MÄETAGUSE PARGI KOOLI- JA SPORDIALA
Maastikuarhitektuur: Liina Einla, Edgar Kaare, Terje Ong ja Timo Saabas / TajuRuum
Tellija: Mäetaguse vallavalitsus
Ehitaja: Kivipartner OÜ
Projektala pindala: 1,5 ha (ei hõlma pargi esi- ega tagaväljakut)
Projekt: 2016
Ehitus: 2017
Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.
Tillukeses Mäetaguse alevikus elab statistikaameti andmetel 512 elanikku. Aleviku südameks on 16. sajandist pärit rüütlimõis, mis on aja jooksul kasvanud, õitsenud, mitu korda omanikku vahetanud, viimasena Rosenite perekonna käes olnud, nõukogude ajal pakkunud ruume koolile ja korteritele, seejärel hääbunud ning 21. sajandi alguses uuesti ellu äratatud. Peahoones asub nüüd vallavalitsus, tall-tõllakuuris hotell ja restoran, kasvuhoones supelmaja, suures aidas kooli käsitööhoone ja väiksemas aidas väljarenditav sündmusteruum. Viimase lülina on korda tehtud mõisapargi servaalad, sealhulgas spordiplatsid ja kooli ümbrus.
Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.
Mõisasüda tundus võluv ja unenäoliselt helge isegi vihmasel ja hallil detsembripäeval. Heledaks võõbatud klassitsistlikud hooned on sellisel aastaajal eriliselt tugevas kontrastis tumeda maastiku ja raagus mustava pargiga. Mõis koos kooliga on hästi kompaktne ja eristub selgelt ülejäänud asumist, mille moodustavad kolhoosiaegsed tööstus- ja põllumajandushooned, paneelelamud ja kaugemal mõned eramajad. Mõisapargi keskosa ja peahoone esiväljak on rekonstrueeritud Artes Terrae projekti järgi, pargi elemendid ja pargi kooli- ja spordiala lahendus pärineb Tajuruumi maastikuarhitektidelt. Alustan mõisahoones vestlust vallavanem Tauno Võhmariga ja hiljem uurin maastikuprojektide kohta keskkonnaspetsialistilt Martin Millerilt.
Tauno Võhmar on pärit Ida-Virumaalt, üles kasvanud Toilas, aga tema vanavanemate talukoht asub Mäetaguselt kiviviske kaugusel. Seetõttu tunneb ta enda sõnul vajadust midagi oma kodukandi heaks ära teha. 2015. aastal alustades sai ta eelkäijatelt pärandiks hoolikalt renoveeritud mõisahooned, järgmise sammuna tuli need kokku siduda mõtestatud avaliku ruumiga. Küsimusele, kuidas on tekkinud oskus ruumi väärtustada, vastab vallavanem, et tunneb sisemist vajadust enda ümbrust ilusamaks luua ning on iseendale seadnud ülesande tekitada siinses elukeskkonnas positiivne muutus. Juhus on teda kokku viinud heade asjatundlike inimestega ja koostöö arhitektidega varasemas praktikas Toilas ja Jõhvis on õpetanud terasemalt ringi vaatama ning märkama arhitektuuri ja linnaruumi.
Ühe olulisima mõjutajana nimetab ta aga kohtumist Tiit Kaljundiga. See toimus 2003. aastal Toila ruumilise planeerimise projekti tegemise käigus, kus tema oli sealse vallavanemana töö tellija ja tegi koostööd arhitekt Tiit Kaljundi, planeerija Andres Levaldi ja geoloog-kartograaf Eduard Pukkoneniga. Just Tiit Kaljundi oskas tollast noort vallavanemat suunata ruumi märkama, seda väärtustama ning samuti suurt pilti nägema ja analüüsima. Tiidult on kaasa saadud ka soovitus asulatesse uusehitisi kavandades hoolikalt asukohti kaaluda, alustades keskosa tihendamisest ja hoides teadlikult asustuse kompaktsust. Suuremamahuline avaliku ruumi kujundamise kogemus pärineb Jõhvist, kuhu kavandati koos Ra Luhse ja Tanel Tuhaliga lasteaed ja linna läbiv promenaad, mis sidus pargiala kesklinnaga. See eduelamus andis julguse ka Mäetagusel ette võtta suurema pildi korrastamise – mõisasüdame tervikuks sidumise.
