Kuidas luua uut? Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa

Küsis Sille Pihlak

Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd.

Antud teemadel arutlevad eksperimentaalne arhitekt Rachel Armstrong, tulihingeline insener Manja van de Worp ja innovaatiline robotikodeerija ja arhitektuurirobotite tootja Jelle Feringa. Kõik intervjueeritavad pidasid hiljuti Eesti Kunstiakadeemias ka avatud loengu.

RACHEL ARMSTRONG on Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor, rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemik ning innovaatiliste keskkonnalahenduste teerajaja arhitektuuris ja interdistsiplinaarses praktikas. Ta disainib ja konstrueerib arhitektuurseid rakendusi, mis põhinevad tehis-orgaanilistel omadustel keemilistes ja bioloogilistes protsessides.

UUDSUS

Mida mõiste „eksperimentaalne arhitektuur“ sinu arvates tähendab ja millal see lakkab olemast eksperimentaalne?

Eksperimentaalne arhitektuur lähtub tulevikku vaatavatest praktikatest, mis loovad arhitektuursetele teemadele alternatiivseid narratiive. Eksperimentaalne arhitektuur kujunes välja tööstusajastu lõpus tehnooptimismi laines, mil olemasolevad linnastumisviisid olid pettumuse valmistanud ning inimvabaduste suurendamiseks pakuti välja kõige kaasaegsemad tööstuslikud lahendused nagu kõndivad hooned või võrku ühendatud linnamoodulid. Kuivõrd alternatiivsete narratiivide loomisel lähtuti tulevikku vaatavatest praktikatest, sai joonestuslauast laboratoorium sihiga muuta arhitektuuri olemust. Eksperimentaalse arhitektuuri eesmärgid on vormunud üldiselt koos moodsate tööstustehnoloogiatega, kuid aina „nutikamaks“ muutuvatel masinatel on ilmnenud ka tumedam pool. Seisame silmitsi kriisiga, kus meie neoliberaalset ühiskonda juhtivad kõrgtehnoloogilised arvutid võimendavad globaalset ebavõrdsust ning vastavad heitmed põhjustavad tõsiseid ilmastikuprobleeme. Seega kipub eksperimentaalse arhitektuuri tulevikuvisioonide aluseks olnud kõrgtehnoloogia üksikult genereerima selle maailmavaate antiteesi. 

Eksperimentaalne arhitektuur on disainipõhise teadusuuringu valdkonnaülene, enesekriitiline ja reflektiivne vorm. See vaatleb ideoloogilisi ja praktilisi koosmõjusid, mis väärtustavad pigem pedagoogikat ja prototüüpe kui vormilisi objekte. Tänu piirjoonte nihutamisele saab joonestuslauast laboratoorium, mis uute materjalide, tehnoloogiate, põhjalike küsimuste ja prototüüpimismeetodite kaudu võib muuta tagajärgi, mida ühe hoone loomine kaasa toob. Ühelt poolt nihutab eksperimentaalne arhitektuur väljakujunenud modernseid/tööstuslikke suundumusi, kuid ei vähenda inimtegevuste staatust. Eksperimentaalse arhitektuuri valdkonnaülene olemus ei piirne fikseeritud intellektuaalse trajektooriga, vaid areneb läbi erinevate uurimistrajektooride.

