Maastikuarhitektuuri eesmärk peab olema kliimapositiivsus. See täitub ilmselt siis, kui maastiku CO2-positiivsus on muutunud müügiargumendiks või esitatakse üleüldine poliitiline tellimus ja on täiendatud õigusakte.
Maastikuarhitektuuriprojektid on tavaliselt üllatavalt suure CO2 jalajäljega ning seda just kavandatavate kõvakatete ja kunstmaterjalide tõttu. Põhiline „paha poiss“ on ka siin tsemendi ja terase tootmine. Isegi siis, kui sisetunne projekteerimisel ütleb, et eri tüüpi haljastust on ette nähtud palju, sademevett immutatakse maasse jne, võib juhtuda, et ala CO2-neutraalsuseni võib ikkagi minna aastasadu.
Selle aja peale on paik juba mitu korda ümber ehitatud. Kui haljastus ei ole päris uuesti rajatud, siis on uuendatud just seda kõige suuremat jalajälge tekitavat kõvakatete ja väikeehitiste osa, ning see kasvatab jalajälge veelgi. Et haljastus suudaks neutraliseerida kõvakatete mõju, on seda vaja väga-väga palju.
Mis tekitab CO2 jalajälje?
Maastikuprojektide puhul tuleb nagu arhitektuuriski enim arvestada materjalide tootmise CO2 jalajälge ja hilisemat püsivat hoolduskulu. Keskkonnakonsultatsiooni büroo Atelier Ten väidab oma uuringus, et materjalide transport ja ehitamine moodustab välialade puhul ainult u 15 protsenti CO2 heitest.
Eri materjalidel on need näitajad muidugi väga erinevad ja seda tuleb igas projektis eraldi hinnata. Näiteks transpordi hind oleneb sellest, kas materjale on vaja liigutada riigi sees või kontinentide vahel. Teada-tuntud väikse keskkonnamõjuga materjal on graniit, aga kui võtta arvesse, et seda tuuakse meile Hiinast, siis on graniidi CO2 jalajälg kohe suurem võrreldes sellega, kui see kaevandataks meie jaoks Põhjamaades.
Ülejäänud jalajälje tekitab materjalide tootmine. Kui hoone puhul on võluvits ehk puidu kasutamine, siis välistingimustes on see võimalus – eriti meie kliimas – piiratud. Väga suure kasuteguriga on olemasoleva materjali kasutamine, sest sel juhul ei ole vaja transportida kunstlikke materjale ja ka näiteks töödeldud kasvupinnast. Maastiku puhul annabki kõige parema tulemuse kohapealse mulla maksimaalne kasutamine. Mujal maailmas on kohapealsest kivimist purustatud ka killustikku jne.
Hindamise keerukus. Millega arvutada?
Maastikuprojektide kestlikkuse hindamise teeb keerukaks veel suktsessioonist tingitud pidev muutumine. Kliimaneutraalsus suureneb näiteks puude kasvuga, ent kui kooslused saavutavad täiselujõu, võib see mingil hetkel väheneda. Kui suured, vanad, kuid oma elu ära elanud puud asendatakse näiteks uutega, siis vabaneb osaliselt süsinikdioksiid. Maailmas on maastikuarhitektuuri projektide kliimaneutraalsuse arvutamisega tegeletud vast kümmekond aastat ning seni peaasjalikult n-ö näppude peal, st tehes keerukaid arvutusi käsitsi. Vabalt kättesaadav on juba arvestatav hulk juhtumiuuringuid, mille põhjal saab teha teatud valikuid.1
On näiteks selline rakendus nagu iTree,2 millega saab hinnata puude mõju keskkonnale, sealhulgas nende CO2 sidumist. 2019. aastal turule toodud Pathfinder3 peaks aga olema esimene ja seni ainuke rakendus, millega saab arvutada maastikuprojektide CO2 jalajälge tervikuna ning aega, millal muutub projekt kliimapositiivseks.
Rakenduse abil on võimalik hinnata juba projekteeritud lahendusi või kasutada seda jooksvalt projekteerimise käigus, et saada tagasisidet sellele, kui suure mõjuga on teatud projektimuudatused CO2 hulgale. On ka räägitud, et pelgalt kliimaneutraalsus on maastikuprojektide puhul lati alt läbi jooksmine: tuleb püüda kliimapositiivsust ja niimoodi algusest peale kalkuleerides on selle saavutamine tõenäolisem ühtlasi valutum.4
CO2 jalajälg Eesti maastikuprojektides?
Praegu ei nõua keegi maastikuarhitektilt CO2 jalajälje arvutamist. Meie büroole on tulnud ainult üks eratellija päring, milles sooviti võimalikult palju CO2 sidumist. Kui aga arvestasime pakkumusse juurde CO2 arvutused, et mitte piirduda rajame-palju-heinamaad-ja-parki-jutuga, siis ei olnud meie hind enam konkurentsivõimeline.
Muutus saabub ilmselt siis, kui (era)tellijale muutub maastiku CO2-positiivsus müügiargumendiks või tuleb sellekohane üleüldine poliitiline tellimus ja täiendatakse õigusakte. Arvutamine on lisatöö ja -raha, millel on küll üleilmne tähendus, aga mis lokaalselt silma ei paista.
