Tänavad ja väljakud

RAPLA KESKVÄLJAK
Arhitektuurivõistlus algas: 21.01.2015
Tulemused avalikustati: 30.04.2015
Võidutöö: „Holly“
Autorid: Siiri Vallner, Indrek Peil, Kristel Niisuke / Kavakava arhitektid
Maastikuarhitektuur: Kerttu Kõll / Sfäär
Insener: T-Model
Ehitajad: AS Infragate ja RTS Infraehitus
Väljak avati 2018. aasta novembris.

Kas EV100 programm „Hea avalik ruum“ toob esile või loob väikelinnade ainulaadsuse?

Mis muudab avaliku ruumi heaks? Sümboolse ja tseremoniaalse tähendusega väljakud ja bulvarid näikse kuuluvat minevikku – nad on vastuolus mitmekesisuse ja spontaansusega, mida kaasaegselt linnaelult oodatakse. Tänapäeval tundub, nagu oleks avalik ruum igapäevaste tegevuste taust, mis on ühtaegu nii kujundatud kui ka mitmetähenduslikult tühi. See mitteformaalsus ja ambivalentsus panevad paratamatult küsima, mida me ootame avaliku ruumi kujunduselt. Ja kuidas selle edukust või läbikukkumist üldse hinnata?

Eelmise aasta lõpus avatud Rapla keskväljak Kavakava arhitektidelt on üks värskematest EV100 programmi „Hea avalik ruum“ raames ellu viidud projektidest. Eesti Arhitektide Liidu eestvedamisel korraldati vabariigi sajanda sünnipäeva programmi raames erinevates Eesti väikelinnades avaliku ruumi võistlusi. Programmi kandev idee on suunatud tulevikku, Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastust kasutatakse selleks, et tuua maapiirkondadesse linlikku mõtlemist, mis võiks aidata algatada arutelu aina ebakindlamate majanduslike väljavaadetega väikelinnade tuleviku osas.

Avaliku ruumi n-ö avalikkus vastandub tänapäeval aina levivale ruumi privatiseerimisele ning turunõuetele allutamisele. Nüüdisajal on avalikul ruumil poliitilise idealismi mekk juures, sest oma ligipääsetavuse tõttu on see mõeldud justkui kõigile.

Rikkaliku pärandi tõttu, mis ulatub Vana-Kreeka agoraast Balti keti ja Occupy Wall Street liikumiseni, peetakse avalikku ruumi demokraatliku ja vaba ühiskonna juurde kuuluvaks eluliselt vajalikuks komponendiks – selle avatus annab inimestele võimaluse koguneda.

Ajal, mil arhitektid kardavad distantseerunud autori kuvandit, on avaliku ruumi loomisest saanud justkui viis nende heade kavatsuste väljendamisel.

Avaliku ruumi loomine eeldab kasutajale vabaduse jätmist – see hakkab toimima tänu inimeste osalemisele ning selged vormiloome ideed täidavad ennekõike linnaruumi nauditavaks muutmise eesmärki.

Avaliku ruumi kujundus on ühtaegu kõik ja mitte midagi. Tema tühjus annab võimaluse kõigele muule: seal saab perekond puhata ja jäätist süüa, see on moodsa pop-up-turu asukoht, aga ka kogukonna arutelu- ja kogunemispaik. Nagu täheldab Rem Koolhaas: „Seal, kus ei ole midagi, on kõik võimalik. Seal, kus on arhitektuur, pole miski (muu) võimalik.“

Foto: Siim Solman

Vorm, millel on linlik ambitsioon

Sedalaadi mitmetähenduslikkust kehastab hästi Rapla keskväljak, mis valmis 2015. aastal toimunud avaliku võistluse tulemusel. Siiri Vallneri ja Indrek Peili juhitud Kavakava projekt koosneb 40 x 100 m suurusest väljakust, mida poolitab Raplat läbiv maantee. Arhitektid on olnud ambitsioonikad – nad ei ole piirdunud sooviga luua kogukonnale uut väliruumi, vaid on võtnud eesmärgiks ühendada omavahel linna kaks poolt, et parandada ühendust linnakeskuse, tulevase Lastepargi ja Vigala jõe vahel.

Pakutud lahendus on märkimisväärselt lihtne, autorid on kasutanud ida-lääne teljel heledaid ruudukujulisi betoonplaate, mida raamib tumedamast graniidist laotud võrgustik. Võrgustik koosneb kahe jämedusega joontest – 5 x 5 betoonplaatidest moodustuvat suuremat ruutu piiravad võrgustiku jämedamad jooned. Ruudustik on hea valik, vaatamata väljakut poolitavale tänavale, võib mistahes punktis seistes tajuda ühtset joontevälja, mis toob esile võrgustiku loogika ning seob kaks poolt tervikuks. Projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida võib kergesti pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Tekkinud nõlvad liigendavad väljaku väiksemateks, pinkide ja veesilmadega pikitud ruumideks. Rapla keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, see loob range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi. See täidab tõepoolest projektis sõnastatud eesmärgi ning väljaku servade rangus ja selgus markeerivad tulevaste hoonete piirjooni.