Tellija esindajana on maastikuarhitektidega kõige rohkem suhelnud valla keskkonnaspetsialist Martin Miller, kes tuli Alutaguse valda tööle kohe pärast maastikuarhitektuuri magistrikraadi kaitsmist. Valla jaoks oli projekti alustades oluline leida hea partner, kelle nägemus vastaks valla ootustele, eriti kuna lähteülesanne oli esialgu väga üldine ja projekti edasiarendamine toimus koostöös. Pargi lähteülesande panid kokku nii valla kui ka kooli inimesed. Maastikukujunduse projekt oli midagi odavhanke ja väärtuspõhise hanke vahepealset: pakkumise päringus oli hinna osakaal 60%, idee ja lisad kokku 40%. Eesmärgiks oli saada eskiis, mida hakata järk-järgult edasi arendama ja ellu viima. Kuna tegemist ei olnud n-ö päris võistlusega, siis hindas lahenduste sobivust oma soovide ja plaanidega valla oma inimestest koosnev komisjon. Arhitektina muidugi üllatab, et ei kaasatud ruumivaldkonna kogenud spetsialiste, aga neil vedas, et pakkujate hulgas oli ka tugev maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum.
Esialgsest üldisest lähteülesandest kasvas välja terviklik ja põhjalik maastikuprojekt, mis arvestab ka tuleviku vajadustega. Maastikuprojekti üks põnevamaid osi on kooli ümbruse välialade lahendus. Moodne liikumisväljak on hea näide kohustusliku palliplatsi ja loomingulise liikumisruumi sümbioosist. See osa mõisapargist näitab, et kaasaegne kujundus täiendab väga hästi ajaloolist parki ning ei ole tarvidust flirtida pseudoklassitsistlike kujundusvõtetega, kui kasutajateks on rulade ja tõuksidega tänapäeva lapsed.
Mäetaguse põhikoolis õpib 136 õpilast, kes käivad siia nii oma alevikust kui ka kaugemalt, kuni 15 km kauguselt. Põhikoolil on väga energiline ja südamlik direktor Veera Sibrik, kes ütleb, et väga tähtis on üksteist ja oma kooli hoida. Mäetaguse kool, motoga „kõigil on koolis hea olla“, on väga hea näide erisusi lõimivast keskkonnast. Õppijasõbralik kool peegeldub keskkonnas, kus õpivad koos tavalised ja erivajadusega lapsed, kelle kodukeeleks on nii eesti kui ka vene keel. Kooli õhkkond on väga soe ja toetav.
Kuigi koolimaja on 80ndate tüüpprojekti järgi ehitatud hoone, leiab väikesi muutusi igalt poolt – algklasside ruumides on põranda keskel vaip, lauad sätitud ringjalt või rühmadesse ja ühisruumid sisustatud nii, et seal saab suhelda, puhata või ka aktiivselt liikuda. Kooli käsitöömaja sisustus teeb silmad ette paljudele linnakoolidele, võimalused loovateks käelisteks tegevusteks on muljetavaldavad. Mäetaguse kool on ühinenud ka liikuma kutsuva kooli pilootprojektiga, uhkusega näidatakse suurt võimlat ja selle juures olevat jõusaali, mis on aktiivselt kasutuses. Kõige paremini väljendub kaasaegne liikuma innustav keskkond aga hoopis eelkirjeldatud õuealal, samuti mõisapargiga integreeritud jõulinnakus ja kergejõustiku staadionil. Moodsad sportimiskohad on hästi läbi põimitud ajaloolise pargikeskkonnaga. Samas on need lihtsalt ligipääsetavad ka näiteks spaa külalistele. Teekond koolist staadionile kulgeb mööda looklevaid pargiteid suurte puude all, mis ruumikogemusena kindlasti ei jäta lapsi mõjutamata.
