Leonard Ma: pikas perspektiivis oleme nagunii surnud

Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 22.01.–16.05.2021. Kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, graafiline disain Stuudio Stuudio, toimetajad ja tõlkijad Kaja Randam, Kaisa Kaer, Mirel Püss ja Johan Tali. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna uurimisprojekt „Lõpetamata linn“ vaatab suurt pilti Tallinna linnast ning nüüdisaegse linnaplaneerimise võimalusi ja murekohti.

LÕPETAMATA LINNA VISIOONID

Linnast mõeldes jääb alati midagi tabamatuks. Kui mõtleme linnast, meenuvad ehk sealsed monumendid ja vaatamisväärsused, Eiffeli torn Pariisis, Central Park New Yorgis, vanalinn Tallinnas. Linnast mõeldes võime ette kujutada sealseid elanikke. Igapäevaseid olukordi, kus nad elavad ja töötavad, linnaelu õrna suminat. Linnadel on võime muutuda, ent siiski ka uute teede, hoonete ja inimeste lisandudes oma selgesti eristuv terviklikkus säilitada – eksistentsiaalsed protsessid ja füüsiline avaldumine on põimunud. Linnaplaneerijate, arhitektide ja disainerite töös heidab end linna tabamatuse tume vari paratamatult igale ettevõtmisele. Linna muutmine on Sisyphose ülesande mõõtu, igast kujunduselemendist ja sekkumisest saab osa linna lõputust valmimisloost.

Sedasama dilemmat püüab lahata ka Eesti Arhitektuurimuuseumi uus näitus. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna kolmeaastase projekti käigus aastatel 2017–2020 uuriti, milline Tallinn on ja mil viisil võiks ta muutuda. Peamiselt kinnisvaraettevõtte E.L.L. Kinnisvara (nüüdse nimega Kapitel) rahastatud ulatuslik uurimus tõi kokku eri riikide teadlased, praktikud, teoreetikud ja üliõpilased, et ühiselt mõelda Tallinna tulevikust. Kuut teemaplokki käsitleval näitusel esitatakse Tallinna visioon aastani 2050, visualiseeritakse uurimistulemusi alates linnaplaneerimistavade võrdlusest ja arvutuslikest vahenditest kuni paneelelamurajoonide tuleviku, rohevõrgustike ja linnakeskusteni.

Kuivõrd uurimisobjekt on Tallinn – linn ilma pikaajalise arenguplaanita –, võib uuringut pidada vägagi ambitsioonikaks. Mitte üksnes seepärast, et õigustab planeerimise ja arhitektuuri rolli linna bürokraatiamasinas, vaid ka seepärast, et püüab käsitleda linna tervikuna. Projekt hõlmab analüütilist ja demograafilist uurimust linnaarendusprotsessidest, morfoloogiast ja infrastruktuurist, samuti tudengitöid linnavisioonidest ja sekkumistest ning pakub seeläbi välja raamistiku, kuidas vaadelda linna planeeringute ja arhitektuuri perspektiivist. Üks märkimisväärsemaid eksponaate on uus satelliitfoto linnast – sedalaadi vaateid peame küll iseenesestmõistetavaks, kuid värske foto tuletab meile hästi meelde, kui kiiresti on Tallinn viimastel aastatel arenenud. Isegi kui linn on lõpetamata, on see sellegipoolest kuhugi teel.

