Vestlesin kuue sisearhitektuuri eriala õppejõu ja praktikuga üle maailma, kuidas nad mõtestavad sisearhitekti rolli ruumiloomes, mis on eriala väljakutsed ja milline haridus aitab neile väljakutsetele vastata.
SUZIE ATTIWILL
RMIT Melbourne’i ülikooli sisearhitektuurikooli asedekaan
Kuidas mõtestate sisearhitektuuri sisu? Kuivõrd sisekujundus hõlmab inimesele kõige lähemal asuvat ruumi, on see ka äärmiselt tõhus vahend, millega mõjutada näiteks meie igapäevaseid harjumusi. Kiiresti muutuvas ühiskonnas on see vahetu ja isiklik ruum allutatud erinevatele läbipõimunud protsessidele. Seega võib sisearhitektuurile eeldatavasti läheneda ja sellega tegeleda mitmel eri viisil. Kus ja millised on teie pidepunktid?
Kuigi sisearhitektuuri valdkonnal on rohkelt erinevaid tahke nii praktikas, hariduses kui ka teadustegevuses, siis keskenduda tuleks siiski mõistele „interjöör/sisemus“ (interior). Ja uurida, kuidas saab selle ruumiliste, ajaliste ja materiaalsete külgedega eksperimenteerida. Seega tuleks sisearhitektuuri asemel eelistada pigem mõistet „interjööri kujundus“, et murda seosed ja eeldused, mis võrdsustavad mõiste „interjöör“ eeskätt arhitektuuri sisemusse suletud ruumiga. Interjöör on huvitav mõiste – näiteks mandariinihiina ja türgi keeles tõlge puudub ning kasutatakse lähimat vastet „sees“.
Kui loobume interjööri mõistmisest arhitektuuri sees olevana, näeme, kuidas „interjööri/sisemuse“ tähenduse sisu täidavad erinevad filosoofilised mõisted, näiteks Platonist tulenev „sisemus kui anum“ või Deleuze’i „sisemus kui intensiivistamine“, modernismi „sisemus kui ruum“ või poststrukturalismi „sisemus kui suhtelisus“. See ei tähenda, et sisearhitektist peab saama filosoof, vaid eeskätt tuleks tal teadvustada, et interjööri mõistet ei tohiks arutlemata omaks võtta, pigem suhtuda interjööri mõistesse kui eksperimenteerimise ja kujutlusvõime ulatuslikku tegevusvälja.
2011. aastal viis Rahvusvaheline Sisearhitektide Föderatsioon (IFI) läbi töötoa, et luua IFI sisearhitektuuri deklaratsioon, mis määratleb kutse definitsiooni ja väärtused. Selle dokumendi järgi on praktiseerivad sisearhitektid isikud, kes „määravad psühholoogiliste ja füüsiliste parameetrite alusel inimese ja ruumi suhted, et parandada nende elukvaliteeti“ (IFI, 2011). Suhtelise seisundina on interjöör alati seotud eksterjööriga ning osaleb ökoloogilises ja keskkondlikus praktikas. Nii muutub ka see, kuidas inimeste suhet ruumi mõistetakse, ning annab võimaluse käsitleda oma elupaika ja -viisi sidusamalt ja ökoloogilisemalt kui pelgalt inimese positsioonilt. Austraalias saab end sisearhitektiks nimetada vaid vastavasse registrisse kantud arhitekt. RMIT ülikooli programmis kasutatakse nimetust „sisekujundus“, kuna keskendutakse interjööride kujundusele, olgu selleks tuba, üritus või linnaruumi element. Erinevalt sisearhitektuurist ja sisedekoreerimise erialast on sisekujundusel võimalus hoida interjööri küsimus avatud ning käsitleda seda kui loovat, kriitilist ja kaasaegset mängumaad.
Milliste proovikividega seisab sisearhitektuur kaasaegses maailmas silmitsi ning missugune haridus aitaks nendega tegeleda?
Üks peamisi väljakutseid on sisekujunduse mõtestamine arhitektuurist eraldiseisva distsipliinina. Käesoleval sajandil ja Covid-viirusest mõjutatud maailmas peaks sisekujunduse praktika, teadus- ja haridustegevus oluliselt panustama praeguse olukorra muutmisse. Põhiküsimus on see, kuidas peaksime siin maailmas elama ning see on otseselt suunatud sisekujunduspraktikale, mis tegeleb inimese ja tema keskkonna vaheliste suhetega.