Praegu ei nõua seesuguseid arvutusi ka n-ö imporditud sertifitseerimissüsteemid LEED ja BREEAM. Oleme seni kokku puutunud neist ühega ning esialgu võib olla nende kasuteguri suhtes maastikule üsna kriitiline. Suur lisatöö ei anna sellist sisulist kasu, millele hea spetsialist juba niigi ei mõtleks. Nõudeid läbimõtlematult rakendades võib kavandada ökoloogilisi lõkse ja luua nii loomastikule kui ka taimestikule kasutuid lahendusi. Samas on sellised süsteemid arusaadavad ja loodetavasti on nad lävepakuks järjest sisulisemate sertifikaatide poole.
Samuti tuleb silmas pidada, et kliimaneutraalsus ei pruugi alati käia käsikäes elurikkuse või ökoloogiliste tööriistadega, sest kahe viimase saavutamiseks on võimalik kulutada väga palju energiat. Juba nimetatud sertifitseerimissüsteemide analoogina on USAs maastike mõõtmiseks olemas sertifitseerimisprogramm SITES, mis tundub kirjelduse järgi tunduvalt sisulisem, kuid otsene kogemus mul sellega puudub.5
Kas maastikuarhitekt peaks mõtlema kliimaneutraalsusele?
Ilmselt seni, kuni maastike suhtes sellist tellimust pole, võiks iga maastikuarhitekt ikkagi endale teadvustada, et pelgalt sademevee immutamise, kohalike liikide kasutamise ja päikeseparkidega jäävad meie käed kliimamuutuste mõjutamiseks lühikeseks. Kõik nimetatud vahendid on n-ö baaslahendused.
Ilmselt on vaja juurutada ka uut materjaliesteetikat. Tellija peab mõistma, miks tal ei ole kasulik rajada asfalt- või betoonkatteid ja miks peaks pigem kaaluma alternatiivseid seotud puistematerjale vms. Ühtlasi peaks seda mõistma ja nõudma üldsus – vähemalt niikaua, kuni me õpime tootma väga esinduslikke kunstlikke materjale kliimaneutraalselt.
Rohkem peaks mõtlema veel muldadele, mille elustik on suurem CO2 siduja kui taimestik. Muldade vaesumisega seoses eraldub CO2. Mulla rikkust aitab loomulikult hoida kirev, vabalt kasvav pärismaine taimestik, mille juured on sügavamad ja kasutegur mitu korda suurem kui tavapärastel murutaimedel, aga ka näiteks biosöe kasutamine mullaväetisena. Nii on võimalik mulda siduda lisa-CO2 aastasadadeks. Samuti ei tohi kohalikku väheviljakat mulda eemaldada ja kuskile silma alt ära transportida, vaid see tuleb pigem muuta taimestiku oskusliku kasutuse abil viljakamaks.6
Väljak vs. park
Mõistagi on meil vaja väljakuid ja tänavaid, mille jalajälge ei saa vähendada lihtsalt kõvakatte vahetamisega pehme katte vastu. Näiteks soovitabki Pathfinder seada pargiprojektide eesmärgiks saavutada kliimapositiivsus viie ning väljakutel ja platsidel 20 aastaga. Mõnikord on ju ikkagi kõvakatet vaja ning siis ongi tähtis teha paremaid materjalivalikuid ja proovida näiteks hoida projekti keskmine tulemus summaarselt kliimapositiivne. Rajatud väljakute ja tänavate projektid tuleks neutraliseerida pargiprojektidega vms.
CO2 osakaalu graafikuid koostatakse pidevalt ja neid on arvutatud kõikvõimalike nurkade alt. Kõigist jookseb ühise joonena läbi, et maailma mastaabis pole Euroopa suurim CO2 jalajälje tekitaja. Ka valdkondade kaupa vaadates ei tundu maastikuarhitektuur just suure mõjuga. See aga tekitab mugava illusiooni, sest tegelikult oleme põimitud üleilmsesse võrgustikku.
Maastikuarhitektuur on üks osa lihtsast lokaalsest ravimist: kui meie kasutame oma lahendustes vähem energianõudlikke materjale, siis kaob ka vajadus toota kuskil kaugel meile materjale ning kas või siinsamas Eestis toppida ahju fossiile. Kui kasutame kohalikke liike, pole vaja kasvatada ja kaugelt transportida meile võõraid ja pirtsakaid kultivare ning kaob vajadus kasutada kunstväetisi jne.
Nii on võimalik mõjutada kõiki suuri CO2 jalajälge tekitavaid tegureid transpordist tööstuseni. Lisaks on maastikuarhitektuuril aukartustäratav võimalus lahendada teiste valdkondade tekitatud probleeme ning siduda võimalikult palju mujal tekkivat süsinikdioksiidi.7 Selleks peabki maastikuarhitektuuri eesmärk olema just kliimapositiivsus.
MIRKO TRAKS on maastikuarhitekt ja Kino Maastikuarhitektide tegevjuht.
PÄISES foto: Markus Spiske / Unsplash
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021), peateema Maastikuarhitektuur!
1 https://www.landscapeperformance.org
2 https://landscape.itreetools.org
3 https://app.climatepositivedesign.com
4 Green, Jared. To Stop Adding to the Problem, Use Climate Positive Design. – The Dirt, 10.03.2019. https://dirt.asla.org/2019/10/03/to-stop-contributing-to-the-problem-use-climate-positive-design
5 SITES Rating System. https://www.sustainablesites.org/certification-guide
6 Landscape Design for Carbon Sequestration. https://www.asla.org/2020studentawards/1313.html
7 Holmes, Damian. Landscape Architects Leading the Charge for Climate Action. – WLA, 14.11.2017. https://worldlandscapearchitect.com/landscape-architects-leading-the-charge-for-climate-action
