Viimase kahe aasta EKA sisearhitektuuri magistritöid iseloomustab ühelt poolt oskus tõstatada globaalseid ja tõsiseid probleeme, teisalt poleemiline otsingulisus, küsimus, kuidas saaks sisearhitektuur aidata neid probleeme lahendada.
1948. aastal Inglismaal ilmunud raamatus „Mehhaniseerimine võtab võimust. Kaastöö anonüümsele ajaloole“ („Mechanization Takes Command: A Contribution to Anonymous History“) arutleb kunstiajaloolane Siegfried Giedion terminite meuble and mobilier päritolu üle, märkides liikumise ja sisustuse vahelist ühisosa. Olukorras, kus kogu ühiskonna elukorraldust iseloomustas ebaturvalisus, ei saanud ükski surelik elutähtsaid asju pikemaks ajaks omapäi koju jätta. Seega, kui näiteks prantsuse kõrgklassi aadlik ei viibinud oma residentsis, seisis tema loss tühjana. Maha jäeti ainult seinte ja lagede külge kinnitatud dekoratsioonid, kõik muu reisis kaasa, et see ei jääks kergeks saagiks rüüstajatele. Nii väidab Giedion, et kui hoone ja sellest lahutamatud kujunduselemendid olid immeubles, siis kogu muu kraam oli meubles – mobiilne/mööbel. Kuna frankofoonne meubles pärineb omakorda ladina mobile’st (vallasvara), siis kahtlustan, et sarnane tähendus oli sellel terminil juba palju varem. Aga see ei olegi praegu kõige olulisem. Tähtis on see, et Giedion arutles just nõndamoodi mobiilsust püünele tõstes ja seeläbi mööblidisaini ja sisearhitektuuri paindlikkust väärtustades 1948. aastal, st sõjast rüüstatud Vana Maailma varemetel. On ju teada, et sõdadevahelise perioodi totalitaarsed püüdlused olid oma konservatiivsuse ja „immobiliseerimisega“ ahvatlenud ka muidu demokraatlikult meelestatud päid. Sestap domineeris ka mitmes pealtnäha vabas ühiskonnas 1930. aastatel monumentaalarhitektuur, -plastika ja -kunst, kõige laiemas mõttes seintepüstitamine, mis pidi ühe mehe sõnul kestma terve millenniumi. Sõjajärgsetel kümnenditel tõttasid progressiivsed Euroopa intellektuaalid – mis parata, paljud neist olid enne sõda „teises paadis“ olnud – neid füüsilisi ja moraalseid müüre lõhkuma, alaväärtustama ja ümber mõtestama. Uueks kultuuriliseks leitmotiiviks sai müürile vastanduv nõtke nomaadlus, mis kõlab ühtlasi läbi Giedioni arutlusest astuda anonüümse mehhaniseerimise kandadele ja väärtustada keskajale omast „jalgadel“ sisekujundust.
Sellega seoses kõneleb itaalia kunstiajaloolane Romy Golan monograafias „Nomaadmaal“ („Muralnomad“), kuidas 1950. aastate sisearhitektuuris kujunesid iseäranis tooniandvateks kujunduselementideks kaasaegsed gobeläänid, mis mitte ainult oma pehme iseloomu, vaid ka rännurikka ajaloo poolest klappisid ajastu vaimuga – päritolult orientaalsed, liikusid need esmalt Bütsantsi, sealt importisid ristirüütlid need omakorda Lääne-Euroopasse, kus keskaegsed isandad neid just nagu telke lossist lossi kaasa vedasid.