Ökoloogiaajastul ületavad väljakutsed inimmõõtme piirid ning ulatuvad ühelt poolt kosmosesse ja teisalt elementaarosakeste tasandile. Uurides mastaape, mis jäävad meie meelte kaudu mõistmiseks kättesaamatuks, kasutavad ökoloogilised eksperimentaalsed arhitektid nn globaliseerimise praktikat (worlding), mis ületab tavaarhitektuuri konventsioone vastavalt 21. sajandi väljakutsetele. Nii ei kaota eksperimentaalne arhitektuur kunagi oma kriitilist ja põhjalikku lähenemist teadmistele, samas jõuab aga ideedest toimivate prototüüpideni, näiteks „Living Architecture“ projekti nutikad tellised, mis sai Euroopa Liidu teadusuuringute programmi Horisont 2020 raames rahastusena 3,2 miljonit eurot. Projekt koondab koostööks mitmete Euroopa ülikoolide eksperte. Tegemist on projektiga, mis vägagi realistlikult uurib, kuidas erineval ainevahetusel (aeroobsel, anaeroobsel ja sünteetilisel) põhinevaid konstruktsiooniüksuseid võib siduda nii, et muuta hoone mõju keskkonnale. Peagi jõuab turule projekti raames loodud toode – Doulix –, mis on Explora loodud sünteetilise bioloogia tööriistakomplekt. Eksperimentaalne arhitektuur seab esikohale sobivate muutuste esilekutsumise ehitatud keskkonna loomise praktikas.

MATERIAALSUS

Ajakiri Wired valis sind 2013. aastal nn nutikate nimekirja1 kui jätkusuutlikkuse innovaatori. Mis on materjali roll sinu tööprotsessis ning millest lähtud oma disainis?

Jätkusuutlikkus on huvitav mõiste, kuivõrd laiemas mõttes püüab see status quo tugevaid külgi alal hoida, keskendudes ennekõike säilitamisele. Muutuste tuules tuleb sedalaadi terminoloogia asendada mõistetega nagu kohastumine või evolutsioon. Selles mõttes on minu uuritud materjalid ja tehnoloogiad samuti ajapikku muutunud ja arenenud. Kui kunagi alustasin, uurisin seda, kuidas sõna otseses mõttes anda hoonetele elutegevuse omadusi, et nad saaksid „ellujäämise nimel looduse olelusvõitluses“ osaleda. Esimeste materjalidena kasutasin protorakke – keemiliselt programmeeritavaid autonoomseid agente. Need on rabavalt elutruud ning nende käitumise kontrollimiseks pole vaja keskset juhtimissüsteemi. Tegemist on reageeriva materjaliga Veneetsia hoonete vundamentide jaoks, mis veetaseme muutusel ja õhuga kokkupuutel muutus kaitsvaks biobetooniks puitpostide ümber. Mõeldes ainevahetusprotsessile, võiks protorakkudest olla abi Veneetsia ranniku biosaasteprobleemi lahendamisel, strateegiliselt rakendades biobetooni kahjustunud aladel. Samas on töös protorakkudega omad „agad“, sest need ei ole nii komplekssed nagu elusorganismid, seega soovisin valikut laiendada ja leida materjale, mis võiksid ehitusmaterjalile ka elusorganismile sarnaseid omadusi anda.

Elava arhitektuuri projekti eesmärk on kasutada ära mikroorganismide ainevahetust, et töötada välja protorakkudest intelligentsemaid ja programmeeritavaid „elavaid telliseid“. Antud tellise struktuurmaterjal on näiteks keraamika, klaas või betoon ning selles on ka sisemised eriomadustega kambrid ja detailid. Elava arhitektuuri projekt kasutab hoone konstruktsiooni sees mitmesuguste ainete tootmiseks kolme sorti ainevahetust (anaeroobset, aeroobset ja sünteetilist). Projekt on küll riskantne ja eksperimentaalne, ent aitab meie eluruumides vett strateegilisemalt kasutada, luues võimalused vett majas taaskasutada ja puhastada. Niiviisi on hoonetes pigem ringlus ja „arhitektuurilised“ neerud (justkui jäätmetöötlejad), mitte äravoolutorud.

Kuidas on materjali positsioon arhitektuuriajaloo vältel muutunud ja mis roll on sel praegu? Kas materjali käsitletakse kui sisendit geomeetriasse, ehitusse ning üldistesse põhimõtetesse?