LÕPETAMATUSE PLANEERIMINE

Miks just lõpetamata linn? Näitus ja uurimisprojekt sukelduvad läbi planeerimispraktikate rägastiku, mis on arhitekte ja planeerijaid juba modernismist saati painanud. Modernistlike planeerimispraktikate loogika lähtub järgnevast: kui linna saab planeerida, siis see plaan tähistab ühtlasi ka teatavat lõpp-peatust, pöördumatut finaali, mille poole peame kõik seejärel ka tahes-tahtmata tammuma. Modernistidest planeerijate unistust tabula rasa’st, millele üksikasjaliku detailsusega uusi linnu konstrueerida, asusid õõnestama urbanistid nagu Jane Jacobs ja tema vaimsed järgijad Jan Gehl ja Richard Florida. Nad kirjeldasid modernistliku üldplaneeringu totaliseerivat haaret ja kõikehõlmavat ratsionaalsust kui ülalt alla suunatud vägivallaakti, mis pühib minema kogu selle keerukuse ja elujõu, mis linnad erakordseks teevad. Linn ei pea olema mitte planeerija tahte väljendus, vaid seda peaksid suunama demokraatlikud ja läbipaistvad protsessid, mis teatud moel peegeldaksid sealsete elanike mitmekesisust ja energiat.

Paraku asendusid unistused kaasavast otsustusprotsessist, mille käigus valgustunud bürokraatia tuleb vastu tavakodanike lobitööle, vabaturu tingimustes käepärasemate otsustamisvahenditega. Linnaarendust hakkasid juhtima hoopis eraomandi puutumatus ja kapitaliinvesteeringud. Kuivõrd planeerijatelt olid võetud kõik otsesed vahendid, mille toel luua, finantseerida ja ehitada, leidsid nad end 20. sajandi lõpus ütlemata hädisest rollist. Investeeringute suunamiseks toetuvad planeerimisstrateegiad detailplaneeringutele, piirangutele ja soodustustele. Seega on „Lõpetamata linn“ tänuväärne vahend, mis aitab tutvustada Tallinna planeerimise võimalusi ka laiemale publikule. Kuigi puudub kindel lõpp-punkt, aitab erinevate tegurite lahkamine mõista, kuidas linnaarendus toimib ja millised võiksid olla tulemused, kui oleks olemas kindlad visioonid, mille poole antud strateegiad aitaksid suunduda.

Kui midagi näitusele ette heita, siis võib-olla selle liigset optimismi. Meeldivate kogukondlike ja heanaaberlike visioonide ning toimeka ja atraktiivse linnaruumi nägemuste esitamine võib tunduda õõnes, kui puudub selge ettekujutus, kuidas me selleni jõuame ning kes peab selle nimel ehk ka millestki loobuma. Siinkohal mängibki keskset rolli see, millised kaardid on linnale jagatud, ja seda peegeldab ilmekalt ka näitusel eksponeeritud linnaplaneerimispraktikate võrdlev analüüs. Näiteks 80% Helsingi territooriumist kuulub avalikkusele, mis võimaldab maakasutuse suhtes teha strateegilisi otsuseid, mis Tallinnas oleksid pea võimatud. Maailmalinnad Zürich, Kopenhaagen ja Helsingi tõmbavad investoreid ligi, ent võimaldavad linnal läbirääkimistel jõulisemalt arhitektuursetesse otsustesse sekkuda. Linnadel nagu Vilnius ja Tallinn on paratamatult vähem võimalusi investorite nõudmistele vastu seista ja neid kohandada, vastasel juhul viivad nad oma investeeringud lihtsalt mujale.