Asendiskeem ja -plaan (Kavakava arhitektid).

Kas jalakäijate alaks muutmine päästab väikelinna?

Kuna programmi eesmärk on tegeleda väikelinnadega ja nende tulevikuväljavaadetega, mitte endisaegse avaliku ruumi suurejoonelisuse (ingl greatness) ja tseremoniaalsusega, võib ilmselt andeks anda, et pealkirjas „Hea avalik ruum“ (ingl „The great public space“) kõlab sõna „hea“/„great“ pigem nagu loosungis „Make America great again!“.

Programmi kodulehel on kirjas: „Muutes linnasüdamed inimsõbralikumaks ja meeldivamaks elukeskkonnaks, on võimalik ettevõtlusele hoogu anda ja vältida linnade laialivalgumist.“ Avaliku ruumi investeeringutega püütakse väikelinnasid muuta ligitõmbavamaks ning luua aktiivne tänavaruum, mis sobiks tulevaste arendustega. Sellist lähenemist kasutavad arhitektid ja poliitikakujundajad linnaehituses sageli. Avaliku ruumi nähakse nii sotsiaalse palsami kui ka potentsiaalse tulevikuarenduse elavdajana, ent nii mõnigi kord võib see käsitlus jääda üsna abstraktseks või kujundlikuks. Sellise ettevõtmise ideaalne tulem on uuendatud elav jalakäijate tänav, kohvikute ja restoranidega, mis tõmbavad ligi nii kohalikke kui ka turiste, ja see omakorda peaks tagama linna eduka tuleviku.

Niisugune selgelt urbanistlik lähenemine avalikule ruumile on justkui vastuolus väikelinna tegeliku eluga. 100  000 elanikuga linn on hoopis midagi muud, kui see, kus elab vaid 5100 inimest ning on ainult üks buss, mis käib iga 25 minuti tagant. See ei tähenda, et prognoositud majanduslik tulu on võimatu, aga tõenäoliselt ei ilmne see loodetud viisil. Ei ole kuigi usutav, et keskväljakute ja peatänavate parem kujundus ja jalakäijate alaks muutmine päästab väikelinnad ebakindlast tulevikust. Võib juhtuda, et kui arhitektid seovad end otseselt majanduslike otsustega, hakatakse eeldama, et nad ka vastutavad selliste lubaduste eest. Noorte valik kolida suurlinna, kus on parem töö ja rohkem võimalusi, ei tulene ilmselt avaliku ruumi kujundusest. Arvestades vähenevat maksutulu ja kohaliku eelarve langust, tuleks linna- ja maapiirkondade vahelist lõhet kahandada hoopis teistsugusel tasandil.

Lihtne idee

Algse projekti ambitsioonikust on kärbitud. Lauged reljeefid asuvad peamiselt väljaku idaservas, samas kohas laskub ruudustik purskkaevu poole ja seda palistavad astmestikud, mida saab kasutada ka pinkidena. Üldmulje erineb võistlustöö algsest plaanist, mis mõjus kõikehõlmava topograafiana, millele on arvutis alajaotuskäsklust rakendatud. Olles ühtaegu nii abstraktne kui ka ahvatlev, näeb niisugune topograafia ekraanil sageli märksa parem välja kui tegelikkuses. Algselt kuni kahemeetriseks plaanitud reljeefikõrguste erinevus on muudetud laugemaks, ilmselt nii eelarvepiirangute kui ka ligipääsetavuse tõttu. Kui enne mõjus see inimese kõrval võrdlemisi dramaatilisena, siis nüüd näeb välja pigem nagu hulk juhuslikke kühme ebatasasel väljal. Väikesed graniitkivid, mis moodustatavad võrgustiku jooni, ei käi suurte betoonplaatidega kallete piirkonnas ühte jalga ning voolujoonelise võrgustiku sujuvad vöödid tõmbavad nüüd hoopis tähelepanu igale väiksemalegi joondumisveale.

Projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida kergesti võib pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Tekkinud nõlvad liigendavad väljaku väiksemateks, pinkide ja veesilmadega pikitud ruumideks. Rapla keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, see loob range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi.
Foto: Maris Tomba

Arvestades idee lihtsust, oleks eeldanud täiuslikku teostust – et lauged reljeefid oleks arvestatud vastavalt betooni ja graniidi mõõtudele, nagu Eladio Dieste struktuurid maastikul – oluliste eelarvemuudatusteta ilmselgelt võimatu ettevõtmine. Projekt mõjunuks võimsamalt, kui arhitektid oleksid ambitsioone juba kujundusfaasis tagasi tõmmanud, keskendunud pigem joonestiku abstraktsuse saavutamisele ning loonud ideaalselt tasase pinna, mis konteksti sundimatu ja planeerimatu olemusega kõrvutatuna toiminuks imehästi. Väljaku läänekülg näib seega õnnestunum, kuigi seal pole purskkaevu ega astmeid. Puude ja haljastustähnide ümber asub betoonplaatidest ruudustiku üsna tasane pind, kontseptuaalse mõtte selgus on teostatud lihtsate võtete ja materjalidega, mis loob aleviku ümbritsevatele aladele vastanduva ruumilise olukorra. Projekti võib EV100 programmi eesmärgi valguses selles mõttes õnnestunuks pidada, et ruumikujundusse on selgelt ja oluliselt sekkutud ning ettevõtmine on piiratud eelarve raames teostatud.

Avalik ruum kui väikelinna kaasaegne vapp?

Tulevikku kuuluva võimaliku majandusliku kasu asemel peaksime vaatlema EV100 programmi „Hea avalik ruum“ pigem ehitatud tulemuste valguses – palju tagasihoidlikke infrastruktuurilisi täiendusi väikelinnades, mille on teostanud osavad arhitektid. Ettevõtmise potentsiaal peitub ehk hoopis avatud võistluse formaadis, millega on õnnestunud luua igale väikelinnale ainuomane, ent liigse sümbolismi või viitekuhjata avalik ruum. Ehk peaksime vaatlema EV100 programmi „Hea avalik ruum“ kui kaasaegset versiooni traditsioonilisest linnavapist. Rapla valla endine vapp kujutas silda sinisel taustal, viidates Rapla ajaloolisele paekivisillale. Tänu ajaloolisele tähendusele ja ainulaadsusele on sild riiklikult oluline ning sellel tehakse regulaarseid remont- ja hooldustöid. Samuti loob see fooni Rapla päeva pidustustele, mil linnas jõe äärde kogunetakse.

Foto: Siim Solman

Linna- ja maapiirkondade vahelise lõhe taga ei ole ainult majanduslikud, vaid ka poliitilised küsimused, nagu näitasid Brexiti ja Trumpi hääletustulemused. Kahanevate linnade ja asulatega kaasnev rusutus vajab tähelepanu. Kuna väikelinnades on poliitiline esindatud aina enam hajutatud, võib EV100 programmi raames loodud erinevaid ruumilisi identiteete käsitleda kui poliitika lähtepunkte.

Võib-olla hakataksegi edaspidi poliitikat suunama väikelinnade avalikus ruumis, kuigi ilmselt ei saa see olema midagi nii õilsat kui omal ajal agoraal või vägivaldset kui Euromaidani või Occupy Wall Streeti kokkupõrked. Kuid kasinuspoliitika ja majandusliku konkurentsivõime retoorika kontekstis tuletatakse siiski väikelinnadele vaikselt meelde, et neid ei ole unustatud. Rapla vappi muudeti 2017. aastal, mil haldusreformi käigus kolm naabervalda Raplaga liitusid. Kuivõrd rahvastik koondub linnadesse, peegeldab see sagenevat suundumust muuta väikeasulad üha suuremateks haldusüksusteks. Tuleks meeles pidada, et linna- ja maapiirkondade vahelise lõhe taga ei ole ainult majanduslikud, vaid ka poliitilised otsused, nagu nägime ka Brexiti ja Trumpi hääletustulemustest. Võib-olla tuleb tõesti tõrjuda kahanevate linnade ja asulatega kaasnevat poliitilist rusutust, ja kuna väikelinnades on poliitiline esindatus aina enam hajutatud, võib EV100 programmi raames loodud erinevatest ruumilistest identiteetidest tõepoolest alustada ka poliitilise korraldusega.

Kui viimati Rapla väljakut külastasin, oli imeilus pakaseline päev, ning lumelt peegelduv päikesepaiste muutis maastiku suisa talumatult eredaks. Oli laupäev ning tänaval liikus hulgaliselt inimesi supermarketist parkimisplatsi suunas. Väljakust polnud jälgegi ning selle olemasolule viitas vaid lipumastideni viivate trepiastmete lineaarne rütm ja lauad, millele oli keegi lume võimsaks falliliseks kinguks kuhjanud. Teed olid lumest puhtaks roogitud, et leevendada bussi ja üksikute autode pikaldast liiklust. Võib-olla järgmisel aastal puhastatakse lumest ka keskväljak.

LEONARD MA on Soomes tegutsev Kanada arhitekt, kes õpetab New Academy haridusprogrammis ja Eesti Kunstiakadeemias.

Artikkel on avaldatud Maja ajakirja 2019 suvenumbris teemal Arhitektuur on ruumikunst.

Foto päises: Siim Solman

JAGA