Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel seletamatuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda: „Arhitektuur on ruumikunst“?
Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa".
9. detsembril 2020 selgusid möödunud aasta arhitektuuripreemiate laureaadid. MAJA artiklipreemia laureaat 2020 on Toomas Tammise artikkel „Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna“. Sirbi artiklipreemia laureaat: Elo Kiivet, „Kivist naised on nähtamatud“.
Kirjutamine on oluline ruumiloome valdkonna arengu allikas. MAJA ja Sirp annavad 2019. aastal esmakordselt välja preemia mõlema väljaande artiklile!
Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst"?
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega. Küsis Ingrid Ruudi.
Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.