Leonard Ma: tänavad ja väljakud

RAPLA KESKVÄLJAK

Arhitektuurivõistlus algas: 21.01.2015
Tulemused avalikustati: 30.04.2015
Võidutöö: „Holly“
Autorid: Siiri Vallner, Indrek Peil, Kristel Niisuke (Kavakava arhitektid)
Maastikuarhitektuur: Kerttu Kõll (Sfäär OÜ)
Insener: T-Model
Ehitajad: AS Infragate ja RTS Infraehitus OÜ
Väljak avati: 2018. aasta novembris

Kas EV100 programm „Hea avalik ruum“ toob esile või loob väikelinnade ainulaadsuse?

Mis muudab avaliku ruumi heaks? Sümboolse ja tseremoniaalse tähendusega väljakud ja bulvarid näikse kuuluvat minevikku – nad on vastuolus mitmekesisuse ja spontaansusega, mida kaasaegselt linnaelult oodatakse. Tänapäeval tundub, nagu oleks avalik ruum igapäevaste tegevuste taust, mis on ühtaegu nii kujundatud kui ka mitmetähenduslikult tühi. See mitteformaalsus ja ambivalentsus panevad paratamatult küsima, mida me ootame avaliku ruumi kujunduselt. Ja kuidas selle edukust või läbikukkumist üldse hinnata?

Eelmise aasta lõpus avatud Rapla keskväljak Kavakava arhitektidelt on üks värskematest EV100 programmi „Hea avalik ruum“ raames ellu viidud projektidest. Eesti Arhitektide Liidu eestvedamisel korraldati vabariigi sajanda sünnipäeva programmi raames erinevates Eesti väikelinnades avaliku ruumi võistlusi. Programmi kandev idee on suunatud tulevikku, Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastust kasutatakse selleks, et tuua maapiirkondadesse linlikku mõtlemist, mis võiks aidata algatada arutelu aina ebakindlamate majanduslike väljavaadetega väikelinnade tuleviku osas.

Avaliku ruumi n-ö avalikkus vastandub tänapäeval aina levivale ruumi privatiseerimisele ning turunõuetele allutamisele. Nüüdisajal on avalikul ruumil poliitilise idealismi mekk juures, sest oma ligipääsetavuse tõttu on see mõeldud justkui kõigile.

Rikkaliku pärandi tõttu, mis ulatub Vana-Kreeka agoraast Balti keti ja Occupy Wall Street liikumiseni, peetakse avalikku ruumi demokraatliku ja vaba ühiskonna juurde kuuluvaks eluliselt vajalikuks komponendiks – selle avatus annab inimestele võimaluse koguneda.

Ajal, mil arhitektid kardavad distantseerunud autori kuvandit, on avaliku ruumi loomisest saanud justkui viis nende heade kavatsuste väljendamisel.

Avaliku ruumi loomine eeldab kasutajale vabaduse jätmist – see hakkab toimima tänu inimeste osalemisele ning selged vormiloome ideed täidavad ennekõike linnaruumi nauditavaks muutmise eesmärki.

Avaliku ruumi kujundus on ühtaegu kõik ja mitte midagi. Tema tühjus annab võimaluse kõigele muule: seal saab perekond puhata ja jäätist süüa, see on moodsa pop-up-turu asukoht, aga ka kogukonna arutelu- ja kogunemispaik. Nagu täheldab Rem Koolhaas: „Seal, kus ei ole midagi, on kõik võimalik. Seal, kus on arhitektuur, pole miski (muu) võimalik.“

/…/

LEONARD MA on Soomes tegutsev Kanada arhitekt, kes õpetab New Academy haridusprogrammis ja Eesti Kunstiakadeemias.

Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus


LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.