Minu arvates seisneb peamine muutus selles, et ajalooliselt oleme arhitektuuris otsinud permanentsust ning kasutanud inertseid materjale nende tasakaaluseisundis, mis ajas väga vähe muutuvad. Ebakindluse ja kaose ajastul aga muutuvad mittetasakaalulises seisundis materjalid äärmiselt huvitavaks, kuivõrd neil on omaenda energia ja agentsus. Ehk teisisõnu, need materjalid on võimelised vastavalt keskkonnale ise „otsuseid“ tegema. Need muutused võivad olla üsna lihtsad, näiteks materjalid, mis imavad vett ning muudavad kuju nagu Achim Mengese HygroSkin ja Skylar Tibbitsi 4D-printimise tehnoloogia2. Erinevalt „surnud“ hoonetest, mis ümbritsevale ei reageeri, võimaldavad uued materjalid meie eluruumidel muutustega kohanduda.

Miks me arhitektidena peame jätkusuutlikkusest ja materjali optimeerimisest rääkima? Kuidas see meie elukutset võib muuta?

Peame antud valikutest rääkima, kuna kaasaegsel arhitektuuril on meie keskkonnale negatiivne mõju. Praegu moodustab see 40% süsinikdioksiidi heitmete koguhulgast. Kuivõrd linnad on meie planeedi kõige suuremad ehitatud struktuurid, siis võivad juba ainuüksi väikesed muudatused hoonete ehitamisel ja toimimisel radikaalselt vähendada meie kollektiivset mõju looduskeskkonnale. Kui õnnestub planeedilt võtmise, sellele reageerimise ja tagasi andmise proportsioonid paika saada, leiame hoonete loomisega ka lahenduse kurnatud ökosüsteemile ja sealsetele inimestele. 

RAKENDATAVUS, LOOMINE, TOOTMINE

Mida saaksime akadeemiast ehitusviiside, ruumiloome meetodite ja ebatraditsiooniliste materjalide osas juba täna praktikasse üle võtta?

Minu arvates on keskne küsimus: millal peaksid akadeemikud ja tööstuspraktikud koostööd tegema? Kõik ei soovi muutusi. Minu kogemuste järgi toimib selline koostöö paremini siis, kui muutust vajavad ning sellesse ka investeerivad mõlemad. Kui osapooled soovivad oma vaatevälja avardada ja võtta riske, mis annavad neile alternatiivseteks võteteks uusi teadmisi ja parema tööriistakasti, siis loob see ka pinnase vägagi tõhusale partnerlusele. Oluline on, et kõik osapooled millegagi panustavad ning koostöö koguriski jagavad. Kuid võluvitsa pole, see on raske ja pikaajaline töö ega sobi igaühele.

MANJA VAN DE WORP asutas 2013. aastal inseneribüröö NOUS Engineering London, praeguse nimega YIP, keskendudes konstruktsioonianalüüsi vahenditele, keerukatele konstruktsioonidele, materjalidele ja tootmistehnoloogiatele. Hetkel tegeleb ta tootedisaini konstrueerimise ja uurimisprojektidega, milles keskendub puidu uuenduslikele kasutamisvõimalustele, betooni 3D-printimisele ning otsib ebatavaliste materjalide rakendamisvõimalusi ehitusinseneerias.

UUDSUS

Mida mõiste „eksperimentaalne arhitektuur“ sinu arvates tähendab ja millal see lakkab olemast eksperimentaalne? 

Meie büroos NOUS Engineering / YIP London tähendab eksperimentaalne arhitektuur konstruktsioonilise käitumise uusi hübriidtüpoloogiaid, millel pole veel nimetusi, s.t uusi seoseid konstruktsiooni, materjali, geomeetria ja tootmise vahel. See aitab meil omakorda luua erinevaid seoseid arhitektuurse vormi ja konstruktsiooni efektiivsuse vahel. Kuivõrd otsime optimeerimata, mitte konkreetseid andmepõhiseid tulemeid, jääb meile ka vajalik „eksimisruum“, millest võib saada uus strateegia või disainimeetod. Just see avaram vaatenurk võimaldab antud konstruktsioonilistel võimalustel esile kerkida. Eksperiment juba eeldab, et on olemas hüpotees, ligikaudsetel faktidel põhinev unistus, mida tuleb testida. Mitteeksperimentaalsena võib tõlgendada lihtsalt struktuuri lahendamist, ära tegemist, millele vastandub eksperimentaalse lähenemise püüd struktuuri toimimist tõhustada.

