Noor süda. Elva uuendatud linnasüdamest arhitektide Ülle Maiste ja Diana Taalfeldiga

„Eesti Vabariik 100“ programmi „Hea avalik ruum“ hoogkampaania käigus on uusi juubelisüdameid Eestis praeguseks kümme. Kõige noorem on Viljandi linnasüda, mis avati tänavu juunis ja alles ootab tutvumist. Konkursile järgnevad tööd käivad Jõhvis ja Narvas, ent protsessi- ja poliitikavaakumisse on jäänud Tallinna peatänav ja Põltsamaa linnakeskus.  

Keskuste uuendamine on just väikelinnadele määrava tähtsusega tõukaja. Rahvastik väheneb seal pidevalt ja suure hooga ning hoolikalt läbi mõeldud linnaruum on elu- ja töökohavalikul oluline argument. See on üks põhjus, miks ma olen juba üle kahekümne aasta elanud Tartus.

Läinud aasta lõpus pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali maastikuarhitektuuri preemia Elva uus linnakeskus. „Hea avaliku ruumi“ Elva kesktänava ja linnaruumi arhitektuurivõistluse võitjana tunnustati lahendust „Sõstrapõõsaste vahel“. Selle autorid on Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas arhitektuuribüroodest AT HOME, NU, ubin pluss ja TEMPT.

Diana Taalfeldt ja Ülle Maiste. Foto Kaupo Kikkas

Elva linnasüdame ehitusprojekti autorid Diana Taalfeld ja Ülle Maiste, mis teid arhitektuurivõistluse lähteülesande ja asukoha juures eriliselt sütitas? Konkurss toimus ammu, viis aastat tagasi. Kui palju teil sellised esmased mõtted üldse veel meeles on?

Diana Taalfeld: Elva on Tartu kunagise suvituslinnast satelliidina täiesti eraldi nähtus. Ühest küljest on kuurort miski, mis seostub vaheldusega töisest ja argisest linnaelust, selles on midagi suurejoonelist. Samas on väike Elva oma järvedega kodune ja maalähedane: kõik on käe-jala juures. Sellest kasvas välja vanaema juurde mineku idee ja tööd vedavaks elemendiks said sõstrapõõsad.

Elva küll kahaneb, aga samal ajal on – küll varasemast palju vähemal määral – seal säilinud kiire rongiühendus Tartuga. See eelis sai meie võistlustöö üheks planeeringuliseks impulsiks. Pakkusime välja ruumiliselt hästi selge uue ühenduse vaksali ja järve vahele. Lihtsasti tajutavad vihjed ruumi lugemiseks ja kasutamiseks mõjuvad külalislahkelt. See oli paraku osa fundamentaalsest ideest, mis ei realiseerunud, kuna kinnistud on eraomandis ja läbimurret hotelli tagant järve suunas ei olnud võimalik luua.  

Ülle Maiste: Meie jaoks tekitas kohapealse olukorraga tutvumisel muret ka see, et aktiivne kesklinn oli justnagu nihkunud päris kesklinnast eemale, Konsumi poe juurde. Selles hea potentsiaaliga sõlmes raudteejaama, järve, kultuurikeskuse ja vallavalitsuse kandis oli järjest vähem liikumist, sest üha rohkem liigutakse autoga ja uus aktiivsuspunkt on kaubanduskeskus. Kultuurikeskuse hoone oli uuendamisel ja koos Kesk tänavaga hakkas sinna tekkima väga hea päikesepoolne sõlm. Seal on nüüd lineaarväljaku alguspunkt. 

