Roland Reemaa: ehitusmaterjal
Kuigi näiliselt argine, on ruumiloome üheks aktuaalseimaks osaks tõusmas materjalide osalus projekteerimisel. Tootmis- ja ehitusmeetodite, pallasmaaliku sensoorsuse, füüsikaliste piiride, digitaalsete võimalustega eksperimenteerimise või insenerliku optimeerimise kõrval on ehitusmaterjalid antropotseeni ja kliimakriisi ajal tähelepanu keskmes laiemalt, tõstatades küsimusi ehitamisest kui kultuursest aktist.
Materjalide tootmine, tarneahelad ja ehitamine on keskkonnale kurnavaim inimtegevus ning iga arhitektuurne projekt, juba koolist alates, peaks algama mõtteharjutusega, et ehitamine on ebavajalik. See mitte ei pärsi loovust, vaid vastupidi, seab kõrgemad kriteeriumid isiklikele, inimlikele ja keskkonnateadlikele väärtustele.
Kui juba ehitada, peaks materjal olema osa lähteülesandest. Adudes läbipõimunud inim- ja mitteinimsuhteid ning nende tagajärgi, leiab poliitteoreetik Jane Bennet, et ka materjalil on elujõulisus. See tähendab võime toimida sotsiaalselt, allumata mõne indiviidi tahtele ja võttes aktiivselt osa teistlaadi moraaliloomest, kus inimene ja tema heaolu ei ole ainus eesmärk. Inimtegevus võib olla lihtsalt vahend või agent maailma mateeriaga toimuvates protsessides.1 Sellise mõttekäigu eeldus on, et maailmakorralduses osalevad komponendid moodustavad assamblaaže,2 millel puuduvad kesksed autoriteedid ning kus elus ja eluta osakesed mõjutavad omavahelisi dünaamilisi protsesse, kuid ei juhi neid omapäi. Bennet näitlikustab oma ideed 2003. aastal toimunud laiaulatusliku elektrikatkestusega Põhja-Ameerikas, kus inimtekkelised sotsiaalsed ja õiguslikud möödarääkivused olid läbi põimunud kivisöe, elektronide, kaablite, arvutiprogrammide jms eripäradega. Benneti mõttekäigus pole oluline, kas tegu on inimesele katastroofilise või kasuliku sündmusega – eelkõige on oluline märgata seda heterogeenset välja, kus sündmused aset leiavad.
Leian, et arhitektuuri potentsiaal seisneb siin just sellise uusmaterialistliku partnerluse ja potentsiaalsete sündmuste otsingus: tajuda ja leida kriitiliselt ning võimestavalt, kuidas materjal saab olla poliitiliselt laetud, sotsiaalselt kaasav ning loova protsessi kese, mitte pelgalt dekoratsioonikiht globaalahelais. Kui juba ehitada, siis miks mitte väärindades taaskasutatud materjale, pakkudes ettevõtlusvõimalusi käitlemise näol, toetades ringmajandust, luues töökohti, arendades kontekstuaalset ruumiskeenet ning sammudes kogukondlikult, mitte ainult tehnokraatlikult, kliimaneutraalsuse poole. See on alles vaevuaimatav algus, sest ehitusmaterjali potentsiaal on veel täielikult kinnipüüdmata.
ROLAND REEMAA on arhitekt ja õppejõud
Urmo Mets: linnaloodus
Õhus on keskkond. Oma esseistlikus poeesias kirjutab Hasso Krull keskkonnast kui minukonnast, millest ei ole kellelgi väljapääsu, mistõttu keskkonnakaitse on eelkõige enesekaitse.
Erinevatel andmetel elab 60−80% maailma elanikkonnast linnastunud keskkonnas. Uued elamispinnad tekivad valdavalt põllumaa ja loodusliku pinnakatte arvelt. Pöördvõrdeliselt looduskeskkonda rõhuvale ressursisurvele on linnastunud keskkonnas tunda suurenevat ootust linnaloodusele. Õhus on tunda linnaökoloogia levimise hõngu. Millises suunas liigume Eestis?
Kui lugeda Eesti suuremate omavalitsuste arengudokumente, näeme, et linnahaljastuse fookus on seni olnud peamiselt olemasoleva inventeerimisel, säilitamisel ja haldamisel, mitte niivõrd arendamisel. Probleeme on omandivormiga: kuidas säilitada eraomandis ja reformimata riigimaadel olevate rohealade püsimine? Eraomanike maale rohealade funktsiooni määramine üldplaneeringuga on keeruline. Avaliku pargiruumi arendamine aga kallis ja enamikule omavalitsustele ülejõu käiv. Ehitustegevusega kaasneva haljastuse rajamise ja säilitamise piisavuse eest hoolitsevad küll planeeringudokumendid ja KOV määrused, viimased tagavad aga miinimumi, mitte ei loo täiendavaid väärtusi. Üks võimalus uut väärtust luua oleks innustada seda tegema erasektorit.
