ELERINGI BÜROOHOONE
Asukoht: Kadaka tee 42, Tallinn
Tellija: Elering
Projekt: 2015-2017
Valminud: 2017
Peaprojekteerija: AS Novarc
Arhitektuur: Karli Luik (molumba), kaastöötajad Martin Mclean (molumba), Kaidi Poobus-Sopp (Novarc)
Sisearhitektuur: Eeva Masso (Eeoo Stuudio)
Netopind: 3663m2
Eleringi uus büroohoone on rangelt võttes rekonstruktsioon, hoone pikendus. Ehkki kõik on uus, siis jupike vanast säilinud kandekarkassist määras hoone paiknemise ja laius- ning kõrgusgabariidi. Uus on kolmekordselt pikendatud vana, lihtne ristkülik, kus perimeetris paiknevate tööruumide keskele jäävad kaks isemoodi saart. Endisest siseaatriumist on saanud peidetud varjuline sisehoov, millele sekundeerib teine kinnine üliturvaline juhtimiskeskus hoone pikenduse keskosas.
Tänava poolt on hoone peidetud teise maja taha ning kiivalt ja turvaliselt aiaga kaitstud. Ta ei ole seotud linnakoega, vaid hoopis teise taristuga – kogu Eestit hõlmava elektriliinide võrgustikuga. Ta on elektristruktuuri aju, mis monitoorib ning korraldab seda elutähtsat vereringet.
Nii on ta justkui üks isemoodi alajaam, irdselt sarnane suvalistel tänavanurkadel märgatavate isenditega. Ehkki küll tegelikult mehitatud struktuur, on ta põhiolemuselt ligipääsmatu ja sissepoole pööratud omailm, mis ruumilist kontakti ümbritsevaga väga ei otsigi ning enda olemasoluks lisapõhjendusi ei vaja.
Arhitektuur varjub, muutub tehnoloogiliseks, iseennast peaaegu tühistavaks ääremärkuseks. Nii on peahoone esteetika totaalne, väljast üdini tehnoloogiline ja karge, kus domineerivaks elemendiks on kolmnurkadena eenduvad sõredad vertikaalid, mis tehniliste passiivsete elementidena kaitsevad päikese eest. Ning nende taga on must, üksluine, ühesuguse igavavõitu aknamustriga betoonist ristkülik – Mustamäe supertrafo.
Kontrastina avaldub inimlik mastaap interjööris, varjutaimedega sisehoovi ümber on koondunud kahte korrust läbiv rekreatsiooniala. Korruseid ühendavad laiad astmestikud tektitavad avarust ning loovad ruumi ette määramata kasutustele. Puit ja puiduraketisega betoonpinnad, sekka laest rippuvaid taaskasutatud isolaatoritest valgustid, laed ausalt täis torustikke ja juhtmeid.
Väline karge totaalsus peidab ka pooltoone – sõredate ribistike läbipaistvus varieerub vastavalt vaatenurgale, staatilisus osutub ootamatult vitaalseks. Ajalist mõõdet lisavad nende juurde istutatud ronitaimed, mis ehk aegapidi hoone üle võtavad ning värske kriiskava sinise tasapisi rohelisse kastavad. Krundi loodenurgas teisel pool parkimisala paikneb mõnevõrra eraldiseisev jalutusring. Infrastruktuuri irdsus ja totaalsus siin-seal justkui kohtuvad inimliku ja looduslikuga, samas reserveeritult, dialoogi ja alandlikkust otsimata.
KARLI LUIK on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud arhitekt ja töötab arhitektuuribüroos Molumba
PÄISES foto: Kalle Veesaar
AVALDATUD: Maja 94 (suvi-sügis 2018), peateema Arhitektuuri olemus, arhitektuurikogemus
