Kuidas luua uut? Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa

Küsis Sille Pihlak

Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd. 

Antud teemadel arutlevad eksperimentaalne arhitekt Rachel Armstrong, tulihingeline insener Manja van de Worp ja innovaatiline robotikodeerija ja arhitektuurirobotite tootja Jelle Feringa. 

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

RACHEL ARMSTRONG on Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor, rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemik ning innovaatiliste keskkonnalahenduste teerajaja arhitektuuris ja interdistsiplinaarses praktikas. Ta disainib ja konstrueerib arhitektuurseid rakendusi, mis põhinevad tehis-orgaanilistel omadustel keemilistes ja bioloogilistes protsessides.

MANJA VAN DE WORP asutas 2013. aastal inseneribüröö NOUS Engineering London, praeguse nimega YIP, keskendudes konstruktsioonianalüüsi vahenditele, keerukatele konstruktsioonidele, materjalidele ja tootmistehnoloogiatele. Hetkel tegeleb ta tootedisaini konstrueerimise ja uurimisprojektidega, milles keskendub puidu uuenduslikele kasutamisvõimalustele, betooni 3D-printimisele ning otsib ebatavaliste materjalide rakendamisvõimalusi ehitusinseneerias.

JELLE FERINGA on büroo EZCT Architecture & Design Research kaasasutaja, kelle projektid püüavad rakendada robootika täit potentsiaali ka arhitektuuris. Tema doktoriuurimuse põhjal asutati 2012. aastal arhitektuurirobotite tehas Odico. Alates 2017. aasta algusest töötab Jelle Feringa tehnikadirektorina Amsterdami ettevõttes Aectual, kus tootmisrobootika ja tootearendus on vertikaalselt integreeritud.

Kõik intervjueeritavad pidasid hiljuti Eesti Kunstiakadeemias ka avatud loengu.

LOE VEEL

Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.

Siim Tuksam: aga miks?

Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.