Väikestes kohtades on väga oluline roll otsuseid tegevatel inimestel. Nende energiast, teadmistest, kogemustest ja väärtushinnangutest sõltub väga palju see, kuidas ülejäänud kohalikud kodukanti tajuvad ja väärtustavad. Erinevaid väikelinnu ja alevikke võrreldes ja laiemasse konteksti asetades peab tõdema, et väikesed kohad on muutustele sageli hoopis avatumad ja paindlikumad. Nad on altimad kaasa minema pilootprojektide ja eksperimentidega ning saavad oma väiksuse tõttu muutusi palju kiiremini ellu viia. Sama võib öelda Eesti kohta tervikuna, kui kontekstiks võtta Euroopa või maailm. Suurtes süsteemides sünnivad põnevad muutused tihtipeale perifeerias, kus puudub keskuse paine ja teisalt saab toetuda oma spetsiifikale. Perifeeria ja keskuse dialoogi on kõige põnevam jälgida vastastikmõjus – väikesed kohad võtavad üle kultuuri ja tehnoloogilisi uuendusi suurematelt ja suured kohad omakorda otsivad omanäolisi nähtusi ja ideid servaaladelt.
Tulles tagasi inimeste juurde, on kohalike omavalitsuste sädeinimeste suurim väljakutse tõmmata teisi oma ideedega kaasa. Kohalikel on sageli raske muutustega kohaneda, sest see nõuab lisapingutust ja lihtsam on edasi elada „nii nagu alati“. Muudatuste vajadust peab väga hästi põhjendama. Mäetaguse maastikuprojektist õpiti selle vedajate sõnul, et elanikke peab hakkama varem kaasama, lubama ka neil ideid välja pakkuda. Seda tarkust on kasutatud nüüd Iisakus, Pagaris ja Tudulinnas, kus inimestel on tekkinud positiivne ootus algatatud projektide suhtes. Kuna raha alati napib, siis on langetatud teadlik otsus, et plaanid tehakse pikema aja peale. Kogu projekti realiseerumine võib võtta kasvõi kümme aastat, aga teatakse, milline on tervikpilt ja iga etapp lisab sellesse olulise tükikese.
Mäetaguselgi pole töö avaliku ruumiga lõppenud. Mõisasüdame kontrast ülejäänud alevikuga on silmatorkav. Kohe üle maantee laiutavad lagunevad mahajäetud põllumajandusehitised ja lage maastik. Poe kõrval hakkab silma saepuruplaatidega kinni löödud aknaavadega silikaattellisest sovhoosiaegne kortermaja. Paneelelamute ümbrus on küll korras ja puhas, ent majade ümbruses on vähe märke sellest, et inimesed ühist ruumi oma kodude ümber kasutaksid või seda väärindada püüaksid – majade vahele pole kohati ühtegi puud ega põõsast istutatud, rääkimata pinkidest või varjualustest, mis tegevusi ja suhtlusruumi pakuksid. Paneelelamute keskkond on klassikaliselt kõle ja autokeskne – ukseesised on tihedalt autosid täis pargitud. Õnneks ulatub mõisaaegseid suuri puid ka pisut kaugemale mõisa vahetust lähedusest, nii on lasteaia ümbrus ja osaliselt kortermajade servaala veidi vääristatud vanade puudega. Kummastav on aga näha, et kaunil mõisakeskusel pole peaaegu mingit mõju olnud ümbritseva asumi igapäevasele elukeskkonnale – et kooliümbruses ja mõisapargis tunda ja näha olev ilumeel ja hoolitsev käsi ei ole ulatunud inimeste vahetu koduümbruseni.
Lahkun lumetusse detsembripimedusse mähkunud Mäetaguselt vastakate tunnetega ja jään lootma, et vallavalitsuse heale avalikule ruumile pühendatud tegevus ulatub järgnevatel aastatel ka väljapoole mõisasüdame piiri.
KATRIN KOOV on arhitekt ja Eesti Arhitektide Liidu president (2016-2020). Ta on Kavakava arhitektuuribüroos töötades kavandanud kaasautorina mitmeid ühiskondlikke hooneid ja avalikke ruume. Õpetab Eesti Kunstiakadeemias ja Arhitektuurikoolis, on koostanud ja kujundanud näitusi ning olnud ajakirja Maja peatoimetaja aastatel 2014-2017.
PÄISES foto: Johan Huimerind
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus
