Küsis Ülar Mark
SISEKAITSEAKADEEMIA NARVA ÕPPEKESKUSE NING TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽI ÜHINE ÕPPE- JA MAJUTUSHOONE
Asukoht: Kerese 14, Narva
Arhitektuur: Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Gert Guriev, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid)
Sisearhitektuur: Kadi Karmann, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve (T43 sisearhitektid)
Maastikuarhitektuur: Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (TajuRuum)
Konstruktor: Arro & Agasild Inseneribüroo
Ehitaja: Nordecon
Tellija: Sisekaitseakadeemia, Tartu Ülikool
Üldpind: 9712m2
Võistlustingimused: Margus Maiste
Arhitektuurivõistlus: 2017
Projekt: 2018-2020
Valmis: 2020
Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia 2020
Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum:arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses.
Ülar Mark uuris hoone autoritelt arhitektidelt Markus Kaasikult ja Mihkel Meristelt, konstruktor Tõnis Agasillalt ning tellija esindajalt Peeter Tambult õnnestumise tagamaid.
Milline on teie suhe Narva linnaga?
Mihkel: Olustikuga olin tuttav, kuna ülikooliõpingute poole peal olin aasta aega Ida-Virumaal ajateenistuses ja sealsetel maastikel käisime palju.
Tõnis: Olime varem Narva teinud väiksemaid hooneid, Sisekaitseakadeemia õppekeskus oli seal meie esimene suurem objekt, millele järgnes veel mitu Narva koolihoonet.
Markus: Pärast konkurssi näitas Peeter Tambu projektimeeskonnale Narvat ja kohtusime ka uue hoone kasutajatega – piirivalvurite ja kiirreageerijatega.
Mihkel: Nägime, millistes kitsastes oludes olid kiirreageerijad, nende magamistoad olid maast laeni varustust täis. Uue hoonega jõudis ka nendeni euroopalik luksus, kus vahetustega elatakse üksinda toas ja varustuse jaoks on laod.
Tõnis: Nägime ära, mida, kellele, kuhu, kellega ja miks projekteerime. Sisekaitseakadeemia projekt sai meile kohe südamelähedaseks. Selle projekti puhul oli vastus küsimusele „Miks midagi teha?“ kohe palju selgem kui keskmise projekti puhul. Paljud projektid on meie jaoks üsna anonüümsed, kuna konstruktoritena puutume kokku vaid projekteerimise meeskonnaga ja mitte kasutajatega.
Kas uus Sisekaitseakadeemia hoone on Narva pikim elumaja? Kuidas te mahukat ruumiprogrammi ja vabaplaneeringu konteksti sidusite?
Markus: Kuna ruumiprogrammis olid mahult tooniandval kohal ühiselamutoad, mis võimaldasid väga süsteemset lähenemist, siis tundus, et on võimalik joonistada üks pulk, mis haakub hästi ka kohaga. Kohalikud tunnetavad Narvat ikka veel kui barokset vanalinna, mida ta tegelikult ei ole – praegu on ta kaunis karm nõukaaegne auul. Ent mõtlesime, et ei häbene seda. Võib-olla maja suurus ja pikkus rõhutavad selle erilisust.
Mihkel: Konkursitingimuste läbiv mõte oli, et tegemist on õppekeskusega. Kui olime ruumiprogrammi enda jaoks lahti mõtestanud, siis see viitas selgelt hoopis ühiselamule. Seega me ei tahtnud, et avalikud või poolavalikud funktsioonid, nagu näiteks ujula ja lasketiir, hoone puhul domineeriksid. Linnaehituslik olukord suunab palju: linnale pole vaja uut struktuuri vägisi peale suruda, tihtilugu peitub lihtsuses võlu. Mida lihtsamalt suudab idee ennast väljendada, ilma, et oleks tarvis see ilusaks rääkida, seda parem.
Mis on olulised vaheetapid hea hoone saamisloos? Millised kolm kuni viis põhipunkti on möödapääsmatud?
Peeter: Head tulemused tekivad arhitektuurivõistluse kaudu, ka žürii peab hea olema. Sageli tellijad küll teavad, millist maja nad vajavad, kuid tegelikult pole läbi mõeldud, mida seal täpselt tegema hakatakse, millised on vajadused. Avaliku raha puhul on see läbi mõtlemine eriti oluline. Sellest lähtuvalt tehakse võistlustingimused, valitakse žürii ja siis tuleb kätte päev, mil on nagu jõululaupäevaõhtu tunne, kus hakkad pakke lahti tegema.
Markus: Tihtilugu ei ole tellija lõplik kasutaja. Võib juhtuda, et tellija ja kasutaja nägemused ei lange kokku ja vaene kasutaja peab siis seal hakkama saama. Selle hoone puhul langesid need asjad kokku tellija esindaja kaudu, kellel on arhitekti haridus, arhitekti pilk.
