Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Küsis Kaja Pae

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Kui hoone mõjub, jääb kummitama, kui temas on midagi ilusat, poeesiat, mida lõpuni lahti seletada ei ole võimalik, siis seda võibki kunstiks nimetada. Ruumiline kunst, kunst ruumis, ruumikunst.

Kõik vanad majad, need, mis on valminud vähemalt sajand tagasi, on lummavad. Mida vanem, seda mõistatuslikum – ajalugu lisab ruumi ja fassaadidele kihistusi.

Kuressaare piiskopilinnus, 14-19. saj. Foto Arne Maasik

ÜKs kõige mõjusamaid ehitisi Eestis on kindlasti Kuressaare loss, mida mäletan juba varasest lapseeast: võimas jõuline kivikehand, mille seinad on nii paksud, et sinna mahuvad sisse trepid ja käigud, labürintlik plaanilahendus, kus võib kulgeda ja eksida, erilise lõhnaga, pisut kõhedad ja ühtaegu erutavad müstilise järelkajaga võlvitud ruumid, mille kunagist otstarvet on raske ära arvata, ootamatud avaused, kust avaneb raamistatud saare loodus ja Kuressaare linna katused. Seda salapära võib ju proovida lahti muukida, plaaniloogika selgeks teha, ajaloolised ürikud läbi lugeda, aga lossi lummus jääb, see on nii võimas, et mõjub ka läbi foto või filmi.

Kuressaare piiskopilinnus, 14-19. saj. Foto Arne Maasik

On ka üksikuid uusi hooneid, mille salapärane metafüüsiline mõju jääb aastateks kummitama. Enamasti on need ehitised seotud ümbritseva looduse ja/või mingi erilise funktsiooniga, millegi sellisega, mida päris lõpuni ei mõista, aga on kuidagi tajutav hoone arhitektuuris.

Näiteks Jaapanis Gifus Kakamigahara krematoorium (arhitekt Toyo Ito), mis vibreerib kerge valge hõljuva betoonkatusega mäe ja vee piiril, varjates endas lakunute viimseid säilmeid ja lähedaste tundeid ning peegeldades uudistavale turistile jaapanlaste surmafilosoofiat.

MARGIT MUTSO on arhitekt (arhitektuuribüroo Eek & Mutso).

Loe rohkem MAJA 2019.a. suvenumbrist, mida saab osta Apollo epoest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.

Foto üleval: Kakamigahara krematoorium, Toyo Ito, 2004, Gifu, Jaapan. Foto autor: Lydia Smith.

Facebook

LOE VEEL

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks. Teades, milline on mõisakomplekside seis paljudes teistes paikades üle Eesti, samuti seda, et Mäetaguse pole osalenud avaliku ruumi programmides ega korraldanud avalikke (maastiku)arhitektuurivõistlusi, samas sai sealne mõisasüda maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum tegevuse läbi eelmisel aastal maastikuarhitektuuri aastapreemia, siis tundus see kõik kokku üksjagu hämmastav. Tekkis huvi, mis eriline koht see selline on ja millised inimesed nende muudatuste taga on. Sõitsin ühel sombusel detsembripäeval kohapeale asja uurima.

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.Tundmatut ja kauget ruumi kiputakse nägema mustvalgelt, äärmuseni lihtsustatult. Riigis, kus kolmandik rahvast elab pealinnas, on paljudele selliseks väikelinnad. Küll lauldakse need depressiivseks, küll tembeldatakse liiga tähtsusetuteks, et need vääriks elementaarsete teenuste hoidmist. Teistpidi kahtlaselt idülliliselt mõjuvad lood lambaid silitavatest väiketalunikest ja kaugtöötavatest kultuurinomaadidest. Stereotüüpiline nägemine ei tunnista vahetoone ja kaotab sideme tegeliku eluga, varjutades tihti väikelinnade siseilma. Selle kirevust ja soojust näeb vaid kohal olles.