Madli Maruste: loova ruumi võimalikkuse linnutee

PÄRNU RAJA LASTEAED JA UJULA
Asukoht: Raja 7, Pärnu
Arhitektuur: Margit Aule, Katrin Vilba (KAOS Arhitektid), Triinu Nurmik (Projekt O2)
Sisearhitektuur: Margit Argus, Katariina Teigar (KAOS Arhitektid)
Maastikuarhitektuur: Mirko Traks, Karin Bachmann, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart (KINO maastikuarhitektid)
Konstruktsioonid: Ever Haabmets (Projekt O2) 
Tellija: Pärnu Linnavalitsus
Peaprojekteerija: Projekt O2
Ehitaja: peatöövõtja Nordlin Ehitus
Netopind: 4560m2
Valmis: 2020

Loovust peetakse 21. sajandil üheks olulisimaks omaduseks. Millistes ruumides laotakse loova isiksuse nurgakivid? Vaatleme Pärnu Raja lasteaia sise- ja välismaastikke.

Eesti esimene eestlaste loodud emakeelne lasteaed avati 1905. aastal Tartus, enne seda olid lastehoiud baltisakslaste korraldatud ning vastavalt siis ka saksakeelsed ja -meelsed. Sellesse sajandisse on mahtunud kõikvõimalikke ideoloogiaid ning ka käesolev koroonaviiruse aasta jätab oma jälje arhitektuuri ning ruumikorraldusse.

Huvitaval kombel peegeldab eelmisel aastal avatud Pärnu Raja lasteaed uut koroona kujundatud maailmakorda, nagu ta oleks juba seda silmas pidades loodud. Tegelikult aga alustati hoone projekteerimist enne seda, kui uus, viiruse kujundatud reaalsus alguse sai.

Pandeemiline ruum

Raja lasteaed on planeeritud sellisel viisil, et igasse rühma pääseb sisse nii läbi maja kui ka eraldi õuealalt isikliku väikese eeskoja kaudu. Seega saavad lapsed ja nende vanemad minna otse oma rühma, puutumata kokku laste ning nende pereliikmetega teistest rühmadest.

Kui mõelda selle peale, mismoodi mõjutab arhitektuuri ning avalikku ruumi, siis on juba praegu selge, et kehtivaks märksõnaks on ja arvatavasti ka jääb segregatsioon. Paljuski oleme liikunud tagasi keskaegsete meetodite juurde, mis puudutab nii viirusega võitlemist kui ka selle ruumilist avaldumist.

Just katkuepideemia oli see, mis korraldas ümber 18. sajandil Pariisi linnaruumi ning viis sisse uue süsteemi, kuidas pidasid valitsejad linnaelanike üle arvet. Eluruumid, majad ja tänavad nummerdati ning üles märgiti igas majas elavate inimeste arv. Iga päev patrullisid ringi võimuesindajad, kes märkisid ülesse, kui mitu inimest ühes või teises majapidamises oli haigestunud, ning vastav teave sai kinnitatud ka antud maja fassaadile. Majadest võisid sisse ja välja liikuda ainult seal elavad inimesed ning ainult selleks ettenähtud ajal. Sarnaseid praktikaid, küll digiteeritud kujul, oleme ju näinud viimase epideemia-aasta jooksul paljudes Euroopa riikides, mis veel paar aastat tagasi oleks tundunud utoopilise inimõiguste rikkumisena.

Kui veel enne parun Georges-Eugène Haussmanni aegseid ümberkorraldusi asusid surnuaiad Pariisi linnasüdames, siis katkuepideemia ajal otsustati kalmistud rajada linnapiiridest väljapoole, et nakkus ei saaks tervetele inimestele edasi levida.

Seega üks uus tendents pandeemilises maailmas on eraldatuse loomine ruumi kategooriate ning arhitektuuri planeerimise kaudu, mille üheks leebeks näiteks võib pidada ka Raja lasteaeda.

Kui siiani on kardetud nn teist, olgu siis teisest rahvusest, rassist, kultuurist või religioonist inimest ning teda on vihkamise lihtsustamiseks demoniseeritud, siis nüüd on muutunud nn teiseks omaenda lähimad pereliikmed. Kardetakse, et oma pereliikmetega kohtumise tulemusel võidakse nakatuda või surra. Vanavanemad kardavad surma läbi oma laste ja lastelaste. Selline igapäevane elu on ekstreemsel tasandil isoleeriv ning võõrandav.

Loov ruum

Lasteaiad on oma olemuselt samuti valitsevale ideoloogiale alluvad distsiplineerimisasutused, kus asutakse vormima süsteemile sobivaid subjekte. Seega ei ole lasteaedade projektid kunagi juhuslikud, vaid peegeldavad parasjagu valitsevaid lastekasvatusalaseid ühiskondlikke tõekspidamisi ning norme.

Teine tendents on aga üleüldse uute perifeersete kogukondade teke, mis lähtuvad oma põhimõtetes ka sellest, et luua väiksemaid ning lastekesksemaid lasteaedu ning koole.

Heaks näiteks on käesoleva aasta veebruaris Hiiumaal Kõpus eraalgatusena loodud Waldorfi kool, mis asub küll vanas koolimajas, aga kannab uut vaimsust ega soovi taastoota tööstusrevolutsiooni aegseid hariduslikke põhimõtteid.

Siiski kui vaadelda ruumilisi planeeringuid, siis enamik lasteaedu ning koolimaju kannavad siiani vana vaimsust, mis peegeldub ka nende arhitektuuris.

Kuigi lapsed veedavad suure osa aastast haridusasutustes, siis ei tasuks minu arvates ülehinnata nende rolli inimeseks kujunemise teel, sest kuigi ma ise käisin Tartu Annelinna täiesti tavalises lasteaias ja põhikoolis, ei mäleta ma neid keskkondi oma lapsepõlvest peaaegu üldse, küll on mul aga detailselt meeles kõik suved, mis said veedetud vanaema ja vanaisa juures mereäärses talus Tahkurannas.

Seega ma usun, et heal arhitektuuril ning disainil on küll oluline roll, kuid väga olulised loova isiksuse nurgakivid laotakse keskkonnas, mis on ennast ise kujundanud ega allu inimese kehtestatud parameetritele.

/…/

Edasi saab lugeda Maja 2021 kevadnumbrist (peateemal “Mis on õhus?”, nr 104). Number on müügil mais ja juunis kaupluste ajakirjalettidel ja raamatukauplustes Apollo, Puänt, samuti Arhitektuurimuuseumis, Kumus, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

MADLI MARUSTE on arhitektuurisemiootik, Arhitektuurikooli õpetaja ning kirjutab Instagramis „Eesti ruumi“ kontol arhitektuurist, pärandist ja ruumist.

Foto päises Tõnu Tunnel