Vestlesin kuue sisearhitektuuri eriala õppejõu ja praktikuga üle maailma, kuidas nad mõtestavad sisearhitekti rolli ruumiloomes, mis on eriala väljakutsed ja milline haridus aitab neile väljakutsetele vastata.
HANNES PRAKS
EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja 2014–2019, isa
Kuidas sa mõtestad seda, millega sisearhitektuur tegeleb?
Eriala alguseks võib pidada ajajärku, mil inimene kolis koopasse ja avastas köetud või siis jahedust pakkuva siseruumi. Juba esimeste sisekujundustööde käigus hinnati ka ruumi multisensoorset mõõdet. On olemas teooria, mille järgi koopamaalingud kavandati eriliselt kõlavatesse käikudesse1 . Küllap valiti sama hoolsalt ka koopaid.
Eriala praegune nimetus koosneb kahest sõnast: sise ja arhitektuur. Viimane pärineb kreekakeelsest sõnast architektōn, mida on tihti kasutatud tähenduses ’ehitusmeister’. Kui võtta seegi sõna lahti, siis saame archi kui ’ülem’ ja tektōn (τέκτων). Uue testamendi vanakreekakeelses versioonis on tektōn Joosepi amet. Kuigi üldiselt on kokku lepitud, et ta oli puusepp, tähistatakse selle sõnaga sageli ka tisleri eriala2. Muide, ka Joosepi poeg oli enne rändjutlustajaks hakkamist sama ameti peal, mistõttu võib aimata, et ka tema valdas omaaegset sisearhitektuuri ABC-d.
Kas pole põnev, et kui arvestada, mida sisearhitektuur laias laastus tähendab, võib seda sõna-sõnalt tõlgendada ka kui sise-sisearhitektuuri. Ameti tegevuspaiga sedasorti veider topeltrõhutamine võib tuleneda osaliselt kesk-euroopalikust ja põhjamaisest klimaatilisest kargusest. Omal ajal ei olnud Lähis-Idas ja Vahemere maades piir sise- ja välisruumi vahel niivõrd pingestatud. Osaliselt võib praegune ametinime vorm tuleneda aga sellest, et mahuline välisarhitektuur oli tiitli sajandeid varem ja sisulises plaanis üsna alusetult juba kaaperdanud.
Mis on sisearhitektuuri väljakutsed nüüdisaegses maailmas?
Sisearhitektuuri võimalus, väljakutse ja vastutus seisneb selles, et see on inimesele nõnda lähedal. Käesoleva aasta kevadel tundis pool ilma, mida tähendab olla pikemat aega suletud siseruumis. Nimetatud perioodil kasvas nii alkoholi müük, koduvägivald kui ka hariduslik ebavõrdsus3. Need mõõtmed toovad tugevalt esile eriala eetilise vastutuse aspektid, luues võimsa väljakutse, kuidas olla olemas mitte ainult paleede ja mõisate teenistuses, vaid realiseerida oma kompetentsi sotsiaalmajanduslike klasside elustiiliga seotud tüpoloogiastandardites.
Siinkohal kerkivate majanduslike küsimuste juures on suur roll haridusel, mis on erialaeetika ja suundumuste nurgakivi. Võib juhtuda nii, et ülikooli lõpetanu satub tööle kontorisse, kus ettevõtte tööprotsess ja väljund on ahistavad nii eetilises kui ka esteetilises mõttes. Aga just seal pole kohta allavandumisele. Pigem võiks püüda välja selgitada, miks turg sedasorti teenust üldse tarbib. Juhul kui leidub huvi praktilisi kogemusi teooriaga siduda ja mitte unustada, mida pandeemia siseruumi kohta ilmsiks tõi, on noore ruumispetsialisti käes hinnalised tööriistad, mille abil ehitada uusi tulevikukontseptsioone. Ilma mugavustsoonist väljumata ja intensiivsele projekteerimisele kätt külge panemata on oht punuda turvalisi mõttepesi, mis ei ole tegelikkuses karastunud ja on seega tulevikuvisioonina kahtlased.
Milline on haridus, mis aitab neile vastata?
