Tänavu sügisel juba üheteistkümnendat korda toimunud kohaliku disainielu tippsündmus – rahvusvaheline „Disainiöö” festival keskendus disaini ümberdefineerimisele ning sellele, kuidas disaini võib rakendada mitte ainult toodete, vaid ka näiteks elamuste ja teenuste kujundamiseks.
Näituste, avatud stuudiote ja töötubade kõrval peeti ka tummine seminar. Keskse ettekande pidas kriisikolletes töötav arhitekt Cameron Sinclair, kes on töötanud maailma eri paigus põgenikelaagrites, tehes koostööd näiteks Brad Pitti ja Angelina Jolie heategevusfondiga. Ta on abivajajatele sõjakahjustustes kannatada saanud piirkondades hooneid kavandava disainistuudio Small Works asutaja ja peadisainer. Sinclair on Westminsteri Ülikooli audoktor ning prestiižse TED auhinna võitja. Maailma Majandusfoorumil on ta pälvinud tiitli „Maailma noor juht”. Lisaks töötab ta praegu välja uusi lahendusi Airbnb’iga, et pakkuda elamuslikumaid majutusi.
Eestis olles käis Sinclair koos disainer Johanna Tammsaluga rabas, kohtus moodulmaja KODA vedajatega, pidas ekspromptloengu sisearhitektuuritudengitele ning oli disainiauhindade Bruno žürii juures eksperdiks. Nomineeritud tööde hulgas pani ta tähele, et sotsiaalselt tundlikke projekte teevad eesti disainerid liiga vähe. Festivalil avati disainiorganisatsiooni ICSID ülemaailmse disainimõju auhinna (The World Design Impact Prize) nominentide näitus, mille seas oli ka Sinclairi juhitud projekt RE:BUILD Süüria põgenikelaagris Jordaanias, kus töötati välja modulaarne, kogukonna enda poolt kergesti püstitatav hoonestruktuur elamute ja koolide ehitamiseks.
Oma ettekandes kõneles Sinclair uue aja linnadeks kasvanud põgenikelaagritesse kiirelt püstitatavatest elamutest, koolidest, spordipaikadest, aga ka sellest, kuidas inimeste elustiil on kiiresti muutumas ning kuidas linn peaks sellele vastama.
Londonist pärit, ent põhiliselt USAs elav Sinclair oli nõus täpsemalt selgitama, kuidas ta lahendusi pakub.Vestlesime arhitekt Cameron Sinclairiga kodu ja arhitektuuri tähendusest aina liikuvamaks muutuva elustiili ajastul.
Koduks peetakse enda püsivat elupaika. Sageli on see koht, kus tuntakse end kõige mugavamalt ja mis seostub pere või lähedastega. Kriitiline vaade kodule aga tõstatab küsimuse, kas see on hoopis pankade mehhanism, mis sunnib meid laenusüsteemide abil paikseks? Sinclairi sõnul tõstatub järjest enam oluline küsimus, mis on kodu: „Me oleme kodu muutnud kaubaks, tarbeesemeks. Vähem loeb see, kui hästi me end seal tunneme, ja rohkem loeb see, kas me saame seda endale lubada. Mis siis, kui ma ostan maja ja mingi aja pärast kaotab see oma väärtuse?”
Ta rõhutas, et tähelepanu tasub pöörata ka korterite kvaliteedile. Korterid on pigem kastid, need on järjest vähem disainitud inimeste eluviisi järgi. „Kui sa just ei saa endale lubada väga head arhitekti, mida saavad teha vaid vähesed, siis lõpetad paratamatult majas, kus sa pead oma soovides järeleandmisi tegema ja lepid sellega, et pead IKEA abil parandusi tegema. Inimesed, kellel on vajadus, hakkavad disainima. Aga see hetk, kus sa leiad, et pead midagi IKEA-ga parandama, näitab, et sa elad kehvas korteris,” leiab arhitekt.
Sinclairi sõnul on küsitav, miks peaks noor inimene, kellel pole vajadust olla paikne, ostma endale kodu. Tema näeb kodu oluliselt mobiilsemana. „Selle asemel, et mõelda kodust kui ühest füüsilisest asjast, mida omada, tasuks ehk mõelda majutusest kui teenusest. Nii nagu Uber muutis taksondust, võiks majutusteenus olla uus omamise viis. Näiteks võiks lahendus olla see, et sa üürid kortereid erinevates linnades, kus sa soovid elada – kolm kuud Eestis, kolm kuud New Yorgis ja pärast seda kuus kuud Mehhikos –, ja maksad üüri kellelegi, kes arendab elamuid nendes kohtades. Lühiajalisest rendist ei tasu mõelda kui vaid ühest ööst eemal. Mis siis, kui kogu su elu oleks „eemal”? Ja kui kogu su elu on „eemal”, siis sa oledki kodus.”
Urbaniseerumisest rääkides peame Sinclairi sõnul välja selgitama, kas suur asustustihedus on õige arengusuund. „Kas me tõesti peaksime kõik üksteise otsas elama? Lääne rahvastik kahaneb, meil ei ole suuri peresid, meie suhted ei ole enam nii tugevad kui varem. Ma kahtlen tarkade linnade idees. Targad linnad keskenduvad efektiivsusele, tõhususele, kuid inimeste elu ei seisne efektiivsuses, vaid inimestevahelises suhtluses,” ütleb Sinclair. „Disain ei ole ainult kujutlemine, vaid parema tuleviku ehitamine kõigi jaoks. Võrdsus ja inimõigused mängivad disainis suurt rolli.”
Arhitektuuril ja disainil on võimekus inimesi kokku tuua. Sinclair on asutanud sotsiaalse mõjuga disainiettevõtte Small Works, mis keskendub konfliktijärgsete piirkondade taastamisele. Samuti on ta heategevusliku arhitektuurilahendusi väljatöötava organisatsiooni Architecture for Humanity kaasasutaja. Oma tööst konfliktipiirkondades rääkides ütleb Sinclair, et nad ei ole rahusobitajad, kuid loovad keskkondi, kus rahu saab tekkida. „Kõige jätkusuutlikum on ehitis, mida armastatakse ja hoitakse. Me peame looma ruumi, kus inimesed on teretulnud ja tunnevad end hästi ning on külalislahked ka teiste suhtes. Ajal, mis maailm muutub järjest enam kaootilisemaks, muutub Eesti järjest kutsuvamaks. Majanduslikult oleme juba niigi omavahel seotud, aga sotsiaalset ja kultuurilist sidet annab tugevdada. Kui sa elad kõrvuti kellegagi, kes on sinu vastand – eri rassist, soost või religioonist –, siis pärast koosveedetud aega on mõlema maailmavaade palju empaatilisem.”
Sinclairi sõnul saab hea disain paljuski alguse arhitektuuriharidusest. On suur vahe, kas tudengeid õpetatakse looma arhitektuuri, mis toob inimesed kokku ja soodustab nende omavahelist suhtlemist või neid õpetatakse disainima eraldatust. „Ameerika unelm aiaga majast ei ole õnnestunud. Sellistes eraldatud kogukondades on suur kuritegude arv. Need piirkonnad muutuvad ka järjest mahajäetumaks, sest inimesed ei taha enam elada nii kaugel linnast. Arhitektuuri ja disainiga me mõjutame elukeskkonda ja seetõttu peame olema inimlikumad.”
AVALDATUD: Maja89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
