Kuidas käsitleda ruumilist pärandit?

Ruumilise pärandi valdkonnaga käib kaasas kirev mõisterägastik, mis seob teema kliimakriisiküsimuste, taaskasutuse, arhitektuuri ja urbanistikaga. Kasutusel olevad terminid vajavad eesti keeles selgitamist ja kodustamist. Valdkonnaüleselt räägitakse säilitamise praktikatest (ingl preservation practices), kus ühinevad päranditeemaliste arutelude praktilised ja teoreetilised küsimused. Et eesti keeles kõlab pärandi säilitamine kui midagi staatilist ja muutumatut, siis võiksime otsida ka avarama tähendusväljaga terminit, nagu näiteks pärandi ajatamine.

Kirgi tekitab küsimus, kes on pärandiekspert. Teooriatekstidest leiab ka termini volitatud pärandidiskursus, mis juhib tähelepanu ajalooliliselt kujunenud eeldusele, et ehitatud kultuuripärandi mõtestamisel on oluline ekspertteadmine. Kuidas pärandit ühiskonnas mõtestatakse, saab selgemaks kui uurida pärandiloome praktikaid, mis rõhutavad, et ehitatud keskkonna mõtestamine on seotud otsustega selle kohta, mida säilitada, kuidas säilitatut märgistada ja vahendada. See rõhutab, et ruumiline pärand ei ole objektiivne kategooria, mis toimub katusena ehitatud keskkonnale, mida võiks pidada n-ö vanaks.

Nii ajalooliste linnasüdamete elavdamise kui ka väärtuslikele hoonetele uue sisu leidmise vajadus on kasutusele toonud terminid, mis võimaldavad pärandihoiu siduda linna arenguga. Siia kuulub näiteks termin pärandipõhine areng (ingl heritage led development), mis on Eestis veel juurdumas ega ole ka valdkonnas tegutsevate inimeste hulgas lahti mõtestatud. Sõnapaar pärandipõhine areng mõjub mingil määral paradoksaalsena: kuidas täpselt on hoidmine, säilitamine ja nende praktikate reguleerimine võimalik siduda (mingi koha, linna või ruumi) arenguga? Üldiselt on pärandidiskursuses märgatav mõttemuutus, mis toob esile, et linnaruumi elavdamine teadmiste ja rahaliste investeeringute kaudu pärandkeskkondadesse loob kestlikumaid ja ainulaadse identiteediga kogukondi. Pärandipõhisest arengust rääkides seostatakse muinsuskaitse valdkond koha- ja ruumiloome praktikatega.

Mõnevõrra tuttavam on ilmselt mõiste kohanduv taaskasutus (ingl adaptive reuse), mille korral leitakse funktsiooni kaotanud hoonetele tänapäevastest vajadustest lähtuv uus kasutus. Hooneid on kultuurides ümber kujundatud läbi ajaloo, aga omamoodi trenditerminiks sai see 1970. ja 1980. aastatel, kui hakati tööstushooneid kasutusele võtma kunstistuudiote ja avarate elupindadena. Praegu seostub kohanduv taaskasutus nii ruumilise mitmekesisuse väärtustamise kui ka teadmisega, et juba ehitatud hoonete kasutuses hoidmine on märkimisväärselt keskkonnasäästlikum uute (ka energiasäästlike) hoonete rajamisest. Pärandiekspertide lemmiklauseks on saanud „Kõige kestlikum on hoone, mis on juba olemas“. Siin on aga arenguruumi mõelda ka materjalide taaskasutusele: ehitusvaldkonnas on ringmajandus veel paljuski lapsekingades.

Samuti säilitamisega seotud looduskaitses on kasutusel termin kooselamiskaitse (ingl convivial conservation), mis rõhutab, et looduskaitse on enamat kui esteetiline ja teadusest lähtuv tegevus, see on ka majanduslik ja poliitiline küsimus. Nüüdisaegsele ruumipärandi mõtestamisele mõeldes tundub järjest kaalukam vaadata olemasolevat keskkonda üksikehitise tasandist laiemalt, mõtestada ka ruumi, mis jääb majade vahele ning samuti lahata pärandihoidu ja -loomet ümbritsevat ideoloogilist raamistikku.

Kaija-Luisa Kurik

Pilt üleval: hoonete arv elaniku kohta Eesti asustusüksustes. Kasutatud on Eesti statistika 2021.a. rahvaloenduse ja maa-ameti andmeid. Autor: Anto Aasa