Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Küsis Kaja Pae

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Kui hoone mõjub, jääb kummitama, kui temas on midagi ilusat, poeesiat, mida lõpuni lahti seletada ei ole võimalik, siis seda võibki kunstiks nimetada. Ruumiline kunst, kunst ruumis, ruumikunst.

Kõik vanad majad, need, mis on valminud vähemalt sajand tagasi, on lummavad. Mida vanem, seda mõistatuslikum – ajalugu lisab ruumi ja fassaadidele kihistusi.

Kuressaare piiskopilinnus, 14-19. saj. Foto Arne Maasik

ÜKs kõige mõjusamaid ehitisi Eestis on kindlasti Kuressaare loss, mida mäletan juba varasest lapseeast: võimas jõuline kivikehand, mille seinad on nii paksud, et sinna mahuvad sisse trepid ja käigud, labürintlik plaanilahendus, kus võib kulgeda ja eksida, erilise lõhnaga, pisut kõhedad ja ühtaegu erutavad müstilise järelkajaga võlvitud ruumid, mille kunagist otstarvet on raske ära arvata, ootamatud avaused, kust avaneb raamistatud saare loodus ja Kuressaare linna katused. Seda salapära võib ju proovida lahti muukida, plaaniloogika selgeks teha, ajaloolised ürikud läbi lugeda, aga lossi lummus jääb, see on nii võimas, et mõjub ka läbi foto või filmi.

Kuressaare piiskopilinnus, 14-19. saj. Foto Arne Maasik

On ka üksikuid uusi hooneid, mille salapärane metafüüsiline mõju jääb aastateks kummitama. Enamasti on need ehitised seotud ümbritseva looduse ja/või mingi erilise funktsiooniga, millegi sellisega, mida päris lõpuni ei mõista, aga on kuidagi tajutav hoone arhitektuuris.

Näiteks Jaapanis Gifus Kakamigahara krematoorium (arhitekt Toyo Ito), mis vibreerib kerge valge hõljuva betoonkatusega mäe ja vee piiril, varjates endas lakunute viimseid säilmeid ja lähedaste tundeid ning peegeldades uudistavale turistile jaapanlaste surmafilosoofiat.

MARGIT MUTSO on arhitekt (arhitektuuribüroo Eek & Mutso).

Loe rohkem MAJA 2019.a. suvenumbrist, mida saab osta Apollo epoest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.

Foto üleval: Kakamigahara krematoorium, Toyo Ito, 2004, Gifu, Jaapan. Foto autor: Lydia Smith.

Facebook

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?