Miks selline pikk sissejuhatus? Mulle tundub, et sisearhitektuur asub praegu olulisel teelahkmel. On ju teada, et ühe sisearhitektuurse projekti elueaks on viis aastat, kui sedagi. Pidades silmas ökokatastroofi, mille serval seisame, on see kõle fakt ega tekita usaldust distsipliini vastu, mis nii lühikese perspektiivi valguses nõnda palju ressursse nõuab. Selles mõttes tõmbavad tänapäeval kõik vastutustundega disainiülikoolid oma uutele tudengitele esimese asjana rohelise mütsi pähe ja sätestavad moraalsed lähteülesanded. Mida tähendab sisearhitektuuri jaoks „pigem jäta tegemata“? Õhus on mitmed keerulised vastuolud, millele praegused tudengid peavad tulevikus lahendusi välja pakkuma. Näiteks kui peaksimegi ühiskonnana õppima oskuslikult kahanema, vähem tarbima ja tootma, õõnestab see paratamatult samal ajal nomaadlust ja kultuuridevahelist infovahetust – semiootikuna näib mulle aga ühiselu rikkuse allikana. Tahaks loota, et meie roheline tulevik ei ole masajas, kinnisvaraline ja piiretõmbav.
Viimase kuue aasta jooksul, mil olen õpetanud EKAs sisearhitektuuri tudengeid, olen täheldanud, kuidas see maailm, kuhu tudengitel tuleb pärast lõpetamist siseneda, tekitab pigem ärevust kui elevust. Mis siin salata, tudengite seas levivad kuuldused, et ka kõige ägedamates büroodes tuleb noortel sisearhitektidel hommikust õhtuni arvuti taga istuda ja teha vaimu nüristavat musta ja mitte üldse loomingulist tööd. Seetõttu on tudengid enda jaoks konstrueerinud ka teatavaid ideaalmaailmu, mille printsiipide järgi sisearhitektuuri tegemine võiks toimida. On tähelepanuväärne, et üheks selliseks on hilisnõukogude „autoriruum“ à la Vello Asi. Väärtustatakse ja imetletakse „vanaisasid“, kellel oli privilegeeritud võimalus luua iseseisva kunstilise väärtusega ajas püsivaid allkirjaga ruume, mida toetasid nii targad tellijad kui ka õpihimulised ruumikasutajad. Ma muidugi utreerin ja eks tudengid isegi mõistavad sotsialismiaja võlusid ja valusid, kuid selge on see, et tudengid unistavad põnevate väljakutsetega kontseptuaalselt mitmekesisest professionaalsest elust, mitte pelgalt ruumide n-ö ärakujundamisest.
Tudengite seas levivad kuuldused, et ka kõige ägedamates büroodes tuleb noortel sisearhitektidel teha hommikust õhtuni arvutitaga istudes vaimu nüristavat musta ja mitte üldse loomingulist tööd. Seetõttu on tudengid enda jaoks konstrueerinud teatavaid ideaalmaailmu, mille printsiipide järgi sisearhitektuuri tegemine võiks toimuda – üheks selliseks on hilisnõukogude „autoriruum“ á la Vello Asi.
Eelneva taustal tutvustaksin mõne sõnaga kahte sisearhitektuuri osakonna magistritööd, mida käesoleval ja eelneval õppeaastal kõige kõrgemini hinnati.
Siim Karro 2019. aasta lõputöö „Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul“ lähtus just eelpool kirjeldatud stsenaariumist. Karro oli mõned aastad varem omandanud bakalaureusekraadi, töötanud seejärel edukalt ambitsioonikas büroos KAOS Arhitektid, kuid seisnud siiski silmitsi ruumikultuuris domineeriva nõutuks tegeva üheplaanilisusega. Ta otsustas astuda magistriõppesse, võtmaks ühelt poolt aega enese „sisselugemiseks“ kaasaegsetesse kriitilistesse ruumiteooriatesse, mis aitaksid maotut olukorda mõtestada, ja teisalt leida vahendid, mis laseksid tulevikus oma tööd sügavamalt praktiseerida. Kui kriitikapoole põhiliseks tööriistaks sai Fredric Jamesoni analüüs postmodernismist kui hiliskapitalismi kultuuriloogikast ja loovusepoole teritamisel sai määravaks fenomenoloogiliste tüvitekstide tundmaõppimine, siis magistritöö põhiliseks töövahendiks kujunes näituseformaat. Lõputöö esimene näitus toimus vastavatud EKA galeriis ja püüdis ruumi- ja heliinstallatsiooni abil sedastada töö pealkirjas avalduva tajulise lootusetuse pinnapealsuse ajastul. Kuna näitus toimus kuus kuud enne lõpetamist, siis oli mul juhendajana sümpaatne vaadelda, kuidas töö arenes aasta jooksul sünkroonselt paberil ja praktikas. Paljudes kunsti- ja disainiakadeemiates on leitud, et looverialade tudengitel pole mõtet teha „viletsat teadustööd“, väidetavalt see ainult pärsib lõpetajate disainiambitsiooni ja -julgust, aga sellise vungiga tehtud uurimused kinnitavad, et oleme õigel teel. Karro lõputöö päädis teise näitusega, mis oma tohutu manuaalse töö ja sisulise jõulisuse poolest oli justkui vastuargumendiks esimese näituse küsimusepüstitusele.