Saksamaal Hamburgis arutatakse kliimakriisi mõjude leevendamiseks eramajade ehituse piiramist, sest see on muude elamispindadega võrreldes suurema keskkonnakoormusega. Käskude ja keeldudega aga kaugele ei jõua, selle asemel võiks Eestis kohalik võim hoopis välja töötada spetsiaalseid motivatsioonipakette, mis meelitaksid arendajaid tegema keskkonnateadlikumaid ja -säästlikumaid otsuseid, luues nii mõlemale poolele positiivset kuvandit. Linnalooduse täiendamine võiks olla üks eesmärke. Printsiip oleks lihtne: kes teeb rohkem kui miinimum, saab kohalikult võimult vastutasuks soodustusi. Konkreetsed ettepanekud vajaksid laiapõhjalisemat ajurünnakut ja süsteemset analüüsi, siinkohal visandan mõned võimalikud suunad.
Kui me sooviksime koduehitaja, kinnisvara arendaja või muu ettevõtja poolt saada krundile haljastuse suuremat osakaalu ja liigirikkust, samuti motiveerida erasektorit istutama uusi puid ja rajama haljastust linna haldusalas olevatesse parkidesse ja rohealadele, siis mida saaks vastukaubana pakkuda KOV?
Üks võimalus on luua KOV poolt usalduskrediidi süsteem. KOV arendab välja ja reklaamib keskkonnateadliku arenduse platvormi. Veebilehel tutvustatakse keskkonna hoidmise põhimõtteid ja loetletakse ettevõtjaid, kes ettevõtmisesse panustavad. Arendajatele pakutakse võimalust riputada vastavalt kujundatud sildike oma kontori või vast ehitatud kortermaja välisuksele. Süsteemi populariseerimise korral saab arendaja omakorda kasutada saadud staatust kui usalduskrediiti oma teenuste müümisel.
Veel üks võimalus on vähendatud parkimisnorm. On palju arendajaid, kes ei soovi ehitamisel rakendada standarditega ette nähtud ja rangelt nõutud parkimisnormi, vaid teeksid hea meelega vähem. Maa-alused garaažid on kallid ehitada ning massiivsed avaparklad kõle-koledad. Väiksema parkimisala nõude ja suurema haljastuse osakaalu vahele võib aga enamasti tõmmata võrdusmärgi. Kui seni takistab erandeid tegemast võrdse kohtlemise printsiip ning poliitilise tahte puudumine, siis keskkonna hüvang võiks olla tehingulooja. Miks ei võiks linnalooduse hüvangu nimel vähendada mõnes piirkonnas parkimisnormi 1,5 asemel näiteks 1,0 autole korteri kohta? Päriselus räägime erinevusest sadades ruutmeetrites.
Võimalusi leiaks ka soodustuste tegemisel KOV menetlusprotsessides. Detailplaneeringute ja suuremate ehitusprojektide menetlemine on pikaajaline protsess. Kuigi paberil on kõik menetluses osalejad võrdsed, siis teame, et tegelikkuses on sageli mõned võrdsemad kui teised. Miks ei võiks suurematele linnaloodusesse panustajatele pakkuda täiesti ametlikult teatavaid kiirendussoodustusi menetlusprotsessis?
URMO METS on arhitekt
Juhan Kangilaski: muutuste tuul Tallinna tänavail
Kui neid ridu kirjutan, on Eesti taas osaliselt suletud. Siseruumides ei saa midagi ühiselt teha ja koos kevadilmadega on inimesed järjest rohkem õues – jalgsi, rattaga, tõukerattaga. Juba eelmisel kevadel reageerisid paljud maailma linnad sarnastele piirangutele jõuliselt: terved kvartalid muutusid autovabaks, sõiduradasid, mida varem kiivalt autodele hoiti, loovutati hoogsas tempos rattateede rajamiseks. Elanikud nautisid taas tekkinud vabadust liikuda ohutult, müravabas linnaõhus, lapsed julgesid tänavatel mängida ning inimesed valisid täis tuubitud metroode ja busside asemel ohutuma ja tervislikuma rattasõidu kasuks.