Foto Ragnar Vutt

„Sõstrapõõsaste vahel“ paistis silma linnaruumis hästi loetava-tajutava skeemi poolest. Võistluse peamine objekt Kesk tänav järgib Arbi järve kaldajoont küll vaid sajakonna meetri kaugusel, ent järve olemasolu ei ole tänavalt tajutav. Lahendus loob tänava ja järve ühendamiseks kultuurikeskuse juurest lineaarse väljak-läbimurde ning dubleerib selle võtte umbes mõnesaja meetri pärast, kui ühendab supelranna ja raudteejaama. Selliselt linnas esile tõstetud kolmnurk – haaradeks uus läbimurre, Kesk tänav ja uus pikk linnaväljak ning tippudeks kultuurikeskus-perearstikeskus-lasteaed, Arbi rand ja vaksalihoone – muudab linnakoe selgesti tajutavaks ja koduseks ning aitab võõral õiged suunad leida. Tunnen Elvat väga vähe ega taju enam varasemat olukorda. Kui seista selle väljaku alguses, siis kas tänavalt oli järv üldse näha?

Diana Taalfeld: Praegust vaadet ja seega järve nagu ei eksisteerinud. Oli kultuurikeskus ja parkla, kitsas rada juhatas põõsaste vahele. Visuaalset ühendust ei olnud, paljud külalised ei teadnudki, et puude taga on peidus järv.  Suuna avamisega on tekkinud või uuenenud Elva kesklinna mõiste.

Ülle Maiste: Kultuurikeskuse rekonstrueerimine käis linnakeskuse projekteerimisega samal ajal ning tänu sellele oli võimalik hoone, väljak ja kõik neid ümbritsev paremini siduda. Konkursitöö lahendust välja töötades hakkas just selles sõlmpunktis mitu tegurit korraga tööle. Võistlusel ei olnud keskväljaku asukoht ette määratud. Peatänava ja järve vahel kultuurikeskuse ees olid parkla, muru ja metsatukk, mida tuli lihtsalt pisut muuta. Puhastasime keskväljaku sealt üksnes välja, see oli tema loogiline asukoht.

Foto Marko Hõrak

Teie välja pakutud väikevormid on piserdatud ka projektialast kaugemale järve ja tänava äärde. See tekitab loogilise ja valutu ülemineku uue ja vana vahel; pikapeale polegi aru saada, mis on vana, mis uus. See võte pehmendab tuliuue ja olnu vastandust. Lisatud elemendid on mõõtmetelt ja vormikeelelt pigem tagasihoidlikud ja madal-tihedad ning see sulandub rahuliku väikelinliku kuurordi ilmega hästi. Punased, väga tugevalt narratiivsed valgustid on ootamatud, aga loovad ühtaegu nii maamärgi kui ka kasvatavad keskväljaku maapinnast kõrgemale. Õhuvaates dominantne korrastatud pikk väljakupind pressitakse tänavavaates perspektiivi ning reljeefi poolt lapikuks ja tagasihoidlikuks. Valgustid ja pisipaviljonid kergitavad väljaku ruumiliseks.  

Diana Taalfeld: Kuna põõsastikku tuli lõpuks vähem projekteerida ja ka kirsimarjad jäid ära, siis seda marjaefekti ei tulnud lõpuks piisavalt palju. Mingi skulpturaalne objekt oli nagu puudu. Otsisime sobivat vormi ja leidsime valgusti, mis täpselt sobis. See topeltfunktsioon – valgusti ja samas erksavärviline maamärk – toetas temaatiliselt meie sõstraideed väga hästi.

Foto Jaak Jänes

Terve Elva ja tema ümbrus on väga isikupäraselt kuivenduskanalite ja -kraavidega tükkideks viilutatud. Võistlustöö arvestab kraave: asetab uue väljaku nende kohale ja sildab käigusuunad kraavikohtadel purretega. See pole paraku täpselt nii realiseerunud. Ka haljastuse osa on väljaku piirides praegu pigem napp, esmapilgul isegi liiga lihtne. Olen pärast kohapeal jalutamist vist koguni pettunud, aga tegelikult sellest piisabki – haljastus vajab hooldusel kindlameelset suunamist, et lopsakaks kasvada. Järve ja kultuurikeskuse vahel laiuvad muruväljad ning liialt puhastatud pargialune ei tee siiski väikelinna kuurordile komplimenti, siin tuleks palju tugevamini disainida loodusega koos. Kas oli midagi, mille ärajäämisest või muutumisest oli kahju, või midagi, millele keegi ettevaatlikkusest vastu mängis?

