Mulle ei ole silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas endisel turul töötajad ise nautisid selles keskkonnas viibimist?
Mõeldes endisele Balti jaama turule on kummaline kirjutada millestki, mida enam ei ole ja millest mälestuski on hävimas. On selge, et endine Balti jaama turg oleks mõjunud museaalina praeguses Kalamajas, mille muutumine on juhitud kapitalismist.
Loomulikult on uus Balti jaama turg arhitektuurselt esteetiliselt lahendatud, puhas ning laia produktide valikuga ning seal on igatepidi meeldivam ostlemas käia kõigil neil, kes seda endale lubada saavad. Selles ei ole kahtlustki, lihtsalt küsimus tekib, miks üks Kalamajas asuv turg saab nii palju meedia tähelepanu, kui samal ajal ei ole enamikus maakohtades kohalikke turge, mis müüks värsket kraami ning näiteks Hiiumaal Käinas müüb Konsum aasta ringi Hollandis kasvatatud juur- ning puuvilju, kuigi ümberringi on talud, mis toodavad ka mahetoodangut.
Samas on võimalik Balti jaama turult osta Hiiumaa väiketootjate gurmee- ja ihutooteid. Seega on tegemist ideaalse globaliseerumise mudeliga, kus kohalik toodang ei jõua otse oma regiooni tarbijani, vaid rändab globaalsele turule. Oma regiooni tarbija ei jõua puhtalt kasvatatud toitu osta ning tarbib odavamat pestitsiitidega kraami, mis on tihti lausa väljastpoolt Euroopat kohale lennutatud.
CHANELI DRESSIDES VAESEUS
Kogu olukord sobitub tegelikult ideaalselt neo-liberalistlikku tarbimisahelasse. On selge, et Balti jaama turu ning Kalamaja viimaste aastate muutuste näol on tegemist õpikust pärit keskklassistumise näitega, kus ka igatsus eelneva järele on kui teatav nostalgia, mis tegelikult on juba peaaegu haihtunud. Balti jaama turg on kui kustuv halogramm, mis sisaldab veel mälestust eelnevast ajastust, kui perroonilt sai hüpata rongi peale, mis viis paari ümberistumisega kasvõi Vladivostokki.
Uus turu sisu ja kasutamine kannavad sõnumit, et tegu on keskklassi ning hipsterite kantsiga. Märgisüsteemi tõlgendamine sõltub sellest, millisesse sotsiaalsesse klassi inimene kuulub. Kui turul baklažaane müüv tädi kannab nailonist dressipluusi, lillelist seelikut ning botaseid, markeerib see hoopis teistsugust taustsüsteemi, kui täpselt need samad riided noore hipsteri seljas, kes turult tädi käest pommusid ostab. Rääkisin artikli jaoks ühe noore ettevõtjaga, kes sooviks Balti jaama turul avada oma väikest disainipoodi, kuid teda häirib, et disainitänaval müüakse ka Poola trikotaažtooteid ja sätendavaid riideid. Samas suundub see sama noor trendikas ettevõtja ostlema turul asuvasse Kopli Couture kasutatud rõivaste poodi, kus vaesusest on tehtud trend ning Kopli elanike tüüpilisi rõivaid sätib stangedele Londonist pärit stilist ning šoppavad Kalamaja noored, moodsad ja ilusad.
TALLINN – DONBASS
Olukord sobitub samasse mustrisse sellega, mida kogesin eelmise aasta sügisel Ida-Ukrainas Donetski konfliktipiirkonnas ringi sõites. Igal pool valitses tõeline vaesus ja äng ning inimesed olid Vene-Ukraina sõjast sügavalt muserdatud. Kortermajade trepikodades ning tänavatel puudus elektrivalgus. Majad olid sisepagulastest ülerahvastatud. Inimesed olid traumatiseeritud ning püüdsid leida minus kui lääne vabakonna esindajas kuldset piletit Euroopasse.
Kohalikud turud nägid välja nagu Balti jaama turg kümme aastat tagasi, kuid puudusid ringi sibavad hipsterid ja turistid, kes kaameratega teiste inimeste halli argipäeva eksootika pähe oleksid pildistanud.
Üllatus tabas mind siis, kui tagasiteel Kiievi lennujaamas märkasin värskel ajakirja Vogue kaanel fotot dressides noorukist ning pildikeel kõneles selgelt Ida-Ukraina esteetikast. Moepiiblit sirvides saigi selgeks, et pildistatud oli hiljuti terve seeria sealsamas Donetski oblastis ning sealset sotsiaalset katastroofi oli presenteeritud glamuuri võtmes, sest noored trendikate soengutega kaunid modellid olid stiliseeritud nailondressides ja võrksokkides niivõrd cool’iks.
Seda oli valus vaadata, sest olin just kogenud, kuidas äärmuslik sotsiaalpoliitiline katastroof muudab ambivalentseks ka moraali mõiste ning kohaliku linnakese Dobropilia MTÜ esindajad ei saanud aru, mis on minu probleem, kui ma keeldun elamast bordellis, mis on ühtlasi ka hotell. Sest teistsuguseid hotelle meil ju siin regioonis pole ning Berliini Goethe Instituudi tüdrukutele see küll sobis. Vaatamata sellele, et Ida-Ukrainas on maailma kõrgeimad numbrid, mis puudutavad inimkaubandust ja korruptsiooni.
KAS EKSPONAAT ON ÕNNELIK?
Samas ei ole mulle silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas muuseumi eksponaadid ise soovisid selles rollis olla? Miks me eeldame, et porine, tuuline ja lehkav keskkond on see, kus vene keelt kõnelevad vähemusrahvustest inimesed peaksid eelistama omavahel kohtuda ja kogukonda moodustada, samal ajal kui antropoloogid ise kõrval kohvikus latet rüüpavad?
Millised töötingimused olid loodud neile naistele ja meestele, kes töötasid endisel Balti jaama turul? Millised olid tingimused nii töötajatele kui ka külastajatele, kellel oli näiteks liikumispuue või mõni muu erivajadus?
Miks me eeldame, et porine, tuuline ja lehkav keskkond on see, kus vene keelt kõnelevad vähemusrahvustest inimesed peaksid eelistama omavahel kohtuda ja kogukonda moodustadad, samal ajal kui antropoloogid ise kõrval kohvikus latet rüüpavad?
Mis ühendab Ida-Ukraina piiritsooni linnakesi Balti jaama turuga on mudel: kui liikuda teljel ida-lääs, võib vanade liiduvabariikide näitel näha, kuidas kapitalism pakendab justnimelt kannatusi ja vaesust kui eksootikat ning müüb seda maha sinisilmsele hipsterjugendile ning ignorantsele keskklassile.
Ma leian, et ühelgi teoreetikul ei ole õigust taga nutta vana Balti jaama turgu, kui ta ei ole ise külmast lõdisedes, silmadest ja ninast vesi jooksmas, ühelt jalalt teisele tammudes oodanud, et ostaks ometi keegi tema käest barankasid ja seakooti.
MADLI MARUSTE on linnasotsioloog, kes on ōppinud Londoni Ülikooli linna- ja kogukonna uuringute doktorantuuris.
Avaldatud 2018.a. talvenumbris (nr 92)