Samas on kõik projektid minu silmis eksperimendid, kus püüan leida uusi seoseid arhitektuuri ja tehnilise projekteerimise vahel. Mis oleks, kui saaksime…? Näiteks projekteerida silluse nagu kose, mis jagab raskuse läbi seina, mistõttu ei võta kogu koormust endale üks tala ning akna kohale ei jää tugevat joont (B-de-C, London 2012), või kasutada kuivatatud adru omadusi alumiiniumi ja bambuskonstruktsioonide eelpingestamisel (Oki Naganode, London 2013).

Kas mõnikord on disain sinu silmis liiga ratsionaalne ja kaasaegne?

Küllap sel pole midagi pistmist disaini puhtalt ratsionaalse või kaasaegse olemusega, pigem tuleks võrrandis loobuda „mäe ja oru“ efekti meetodist ning peaksime propageerima integreeritud ja holistilist protsessi. „Mäe ja oru“ efekti all pean silmas, et kui näiteks on liiga palju „päikest“, siis lahendust otsitakse üksnes „varju“ funktsioonile mõeldes. Muidugi võib isoleeritud lahendusena pakkuda aknakatteid, kui aga võrdlusena vaadata SANAA projekteeritud kunstimuuseumi New Yorgis, saab integreeritud lähenemisega luua nihkes hooneosad, mis loovad ise päiksevarje, kuid samas on ruumid erinevalt hästi valgustatud ja lisaks tekivad rõdud. Seega võib valgus olla ühelt poolt projekteerimise aluseks, kuid sellega annab tegeleda ka vaikselt taustal. Mulle meeldib mõte, et alati tuleks mõelda arvestusega 1 + 1 = 3, mille käigus loome nii varjutuse kui uurime muid võimalusi.

MATERIAALSUS

Oled üdini materjalist lähtuv insener ning liigud pidevalt digitaalse ja füüsilise maailma vahel. Kas sa ei usalda programme ja andmeid?

Mind inspireerivad materjalide pakutavad võimalused, et tuletada neist vormi geomeetriat ja struktuuri ülesehitust. Füüsiline eksperimenteerimine materjalidega hõlmab teatavat vabadust, midagi ettemääramatut. 

Andmed ja analüüsitarkvarast lähtuv disain on kontrollimise etapis äärmiselt oluline ja ma usaldan tarkvara. Kui aga võtta ette midagi ebatraditsioonilist, siis ei saa eeldada, et oskame arvutiga selle füüsilise toimivuse iva kohe lennult kirjeldada, kuivõrd see eeldab käitumise modelleerimist. Seda saab aga teha alles siis, kui meil on juba kujunenud teatav arusaamine ja „tunnetus“, s.t disainiprotsessil on ka intuitiivne tahk.

Seda alati ei mõisteta, kuna digitaalne disain võrdsustatakse sageli komplekssusega või automaatselt genereeruvate lahendustega. See pole alati õige. Niipea kui genereeritakse sisend, luuakse ka väljund, kui me aga eksperimenteerime väljaspool tavapäraseid tingimusi, ei saa me kindlad olla, kas meie simulatsiooni eeldused on üldse õigesti määratletud.Eksperimenteerides nii digitaalses kui füüsilises maailmas, saame teatud konstruktsiooni käitumise ja võimaliku rakenduse osas teistsuguse „tunnetuse“ – kuigi kummagi meetodi puhul tavaliselt väga erineva, kuid nad saavad teineteise kohta infot anda. Mina töötan kummaski väljas samaaegselt ja püüan liikuda nende vahel sujuvalt. Ehitusinsener Robert Le Ricolais’ 1970. aastatel projekteeritud talad ja struktuurid ei hüppa otse tarkvarast välja, kuid intuitiivselt tekkinud kontseptsiooni võib digitaalse disaini abil ekstrapoleerida.