Doris Kareva loodud luule küsib: Mis on inimene? Kas ingli vari? Või igatsushüüd hinge ühtsuse poole? Arvan, et haridusel tervikuna, sealhulgas sisearhitekti haridusel peab olema ambitsiooni vähemalt esimesele küsimusele mingilgi moel vastata, ilma selleta on PISA testide tulemused ja ülikoolide edetabelid oma ajalikkuses traagiliselt naeruväärsed.
Ergonoomika, inseneeria ja andmete lugemise oskus on tänapäevases disainihariduses ülimalt olulised, kuid sama tähtis on ka maailma terviklikkuse ja sellest tulenevate seoste tunnetamine ning parimal juhul sõnastamine või materialiseerimine. Seda võib vast nimetada ka hariduse vertikaalseks teljeks. Lisaks vertikaalsele mõõtmele on kindlasti vaja ka palju unistada. Kui õpetame vaid ratsionaalsete õpisisendite ja väljundite paradigmas, mis pärinevad praeguste tööandjate repertuaarist, võime hätta jääda. Endiselt kestev pandeemia on selle kinnitus. Nassim Nicholas Taleb nimetab sedasorti sündmusi mustaks luigeks. Need on olukorrad, mida keegi ei näinud tulemas, kuid mis kujundavad tulevikku.
Arvan, et ennustamatute olukordade jaoks on parim ettevalmistus lõputu loovus ja sisemise radari ehk kõhutunde töökorras hoidmine. See viimane on eriti oluline, kuna arvutustehted, mille abil püüame tulevikku hoomata, on oma keerukuses ja irratsionaalsuses sedavõrd mahukad.
On veel üks mõõde, milleta ka kõhutunne ja loovus on üsna kasutud, ja see on meelekindlus. Athose vaga Siluan on öelnud: „Hoia oma meel põrgus, aga ära heida meelt“. Meeleheite mustrites on tõesti hävitavat jõudu. Meeleheide on ka see, kui kõhkleme oma tegevuse perspektiivikuses, kuid kuna ei julge ka muutuda, pingutame, et jätkuks business as usual. Meeleheitliku mõtte juured on tihti lapsepõlvest kaugemal, teinekord suisa vaarisade ja -emade kannatustes ning hirmudes. Siiski on haridusel potentsiaal jagada ka siinkohal impulsse suunamuutuseks. Ilma Kareva luules mainitud hingeühtsuseta on midagi muuta muidugi äärmiselt keeruline.
Milline on Eesti sisearhitektuuri koht ja võimalus globaalses maailmas – mida eriomast on meil maailmale pakkuda?
Meil on võimalus tegeleda algupäraga, milleks on näiteks Eesti loodus.
Ülesanne pole kerge, kuna meil on suur alamõõdulise kompleks ja vaatame vaid endast suuremaid. Vormis hoidmise nimel võib ka seda mingil määral teha, juhul kui jätkub tarkust tunnistada, et nii Domus kui ka Dezeen on tegelikult vaid ümberjutustuse ümberjutustused.
Riskantse algupäraga tegelemine eeldab muidugi hulljulgust. Halvimal juhul võib külge saada ka külaveidriku ja paremal juhul rahvusromantiku tiitli. Usun siiski, et julged noored, kelles on maadeavastaja verd ning ehk ka võõrsil olemise kogemusest tulenevat värsket vaadet, võivad sellest vallast hindamatuid aardeid leida.
Omaaegsed baltisaksa päritolu teaduse suurmehed elasid romantilis-idüllilist elu Eesti looduse rüpes. Väidetavalt ei tulenenud sellest asjaolust üksnes olulised avastused bioloogia kui teaduse vallas, vaid omamoodi vormus Eesti kultuur tervikuna.
Professor TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA
EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja, sisearhitektuuri kaasprofessor RMIT ülikoolis Melbourne’is
Kuidas sa mõtestad seda, millega sisearhitektuur tegeleb? Kuna sisearhitektuur käsitleb inimesele kõige lähemat ruumi, on see väga mõjus kasvõi meie igapäevaste harjumuste suunajana. Vilkalt muutuvas ühiskonnas toimuvad selles kõige lähemas ruumis mitmekesised läbipõimunud protsessid. Seetõttu võib arvata, et sisearhitektuuriga tegelemiseks on tohutult palju võimalusi, mis seab omakorda huvitava väljakutse õpetamisele. Nii et mis on sinu jaoks pidepunktid?