Diana Taalfeld: Sõstrapõõsad ja kirsid tekitasid palju vaidlusi. Kirsside vormid valisimegi lõpuks mitteviljuvad: nad küll õitsevad, aga ei tekita viljade mahavarisemise ja sillutisel moosiks tallamise muret. Sõstraid sai igasuguseid – punaseid, valgeid, musti –, kuid neid istutati ikkagi algse ideega võrreldes napilt. Aastatega joonistub ilmselt visioon paremini välja, sest istikud on praegu lihtsalt väikesed.

Ülle Maiste: Nii-öelda vanaema aeda meenutavat esialgset haljastuskontseptsiooni tuli natuke muuta, kuna kõik väikeaeda sobivad taimed ja kooslused ei sobi linnakeskusse. Ka Kesk tänava ääres oleks pidanud olema oluliselt lopsakam haljastus, aga seal jäi tellijal pisut julgusest puudu, ilmselt kasvab ka see ajaga paremaks. Näeme seal pigem tänava ja jalakäijate vahel selgemat rohelist puhvrit. Järveäärsed kuivenduskraavid ei ole kogu aeg vett täis  ning kraavide rõhutamine väljakul ei olnud ilma veeta lihtsalt mõistlik.

Foto Ragnar Vutt

Element, mida ma enamasti ei mõista, on purskkaev. Selles on üheaegselt nii kaastunnet kui ka hirmu: purskkaev sõltub täielikult inimesest ja laitmatust tehnikast ning see on kuidagi abitu. Kui on hästi läinud ja purskkaev töötab, on ta oma jõulisuse, sisina ja pladinaga agressiivne ning oma ellukutsuja vastu seega nagu tänamatu. Kuna jään selle muljega vähemusse, eksisteerivad purskkaevud ikka edasi. Elvas on see järveterrassi üks võtmeelement ja siin on tõesti mingi loogika. Pritsitakse järvevett. Mida žürii ja tellija võistlustöös alla kriipsutas ja mis muudatusettepanekuid tegi ning mis pidi töö käigus ja olude sunnil muutuma? Võistlustöös oli ranna puitterrassi osaks purskkaevu asemel hoopis ujumisbassein.

Diana Taalfeld: Tellija kartis, et bassein hakkab Verevi järve supluskohaga konkureerima, sest seal on sama element. Bassein arenes töö käigus võrkudega kaetud järve piilumise avadeks. Supluskoha ümber oli projektis rekreatsiooniosa ulatuslikum, aga see kõik ei ole veel teostatud.

Elemendid, mis tekitasid tellijas enim kahtlusi, olid ärimoodulid. Kesk tänava ääres oli tol ajal väga palju tühje krunte ning võistlustöö üks osa nägi ette väikeste paviljonide laadsed ühikud, mida saaks vastavalt vajadusele ja võimalustele kasutada nii piki tänavat kui ka keskväljaku alal poodide-kohvikutena või teenuste pakkumiseks, näiteks kingsepatöökojaks. Tellija oli nende suhtes pigem skeptiline, kaheldes, kas ettevõtjad ja kasutajad on sellisest avantüürist huvitatud. Need oleksid olnud rendipinnad. Mingi arv mooduleid jäi siiski projekti sisse – otsustati ära proovida. Kui projekti üle andsime ja mooduleid hakati välja ehitama, selgus hoopis teisipidi, et tahtjaid oli rohkem kui mooduleid. Eelmise suve seisuga olid need vägagi kasutuses.  