Kahjuks on Tallinnas toimuv juba teist aastat järjest nagu déjà vu. Avalikud siseruumid on suletud; kevadise graniiditolmuse lume alt sulavad välja ikka vanad sõidurajad, kõrged äärekivid ja poste täis kõnniteed, kus kaks jalakäijat teineteisest mööda ei mahu, ilma et üks sõiduteele peaks hüppama. Tartus on juba pikemat aega toimiv rattaringlus, mille kasutajate arv aina kasvab. Suvel muudeti peamine kesklinna läbiv sõidutee kuuks ajaks Autovabaduse puiesteeks. Ka Tallinnas on pakutud, et katsetame suvel Rävala puiestee autoliiklusele sulgemist, et muuta see inimeste ühiseks elutoaks ning taaselustada Telliskivi ja Noblessneri arvelt välja surevat südalinna tänavaruumi. Kohalike seltsidega toimunud avalikul arutelul aga leidsid linnavõimu esindajad ühes lauses rohkem vabandusi, miks see on võimatu, kaalumata kompromisse, kuidas võiks see olla võimalik.
Tallinn kandideeris Euroopa rohelise pealinna tiitlile, mainides, et rattaringlust laiendatakse. Kahjuks on keeruline laiendada seda, mida reaalsuses pole olemas. Õnneks on appi tulemas meie enda hoogsalt arenevad idufirmad. CoModule’i Tuule kaubamärki kandvad tõukerattad on järjest vastupidavamad ning vurasid edukalt Tallinna tänavatel terve talveperioodi. Euroopa linnades on Bolt tulemas turule ka oma rattaringlusega. Võimalik, et suvel juba ka Tallinnas. Loodus tühja kohta ei salli – kui ise ei tee, tehakse sinu eest.
JUHAN KANGILASKI on arhitekt ja ettevõtja
Andra Aaloe, Kleiti Kljavin: ida
Ida on õhus. Vaatad päikesetõusu suunas ja näed: miskit käriseb. On see tõesti see tume hämu, tihke tuimastav toss, mis pole piirkonnaga sidumata inimestel Ida-Virumaad aastakümneid näha lasknud, sellega suhestuda, sellest kõneldagi lubanud? Mis toimub? Kust selline muutus?
Kas on põhjuseks Euroopa Liidu õiglase ülemineku rahasüstid, mis üht keerukat sotsiaal-majanduslikku probleemi lahendada lubavad? Seda Ida-Viru probleemipundart nimega põlevkivisektor, kus kohtuvad rahvuslik riigikaitse agenda (energiasõltumatuse jutt), keskkonnamõjude reaalsus (segipööratud maa ning piinlikult suur süsinikuemissioon) ja keegi tundmatu võõras (elanikkond, kelle poole riik on viimased paarkümmend aastat seljaga olnud ning keda muutused sektoris vahetult mõjutavad). Või on tegemist lihtsalt ajaga, mis ravib kõik haavad: põlvkonnad vahetuvad, iseseisvuse taastamise aegse identiteedipoliitika üles köetud konfliktid on saanud maha jahtuda ja vaikselt sammalduda, samamoodi kui segipööratud tööstusmaastikud on saanud tasapisi metsaga kattuda ning poolkoksi- ja aherainemägedele on end sisse seadnud haruldased orhideelised – vääriselupaik? Ehk on see hoopis Ida-Viru turismiklastri kümnendi pikkune töö paik uueks brändida? Uue põlvkonna Klondaikiks, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Või on süüdi kõik need idaeksootikast ja -esteetikast toituvad imporditud kultuurisündmused „Kremli ööbikutest“ „Für Oksanani“?
Kes teab? Aga kuula, käriseb. Kui kahaneva ääremaa monofunktsionaalse modernistliku kivilinna kohalt hajub läbimatuna paistnud tihke fossiilide põletamise vine ning tume hirm hooleta jäetud kaasmaalase kollektiivse pettumuse ees, hakkavad paistma tavalised-erilised Eesti linnad, mis asuvad iseenese maailma täielikus keskpunktis, räägitagu Tallinnas mida tahes. Ida-Viru maastikesse, kus maa- ja linnalise, inimtekkelise ja looduskeskkonna eraldamine on üha raskem, on kätketud midagi, mida võiks ehk kirjeldada sõnaga lootus. Need on maastikud, mis sobituvad tänase tundestruktuuriga, mis räägivad teistsugusest tulevikust kui minevikus plaanis oli, aga ka sellest, et teistsugune tulevik on elatav ja ilus, hoolimata hetkelisest trööstitust väljavaatest – need on kohanemise keskkonnad, kus tehakse uut tulevikku.
ANDRA AALOE ja KEITI KLJAVIN on urbanistid ja õppejõud
AVALDATUD: Maja 104 (kevad 2021), peateema Mis on õhus?
1 Vt Jane Bennet, „Vibrant Matter. A Political Ecology of Things“ (Durham: Duke University Press, 2010).
2 Bennet toetub Deleuze’i ja Guattari mõistele agencement.