Lühike vastus on, et sisearhitekt loob inimmõõtmelist ruumi. Mida selle mõiste all silmas pidada ja milliseid aspekte see ruumiloomes laiemalt hõlmab, seda käsitleb EKA sisearhitektuuri eriala bakalaureuse- ja magistriõpe. Mõistet laiendades saab öelda, et kutseline sisearhitekt loob (sise)ruumi, kasutades disainimetodoloogiat oma uurimis- ja loometöös, et mõista arhitektuuri ja ehitatud keskkonda esteetika- ning kultuurikontekstis. Samuti on vaja mõista disainiettepanekuid ja -lahendusi sotsiaalsel tasandil, omada ülevaadet ehitusprotsessist, seadusandlusest ning majanduslikest hoobadest. Siit tulenevad ka kõrged ootused õpetamisele sisearhitektuuri erialal. Oskus muutusi märgata ja varjatud muutusi esile tuua on osa sisearhitektuuri õppest nii akadeemias kui ka professionaalses igapäevatöös.
Pean ülioluliseks sümpoosionide ja erialaajakirjade ambitsiooni kombata piire, st kutsuda ellu metodoloogia ja eriala eksperimenteerivaid katsetusi ning kaasata eri taustaga osalejaskonda. Ükski eriala ei ole ilma teoreetilise baasita elujõuline.
Rhode Islandi disainikooli sisearhitektuuri osakond annab välja erialaajakirja Int|AR (Interventions and Adaptive Reuse), mis on viimase dekaadi vältel vaatluse alla võtnud globaalsed taaskasutusega seonduvad teemad, käsitledes ruumi perspektiivist nn vahealasid (In-Between, 2019), ruumilisi sekkumisi kui aktsioone (Intervention as Act, 2018), vee rolli katalüsaatorina (Water as Catalyst, 2017), kunsti kontekstualiseerimist (Art in Context, 2016), elamuste ökonoomsust (The Experience Economy, 2015), vastupidavust ja kohanemisvõimet (Resilience and Adaptability, 2014), mälu ja tähenduste kihistusi (Difficult Memories: Reconciling Meaning, 2013), tärkavat säästlikkust (Emerging Economies, 2012) ja kohanevaid tööstusstruktuure (Adapting Industrial Structures, 2011).
Akadeemiline IDEA (Interior Design Interior Architecture Educators Association) tegeleb ruumitajuga hämaratel aladel ehk selgelt piiritlemata ruumides (Dark Space, 2017), seob linnaruumi interjööriga (Urban+Interior, 2015) ja tutvustab disainiaktivismi (Design Activism, 2014).
Ka meie enda sisearhitektuuri uurimuslik ajakiri SISU–LINE peegeldab aktuaalseid teemasid: eriala teooria ja praktika dünaamika (Dynamics of Theory and Practice, 2014), ruumimõju (Impact of Space, 2015), inimränne ruumilises kontekstis (Welcome Stranger! 2016), ajalooliste hoonete ümbermõtestamine (Naked Space, 2018) ning hands-on ruumiloome printsiibil seest väljapoole (Actual, 2020). Igale ajakirjanumbrile eelneb sümpoosion, mis toob kokku akadeemilise ja professionaalse maailma aktiivsed figuurid. See on tõukejõud erialale.
Mis on sisearhitektuuri väljakutsed nüüdisaegses maailmas ja milline on haridus, mis aitab neile vastata?
Sisearhitektuuri eriala kui distsipliin uueneb pidevalt. Eestis hakati sisearhitektuuri õpetama üle 80 aasta tagasi riigi kunsttööstuskoolis puitehistöö nime all, mis põhines puusepa käsitööoskusel. Ilmselgelt on vajadused ja tehnoloogia tänapäeval muutunud. Juba 1960. aastatel kujunes ruumikujunduse eriala kauni dekoreerimise asemel arhitektuurse ruumi terviku mõju ja taju käsitlevaks distsipliiniks.
Põhjamaade arhitektuuri karge olemus kandus rööpjoonlaua abil Eesti modernistlike ruumikujundajate koolkonna joonistesse. Tööriistal on vormi loomisel oluline roll. Uuenenud tehnoloogia muudab mõtte- ja tegutsemise mustreid. Näiteks erialases plaanis tähendab see, et klassikalised joonestamise põhimõtted projekteeritava eseme või ruumi kujutamisel ei toimi enam ilmtingimata eest-, pealt- ja külgvaatena, vaid hoopiski ruumilise kujutisena, mida saab soovitud nurga all arvutiekraanil keerutada. See omakorda iseloomustab proportsioonide marginaliseerumist.
