Kuidas luua uut? Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa

Küsis Sille Pihlak

Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd. 

Antud teemadel arutlevad eksperimentaalne arhitekt Rachel Armstrong, tulihingeline insener Manja van de Worp ja innovaatiline robotikodeerija ja arhitektuurirobotite tootja Jelle Feringa. 

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

RACHEL ARMSTRONG on Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor, rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemik ning innovaatiliste keskkonnalahenduste teerajaja arhitektuuris ja interdistsiplinaarses praktikas. Ta disainib ja konstrueerib arhitektuurseid rakendusi, mis põhinevad tehis-orgaanilistel omadustel keemilistes ja bioloogilistes protsessides.

MANJA VAN DE WORP asutas 2013. aastal inseneribüröö NOUS Engineering London, praeguse nimega YIP, keskendudes konstruktsioonianalüüsi vahenditele, keerukatele konstruktsioonidele, materjalidele ja tootmistehnoloogiatele. Hetkel tegeleb ta tootedisaini konstrueerimise ja uurimisprojektidega, milles keskendub puidu uuenduslikele kasutamisvõimalustele, betooni 3D-printimisele ning otsib ebatavaliste materjalide rakendamisvõimalusi ehitusinseneerias.

JELLE FERINGA on büroo EZCT Architecture & Design Research kaasasutaja, kelle projektid püüavad rakendada robootika täit potentsiaali ka arhitektuuris. Tema doktoriuurimuse põhjal asutati 2012. aastal arhitektuurirobotite tehas Odico. Alates 2017. aasta algusest töötab Jelle Feringa tehnikadirektorina Amsterdami ettevõttes Aectual, kus tootmisrobootika ja tootearendus on vertikaalselt integreeritud.

Kõik intervjueeritavad pidasid hiljuti Eesti Kunstiakadeemias ka avatud loengu.

LOE VEEL

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Intervjueeris Mirko Traks.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Paraku ei mõelda igapäevaste liikumisteede – tänavate jmt loomisel, et needki võiks pakkuda mängulist ja nauditavat liikumisvõimalust. Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

Yael Reinser: nauding ilust

Samas on meile, arhitektidele, selge, et meie hea silm (vanamoeline väljend, mida kasutavad siiani eurooplased) – või projekteerimisintelligentsus (vaste, mida kasutavad ameeriklased) – mängib pidevalt olulist rolli ning on projekteerimisprotsessis justkui salarelv, mis aitab filtreerimise ja mugandamise teel jõuda ilusama tulemuseni.