Passiivsusest

GOLDSMITH STREET
Tüüp: Munitsipaalmajad
Arhitekt: Mikhail Riches, Cathy Hawley
Maastikuarhitekt: BBUK
Passiivmaja konsultandid: Warm Low Energy Building Practice
Konstruktor: Rossi Long
Elektriinsener: Greengauge Building Energy Consultants
Tihedus: 83 eluaset/ha
Suletud brutopind: 8058 m²
Tellija: Norwichi linnavalitsus
Ehitaja: RG Carter
Ehitusmaksumus: 1875 £/m²

Passiivmajadel on paks õhukindel nahk ja väiksed silmad, neid kvalifitseeritakse vähepaindliku reeglistiku alusel ning nende keskmes on masin, millel on nõudlik haldussüsteem. Ühendkuningriigis on hulk omavalitsusi siiski võtnud kasutusele passiivmaja meetodi, et realiseerida oma kasvavaid ambitsioone sotsiaaleluasemete valdkonnas. Kas sellest võiks paraneda ka ruumi kvaliteet?

1980. aastatel lendasid ÜK ambitsioonikad munitsipaaleluasemete programmid peamiselt Margaret Thatcheri raudse neoliberaalse rusikahoobi jõul vastu taevast. Sellest ajast alates keerutavad kasinus-iilid kortermajade hoovialadel prügi ringi ja tuleohtlikest komposiitpaneelidest fassaadid kajastavad vabaturumajanduse ja arhitektuuri praeguseid suhteid.¹ Eluasemete kättesaadavuse halvenemise ja kallinevate energiahindade tõttu on üha kriitilisem, et omavalitsused eluasemeturgu põhjalikult sekkuksid.

Novembris külastasin Inglismaa idakaldal umbes Tartu-suuruses Norwichi linnas sotsiaalelamute piirkonda Goldsmith Street. 2019. aastal sai sellest esimene sotsiaaleluasemete ja ühtlasi esimene passiivmaja projekt, mis võitis ÜK olulisima, kord aastas välja antava arhitektuuriauhinna Stirling Prize. Kui arhitektuuribüroo Mikhail Riches enam kui kümme aastat tagasi selle naabruskonna arhitektuurivõistluse võitis, ei leidnud omavalitsus erasektorist sobivat partnerit projekti arendama. Kümme aastat hiljem võttis omavalitsus arendamise enda peale ja seadis arhitektidele lisatingimuse, et ehitatavad hooned peavad saama passiivmaja sertifikaadi.

Passiivmaja on põhimõtteliselt õhukindel maja. Selle seinad on paksud, iga viimnegi kui õhuvahe on hoolega kinni teibitud. Ja mitte nii, et paberil on ja tegelikult ei ole – ehituse ajal ja lõppfaasis tehakse hoonetele rõhutest, millega seda aspekti kontrollitakse. Passiivmajale on kohustuslik soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, mis ideaalis ongi maja ainus kütteelement. Siseõhk läbib soojuspumba ja selle filtrid, st tuppa jõudes on see puhastatud ja konditsioneeritud. Passiivmaja nõuetel on märkimisväärseid sarnasusi Euroopa Liidu liginullenergiahoone nõuetega, aga erinevalt neist käib passiivmaja staatusega kaasas valmis ehitatud hoone sertifitseerimine. Rangemad ettekirjutused on ka hoone vormile, akende suurusele ja hulgale ning passiivsete küttelahenduste kasutamisele.

Kas passiivmaja on arhitektuuri või tehnoloogia ökologiseerimine?² Või on tegu hoopis puhtakujulise ökonomiseerimisega? Omavalitsustele, kes ÜK-s oma sotsiaalmaju passiivmajadena kavandavad, on oluline, et seinte õhukindluse ja tehnoloogia efektiivsuse tõttu on passiivmaja küttekulu väga väike. Nii kaitsevad nad ühest küljest oma vähekindlustatud üürnike huve, ent ka tagavad, et omavalitsuste eelarvesse ei tekiks nn üüriauke. Küttevaesus on ÜK-s tõsine probleem. Omavalitsustele meeldib reeglina ka see, et „passiivmaja“ pole mingi abstraktne termin. See hõlmab juhiseid ja võtteid ning sõltumatuid akrediteeritud eksperte, mistõttu sobib see kui valatult tänapäeva konsultantiderohkesse maailma.

Passiivmaja puhul on ka oluline ehitise testimine: nimetatud eksperdid katsetavad tegelikku, valmis ehitatud hoonet – st ehituse kvaliteet on rangema jälgimise all. Kõige lõpuks tähendab passiivmaja sertifikaati, templit diplomil, plaati hoone välisseinal, kus on kirjas: „Certified Passivhaus“. Passiivmaja kas on või ei ole – väidelda ja vaielda siin ei saa.

Norwichi projektis on 105 kodu, millest osa on korterid ja suurem osa kahekordsed majad – kõik eranditult sotsiaalelamud. Hoonete mahu puhul on võetud arvesse, et neid saaks kütta päikesekiirguse abil, ehitusmaterjalid on valitud nii, et saaks kasutada soojusmassi. Projektist selgub, et hoone on ehitatud puitkonstruktsioonil ning suurem osa soojustusest on tselluvill. Aga aknad on väiksemad, kui arhitektid oleksid soovinud – ka see ei jää fassaadi vaadates saladuseks ja siin saabki tegelikuks arhitektide suurim passiivmajaga seotud hirm: aknapindade piiratus.

Goldsmith Streeti naabruskonda pildistades tuli minuga vestlema üks koeraga jalutaja. Ta osutas ühe hoone ümardatud nurgale ja täheldas: „Mm, vormid ja kurvid… Kas oled fotograaf?“ Ja mina vastasin, et nojah, ei ole, ma olen hoopis arhitekt ja need majad huvitavad mind, sest see siin on üks ÜK suurimaid passiivmajade naabruskondi ja veel omavalitsuse arendatud pealekauba. Lahkudes ütles jalutaja, et ta käib ühes neist kodudest sageli koeral järel, aga et tema ei teadnudki, et tegu on mingisuguste eriliste majadega ja nüüd ta igatahes vaatab neid hoopis teise pilguga.

Ent muidugi on ka nii, et mis neid ikka teise, passiivmaja pilguga vaadata. Võiksime parem tähele panna, kui toredasti on uue kvartali tänavad olemasolevatega ära ühendatud ja et igal kodul on oma uks tänavale, mis loob turvalist linnatihedust. Või ka, et vanemad ja uuemad majad moodustavad koos ühtse terviku ja nii tekib sidus koht, kus elada. Et ongi üks uusarendus, kus elanike üür ja energiakulud on väiksed, tänavaruum hubane, kodudes tervislik sisekliima. Sellised näiliselt lihtsad, kuid sisult pikka perspektiivi nõudvad lahendused on üks viis, kuidas kohalik omavalitsus saab olla muutuste ja kvaliteedi eestvedaja.

LAURA LINSI on arhitekt LLRRLLRR-is, õppejõud Eesti kunstiakadeemias ja Londoni kunstiülikoolis ning ajakirja MAJA toimetaja.

PÄISES foto: Laura Linsi
AVALDATUD: MAJA 4-2024 (118), peateema ÕHK

1  „Grenfell Tower: What happened”, BBC, 29.10.2019
2  Tehnoloogia ja arhitektuuri ökologiseerimise teemal arutavad käesolevas numbris (118) Roland Reemaa ja Eva Gusel.