MINUSOID ON SINUSOID
Asukoht: Tartu Raekoja plats, Kaarsilla esine ala
Tellija: Uit linnaruumifestival 2016
Arhitektuur ja teostus: Annika Kangur, Liina Soosaar, Madis Vahtramäe, Mariann Tihane, Merilin Kaup
Netopind: 9m2
„Vahest seda ma tunnengi: väljaspoolsus ja seespoolsus ja mina nende keskel. Vahest see ma olengi: asi, mis jagab maailma kaheks – ühel pool väljaspoolsus, teisel pool seespoolsus. (Mis võib olla õhuke kui foolium.) Ma pole ei ühel ega teisel pool, ma olen keskel. Mina olen jaotus. Mul on kaks pinda ja ei mingit tihedust. Vahest seda ma tunnengi: iseennast vibreerimas. Ma olen trummikile.“
Samuel Beckett „Nimetamatu“
UIT linnaruumifestival otsis installatsioone, mis vastaks tookordse festivali teemale „Kohtumine võõraga.“ Meile pakkus huvi võõrus kui tunne või nähtus ning keskendusime pigem atmosfääri kui tutvumispaiga loomisele. Võõrus ilmneb märkamise momendil nagu äratundminegi. Äratundmine on tavaliselt kõrgendatud tähelepanu lõpp. Mida kauem suudab miski võõraks jääda, seda pikemalt hoiab ta meid ärksana. Installatsioon „Minusoid on Sinusoid“ püüdis niisiis olla venitatud lävepakk tundmatu ja tuttava vahel – võõruse esiletoomine ja alalhoidmine tuttavas kohas.
Installatsioon ilmutas end linnale vibreerivate seintega musta kastina – puitkarkassile venitatud must võrkkangas tekitas Moire’ efekti ning võnkus bassiheli rütmis salvestades, manipuleerides ja taasesitades ümbritsevat helimaastikku.
Kesksesse ruumi viisid kahelt poolt läbi kitsa tunnelilaadse ruumi kaldteed, kus kohtumine teise inimesega leidis tihtipeale aset just läbi juhusliku puudutuse. Objekt ühendas linnakeskkonnas eksootilisi omadusi, nagu taktiilsus, pehmus, venivus ja nõrkus.
Musta kastiga ühendatud vabad mikrofonid asusid nii avalikes kui ka varjulistes kohtades lähiümbruses, näiteks sillale viiva trepi juures ja mööda jõge kulgeval promenaadil. Võimalus sotsiaalse koodeksi vastu mässata ei jäänud kasutamata. Olukord, kus linna südames asuvast mustast kastist kostub valjuhäälne, heliefektidest moonutatud kitsarinnaline poliitilise sisuga sõim või teismeliste poiste vitaalne eneseväljendus, on kummastav ja tähelepanuköitev. Sel hetkel kangastuski, et võõruse tunne kätkeb endas ka intensiivset kohalolu-tunnet.
Hiljem tõime oma noorte sõprade taltsutamise eesmärgil Lutsu raamatukogust hunnikute viisi lektüüre. Samad kohalikud poisid lugesid mikrofoni tundide viisi luulet ja lühijutte. Tegemist oli niisiis erinevate üsnagi plaanipäratute sündmuste järgnevusega – ühel õhtul organiseeriti paviljoni ette vinüülimängijad ja olukorra hõivasid Tartu kohalikud diskorid. Must kast muutus päriselt hiiglaslikuks kõlariks, mida ta oma välimuselt niigi meenutas.
Meid tõukas tagant huvi kombata piirpindasid disaini, heli, kirjanduse ja arhitektuuri vahel. Kogu heliline teekond lindistati pisikesele kassetile, mida taasesitati mõni aeg hiljem Genialistide klubis ühe sootuks teise installatsiooni osana…
Fotod: Patrik Tamm
Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).