Haridusel on kriitiline ja eluline roll, et tudengeid kutseliseks karjääriks ette valmistada. Tudengitele tuleb anda võimekus tegutseda praeguses olukorras, kuid ühtlasi teadvustada, et nende tegevus jätkub veel aastakümneid ja seda ilmselt tundmatus tulevikus. Tudengid, kes lõpetavad kooli 2020. aastal, võivad praktiseerida veel ka 2060. aastal. Sellisel ennenägematute keskkondlike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja tehnoloogiliste muutuste ajal on haridus see, mis annab võimaluse erinevate probleemidega katsetuste teel tegeleda, mis innovatsiooni ja lahenduste kaudu toetab meie elukutset ja võimaldab sellel muutuda ja kohaneda. Nende proovikividega toimetulekut saab toetada sisekujundusharidus, mis annab tudengitele pädevuse olla tundlik ja lähtuda konkreetsest paigast, luua ajalis-ruumilis-ainelist struktuuri, mis rahustab jõude, stabiliseerib hoovuseid ja pakub elupaika. Sedalaadi haridus peab olema projektikeskne ning tudengitel tuleb õppida tegevuse kaudu, sest kuivõrd meil puudub võime tulevikku ennustada, vajavad tudengid oskuste pagasit, millega mistahes olukorras hakkama saada.
Millist mõju avaldab üleilmastumine sisearhitektuurile?
Kuna sisekujundus on kohakeskne, peitub selles ka võimalus kanda kriitilise praktika rolli globaliseerunud maailmas, mida iseloomustab ulatus ja kaugus. Mind paelub küsimus, kuidas kujundada interjööre erinevates eksterjöörides. Enne üleilmastumist oli eksterjöör lokaalne. Üleilmastumise kontekstis väidetakse vahel, et eksterjööri enam ei olegi, on vaid pidev interjöör. Kuid minu arvates interjööri ja eksterjööri vaheline suhe jääb ning siin peitubki sisekujunduse potentsiaal. Üleilmastumine avab sisekujundusele võimaluse luua suhteid eksterjööriga, millega kaasneb küsimus, millisega neist. See on ühtaegu kriitiline ja eluline küsimus.
Mitte ainult ärihoonete, vaid ka paljude avalike hoonete sisekujunduse eluiga Eestis on umbkaudu viis aastat. See on väga lühike aeg, millest esmapilgul võib mõelda, et selline projekt on seotud rohkem moevoolu ja pealispindsusega. Kuid selles võib näha eriala jaoks ka mõtestatumaid väljakutseid. Kuidas mõjutab projekti eluiga sisearhitektuuri teooriat? Kas niivõrd lühikese eluea juures saab üldse rääkida mingistki teooriast?
Meil tuleb teooriast ja ajaloost hakata teistmoodi mõtlema, et eristada ajalisuse, mööduvuse ja kaduvuse suhted praegusest esemekesksusest, mis väärtustab eeskätt püsivust. See tähendab, et vormi ja ruumi eelistamise asemel tuleks keskenduda liikumisele, rütmidele, suhetele, protsessile ja kestusele, ökoloogiatele. Seda saab sisekujunduse teooria teha ning seeläbi näidata ka paljudele teistele distsipliinidele, kuidas nad võiksid muuta suhtumist oma tegevusse ja panusesse. Tundub, et inimkonnal on praegu pöördelised ajad ja meie maailma asustamise viis vajab olulisi muudatusi eeskätt just uute mõtte- ja teguviiside kaudu.
Professor GRAEMER BROOKER
Sisekujunduse õppekavajuht, Royal College of Art
Kuidas mõtestate sisearhitektuuri sisu? Kuivõrd sisekujundus hõlmab inimesele kõige lähemal asuvat ruumi, on see ka äärmiselt tõhus vahend, millega mõjutada näiteks meie igapäevaseid harjumusi. Kiiresti muutuvas ühiskonnas on see vahetu ja isiklik ruum allutatud erinevatele läbipõimunud protsessidele. Seega võib sisearhitektuurile eeldatavasti läheneda ja sellega tegeleda mitmel eri viisil. Kus ja millised on teie pidepunktid?