Ülle Maiste: Väljaku valmimine, ärimoodulitega lisandunud tegevused ja kohalike initsiatiiv ongi juba ümbritsevale mõjunud. Korrastatud on tühju ja halvas korras hooneid ning ka ettevõtlus on elavnenud. Kesk tänavale on ehitatud kaks uut ärimaja, kolmandat hoonet püstitatakse (eraldi arhitektuurikonkursi võidutöö).

Foto Kayvo Kroon

Mida te tooksite esile koostööst tellija ja linlastega? Mis erines tavalisest, mis toimis hästi? Kohalikelt saab väärtuslikku infot nippide ja harjumuste kohta, mida ei pruugi võõra pilguga kohe märgata. Samas, kui lasta kirjeldada tulevikku suunatud unelmaid, on tulemus pigem tardunult retrospektiivne ja sellega pole midagi peale hakata. Kirjeldatakse ikka ju midagi, mis on mujalt tuttav või klassikaline, või peegeldatakse midagi rajult ekstravagantset mõnelt reisilt, teemapargist või unenäost.

Diana Taalfeld: Tellijaga vedas meil kõvasti, sest meid usaldati ja kõik sai valmis selliselt, nagu olime üheskoos kokku leppinud.

Ülle Maiste: Kohalikud olid töösse kaasatud kogu protsessi vältel. Projekteerisime ka Viljandi peaväljakut ning kui seal oli avalikule viibimisruumile võimalik autoliikluse arvelt ruumi teha, siis Elva on sellega võrreldes teistsugune. Mida väiksem koht, seda pikemad on distantsid ja sellest tulenevalt sõltutakse ka isiklikust sõidukist rohkem. Nii projekteerimise ajal kui ka lõpplahenduse juures teevad muret vähesed parkimiskohad. 

Esialgu näib kohalikel olevat keeruline harjuda ka tänavaäärsete pisiplatsidega, kus on pingid – et need on autodele liialt lähedal. Tegelikult on need võrreldes väljakuga privaatsemad olemiskohad ning kui haljastus on järele kasvanud, tuleb ka nende taskute potentsiaal paremini esile. 

Üldiselt on kaasamine ja ärakuulamine „Hea avaliku ruumi“ projektides väga suure tähtsusega. Just see tähelepanu, et riik on probleemkohti märganud ja programmi algatanud, et meedias räägitakse su kodulinnast, paneb igaüht oma kodukoha üle uhkust tundma. See on õnnestumisele ja soojale vastuvõtule hea kütus.  

Rajatu on veel värske ja mõjub seetõttu olemasoleva keskel ootuspäraselt toorelt. Mahenemine kulgeb tasapisi siis, kui ehitatud elementide vaheline ruum kasvab täis. Ehk on väljaku kavandamine väikelinnadesse lähteülesandena liiga priiskav? Paar korda aastas toimub laat, mõni rongkäik, aastavahetuse saluut. Elav väljak peaks olema pidevalt inimestega täidetud, hoonefrondist piiratud ja käigusuundadega kokku traageldatud, ent väikeses kohas on selline avatud ruum suurema osa oma eluajast tühi. 

Diana Taalfelt: Just seetõttu on siin väljak pigem paraja laiusega pikem teekond. Sedasi sai väljaku jagada mitmeks tsooniks, et seda saaks erineval otstarbel kasutada ning et see sütitaks uusi mõtteid. Tänavapoolne osa on formaalsem ja avaram, keskosas on ärimoodulid, kohvikuala ja sportimisvõimalused ning järvepoolne tsoon on haljastusega perforeeritud – nagu üleminek linnast maastikuks. See variatsioon tagab võimalusterohkuse – siin toimub kogu aeg midagi. 

ANNA-LIISA UNT on päevatööl Tartu Linnavalitsuse ruumiloome osakonna maastikuarhitekt, muul ajal elab, õpib ja töötab kodukontoris Karlovas.

Päise foto: Marko Hõrak

Artikkel on avaldatud Maja 2021.a. suvenumbris (105)