Tõnis: Hästi kokkutöötav meeskond annab üldiselt parema tulemuse, kui staaridest koosnev tiim, kus koostöö ei laabu. Seega võtmeküsimus on, kuidas saada meeskonda ühtsena tööle. Esimene samm võiks olla koosviibimine, kus tingimata ei ole oluline töine õhkkond – nii saadakse omavahel tuttavaks ja meeskonnana ühtsemaks. Antud juhul õnnestus see tänu väljasõitudele piirilinna. Hiljem projekteerimisel ei otsitud mitte enda, vaid projekti jaoks head lahendust. Näiteks konstruktsiooni oleks väga lihtne olnud teha õõnespaneelidega ja laduda plokid, mida me muidugi ei teinud.
Peeter, sina olid seotud kõikide etappidega algusest lõpuni.
Peeter: Üks läbiv inimene teeb asja lihtsamaks. Niisuguste hoonete rajamisse on tihti kaasatud palju erinevaid osapooli: üks koostab lähteülesande, teine viib läbi konkursi, kolmas juhib projekteerimist jne. Sellises olukorras on meeskond väga suur ja paratamatult on nii, et mida suurem on meeskond, seda raskem on seda koos tööle panna.
Sisekaitseakadeemia hoones on palju erinevaid funktsioone. Kuidas nende kokkusobitamine õnnestus?
Markus: Ruumiprogramm on tõeliselt vahva: ühiselamu, natuke seminariruume, siis lasketiir, aga mitte niisama, vaid taktikaline…, matisaal ja jõusaal. Siis veel avalik bassein. Ühiselamu kuulub kahele organisatsioonile ja tegelikult seda kasutab lausa kolm organisatsiooni. Põnev.
Peeter: Lisaks kasutavad tegevteenistujad ühiselamut pika aja jooksul, aga kadetid vaid mõne päeva või mõne nädala nagu hostelit.
Kas erinevate funktsioonide mahutamine ühte hoonesse on uus reaalsus, nagu näiteks Suure-Jaani tervisekojas? Seal on koos ujula, kiirabi, juuksur, politsei jne.
Markus: See tuleb meie ühest küljest moodsast, aga teisest küljest õhukesest ühiskonnast.
Peeter: Pigem on see väga ratsionaalne. Meil on nii väike riik ja kui vaadata neid tillukesi KOV-e, siis sellistes omavalitsustes, nagu sa mainisid, Ülar, oleks eraldi politseihoone, kiirabihoone jne ehitamine raiskav ja naljakas. Seetõttu tekibki küsimus, kuidas erinevaid funktsioone ühendada.
Kuidas te sellises funktsioonide paljususes majale kuvandi lõite? See hoone on justkui linnatänav, kus on kõik asjad koos.
Markus: Maskeerisime mõned funktsioonid maastikuga. Lasketiiru ja erisõidukite parklat pole näha, kuid näha on avalik ujula. Hoones on piirivalvurid, kiirreageerijad, politseinikud; seega ühest küljest on tegu jõustruktuuriga, kuid nägu, millega ta inimeste poole vaatab, on avalik ujula. See on justkui jõustruktuuride ja avalikkuse integreerimine Narvas, ehkki see ei olnud tahtlikult nii mõeldud. Eritasandilised pinnavormid on kõige silmatorkavamad, kuid lisaks on kogu hoonet ümbritsev maastik tõstetud tugevdatud astmetega 40 cm võrra, et takistada otsest sissesõitu hoonesse. See, et kogu hoone perimeeter peab olema mitterammitav, oli osa lähteülesandest – küsimus on selles, kuidas seda lahendada linnaruumisõbralikult ja piirdeid vältides.
Peeter: Paljude funktsioonide akadeemia õppekeskuse juurde liitmise mõte sündis 2017. aasta kevadel – PPA ehmatas täitsa ära: seda, et Sisekaitseakadeemia õpperuumidele ja ühiselamule liita PPA ühiselamu ja lasketiir, kujutasid nad veel ette, aga et samasse hoonesse tuleb ka oluliselt avatum osa (ujula ja TÜ ühiselamu), see oli pigem suletud süsteemiga harjunud asutuse jaoks väga uuenduslik lähenemine. Eestis on see uus reaalsus, et erinevad spetsiifilised funktsioonid mahutatakse ühte majja. Kunagi püüti luua väga avatud ja paindlikke ruume. Mõeldi, et üks ja sama ruum võiks ära täita igasugused funktsioonid, aga lõpuks oli nagu wash&go, et teeb kolme asja korraga, aga tegelikult ei tee ühtegi neist korralikult.
/…/
Edasi saab lugeda Maja 2021 kevadnumbrist (peateemal “Mis on õhus?”, nr 104). Number on müügil mais ja juunis kaupluste ajakirjalettidel ja raamatukauplustes Apollo, Puänt, samuti Arhitektuurimuuseumis, Kumus, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.
ÜLAR MARK on arhitektuuribüroo OÜ Urban Mark arhitekt, kellele pakub huvi valdkonna piiride kompamine ja põhjuste sõnastamine.
Foto päises: Maris Tomba