Interjöörist mõeldes käsitlen ennekõike kolme aspekti: piirnevus, asustus ja identiteet. Need on kõikide siseruumiga seotud tahkude läbivad teemad, ükskõik kas räägime arhitektuurist, sisekujundusest või dekoreerimisest. Minu silmis on need seega universaalsed küsimused. Piirnevuse mõiste kõneleb tõsiasjast, et interjöör on kohakeskne nähtus – sisearhitektuur on distsipliin, mis minu arvates on tihedalt seotud ümbritsevate keskkondadega. Tavaliselt on tegemist olemasoleva hoonega, kuid see ei pea alati nii olema. Asustuse mõiste viitab eeskätt kehale ruumis – kuidas lähtume keskkonna loomisel selle kõikvõimalikest kasutusviisidest. Identiteedi küsimus puudutab pindasid ja nende korrastatust. Kuid identiteet võib olla seotud ka inimestega, kellele interjöör on loodud, samuti elukutse endaga. Seega on kõik need kolm minu jaoks interjööri mõtestamise pidepunktid.
Milliste proovikividega seisab sisearhitektuur kaasaegses maailmas silmitsi ning missugune haridus aitaks nendega tegeleda?
Tänu interjööri kõikehõlmavale ja terviklikule olemusele on ka proovikivid universaalsed ning peegeldavad kogu maailma ja selle elanike põliseid probleeme. Kuna minu arvates on interjöör niivõrd seotud hoone taaskasutuse, asustuse, materjalikasutuse kultuuri ning ka inimeste ja kogukondade identiteediga, siis on probleemidki seotud otseselt kliimaõigluse, tasaarengu ja inimeste võrdõiguslikkusega ning seeläbi moodustavad olemusliku osa tegevustest, kuidas poliitikat võiks muuta, et aidata meil nende väljakutsetega toime tulla. Hoonete taaskasutus on pikka aega olnud üks minu meelisteema ning olen sellest ka mitmes raamatus kirjutanud. Maailm on taastumatu ressurss ning minu arvates on meil ehitatud keskkonna näol kõik vajalik juba olemas. Seega seisame mitte ainult sisearhitektuuris, vaid ka ruumiloomes üldisemalt silmitsi teemadega, nagu piiratud kasutusotstarbega hooned, olemasoleva kohandamine, hooldus, remont, korrashoid, interjööride ja hoonete loomise ekstraktivismivastaste strateegiate koostamine.
Millist mõju avaldab üleilmastumine sisearhitektuurile?
Minu arvates saab üleilmastumist kõige paremini selgitada globaalse „põhja“ ja „lõuna“ eristamise ja omavaheliste suhete kaudu. Siinkohal on interjööri looja roll olla alati teadlik ning küsida endalt iga projekti ja uurimuse käigus erinevaid olulisi küsimusi. Kuidas see mõjutab elanike kodanikkonda ja toetab sotsiaalset õiglust? Kuidas kasutatakse ressursse ja milline on seega projekti keskkonnamõju? Milline on antud töö poliitiline mõõde? Interjöör on poliitiline nii olemuslikult kui ka oma suhetes konkreetse asukoha, inimeste ja kogukondadega. Seda ignoreerides taandame ta vaid üleliigseks tähenduseta üksuseks – niisugust olukorda soovivad kõik meie distsipliiniga seotud inimesed vältida.
Mitte ainult ärihoonete, vaid ka paljude avalike hoonete sisekujunduse eluiga Eestis on umbkaudu viis aastat. See on väga lühike aeg, millest esmapilgul võib mõelda, et selline projekt on seotud rohkem moevoolu ja pealispindsusega. Kuid selles võib näha eriala jaoks ka mõtestatumaid väljakutseid. Kuidas mõjutab projekti eluiga sisearhitektuuri teooriat? Kas niivõrd lühikese eluea juures saab üldse rääkida mingistki teooriast?
Juba aastaid on mitmed teoreetikud ja futuristid ennustanud uusehitiste lõppu kui õigustatud lähenemist tehiskeskkonna loomisele. Sama kehtib ka interjööride kohta. Meil tuleb meeles pidada, et kõik ehitatu on hetkel juba meiega ja see moodustab peamise materiaalse ressursi tulevikuks. Seega peame mõistma, et jäätmeid ei ole, ning meil tuleb töötada välja ruumiloomestrateegiad, mis põhinevad nutikal taaskasutusel, kopeerimisel, töötlusel jne. Peame vajadusel isegi regulatiivsete muudatuste kaudu aru saama, et meil ei ole ühe kasutusotstarbega hooneid ega materjale, ning tehiskeskkonna kõikidel komponentidel peab olema materjali pass: dokument selle koostisosade, omaduste, taaskasutuse ja/või vahetusväärtuse kohta. Antud valdkonnas on olulist rolli kandnud Superuse ja ROTOR. Olen ise sellest korduvalt kirjutanud, kuid vaja läheb hulga rohkem teooriaid, praktilisi tegevusi ja lähenemisi, et taaskasutusest saaks tehiskeskkonna peamine käsitusviis.