Ruumiloomes ja mööblidisainis kehtivad üldteada ergonoomilised printsiibid, siiski on ruumide ja mööbliesemete kasutuspõhimõtted ajas muutunud. Näiteks võib teha mööndusi töötooli ja -ruumi mugavuse arvelt, kuna töötamine arvutiga on võimalik ja isegi tavapärane kõikjal, igal ajal, igas poosis – näiteks rongis, väliterrassil, kohvikus jm ning suur töölaud ei pea enam mahutama massiivset monitori, mille taga päev otsa istuda.
Need näited muudavad ilmseks, et lähenemine ja vaatenurgad puitmööbli loomisel ei saa olla dekoratiivset laadi, mis iseloomustas sõjajärgset rahvuslikku käsitööd, ega ka modernistlikult minimalistlik. Vastupidi, muutunud on materjalikasutus – jätkuvalt otsitakse uusi ökoloogilisi materjale, samuti jätkusuutlikke taaskasutuslahendusi. See aga ei tähenda, et puidu painutamise ja voolimise vastu on huvi kadunud. Meie kultuuri ja jahedasse kliimasse sobib puit väga hästi, ühtlasi on seda looduslikult palju leida. Puidu omadusi käsitleb ka EKA meistriklass, mida juhendavad maailmas tunnustatud vanameistrid – Ilkka Suppanen, Simo Heikkilä, Jüri Kermik.
EKA on ainus kool Eestis, kus praegu sisearhitektuuri eriala õpetatakse. Suur väljakutse on korraldada sisearhitektuuri õpet, mis suunaks visionäärselt mõtlema, aga annaks ka erialased oskused oma spetsiifilisuses. Kuidas sa seda ülesannet enda jaoks mõtestad?
Kaasaegne EKA sisearhitektuuri osakond lähtub eelkõige probleemipõhisest õppest, kuid erialastuudiote käigus käsitletakse mitmesuguseid ruumitüpoloogiaid. Hariduse omandamisel on suur rõhk tudengite praktikal: nii mõõdistamis-, ehitus- kui ka büroopraktika.
Lähtun põhimõttest, et ehitatud keskkonnas on nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes oluline keskenduda füüsilisele ruumile, kuid samal ajal tegeleda ka vaimse ja sotsiaalse ruumi loomisega. Hariduse esimesel astmel on prioriteet suhestuda füüsilise ruumiga, lähtudes ergonoomika põhiteadmistest. Magistriprogrammi fookuses on kriitiline mõtlemine ja ruumianalüüs, mis seob stuudios ühisnimetaja all kokku eri ained. Magistristuudio käsitleb näiteks poliitilist ruumi ja pakub disainiettepanekuna juhtumipõhiselt lahendusi sisearhitektuurivõistluse formaadis.
Osalen Euroopa sisearhitektide ühenduse juhatuse liikmena hariduse töörühmas, kus on koostamisel Hariduse Harta värske versioon 2020, mis annab uudse definitsiooni professionaalse sisearhitekti kutsele ja laiendab hariduse taset doktoriõppeni. Harta on mõeldud eriala õppekavade arendamist suunama Euroopa akadeemilisel maastikul, kuid silmas tuleb pidada, et igal ülikoolil on akadeemiline vabadus teha omad rõhuasetused, käsitledes füüsilist, mentaalset ja sotsiaalset ruumi.
Sisearhitektuuri kui dünaamilise ruumiloome eriala teeb huvitavaks mõte, et see areneb pidevalt, voolab intensiivselt, vormides oma olemust ja süvendades jälge põlvkonniti. Eriala olemust ja hariduse formaati ei saa lõplikult määratleda, pigem on võimalik tõugata tagant aktuaalsete küsimuste püstitamist ja mitmekülgsete ruumiuurimis- ja loomemeetodite rakendamist.
VILLE LAUSMÄE
Sisearhitekt
Kuidas sa mõtestad seda, millega sisearhitektuur tegeleb?
