„Näeme palju vaeva selle nimel, et luua uusi iluideaale ehk silmaga hoomatavat poeesiat, mis suudaks ühiseid arusaamu värskendada.” Amid.Cero9
Eksperimentaalarhitektuuri büroo Amid.Cero9 moodustavad Efrén García Grinda ja Cristina Díaz Moreno. Nad alustasid koostööd 1997. aastal Madridis, kui otsisid üsna rangel ja traditsioonilisel arhitektuuriväljal võimalust teha midagi värskemat kui tollal kehtivad mallid võimaldasid.
Esimene ühine kavand oli Madridi läheduses asuva looduspargi konkursitöö, mis pakkus Parque Regional del Sureste maastikusse visuaalse pidepunktina mõjuvaid torne. Sellega sõnastati ka ühisloomingu lähteküsimused: milline on keskkondlik lähenemine arhitektuurile? Kuidas loodus saab olla arhitektuuri loomiskese? Mis üldse on kollektiivne looming? Efrén ja Christina usuvad, et arhitektuur pole püsiv ja aeg on nende ruumiloomingu juures oluline faktor.
Amid.Cero9 nimetab ennast vahendajaks. Seda tähistab nende nimes ka sõna „amid“, mis tähendab olemist millegi vahel – kontekstide, inimeste, taimede, loomade jne vahel. Ka esteetika on Efréni ja Christina meelest arhitektuuris vahendaja: eelhoiakute ja kinnistunud mõttemallide kahtluse alla seadja. Nad leiavad, et arhitektuur on sellises tõlgenduses füüsiline ja kultuuriline vahend, mis loob soodsa pinnase muutusteks.
2010. aastal osales Amid.Cero9 Veneetsia arhitektuuribiennaalil Jerte oru Kirsiõite palee projektiga (Cherry Blossom Palace).
Jerte oru kant on Hispaania üks vaesemaid, kuid tuntud kirsside piirkonnana. Kevaditi, õitsvate kirsside ajal, muutub org vaatamisväärsuseks, mis toob kokku palju rahvast ja annab piirkonnale identiteedi. Amid.Cero9 lõi avarasse kultuurmaastikusse väga väikese hoone, mis kõrgub viljapuude ja maastiku kohal. Paviljoni siluett kehtestab end vastandumise teel ja annab maastikule pidepunkti.
Praegu jagavad Christina ja Efrén end Madridi ja Londoni vahel. Veebruari lõpus kunstiakadeemia avatud loengute seerias peetud loengus keskendusid nad eelkõige vabahariduse (Institución Libre de Enseñanza / Giner de los Ríos Foundation) hoonele.
Kõige olulisemaks pidasid arhitektid kollektiivse identiteedi ja ajalooga tegelemist. Koos väikeste paviljonide süsteemi ja seda koos hoidva siseaiaga anti ajaloolisele ruumile nüüdisaegne vorm. Järgnevalt räägivad nad lähemalt, kuidas ruumiga poeesiat luua ning miks on vaja inetust.
*
Kunstiakadeemia loengu sissejuhatuses iseloomustatakse teie lähenemist arhitektuurile kui postdigitaalset ja popi-järgset. Mida see tegelikult tähendab?
Efrén García Grinda: Nende mõistetega näitame, et tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab oluliselt seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas ja kui jõuliselt uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. See ei ole pelgalt huvi digitaalsuse kui sellise vastu või soov seda distsipliini mõista, pigem huvitab meid, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.
Mõiste „popi-järgne“ (after-pop) võttis kasutusele hispaania kriitik Eloy Fernández Porta viitamaks kultuuriseisundile, mille keskmes pole enam popkultuuri mõtestamine, vaid digitaalsete tehnoloogiate tekitatud tohutu hulk informatsiooni ja kultuuriväljundeid. Seejuures muutuvad kultuurinähtuste algupärad ja allikad üha vähem oluliseks. Püüame uurida, kuidas see kõik meie distsipliini ehk arhitektuuri puutub ja kuidas uues olukorras ning seisundis liikuda.
Vaadates korraks enda ümber, näeme kindlasti kedagi telefoniekraanil kerimas. Teame, kus see inimene füüsiliselt on, kuid pole õrna aimugi, mis toimub temaga virtuaalses maailmas, kellega ja kus ta suhtleb. Võime sotsiaalmeedia vahendusel olla avalikus ruumis, viibides füüsiliselt kodus. Või vastupidi, pidada kellegagi privaatset kõnet, olles ise avalikus ruumis. Selline piiride hägustumine on toimunud ka intiimses sfääris ja teisendanud avalikkuse mõistet, lahustanud tavapärase arusaama intiimsusest ja füüsilisest ruumist.
Rääkisite loengus ka sellest, et ehituskultuur peaks looma elamuse, mida saab tunnetada paljude meeltega. Palun selgitage lähemalt, millist kogemust te arhitektuuriga luua soovite.
Cristina Díaz Moreno: See oleneb muidugi paljuski projektist. Töötades vabahariduse hoone aia ja ruumiga, püüdsime luua keskkonda, mis pakuks elamust, laskumata liigsesse nostalgiasse ja pealiskaudsesse sümbolismi, ning tooks esile selle piirkonna legendaarse kultuurikillukese.
Efrén García Grinda: Aiast sai kogu hoone mõtestamise kese. Aed on midagi sellist, mis arhitektuuri proovile paneb – see on pidevalt muutuv elavast materjalist, mänguline ja loomulik ruum. Aed on arhitektuuri vastand.
Cristina Díaz Moreno: Meid huvitab arhitektuur, mis loob tundliku elamuse, samal ajal ennast peale surumata. Oluline on see, et lõpuks ei valmi pelgalt hoone kui objekt, vaid ruum, mis suudab muutuvate sotsiaalsete ja ühiskondlike oludega kohanduda. Kuid see peab olema ka iseseisev, märgiline, sellest peaks aru saama ka vastavat keelt oskamata.
Ruum pole ainult elamuse konstrueerimine, vaid ka võimaluste loomine ja vabaduse andmine. Meie eesmärk pole kavandada hooneid, mis mõjuksid kui lõbustuspargid, vaid hooneid, mis oleks tööriistad parema elu loomiseks.
/…/
MERLE KARRO-KALBERG on maastikuarhitekt ja kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja.
Edasi saab lugeda MAJA 2019.a. suvenumbrist. Osta number Apollo e-poest, kauplustest üle Eesti või saada tellimus.
