Kuidas luua uut? Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa

Küsis Sille Pihlak

Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd. 

Antud teemadel arutlevad eksperimentaalne arhitekt Rachel Armstrong, tulihingeline insener Manja van de Worp ja innovaatiline robotikodeerija ja arhitektuurirobotite tootja Jelle Feringa. 

/…/

Loe edasi: MAJA kevad 2018

RACHEL ARMSTRONG on Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor, rahvusvaheliselt tunnustatud akadeemik ning innovaatiliste keskkonnalahenduste teerajaja arhitektuuris ja interdistsiplinaarses praktikas. Ta disainib ja konstrueerib arhitektuurseid rakendusi, mis põhinevad tehis-orgaanilistel omadustel keemilistes ja bioloogilistes protsessides.

MANJA VAN DE WORP asutas 2013. aastal inseneribüröö NOUS Engineering London, praeguse nimega YIP, keskendudes konstruktsioonianalüüsi vahenditele, keerukatele konstruktsioonidele, materjalidele ja tootmistehnoloogiatele. Hetkel tegeleb ta tootedisaini konstrueerimise ja uurimisprojektidega, milles keskendub puidu uuenduslikele kasutamisvõimalustele, betooni 3D-printimisele ning otsib ebatavaliste materjalide rakendamisvõimalusi ehitusinseneerias.

JELLE FERINGA on büroo EZCT Architecture & Design Research kaasasutaja, kelle projektid püüavad rakendada robootika täit potentsiaali ka arhitektuuris. Tema doktoriuurimuse põhjal asutati 2012. aastal arhitektuurirobotite tehas Odico. Alates 2017. aasta algusest töötab Jelle Feringa tehnikadirektorina Amsterdami ettevõttes Aectual, kus tootmisrobootika ja tootearendus on vertikaalselt integreeritud.

Kõik intervjueeritavad pidasid hiljuti Eesti Kunstiakadeemias ka avatud loengu.

LOE VEEL

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.