PAVLE STAMENOVIC
Belgradi ülikooli arhitektuuridotsent
Kuidas mõtestate sisearhitektuuri sisu? Kuivõrd sisekujundus hõlmab inimesele kõige lähemal asuvat ruumi, on see ka äärmiselt tõhus vahend, millega mõjutada näiteks meie igapäevaseid harjumusi. Kiiresti muutuvas ühiskonnas on see vahetu ja isiklik ruum allutatud erinevatele läbipõimunud protsessidele. Seega võib sisearhitektuurile eeldatavasti läheneda ja sellega tegeleda mitmel eri viisil. Kus ja millised on teie pidepunktid?
Minu arvates on sisearhitektuuri keskne mõiste „mõõtkava“, nagu muidugi kogu ruumiloomes. Metoodiliselt ei ole inimmõõtme käsitlemisel interjööril ja eksterjööril mingit vahet. Kui keskendume ruumi taktiilsetele ja empaatilistele tahkudele, saab ka metsast ruum ja vastupidi. Selles mõttes tajutakse interjööri kui vahetut ja intiimset ruumilist konteksti, keha pikendust. Seega võiksime öelda, et sisearhitektuuri teadustegevus saab oma ainese keha mõistest ja kogu sellega kaasnevast komplekssusest. Seesama keha ja ruumi vaheline lähedane suhe määratleb ka õhkõrna piirjoone sisearhitektuuri ja teiste ruumiloome distsipliinide vahel. Teine sisearhitektuuri keskne aspekt on see, et tegemist on katsetuspõhise distsipliiniga. Tundub, et kui arhitektuur edeneb simulatsioonide tegemise kaudu, siis sisearhitektuuris jõutakse uudsuseni füüsiliste katsetuste läbi. See ongi minu arvates sisearhitektuuri peamine eelis ja potentsiaal: see tuksleb kaasajas ja areneb füüsilises maailmas eksperimenteerimise teel.
Äärmiselt oluline on teadvustada kahte eraldiseisvat, kuid sageli põimuvat uurimissuunda (sise)arhitektuuris: probleemilahendus, mida määratletakse ergonoomika ja kasulikkuse kaudu, ning mõtestamine, mida määratletakse õhustiku ja meelte kaudu. Minu arvates on peamine leida antud kahe vahele hea tasakaal.
Milliste proovikividega seisab sisearhitektuur kaasaegses maailmas silmitsi ning missugune haridus aitaks nendega tegeleda?
Kaasaegse ruumiloome peamiseks proovikiviks võib pidada masstootmisest tulevaid arhitektuurseid valmiselemente ja käsitööoskuse langust. Monteeritavate arhitektuursete elementide ja toodete turg edendab pigem teostust kui loovust. Füüsilisi ruume kujundavad aina enam korporatsioonid, samas kui inimesed veedavad üha rohkem aega mittefüüsilistes ruumides.
Hariduse kontekstis võiks viljakas olla antud tingimuste häkkimine kui uue lahenduse loomise viis, iseäranis praegu õppivate tehnikateadlike põlvkondade seas, kellele peaks selline mõtteviis olema hästi mõistetav. See meenutab mulle repliiki Terry Gilliami 1985. aasta filmist „Brazil“: „Kas oskad selle ära parandada? – Ei oska, aga võin sellest mööda minna.“
Uue loomine on dialektiliselt seotud vana säilitamisega. Võib-olla senikaua, kui mõistame, kuidas paremini luua, tuleb meil esmalt kaaluda olemasoleva hoidmist. Edumeelsete säilitamisvõtete ja tehnikate väljatöötamisel on kaasaegses kujundusmaailmas tohutult loomepotentsiaali. Ma arvan, et sisearhitektuuri haridus peab võtma kaasaegse ja teiseneva hoiaku, millel on intelligentne suhe säilitamise ja ökoloogiaga ning iseäranis korrastamise ja taaskasutusega. Kujundusvõtted peaksid ehk keskenduma rohkem objektidele kui siseruumide n-ö dekoreerimisele. Seeläbi saavad kujunduselemendid oma funktsiooni mujal edasi kanda ka siis, kui konkreetne ruum iganeb. Selline lähenemine eeldab rohkem abstraktset mõtlemist haridusprotsessi käigus, mis omakorda eeldab, et akadeemia töötab välja abstraktset ja kontseptuaalset mõtlemist stimuleerivad meetodid.
