ROOSI TÄNAVA ÜMBERTEGEMINE
Mälumeetrite kontseptsioon: Karin Bachmann, Mirko Traks (Kino OÜ), Krista Aru, Viljar Pohhomov (ERM)
Eskiisprojekt: Kino maastikuarhitektid, Paik Arhitektid, Tajuruum
Põhiprojekt: Kino maastikuarhitektid, Paik Arhitektid, Tinter Projekt
Raadi valikut Eesti Rahva Muuseumi uueks/vanaks asukohaks on palju kritiseeritud, ennekõike kauguse pärast Tartu kesklinnast. Tegelikult asub ERM siinsamas, Roosi tänava lõpus. Tänav ise on vähem kui kaks kilomeetrit pikk – teekond Kaarsilla otsast Muuseumi teeni on 1909 meetrit. Näiteks Lõunakeskus asub kesklinnast 3,5 km kaugusel. Tegelik kaugus on üks, tunnetatav hoopis teine – pigem peas kinni. Samas võib mentaalne takistus osutuda palju raskemaks ületada kui füüsiline ja seepärast tuleb niisuguste tõketega tõsiselt tegelda. Roosi tänava ümbersättimise algatamise eesmärgiks oli linnasüdame ja Raadi vahelise distantsi mentaalne lühendamine tänava aktiveerimise kaudu.
Töö esimene etapp oli Mälumeetrite kontseptsioon, mis koostati omaalgatuslikult ehk ilma tellimuseta. Nägime vajadust hakata laiemalt Roosi tänavale tähelepanu pöörama ja seda oli kõige lihtsam teha punkthaaval kirjapandud kava alusel. Tartu linnavalitsus võttis mõtte väga ruttu omaks ja oli sellest ajast peale kindel partner. Mõistagi sai töö käigus testitud ka spetsialistide tasandil erinevate maailmavaadete piire, kuid suurema pildi osas ei tekkinud kahtlust vist kordagi.
Mälumeetritele järgnes eskiisprojekt, mida koostasid kolm osapoolt ning edasi ehitushanke tulemusena saadud põhiprojekteerimine, milles Paik ja Kino osalesid nime poolest konsultantidena, kuid tegelikult väljus töö konsulteerimise piiridest õnneks üsna kiiresti. Peatöövõtjatest insenerid olid väga head partnerid, paindlikud ja arvestavad ning vastutulelikud, sest töö käigus tuli asju korduvalt muuta. Eesmärk – saada hea tänav – oli kõigil üks.
See projekt on ennekõike must-valge näide interdistsiplinaarse koostöö vajalikkusest, kus tänu selgele fookusele saab erinevaid eesmärke koos töötama panna. Markantseim näide oli küttetoru paigaldamine. Ühel koosolekul avastasime, et see on joonistatud lineaarpargi kohale. See oleks tähendanud enamiku seniste struktuuride lammutamist, võsa mahavõtmist jne. Küsisime, miks toru seal on ja vastus oli, et „lihtsalt on”. Selgus, et see võiks olla vabalt ka mujal, aga et „seal on ju ainult võsa”. Pärast selgitamist ja kümmet minutit hiirega klõpsimist oli toru sõidutee alla kolitud. Nüüd on lineaarpark koos laudtee, vana okastraataia, postide ja võsaga Roosi tänava kõige populaarsem osa. Asi lahendati kõikide asjaosaliste poolt vaadates positiivselt, aga selleks oli vaja selget ideed – näha võsas midagi muud ja jõuda selleni, et see „miski” sealt välja puhastataks ja ka teistele nähtavaks muutuks. Sääraseid positiivseid põkkumisi oli töö käigus teisigi.
Roosi tänaval on võetud lähepunktiks inimene, st kõik liikumised, mõõtmed, vaated on läbi kaalutud kergliikleja positsioonist – selle, kes liigub kiirusega 5 km/h. Algselt pakutud sõiduteede laiused (kitsaimad võimalikud) käesurutiküll projektikoosolekutel veidi laiemaks, aga üldjoontes on tänav oma gabariitidelt selgelt kergliiklejat eelistav. Kogu tänava muutmine jalakäija eesõigusega alaks muidugi ei õnnestunud ja seetõttu on tekkinud päris mitmeid sebrasid ning foorreguleeritud ristmikke. Seevastu on ristmikud kõik tõstetud selliselt, et jalakäijad kulgevad samas tasapinnas ja jõnksatused on tuntavad autojuhtidele.
Tänava vasak pool on n-ö promenaad, mille miinimumlaius on 3,5 m. See on ala, mis on pidevalt vaba. Kergliiklejate osa on tänava ülaosas koguni 7 m lai, koos istumistaskute ja puudega. 3,5-meetrine „lint” jookseb katkematuna Ülejõe pargist, tänava algust markeeriva väikese platsi juurest ERM-i ette välja, sidudes tänava jalakäija jaoks kompaktseks teekonnaks. Tänava küljes on väike taskupark, millele on loodud kogukonnaaia võimekus: selle rajamine sõltub üksnes kohalike endi soovist seal aedvilju kasvatada. Vahepealsel ajal on see lihtsalt väike rohepaus kelgumäe, pinkide, liivakasti ja viljapuudega. Vana veevõtukaev asendati joogikraaniga.
Tänava ülemises osas, alates lennuangaaridest, kulgeb alternatiivse liikumisvõimalusena põõsastike vahel laudtee, mis võimaldab lähemalt uurida sõjaväest jäänud detaile ja kulgeda okastraataedade vahel, tunnetades teistmoodi iseloomuga ruumi. Ootamatult populaarseks saanud kohtadega on kerged tekkima kõikvõimalikud igaks-juhuks-keelumärgid. Antud juhul ilmusid laudtee otsa jalgrattureid peletavad sildid. Läbirääkimised linnaga käivad ja ehk õnnestub need asendada sõbralikumate „kõnetajatega” – mis karmilt ei keela, vaid pigem soovitavad tähelepanelik olla.
Roosi tänav on Tartu ja ka Eesti kontekstis muidugi haruldane, sest enamasti jäetakse jalakäijale see, mis autodest üle jääb. Näiteks Euroopast vaadates on see aga täiesti normaalne tänav. Meil tuleb kogu jõuga töötada selles suunas, et Roosi oleks mõne aja pärast üks tavaline tänav paljude teiste omasuguste seas.
KARIN BACHMANN on maastikuarhitekt.
PÄISES foto: Karin Bachmann
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