Kuidas on materjali positsioon inseneeriaajaloo vältel muutunud ja mis staatus on sel praegu? 

Materjal on uute konstruktsioonide arendamisel alati oluline olnud. Otsustavaks saab tootmise ja ehitamise käigus teadlik lähtumine materjali uutest mehaanilistest omadustest, mis mõjutavad näiteks jäikust ja tugevust. Lehtmetall võimaldas vormi ja materjali ühendada ning konstruktsioonilisi võimalusi avardada, 3D-prinditavad ja kiiresti kuivavad materjalid ja ehitusviisid andsid võimaluse mõtestada ümber osa ja terviku mõisted ehituses. See ei ole pelgalt materjal üksi või tootmisega kombineeritult, vaid ka teadmata käitumise simulatsioon, mis loob uusi võimalusi disainis ning seeläbi muudab materjali rakendust ja positsiooni. Materjali omaduste kaudu vormi leidmine on olnud ja on siiani konstruktsiooni projekteerimisel elulise tähtsusega, ent nüüd saame simulatsioonivahendite abil lihtsaid ideid edasi arendada ja hübridiseerida.

Miks me peame jätkusuutlikkusest ja materjali optimeerimisest rääkima?

Pikk eluiga ja aja mõju disainile on olulised. Siinkohal ei viita jätkusuutlikkus pelgalt ressursside optimeerimisele või säästlikule kasutusele. See võib olla seotud materjalide taaskasutuse või osadeks lammutamise või mooduldetailide projekteerimisega. Mooduldetaile saab rakendada erinevates mõõtkavades, nagu näiteks Kurokawa Nagakini torni või Prouvé’ kokkupandava maja puhul või ka lihtsalt ehitusplokina – justkui Lego-tükina konstruktsioonis, mille projekteerisime Gilles Retsiniga TAB 2017 paviljoniks. Minu arvates on kõige jätkusuutlikum optimeerimisvorm ühendada erinevad funktsioonid ja jätta ruumi kohanemisele. Oma praeguses uurimuses olen kümme aastat tegelenud „sisseistutatud” toimivuse kontseptsiooniga, mitmete stabiilsete olekute ja jätkuva tasakaaluga.

RAKENDATAVUS, LOOMINE, TOOTMINE

Mida saaksime akadeemiast ehitusviiside, ruumiloome meetodite ja ebatraditsiooniliste materjalide osas juba täna praktikasse üle võtta?

Võime üle võtta piiranguteta ala, mis uuris tööstusharudevahelisi ja distsipliiniüleseid tahke. Näiteks avatud lähtekoodiga disain ja digitootmistehnoloogia, mis tõid kokku tekstiilitööstuse ja rätsepatööna valmistatava Nike’i jalatsi idee, võiksid valutult leida tee arhitektuuripraktikasse CAD-CAM-toodetud fassaadipaneelide või betoonitööstusesse masskohandatud tekstiilraketislahenduste näol. See võimaldab ka praksise ja akadeemia vahendeid tootmises ja lahendustes põimida. Prototüüpe saab teha nii füüsiliselt kui digitaalselt.

Kus on sinu arvates ehitusvaldkonna meetodite (kommunikatsiooni ja töövahendite) peamised takistused ja kuidas neid ületada?

Peamine takistus kaasaegses tööstuses on, et ei mõelda enam ehitusmeistrile, kes kõik projekteerimise niidiotsad kokku tooks. See on sootuks erinev pelgast konsultanditööst. Integreeritud lähenemine ja eri distsipliinide vastastikune rikastamine annavad vabaduse ning võimaluse uurida ja kasutada eri valdkondade teadmisi. Nüüd tekib küsimus, mis peaks selle uue aja ehitusmeistri eriala olema: on ta arhitekt? On ta uue elukutse esindaja? On ta digitiimi kuuluvate mõtlejate hübriid? Minu arvates peitubki viimases see võimalus, mille kaudu uut koostööl rajanevat disainivaldkonda edasi viia.