Linna ei määratle pelgalt sealsed tänavad ja monumendid ega ka sealsed elanikud. Selles mõttes ei tundu projekti ambitsioonikas püüd käsitleda linna kui tervikut siiski piisavalt radikaalne. Linn on osa ühiskonnast, poliitilisest süsteemist ja globaalsest majandusest. Kas võime tõesti enesekindlalt jutlustada rohevõrgustike ja avaliku ruumi kasuteguritest, kui inimeste toimetulek aina ebakindlamaks muutub? Kui kannatame ärevuse ja ületöötamise all, kas puhkehetk avalikus ruumis pakub leevendust süstemaatilisele ebavõrdsusele? Nüüdisaegse linna paradoks seisneb selles, et kui planeerijatel ja arhitektidel on vähem võimalusi linna arengusse sekkuda, siis aina enam on omavahel põimunud linna ja ühiskonna ülesehituse suhe. Meil võib küll olla kena visioon linnast, mis koosneb naabruskonnast, kogukondadest ja kodust, kuid ei tohi unustada, et linn koosneb ka varadest. Investeeringute ja kapitali tasuvuse linn on finantsialiseerunud kapitalismi pika varju all veelgi tabamatumaks muutunud. Kapitalil põhinev linn ei ole midagi uut ja tema rolli üle linna kujundamisel on rohkelt teoretiseeritud. Ebaühtlast arengut on püütud selgitada näiteks David Harvey „ruumilise paranduslaksu“ mõistega, mille kohaselt käsitletakse kapitali ruumilist nihet kui vastust kapitali üleakumulatsiooni kriisidele. Siinkohal võime viidata ka argisematele narratiividele arendajatest, kes ülemäärast mõjuvõimu kasutades linna arengut enda huvides suunavad, või ka parasiitlikest kinnisvaraomanikest, kes aina viletsamas seisus üürnike pealt kasumit koorivad.

VARADE LINN

Kõrvaltvaatajale võib arhitektuuriteaduskonna ja ühe Baltikumi suurima kinnisvaraarendaja ja investori partnerlus tunduda veidi vastuoluline. Uurimistoetus ei ole just tühine, peaaegu pool miljonit eurot kolme aasta jooksul. Pikk aeg, vähemalt piisavalt pikk, et E.L.L. Kinnisvara end vahepeal peenema kaubamärgi Kapitel alla jõudis viia. Kuid antud partnerlus toob välja varadel ja investeeringutel põhineva linna keerukused. Ehkki ebavõrdse jaotusega, on ligipääs kinnisvarajõukusele siiski järsult kasvanud. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et oligarhid ja investeerimisfirmad on kinnisvarahinnad lihtsalt üles kruvinud, siis tegelikult on lihtsamini saadavad kodulaenud, eluaseme maksusoodustused ja madalad intressimäärad suurendanud nõudmist kinnisvara järele kõikides ühiskonnakihtides. Lisa Adkinsi, Melinda Cooperi ja Martijn Koningsi kasutusele võetud mõiste „varamajandus“ valguses ei ole eluaseme omamine enam mitte stabiilsuse, vaid spekulatsiooni küsimus. Võtame korteri- või majaostuks laenu, kuid eeldame, et investeering toodab tulevikus ka tulu.

Kapitel on olukorrast kindlasti vägagi teadlik. Kuigi suuri summasid liigutades võivad nad algatada erinevaid arendusi, on nad ühtlasi ka silmitsi turukeskkonnaga, kus lõhet kinnisvarahindade ja palkade vahel on aina keerulisem tasakaalus hoida. Mõned eksklusiivsemad arendused Tallinnas maksavad juba enam kui 5000 eurot ruutmeetri kohta. Vastupidi levinud arvamusele ei saa kinnisvarahindade tõusu peatada pelgalt pakkumise suurendamisega. Kuna kinnisvara vaadeldakse aina enam spekulatsiooni valguses, omandab ta ka finantsvara omadused, mille turukeskkonnas tekib juba oma vastav pakkumine ja nõudmine. 2008. aasta majanduskriisi tagajärjel on kinnisvarahinnad kiiresti taas üles puhutud, kuigi töötasud on püsinud enamjaolt muutumatuna. Arvestades COVID-19 pandeemiaga seotud majandusstiimulite ja kvantitatiivse lõdvendamisega, on üsna ootuspärane, et varade väärtus kasvab endiselt.