Millist mõju avaldab üleilmastumine sisearhitektuurile?
Sisearhitektuur on arhitektuurist enamgi mõjutatud igapäevastest tavadest ja kommetest. Ühelt poolt kipuvad need kombed üleilmastumise protsessis kaduma, kuid samas inimeste mobiilsusega ka pidevalt levivad (kõige märgatavam on see näiteks rahvusrestoranide levikus). Kaasaegsed (digi)nomaadid levitavad kohalikke tavasid, mis ühel hetkel saavutavad sotsiaalvõrgustiku ja interneti kaudu globaalse tuntuse. Seega eksporditakse migratsiooniga ka autohtoonset kihistust. Selles mõttes on meil tänapäeval mitmeid erinevaid sisearhitektuure. Globaalse (kapitalistliku) majanduse kontekstis määratleb neid praktikaid pigem ühiskonnaklass kui asukoht, mis toob mängu jõukuse ja elustiili.
Hiljutised geopoliitilised suundumused ilmutavad konservatiivsete ja protektsionistlike tendentside kujunemist ja üldist skeptitsismi üleilmastumise suhtes. Eks paistab, kuhu see meid viib, kuid juba praegu võime täheldada uuskonservatismi tõusu arhitektuuris ja ka sisearhitektuuris: tekstuuri, värvi ja ornamentikaga määratletud vormi ja materjali plastilisus viitab antud reaktsioonilisele suhtumisele ruumiloomes. Teisalt aga ühendab ökoloogilise teadlikkuse metanarratiiv teooriat ja praktikat üleilmses mastaabis, kuid ühtlasi soodustab ka kohalikke modifikatsioone, kuivõrd sedalaadi suhtumine on sisse põimitud lähenemisesse „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt“. Seega on ruumipraktikad, sealhulgas sisearhitektuur üleilmastumisest hoolimata ütlemata fragmenteerunud vastavalt programmile, eelarvele, kontekstile, regulatsioonidele ja eesmärkidele. Samas on see fragmenteerunud kuvand globaalne.
Mitte ainult ärihoonete, vaid ka paljude avalike hoonete sisekujunduse eluiga Eestis on umbkaudu viis aastat. See on väga lühike aeg, millest esmapilgul võib mõelda, et selline projekt on seotud rohkem moevoolu ja pealispindsusega. Kuid selles võib näha eriala jaoks ka mõtestatumaid väljakutseid. Kuidas mõjutab projekti eluiga sisearhitektuuri teooriat? Kas niivõrd lühikese eluea juures saab üldse rääkida mingistki teooriast?
Erinevalt hoonetest, mille oodatav eluiga on 50 kuni 100 aastat, sõltub interjööri eluiga paljuski igapäevaelu aina kiirenevast tempost ja järelikult ka majandusest. See kehtib nii elu- kui ka äriruumide kohta. Me elame kiiremini (millest on juba saanud triviaalsus) ning seetõttu suureneb vajadus muuta pidevalt ka meie asustatud ruume. Üldiselt arhitektid põlastavad trende ja trendikust, kuivõrd arhitektuuri seostatakse pigem püsivuse kui mööduvusega. Teiseks on arhitektuur liiga aeglane, et disainivaldkonna kiireid trende ja moesuundumusi rakendada. Sisearhitektuur paikneb arhitektuuri ja disaini vahel. Seda positsiooni tuleks võtta kui eelist ja privileegi. Ma väidan, et arhitekti jaoks on see otsustamise küsimus: kas kujundada raamistik, mis hõlmab kõiki muudatusi ja modifikatsioone, või kujundada objekte, mis võivad ise muutuda vastavalt alatiselt muutuvatele tingimustele. Mõlemad strateegiad on legitiimsed ning neil on metodoloogiline alus.
Ja siin jõuamegi teooria rollini. Minu arvates on teooria ja praktika intensiivne suhe viljakas. Mõnikord määratlevad teoreetilised mõisted praktilisi tegevusi ning mõnikord loob praktiline ja empiiriline olukord pinnase (uuele) teooriale. Katse-eksituse meetodil põhinev empiiriline lähenemine on kiire elutempoga kaasaegses maailmas ehk sobilikum.
Järgmisi vastuseid saab lugeda siit.
Küsis KAJA PAE, Maja peatoimetaja 2017-2022
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri.