JELLE FERINGA on büroo EZCT Architecture & Design Research kaasasutaja, kelle projektid püüavad rakendada robootika täit potentsiaali ka arhitektuuris. Tema doktoriuurimuse põhjal asutati 2012. aastal arhitektuurirobotite tehas Odico. Alates 2017. aasta algusest töötab Jelle Feringa tehnikadirektorina Amsterdami ettevõttes Aectual, kus tootmisrobootika ja tootearendus on vertikaalselt integreeritud.

UUDSUS

Mida mõiste „eksperimentaalne arhitektuur“ sinu arvates tähendab ja millal see lakkab olemast eksperimentaalne?

Minu arusaama eksperimentaalsest arhitektuurist on paljuski mõjutanud FRAC keskuse kogud Orléansis. Kataloog „Architectures Expérimentales 19502012” on suurepärane allikas ja minu meelest ongi FRACi kogu see, mis annab täpse vastuse küsimusele „Mis on eksperimentaalne arhitektuur?“. ArchiLab ürituste kaudu on FRACil olnud ka oluline roll eksperimentaalse arhitektuuri arenemisel viimase paari aastakümne vältel.

Minu arvates püüab arhitektuur valdkonnana kõikehõlmavalt maailmavaadet luua, seevastu distsipliinina toimib ta välistava jõuna. Kui EZCT toimetas arhitektuuri valdkonnas, siis Odico ja Aectual on juurtega valdkonna distsipliinis. Kui liikuda teaduspraktikast ehituspraktikasse, liigud arhitektuuri valdkonnast üle arhitektuuri distsipliini. Parim eksperimentaalne arhitektuur jääb antud alade piirimaile. Ehitus tegeleb peamiselt riskide maandamisega, mistõttu jääb eksperimenteerimiseks vähe ruumi. Distsipliini arendamise mõttes on arhitektuur sünonüümne eksperimenteerimisega. Kui eksperimentaalsus puudub, on arhitektuur lahtunud ja tegeled pelgalt ehitusega.

Miks me peame arutama võimalike ruumiliste muutuste üle, mida robootika võib arhitektuuri tuua, ning mis need võiksid olla?

Ma ei ole kindel, kas valdkonna edasiviimise peamised vedurid on ruumilised muutused. Arhitektuuri juures teeb kurvaks selle osa vaesuse mentaliteedis, sest arhitektina projekteerid või teostad sa projekte, mis jäävad kaugele sellest, mida ise saaksid endale lubada. Modernismi juures on huvitavad just selle majanduslikud põhimõtted. Ledoux’ seisukohalt on majandus ja esteetika üks ja seesama: „Arhitekti kohustus on üldist põhimõtet järgida, tema võib tööstusressursse aktiveerida, tooteid säästlikult kasutada ja kulukat ülalpidamist vältida, tema võib kunsti külluslike vahenditega varasid suurendada“. Arhitektuur on kapitali funktsioon, arhitektina püüad maksimeerida sulle usaldatud vahendeid. See ei erine kuidagi Ghiberti ja Brunelleschi Firenze ristimiskabeli ukse proovitöödest. Väidetavalt valisid Firenze patroonid kunstniku, kes suutis ka pronksiressursse paremini kasutada.

Samas võtmes võib vaadata Ensamble Studio projekti Truffle3 sundimatust ja võrrelda seda jõulise pingutusega, mis puudutab ICD/ITKE teaduspaviljoni süsinikkiudkonstruktsiooni, igal juhul on automatiseerimise teemas siiani palju lahtisi otsi. Pean ennast tehnoloogiks, kuid tähtis on omada ülevaadet, mida tehnoloogia hõlmab. Ensamble Studio lähenemine on pealtnäha surmtõsine, kuid lõppkokkuvõttes on see ka tehnoloogiline.