Nii pikaajaliste kui ka olematute plaanide häda on selles, et tulemused lükkuvad määramatusse tulevikku ning siinkohal joonistuvad välja ka „Lõpetamata linna“ poliitilised allhoovused. Ühelt poolt tuleb meil tõepoolest plaane teha ning loota, et tulevikus on kõik parem. Pealegi võtab ehitus ja linnaarendus aega ja seega tulebki meil planeerida paremat tulevikku. Teisalt võiksime sättida oma silmapiiri mitte tuleviku kohale, vaid tänasesse päeva, et olla veelgi radikaalsemalt kohal poliitilises olevikus ja mitte lihtsalt kujutada ette, kuidas linn välja võiks näha, vaid pigem luua juba praegu see ühiskond, kes omakorda loob kunagi selle tuleviku parema linna. Kui kahe maailmasõja vahelisel perioodil massilise tööpuudusega silmitsi seisnud vabaturuapologeedid teatasid, et pikas perspektiivis saab kõik taas korda, vastas 20. sajandi üks silmapaistvamaid majandusteadlasi John Maynard Keynes sellele lausega: „Pikas perspektiivis oleme kõik niikuinii surnud.“ Keynes aitas seada kahtluse alla poliitika ja majanduse range eristamise, tuues välja, et kui turusituatsioonid mõjutavad kogu majandust, on neil ka kõikehõlmavad tagajärjed.

Mina kasvasin üles Kanadas Vancouveris – linnas, mille pikaajalisi strateegilisi plaane sageli kiidusõnadega esile tõstetakse. Vancouveri planeerimiskeskkond on võrreldav Tallinnaga, kuivõrd neilgi on piiratud võimalused arenduste algatamisel ja nad alluvad vabaturujõudude diktaadile. Tiivustatuna 1986. aasta maailmanäitusest, läbis linn 1990ndatel ja ka uue sajandi algusaastatel jõulise ehitusbuumi. Tänu Kanada poliitilisele stabiilsusele ning Vancouveri soodsale asukohale rahvusvahelise keskuse ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna ühenduslülina, sai sellest ideaalne välisinvesteeringute sihtkoht. Kvaliteetse linnaruumi tagamiseks töötas linn välja erinevaid innovatsiooniprogramme. Näiteks piirati südalinnas kruntide täisehituse ulatust. Nii tagati, et arendajad ehitaksid tänavaruumi atraktiivseid avalikke ja rohealasid ning säilitaksid ka vaatekoridorid ümbritsevatele mägedele. Teisedki algatused, näiteks kaitsealused rohealad ning üks Põhja-Ameerika esimestest rattavõrgustikest, aitasid Vancouveril aastatuhande vahetuseks jõuda maailma kõige elamisväärsemate linnade hulka.

Samal ajal on üheks suurimaks probleemiks kujunenud eluaseme taskukohasus. On äärmiselt irooniline, et ühes kõige elamisväärsemas linnas ei saa paljud endale enam elamist lubada. Selle lahtiharutamine on poliitikakujundajatele iseäranis keeruliseks osutunud, kuna kinnisvara on majandusega niivõrd ulatuslikult läbi põimunud. Aastal 2019 moodustasid kinnisvaratehingud enam kui 50% Kanada sisemajanduse kogutoodangust. Väikseimgi langus kinnisvarahindades või aeglustumine kinnisvaraturul tõotaks katastroofilisi tagajärgi. Saamatud katsed lahendada taskukohase eluaseme probleeme Kanada peamistes metropolides kas esmakordsetele ostjatele laenusoodustuste pakkumise või riigitagatisega laenumäära suurendamise kaudu on kinnisvarahindu lihtsalt veelgi kõrgemale kergitanud. Lihtsat lahendust ei näi pakkuvat ka sotsiaaleluaseme osakaalu suurendamine, kuna turu järgi indekseeritud üürihinnad liiguvad sellegipoolest ülesmäge, jättes teatud osa elanikkonnast ikkagi spekulatiivsest kinnisvarakasumist ilma. Nagu oleme näinud tugeva sotsiaalelamuprogrammiga riikide nagu Austria näitel, otsustavad paljud siiski investeerida kinnisvarasse, kuna see sillutab teed tuleviku jõukusele.

