisustatud ja ajastutruu kõrtsiruum-muuseum ja köök /…/ uusehitisena rajatav keskaja temaatikal põhinev interaktiivne atraktsioon (palverännumaja – toim); linnuse park, matkarajad, puhkekohad jt kompleksi täiendavad ja lisavõimalusi loovad elemendid“.8 Kodulehel kirjeldatakse pakutavaid elamusekskursioone ka muuseumi mõiste kaudu: „Vastseliina linnuse keskaja elamuskeskuses on huvitav ka omapäi uudistada, aga eriti põnevaks muutub ringkäik keskaegsete linnuserüütlite, lossidaamide, hansakaupmeeste ja alkeemikute jälgedes siis, kui muuseumiringkäigul keegi linnuserahva hulgast päris tõesti sündinud lugusid ja linnusega seotud legende jutustab“. 

Elamuskeskuse (interaktiivse atraktsiooni) ekspositsiooni loomisel on oldud temaatiliselt ja ekspositsioonilahenduste mõttes vabad: pole kogusid ega mahukaid leide, mida eksponeerida, on lugu kunagisest palverännusihtpunktiks olemisest ning selle toetuseks valitud keskaja kontekst. 

Palverännumaja-elamuskeskus esitab selgelt piiriteltud lugu, mille rõhuasetus on ruumirekonstruktsioonide ja lavastuste kaudu elamuse loomisel. Elamus on siin defineeritud läbi füüsilise osalemise: atraktsiooni on rajatud spaavannide ja kuppude panemise lauaga, magamistoad erinevas suuruses vooditega (endiselt: mitte ränduritele magamiseks, vaid atraktsioonis kogemiseks!) ning köök-söögisaal elamusprogrammides toitumiseks. Moodsast museoloogiast leiab siinse ekspositsiooni kohta definitsiooni küll – edutainment. Sõnastaja, Eesti muuseumihariduse sõnastik (2015) selgitab: hariv meelelahutus (ingl edutainment, leisure learning) on meeldiv ja hariv vaba aja tegevus muuseumis. Aja veetmine teadmisi või oskusi arendaval viisil, kus osaleja ei ole õppimist endale otseselt eesmärgiks seadnud. 

Asukoht väärikas ajaloolises kompleksis, lummavalt kaunis loodus ja palverändamise meditatiivne maailm voolisid hoone mahu  liigendatud ja pööratud, oru nõlva sisse sätitud, et mitte varjata vaadet linnuse varemetele. Uus hoone eristub, kuid suhestub vanaga, suveperioodil varjudes roheliste puude vahele, sirutades end linnusest eemale ja ulatudes konsoolselt orus voolava oja suunas. 

Hoone loomine oli teekond arhitektuurse nägemuseni, leidmaks delikaatse tasakaalu ajaloolise ruumi imiteerimise ja keskaegse õhustiku loomise vahel. Ebatavaliselt kõrge ruum ja uksed, kitsad müüritrepid, seintesse peidetud salaruumid, väikesed justkui müüriavade aknad, tellistest põrand ja krohvitud seinad  tulemuseks on uus arhitektuur, mille keskaegsus on tajutav tunnetuslikult. 

Palverännumaja askeetlik ja poeetiline ruum soodustab sissepoole vaatamist ja rändamist iseenda sügavamates soppides. Kaks vastassuunalist müüritreppi võimaldavad seni majas ringlema jääda, kui vastused kõige tähtsamatele küsimustele on hingesügavustest leitud.

Margit Aule, KAOS Arhitektid

Frédéric Gros kirjutab oma teoses „Kõndimise filosoofia9 kõndimisega seotud erinevatest tähendusväljadest ja rollidest, millest nii mõndagi sai rakendatud seda artiklit kirjutades: kõndimine kui edasilükkamise vabandus, kõndimine kui mõtiskluste ärataja, kõndimine kui kirjutamine ning kõndimine kui palveränd, ajaloos kõige süstematiseerituma vormi võtnud kõndimine.

Arhitektuurselt hästi õnnestunud uus ehitis ajaloolise piiskopilinnuse varemetepargi serval on suurepärane ruumiline eeldus sisult mitmetasandilise ekspositsiooni ning mitmefunktsioonilise hoone loomiseks, kus teretulnud võiks olla nii rändaja kui palverännutemaatika huviline.

EASi10 vahendusel regionaalarengu toetuseks jagatud projektimaailma suunitlus atraktsioonide rajamiseks tekitab küsimärgi, millist sisulist elamust kultuuriväärtuslikes kohtades ikkagi pakkuda, kas ei olda liialt kinni pinnapealses meelelahutuses? Praegu võib jääda mulje, justkui usutaks, et kostümeeritud elamuskeskuses peitubki kohaliku piirkonna arengu mootor. Ent palverännaku ja kõndimise kui eneseni jõudmise temaatika on niivõrd mitmetasandiline ja isiklikult suhestatav, et võimaldab elamuskeskusel uueneda ning aja jooksul ehk pakutaval sisul oma sügavuse potentsiaalile ka järele jõuda.

KAREN JAGODIN on arhitektuuriteadlane (magistrikraad Bartletti arhitektuurikoolist) ja aktiivne matkaja nii maal kui merel. Uurinud peamiselt nõukogudeaegset arhitektuuri ja sisearhitektuuri, kirjutanud ja toimetanud mitmeid arhitektuuriraamatuid.

VIITED:

1 Pealkiri Õhtulehes 14.03.2009.

2 Saade Kanal 2-s.

3 Juulis 2018 toimunud üritus EV100 programmis.

4 Pealkiri Delfis 31.01.2017.

5 Pealkiri TV3 uudistes 12.07.2018.

6 Pealkiri Meie Maa ajalehes 11.07.2017.

7 Pealkiri Lõunalehes 26.05.2018.

8 Vastseliina piiskopilinnuse kompleksi perspektiivse väljaarendamise kava, Continuum Group, 2008.

9 Eesti keeles välja andnud Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016.

10 EASi kaudu jagatav toetus lähtub Võrumaa konkurentsivõime tugevdamise tegevuskavast, mis on koostatud maakonna ja kohalike omavalitsuste arengukavadele tuginedes.

Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).

LOE VEEL

Intervjuu avataridega

Space Popular on multidistsiplinaarse ja akadeemilise suunitlusega disaini- ja arhitektuuribüroo, mida juhivad Lara Lesmes ja Fredrik Hellberg. Nad loovad füüsilist ruumi – hooneid, interjööre, sisustust – ja virtuaalruumi ning uurivad, kuidas tulevikus need kaks võiksid üheks sulanduda. Nende virtuaal-liitreaalsuse projekti The Venn Roomi sai näha Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusel.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.