Tuleb tunnistada, et sellise küsimuse võimalikkus juba viitab sellele, et sisearhitektuuril on ühiskonnas laiem roll, kui esmapilgul näib. Näiteks Wikipedias on justkui toodud üsna loogiline seletus, et sisearhitektuur tegeleb ehitise siseruumide kujundamisega, mis hõlmab värvide ja materjalide kasutust. Küll aga seavad sisearhitektid tänapäeval keskseks pigem inimese ja huvituvad keskkonna mõjust inimesele, mitte ruumist enesest. Selline mõtteviis annab sisearhitektuurile laia tegevuspõllu ja avab ootamatuid tahke, mis tingimata ei keskendu pragmaatilistele küsimustele.
Mis on sisearhitektuuri väljakutsed nüüdisaegses maailmas? Milline on haridus, mis aitab neile vastata?
Kui mõelda, et sisearhitektuuri peamine roll on anda inimesele midagi keskkonna kaudu, et teda toetada, suunata või määratleda, siis ehk on suurim väljakutse aru saada, mis on inimesele vajalik. Kuna see ei ole üksnes tehniliselt sobilik asi, vaid ka kõikvõimalike inimest puudutavate humanitaarvaldkondade, sh sotsioloogia, antropoloogia, semiootika jms puudutavate aspektide keskkonda põimimine, seab see ootused ka erialasele haridusele. See peaks andma kaasa arusaama, et vaatenurki ja aspekte on maailmas rohkem, kui esmapilgul paistab. Sisearhitektuuri loomepool on väga tugevalt humanitaarse ja interdistsiplinaarse olemusega. Kuna aga vaatepunktid on erinevad, siis kipub haridust puudutavate diskussioonide juures ununema, et sisearhitekt peab oma tööga ka hakkama saama ja suutma oma loomingut realiseerida. Teisiti ei arene ka sisearhitekti looming. See aga on töö aspekt, mis puudutab reaalvaldkondi, insenerioskusi, käsitööd ja praktilist kogemust. Siit tuleneb ka minu jaoks keskne seisukoht, et sisearhitekti haridus peab olema väga hästi tasakaalus ja mitmekesine ning haridusandja peamine ülesanne ongi seda peaaegu kättesaamatut tasakaalu pidevalt otsida.
Oled sisearhitektuuribüroo kõrvalt leidnud aastate jooksul aega ka tudengeid juhendada. Mis on see essents, mille tudeng loetud kohtumiste ja ainepunktide raames haarama peaks?
Minu peamine sõnum üliõpilastele on alati olnud hoida ennast avatuna ning püüelda laia silmaringi poole. Õppejõududel on tihtipeale oma kitsas vaatenurk, mida üliõpilane võib lihtsasti ainuõige tõe pähe võtta. Kui tegemist on praktiliste küsimustega, nagu näiteks ukse laius, oleks tõesti üliõpilase roll kuulata ja meelde jätta. Kuna sisearhitektuuris tõstab aina enam pead lai humanitaarne taustsüsteem, siis enamik arvamusi, mida ainuõigete juhistena serveeritakse, on tegelikult subjektiivsed, ja selles peab üliõpilane suutma ise orienteeruda, kahelda ning erinevaid arvamusi küsida. Minu arvates ei ole õppejõu roll öelda, mida tegema peab, või ideid anda, vaid aidata üliõpilasel omaenese ideid arendada, teda suunata ning kaasa mõelda. Kooli roll on luua selleks võimalused ja tagada üliõpilasele vajalikud praktilised oskused, vältimaks olukorda, kus üliõpilane loobub oma idee arendamisest, kuna tal puuduvad praktilised oskused selle ellu viimiseks.
Järgmisi vastuseid saab lugeda siit.
Küsis KAJA PAE, Maja peatoimetaja 2017-2022
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
1 Iegor Reznikoff, Sound resonance in prehistoric times: A study of Paleolithic painted caves and rocks. https://www.researchgate.net/publication/5325208_Sound_resonance_in_prehistoric_times_A_study_of_Paleolithic_painted_caves_and_rocks
2 Richard A. Batey, Is not this the Carpenter? https://www.cambridge.org/core/journals/new-testament-studies/article/is-not-this-the-carpenter/6DEE2D6310A42CD6C434D060CF384DEB#
3 The pandemic is widening educational inequality. https://www.economist.com/graphic-detail/2020/07/27/the-pandemic-is-widening-educational-inequality