Kui vaatame Tallinna kui lõpetamata linna visioone, näeme seal protsesse ja andmeid, imetoredaid rohevõrgustikke, hoogsaid linnakeskusi ja kvaliteetset arhitektuuri. Kuid meil tuleb endilt ka küsida: kas see linn on mõeldud kinnisvaramaakleritele? Või saab seal väärikalt elada ja töötada mis tahes sissetulekuga? Kuidas saaks poliitilisi jooni tõmmata nii, et oleks tagatud linna võrdsem ja õiglasem tulevik ning milliseid liite tuleks selle nimel sõlmida? Me ei peaks ehk niivõrd esitama küsimusi Kapiteli helduse kohta antud projekti rahastamisel, kuivõrd selle kohta, miks sedalaadi rahastust ei tule kusagilt mujalt. Kuigi on lõputult uurimistoetusi ja teadusuuringute rahastusallikaid, mille toel saadakse linna tasandil käegakatsutavaid tulemusi – vähendatakse süsinikujalajälge, arendatakse targa linna tehnoloogiaid, kaardirakendusi ja andmeanalüüsivahendeid –, annavad vähesed neist võimaluse mõtestada lahti planeerimise olemust. Näitus „Lõpetamata linn“ võimaldabki meil eeskätt mõelda planeerimise eeldustele. Mis on planeerimise roll, piirid ja vahendid?

Nagu loomepõhiste uurimuste puhul ikka, võib end kergesti lasta kaasa kiskuda „Lõpetamata linna“ pakutavate visioonide võimalikkusest või perspektiividest, mida deskriptiivne uurimus avab. Ettevõtmise edukus sõltub näitusest tõukuva arutelu elujõust või uurimuse võimest suunata poliitilisi otsuseid. Kui hakkame mõtlema antud visioonide realiseerimiseks vajalikule sidusrühmade, investorite, ametnike ja poliitikute toele, mõistame aegamööda ka planeerimise piire ja vahendeid. Võib-olla ongi „Lõpetamata linna“ kõige olulisem tulemus rõhutada, et see kõik eeldab tohutut tööd ja linna ehitamiseks läheb vaja muudki kui vaid arhitekti tahet.

Kui tundub, et vaja on hakata õigustama planeerimise vajalikkust, oleme muutunud liiga küüniliseks, mis ei saa olla kuigi edasiviiv; jutt on hoopis vajadusest seista silmitsi linnaloome süsteemsete tingimustega. Antud tingimustes orienteerumiseks tuleb silmapiiri kohendada. Vaja ei lähe mitte ainult uusi plaane ja visioone linnale kui tervikule, et püüda lõpetamata linna ikka ja jälle lõpetada, vaid meil tuleb paigutada linn ka laiemasse süsteemsesse ja sotsiaal-majanduslikku konteksti, et luua visioonide realiseerimiseks vajalikud toetajate liidud. Arhitektide ja planeerijate töö ei ole eesmärk omaette, vaid sellest võib saada hea katalüsaator, mille abil kaasata ka teisi, näiteks majandusteadlasi, tööjõuorganisatsioone, sotsiolooge, kunstnikke ja teadlasi. Võime sellega otsekohe algust teha või siis loota, et asjad pikas perspektiivis ise paika loksuvad. Kas meiega või meieta, lõpetamata linn jääb lõppude lõpuks ikka oma kohale, kuid meie võimuses on ehitada üles ühiskond, kes selle kunagi uueks loob.

LEONARD MA on Helsingis tegutsev Kanada arhitekt. Ta on Helsingis tegutseva Kulttuurisauna haridusprogrammi New Academy liige ning õpetab urbanistikat ja arhitektuuri Eesti Kunstiakadeemias. Oma uurimistegevuses vaatleb ta eeskätt neoliberalismi, finantsialiseerumise ja heaoluühiskonna pärandi küsimusi ning tema töid on avaldanud muu hulgas E-flux, The Avery Review ja AA Files.

Artikkel on avaldatud Maja 2021 kevadnumbris (104)

Foto päises: Evert Palmets