Charles Eamesi maksiim „parimat enamusele vähima eest“ on mind käivitav jõud, kuivõrd püüan mõelda kõige laiemas mõttes ökonoomselt. Teadusklastris RC101 vaatleme tudengitega Thomas Edisoni ideed ehitada hoone vaid ühe betoonivaluga4. Näiline surmtõsidus on arhitektuuris alahinnatud mõiste. Nagu ütles ka Frei Otto: „Tuleviku võti peitub minu arvates selles, et ei tehtaks liiga palju. Kõik arhitektid kipuvad liiga palju tegema.“

Kas sinu arvates on ehitusvaldkond tervikuna liiga ratsionaalne ja lühinägelik?

Meenub üks tudeng ajast, mil ma eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemias õpetasin, kes tutvustas end sepana. Minu arvates on käsitööga seonduv nostalgia ohtlikku ja ebaeetilist laadi. Kui sellele pikemalt mõtlema jääda, siis on see justkui ümber pööratud Eamesi aforism „halvimat vähemusele kõige enama eest“. Samas tunnen ise nostalgiat modernismiajastu optimismi ja elujõu järele ning küllap tööstusrobotite tohutu tootlikkus on justkui nabanöör selle ajastuga.

Lincoln viitas, kui absurdne on ratsionaalselt käituda: „Andke mulle puu mahavõtmiseks kuus tundi ja ma veedan esimesed neli kirvest teritades“. Kui keegi peaks keskajast siia reisima, oleksid meie ehitusplatsid talle üsna tuttav vaatepilt, seevastu ITER tuumasünteesiprojektist oleks tal täiesti võimatu aru saada, säärane tohutu jõud kõigutaks nende uskumusi. Samas on see paradoksaalne, kuivõrd keskaja müürsepad olid ilmselgelt oma aja tehnoloogid. Ärgem unustagem, et ka Brunelleschi oli oma aja Elon Musk.

MATERIAALSUS

Mis on materjali roll sinu töös ja kuidas see mõjutab su projekteerimis- ja tööprotsesse? 

Mul oli suur õnn olla kunstiresidentuuris Van Doesburgi majas Pariisi äärelinnas Meudonis. Hoone on ehitatud põhupakkidest, mis tookord oli uudne ja innovatiivne materjal. Selles on midagi üllast, kui tagasihoidlikest materjalidest viimanegi välja pigistatakse. Võib-olla sealt pärineb ka minu pikaajaline huvi meie aja põhupaki – EPS-vahu (penoplasti) – vastu. Armastan betooni ja vahtu ehk materjale, millele alternatiiv puudub. Olen uurinud suurte marmorplokkide lõikamist teemanttraadiga. Arhitektidel on justkui ürgne vajadus looduslik kivi allutada. Võib-olla on see nostalgia meie eriala müürsepaalgest.

Miks me peame ehitusvaldkonnas jätkusuutlikkusest ja materjali optimeerimisest rääkima? Kuhu see arhitektuuri välja võib viia?

Igal aastal toodetakse 3,82 miljardit kuupmeetrit betooni, mis on umbes 8786 miljardit tonni materjali. Maailma rahvastiku arv on umbes 7,3 miljardit, seega 8786 jagatud 7,3 annab meile umbkaudseks tarbimismääraks 1,2 tonni inimese kohta aastas. Betoonile pole alternatiive, ma arvan, et betoon loob antropotseeni pinnase. Selliste materjalide arendamine nagu poorbetoon või betooni soojustamine klaasvahuga on olulised sammud. Ehitusmaterjalina on EPS-vahul sarnased ületamatud omadused. Asbjørn Søndergaardiga projekteerisime paviljoni, milles uurisime kuumatraadi lõikerobotit ja topoloogia optimeerimist, kuid tõhususe seisukohalt on tsementkomposiitmaterjalide arendamisel veel paljugi õppida.

