Mark Grimitliht: hääbumise kureerimine

Kahanemise ruumiline planeerimine annab väikelinnale võimaluse teadlikuks arenguks ja diskussiooniplatvormi arutlemaks tuleviku üle. Eestis on kõik linnad kahanenud viimase 27 aasta lõikes 5-62%. Kahanemine võib olla läbimõeldud, linna identiteeti vääristav protsess. Iga väikelinn on unikaalne.

Magistritöös käsitlen põhjalikumalt nelja Eesti väikelinna (Mõisaküla, Püssi, Kiviõli ja Räpina) rakendades kolme etappi: sekkumine, uus programm ja planeering. Sekkumine on väikesemahuline ideeteostus, näiteks installatsioon, mis on mõeldud idee testimisena, et avada dialoog linna elanikega. Uus programm kirjeldab idee rakendamist väikelinnas. See kätkeb endas krundile uue rakenduse leidmist, mille käigus muutub linnamaastik ja -struktuur.

Vaatleme siinkohal põhjalikumalt Mõisaküla. Linna tekkelugu on seotud Pärnu-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamisega 1894. aastal. Nüüdseks on raudtee üles võetud. Linna elanikkond on kahanenud vahemikus 1989

2016 üle 40%. Põhilised elamispinnad väikelinnas on puidust eramajad, mis muutuvad pärast hülgamist kiiresti kasutuskõlbmatuks. Stsenaariumina näen mahajäetud hoonete võimalikult kiiret likvideerimist, mahapõletamist. Tekib võimalus hävingut kasutada, näiteks korraldada põlevates hoonetes tuletõrjujate õppeprotsesse. Hoonete „lõpuni kasutamine” võib olla seotud ka jaanipäevaga, kuhu võivad saabuda külalised üle Eesti. Uue programmi korral on tähtis võimalikult kiire ja valutu krundi liitmine naaberkrundiga, krundi hülgamine või liitmine põllumaaga. Planeeringuliselt muutub väikelinn järk-järgult taas väikeseks külaks põldude vahel, kus tegeletakse eelkõige põllumajandusega.

Juhendajad Aet Ader, Katrin Koov, Indrek Rünkla (Eesti Kunstiakadeemia).

Avaldatud 2018.a. talvenumbris (nr 92).

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajapikku saavad päevakajalistest ajakirjanumbritest olulised ajastu dokumendid, mis oma valikute ja teemade tõstatamisega loovad pildi sellest, kuidas Eesti arhitektuuri mõistetakse ja hinnatakse ka aastate pärast. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.