Olen oma märkmetes kirjutanud, kuidas Karro retsensent Paco Ulman kommenteeris, et kuna mõlema näituse puhul on tegemist subjektiivse autoriruumiga, siis on magistritööd peaaegu võimatu hinnata ning üleüldse on keeruline aru saada, kellena autor end positsioneerib, on’s ta sisearhitekt, mööblidisainer, kunstnik või spatial designer? Ka hindamiskomisjon puistas kaitsmisel tudengi üle kõikvõimalike küsimustega: kuidas autoriruumi linnaruumi planeerimisel rakendada? miks teoreetilise töö juhtumiuuringud ei haaku installatsioonidega? miks üldse teha suuri sõnu nagu „humaanne ruum“ ja „inimese täieliku potentsiaali avaldumine“? või kuhu jäid näitusel nägemise kõrval teiste meelte ergutamine? Kogu kriitikast hoolimata hinnati tööd ainsa „A“-ga. Ilmselt veensid komisjoni lõputöö klaarilt sõnastatud eesmärk, hästi valitud teoreetiline raamistus, nutikas metodoloogia, kaks võimekat isikunäitust ja ambitsioon tegeleda ühelt poolt oma eriala alustaladega ja teisalt eriala kujundava maailma tuumküsimustega.
2020. aasta lõpetajate seast pälvis „A“ Mariann Drell oma lõputööga „Sooline ruum. Normatiivid ja nähtused läbi sisearhitekti pilgu“. Nagu lõpetaja ise ütleb, sai uurimustöö alguse ühest tualettruumist, kus mehele ja naisele olid ette nähtud eraldi kraanikausid. Sellest kohtumisest hargnes edasi ruumianalüüs sooliste stereotüüpide üle, mida viljastasid suurepäraselt valitud feministlik erialakirjandus, performatiivsed ruumimängud oma keha peal, poeetilises registris vormistatud esseistika, mis pööras heas mõttes pahupidi peale surutud akadeemilise formaadi, jäärapäise sihikindlusega tehtud katsetustööd puidutöökojas ja laitmatu visuaalne eneseväljendus. Veenev graafiline käekiri ei tähenda seejuures perfektset CADi valdamist, vaid iseseisva kontseptuaalse ja esteetilise maailma loomise oskust ja kirge, mis olemise virvarri ühise katuse alla koondab. Huvitav, et nii nagu eelneval aastal Siim Karrogi puhul, pakkus Drellilegi retsensent Ingrid Ruudi hindeks „B“, tuues välja, et jääb mõnevõrra arusaamatuks, kuhu magistrant oma tööga pürgib, mida disainiambitsioon endast kujutab ja kas pole mitte ilukirjandusse kalduvas tekstiosas liiga palju suuri sõnu tehtud. Hindamiskomisjoni esimees Graeme Brooker Briti kuninglikust kunstikolledžist heitis tudengile teatud määral ette kolkapatriotismi – lõpplahendus nägi ette n-ö templi ehitamist EKAsse TASE näitusele – ja kutsus ka teisi tudengeid ennast ambitsioonikamalt maailmakodanikena määratlema. See kommentaar oli põnev ja provokatiivne, ehkki Drelli töö osas pisut ülekohtune. Kui võrrelda viimaste aastate lõputöid, siis tõepoolest on valdav enamus tudengitest oma projekti sidunud mõne konkreetse ruumi läbitöötamisega. Puhtpraktilisel põhjustel asuvad need enamasti käeulatuses, tänavu näiteks Kolga mõis, EELK Tallinna Diakooniahaigla ja Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee hoone. Mulle endale tundub, et tudengite selline fookus ei tähista mitte vähest visiooni, vaid silmas on peetud diviisi „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt“. Sarnaselt Siim Karro tööle kutsus Drelli projekt esile palju põnevaid arutelusid ning paistis iseäranis silma oma originaalse panuse eest erialasse. Olles tuttav EKA eri teaduskondade lõputööde ja tudengite raskusega oma tee leidmisel, olen veendunud, et Drelli töö saab tulevikus palju lugejaid üle terve kooli ja aitab nii mõnelgi noorel kunstnikul, disaineril või arhitektil oma raja leida.
Karro ja Drelli kõrval on viimase kahe aasta jooksul sisearhitektuuri magistriõppe lõpetanud veel tosin noort ruumikunstnikku. Mõne sõnaga ka nende töödest. 2019. aasta kevadel kaitsesid magistritööd kuus tudengit, kes tegid seda kõik ingliskeelsel õppekaval: neli autorit Eestist, üks Kolumbiast ja üks Egiptusest. Välistudengitel soovitasime julgelt haakida end tuttavate kodumaiste probleemipüstituste külge, ent püüda leida lahenduskäike, mis oleksid asjakohased ja hinnatavad nii kodus, Eestis kui ka mujal maailmas. Kolumbia tudeng Andrea Liliana Zúñiga Lozano valis teemaks seda riiki pikalt vaevanud kodusõja ning otsis võimalusi „sotsiaalse koe“ ülesehitamiseks sisearhitektuursete vahenditega. Ehkki disainiprojekti fookuses oli tänavamööbel küla majandusliku- ja sotsiaalse elu paremaks korraldamiseks, näitas töö nauditavalt, kuidas ühe riigi lõhki kistud sisemus võib olla atraktiivseks sisearhitektuurseks uurimisteemaks. Egiptuse tudengi Amr Gamali lõputöö uuris ühe Alexandria slummi näitel vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise võimalusi ruumi järkjärgulise korrastamise läbi. Minu jaoks oli juhendajana suur au ja tunnustus, et mõlemad lõpetajad otsisid ja leidsid võimaluse jätkata karjääri Eestis – kuniks pandeemiline eriolukord ja valitsuse ksenofoobia kolmandate riikide kodanike vastu nad lahkuma sundisid, loodetavasti ajutiselt.
Ka teiste tudengite töid iseloomustasid julged sotsiaalsed teemad. Näiteks kujutles Kaia Tungla lõputöö, kuidas tulevikus võib põhiliseks matmiskombeks kujuneda ökoloogiliselt jätkusuutlik komposteerimine. Ühelt poolt julm, teisalt tohutult väljakutsuv teema, mis kutsus arutlema kogu meie kultuuri rituaalse olemuse üle. Eva-Maria Truusalu töö, mis lahkas lasteaedade ruumi põhimõttelist ümbermõtestamist, pälvis artikliks arendatuna Maja ja Sirbi arhitektuurikriitika preemia. Lastega tegeles ka Helen Teetamme lõputöö, mis pakkus liivakasti asemel välja mullakasti ja süüvis sellega seoses mulla mineraalsetesse ja bakteriaalsetesse väärtustesse, aga ka selle kasutamata jäänud potentsiaali ruumikultuuris.
