Kristel Niisuke, Margus Tamm: Imavere rapsitehas – asjad, mis loevad

IMAVERE RAPSITEHAS
Asukoht: Imavere, Eesti
Klient: Farm in Productions
Arhitektuur: AA Arhitektid
Tehnoloogia: RV Group, Farmet a.s. (Tšehhi)
Konstruktsioon: Pekko Projekt, Grada Engineering
Valmimisaeg: 2019-2020

Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“1 tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis. Rapsitöötlemise tehasehoone juures oli vaja arhitektil mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“

KUIDAS ME SIIA JÕUDSIME?

Tööstusrevolutsiooni eelsel feodaalajastul oli inimene ümbritseva esemelise maailmaga üksüheselt, sünnist surmani seotud. Isikule kuuluvad esemed olid enamasti päritud ja kui aeg sealmaal, pärandati need edasi järgmisele põlvkonnale, või siis „surmati“ (maeti, põletati, rikuti) koos omanikuga. Jean Baudrillard nimetab tööstusrevolutsiooni eelset kultuuri sümboliliseks.2 Esemed ja hooned väljendasid reaalseid ühiskondlikke suhteid ja positsioone, nende tähendus oli fikseeritud, kasutamine rituaalne ja valdaja ette määratud.

Et see tõesti nii oli, annavad võibolla kõige ilmekamalt tunnistust ühte teatavasse erilisse asjade rühma kuuluvad esemed – maagilised esemed. Näiteks mõõk Excalibur, mis on ehk üks tuntuim. Sellised esemed olid isikustatud, neil oli oma nimi ja iseloomuomadused. Kuid vaatamata kogu isikustamisele ja näilisele autonoomiale olid need maagilised esemed alati otseselt seotud ühe konkreetse haldajaga, kelle käes ese toimis. Ainult et see haldaja oli alati kaduma läinud või ei olnud veel leidunud. Kui ükskord, nagu ettemääratud, ilmub vääriline kultuuriheeros, väljavalitu, siis tööriist võtab ta omaks, ese ja inimene saavad üheks ja seeläbi taastub asjade universaalne sümboolne kord.

Foto Johan Huimerind

Asjade universaalne sümboolne kord hakkas muutuma 18. sajandil.

Hea näide on Jethro Tulli (1674 –1741) külvimasin. Et tegemist oli tõesti sümboolse korra kukutamisega, jumalate hukuga, näitab, et masina looja pidi esmalt – selleks, et tõestada oma leiutise kasulikkust –maatasa tegema Vergiliuse poeemi „Georgica“ (29 e.m.a). Seda Vergiliuse poeemi hinnati lisaks kõrgele kirjanduslikule väärtusele ka ainuõige agraarse töökorralduse juhisena. Tull tembeldas Vergiliuse ebakompetentseks3 ning viis oma masina põllule. Nii algas tööstusrevolutsioon.

Tööstusrevolutsioon tõi tarbekaupade hinnad alla, mis võimaldas aina laiematel ühiskonnakihtidel hakata omandama asju, mis neile enne oleks olnud kättesaamatud. Sellega koos vabanes asjade kui seisusesümbolite tähendus vabaks tõlgendamiseks ning esemete ja nende haldajate suhe muutus retooriliseks. Asjad õppisid valetama: tekkisid populuxe4 ja piraattooted5. Kodanlased ümbritsesid end aristokraatlike atribuutidega, samas kui kõrgklassid etendasid oma häärberites pastoraale; esimesed iseliikuvad masinad nägid välja nagu hoburakendid, peagi moodsa metropoli tunnuseks saavad metroosissepääsud kerkisid kui muinasjutulised allilmaväravad. 19. sajandi lõpuks olid Euroopa ja Ameerika linnatänavad ja kodanlasekodud täidetud mimeetide ja skeumorfidega.

Märkimisväärse erandi moodustasid vaid tööstushooned ise, mis oma kasutajate (tehasetööliste) madala ühiskondliku staatuse tõttu jäid arhitekti ja kujunduskunstniku õilistava tähelepanuta.6

Sellises keskkonnas sündis esmalt 19. sajandi Inglismaal disaini-institutsioon, mis võttis endale ülesandeks korraldada inimeste ja masinate suhteid.7 Briti disainikooli, Alfred Loosi, Werkbau, Bauhausi, samuti suprematistide jt 20. sajandi alguse modernismiheeroste tegevuses võib näha kontrarevolutsioonilist katset sanktsioneerida ja reglementeerida vohama hakanud esemelist maailma. Koorida asjadelt kamuflaaž (ornament kui kuritegu) ja taasallutada nad kasutusotstarbele. Eeskuju võeti justnimelt „autentsest“ lakoonilisest tööstusarhitektuurist ja -disainist.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. sügisnumbrist.

KRISTEL NIISUKE on vabakutseline arhitekt. Viimased 3.5 aastat töötas arhitektuuribüroos Kavakava, muuhulgas Tallinna peatänava ja Keskkonnamaja üks võidutöö autoritest.

MARGUS TAMM on vabakutseline kunstnik, disainer, kultuurikriitik ning Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorant.

VIITED
1Fraas on pärit Imavere rapsitehase detailplaneeringu arhitektuurinõuetest.
2 Jean Baudrillard, Le Système des objets, Gallimard, 1968.
3 Jethro Tull, The New Horse-Houghing Husbandry: or, An Essay on the Principles of Tillage and Vegetation. Wherein is shewn, a method of introducing a sort of vineyard-culture into the corn-fields, in order to increase their product, and diminish the common expence, by the use of instruments lately invented. London: Printed for the Author, 1731.
4 populuxe – elitaarsust imiteeriv laiatarbekaup, vt näiteks: Sissie Fairchilds, The Production and Marketing of Populuxe Goods in Eighteenth Century Paris. Routlege, 1994.
5Väljendit piraatlus kasutati konsumeristlikus tähenduses esimest korda 1769 Inglismaal kohtuprotsessil Millar v Taylori üle.
6Ljiljana Jevremovic, Milanka Vasic, Marina Jordanovic, Aesthetics of industrial architecture in the context of industrial buildings conversion. IV International Symposium for Students of Doctoral Studies on the Fields of Civil Engeneering, Architecture and Enviromental Protection at Nis, Serbia, 2012.
7Beatriz Colomina, Mark Wigley, Are we human? Notes on an Archeology of Design. Lars Müller, 2017.

Foto üleval: Johan Huimerind.

Facebook

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.