RAKENDATAVUS, LOOMINE, TOOTMINE

Kuivõrd on akadeemiline teadustegevus tänapäeval rakendatav? Kas sinitaevateadus on liiga kauge ja abstraktne või peaks akadeemia tegelema pigem tulevikuteemade ning eesrindlike tootmismeetoditega?

Matemaatikas on akadeemia edasiviiv jõud. Füüsikas on see sarnane, kuid mitte nii absoluutne. Arhitektuuris, kus valitseb pragmatism, annab hoogu pigem praktika kui akadeemia. Ehitusvaldkonna tõelised kõrvalekalded ja uuendused tulevad harva akadeemiast, kuid need on kindlasti seotud arhitektuuriga. Tulles jällegi tagasi energeetika või füüsika alusuuringute juurde, siis osakeste kiirendid või ITER projekt Prantsusmaal eeldasid tuhandete teadlaste pidevat arendustööd poole sajandi vältel, nii et selles valguses pole nn sinitaevateadust olemas. Selle kasutegur on aga, et 25-aastast teise ringi robotit saad arhitektuuris väga soodsa hinnaga ära kasutada. Meie valdkonna mure on, et teadusest kandub midagi uute praktikate rakendustesse haruharva, nagu seda minul on olnud õnn saavutada Odico ja Aectualiga ning EZCT kaasasutaja Philippe Morelil XtreeEga5. Millegi mõjutamiseks on sul vaja reaalseid projekte. Akadeemias on meie väljundiks teadustöö, mis võib matemaatikas ja füüsikas küll toimida, kuid arhitektuurile suurt mõju just ei avalda. Hoone doktoritööna on minu arvates õigustatav.

Mida saaksime akadeemiast ehitusviiside, ruumiloome meetodite ja ebatraditsiooniliste materjalide osas juba täna praktikasse üle võtta?

Ma ei ole nüüd kuigi tagasihoidlik, kuid minu teadustöö kuumatraadi ja teemanttraadi lõikerobotitega on leidnud tööstuses rakendust ning juhtub harva, et akadeemilist tööd praktikas edasi arendatakse. Siin põhineb kõik Pareto printsiibil, 80% tööst tehakse ära 20% ajaga. Tehnoloogia tööstusliku valmisoleku saavutamine võtab aega ning ei sobi kuidagi kokku akadeemias valitseva dogmaga „publitseeri või sure“. 

Kus on sinu arvates ehitusvaldkonna meetodite (kommunikatsiooni, töövahendite, eksperimenteerimishimu) peamised takistused ja möödalaskmised ning kuidas neid ületada?

Oleme täisautomatiseeritud „tuledeta“ tootmisrežiimist siiani veel ikka valgusaastate kaugusel. See mõlgub mul aga üksjagu meeles, kui Aectualis 3D-printimisstrateegiaid edasi arendan.

VIITED:

1 http://www.wired.co.uk/article/the-smart-list-2013

2 Nn 4D-printimise tehnoloogia kasutab 3D-printimisel erivevaid materjale, mis on võimelised reageerima keskkonna niiskuse, temperatuuri või surve muutustele.

3 Projektiga loodi väike betoonkoorikuga eluruum. Kõigepealt kuhjati mullast servad, tekkinud ala täideti heinaga, valati betooniga üle, lõigati sisse ukse- ja aknavad. Seejärel toodi kohale veis, kes aasta vältel toitus heinadest ning pärast 50m3 heinade söömist tõi nähtavale omalaadse betoonivalu. 

4 Edison koostas maja projekti, mille omavahel ühendatud raketised võimaldaksid selle valada valmis ühe korraga.

5 Ehitussektoris suuremõõtmelise 3D-printimisega tegelev ettevõte.

Avaldatud 2018.a. kevadnumbris (nr 93)

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.