Tänavu oli lõpetajaid kaheksa: pooled eesti- ja pooled ingliskeelsel õppekaval. Nagu arvas magistritööde hindamiskomisjoni esimees Graeme Brooker, olid teemad üllatavalt tõsised ja päevakohased. Ühelt poolt näitab see tudengite tugevat sotsiaalset närvi ja kartmatust suurte teemadega rinda pista, teisalt peitub siin Brookeri silmis oht: raskete teemade all kipub disainiambitsioon kannatama. Lõputööde teemaring oli lai: nii käsitles Sandra Goroško töö Tallinna Laste Turvakeskuse näitel alaealiste sõltuvushäiretega noorukite elutingimuste ja eneseusu parandamist läbi koosdisaini, Kristiine Špongoltsi töö püüdis tõsta noorte disaini- ja keskkonnateadlikkust läbi põhikooli lõpuastmele välja töötatud vabaaine ning Keiu Albi töö kujundas EELK Tallinna Diakooniahaigla hospiitsiosakonna ümber väärikaks eluga hüvastijätmise ruumiks, kus on hea olla nii surijal, lähedastel kui ka töötajatel. Välismaalastest keskendus Jordaania tudengi Ahmad Husseini lõputöö arhitektuuri spirituaalsusele, katsetades fenomenoloogilise kirjanduse taustal hingelist puhkust pakkuvate pisiruumide loomisega. Palestiina tudengi Tamara Istanbouli lõputöö käsitles kaasaegset kartograafiat, püüdes Läänekalda põgenikelaagrite poliitilisi, sotsiaalseid ja ruumilisi pingeid kaardistada läbi kriitilise teooria ja interaktiivse kaardiruumi. Mõlemad südid lõpetajad näikse oma lähituleviku olevat sidunud Tallinnaga.
Kuuldavasti annab EKA kirjastus lähiajal välja angloameerika sotsioloogi ja linnaelu-uurija Richard Sennetti krestomaatilise raamatu „The Craftsman“ eestikeelse tõlke. Õigupoolest polegi meie keeles sellele terminile vahedat vastet, sest see hõlmab nii meistrimeest kui käsitöölist. Viimane on ilmselt nõukogude ajal omandanud pisut negatiivse tähenduse, sest EKI Sõnaveeb sedastab teise vastena: „Mõtteloiu, omapoolse loovuseta töötegija kohta, eriti kunsti ja kirjanduse valdkonnas.“ Näitena tuuakse välja morjendav lausejupp: „Ta pole särav kunstnik, vaid kõigest tubli käsitööline.“ Küllap ei ole selline suhtumine omane vaid eesti keelele, vaid 20. sajandi lõpu läänemaailmale üldisemalt. Sennetti esmakordselt 2008. aastal ilmunud raamat on aidanud seda müüti murda ja õigupoolest ongi käsitöö ja tarbekunst viimasel kümnendil aina enam etableerunud kultuuriväljal kanda kinnitanud. Inglismaal ilmub 2010. aastast ka teadusajakiri Craft Research ning käsitöö uurimuslikku rida arendatakse tublisti edasi ka näiteks Viljandi kultuuriakadeemia pärandtehnoloogiate erialadel. Sennetti „käsitööliste manifest“ ei mõtesta seejuures käsitöölisust kitsalt manuaalse tööna, vaid vaatab tagasi ajalukku ning analüüsib neid aspekte Lääne kultuuriajaloost, kus just nimelt meisterlik mõtlemine on ühelt poolt elu edasi arendanud ja teiselt poolt hoidnud stabiilse iseloomuga aega oma „liigeste“ küljes kinni. Meister on ühelt poolt nomaad, kes käib ja õpib oma ametit ilma peal, kuid kui leiab oma kutse ja kutsumuse, taltub töökotta, ühendades seeläbi oskused ja kogukonna. Sellist meistrielu tahaks ka oma tudengitele edaspidiseks soovida.
GREGOR TAUL on hariduselt semiootik ja kunstiteadlane, vabakutseline kultuurikriitik ja Portugali katoliku ülikooli doktorant.
PÄISES: Siim Karro installatsioon “Inimlik. Potentsiaal” (2019) käsitles puidu erinevaid kasutusvorme ja eluetappe sensuaalse ja tähendusrikka ruumi loomisel. Osa Siim Karro magistritööst “Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul”. Foto: Johan Huimerind
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
