Pille Epner: uued elamise viisid

Tartu kesklinna on viimastel aastatel ehitatud keskkonnatundlikke kortermaju, mis kompavad arglikult, kuid tarmukalt senise elukorralduse piire.

Kui küsida tartlastelt, miks on Tartus hea elada, on vastused üllatavalt ühtsed, olgu vastajaks siis planeerija, arendaja või linnakodanik. Ikka tuleb juttu linna kompaktsusest ning linnalise ja maalise elustiili unikaalsest põimumisest otse linna südames.

Ometi on buumiaja planeerimatus linnale tugeva pitseri vajutanud ja ka Tartu ei ole vaba valglinnastumise painest – väljendugu see siis oluliste avaliku funktsiooniga hoonete Tartu piirimaile kolimises, äärelinna korteriarendustes või tõusva keskklassi eelistustes valida aiaga maja lähivallas.

Õnneks andis majanduslangus mahti need probleemid pikemaks ajaks lauale tõsta ja võiks lausa väita, et Tartu planeerimises on toimunud ruumilis-maailmavaateline pööre.

Linna uue, 2017. aastal kehtestatud üldplaneeringu fookuseks on linnakeskuse tugevdamine, mis tähendab mh kesklinna tihendamist uute, segafunktsiooniga elu- ja ärihoonetega ning suuremat tähelepanu kvaliteetsele avalikule ruumile. (1)

Eesmärgiks on sumisev jalakäijasõbralik kesklinn ja mõnusam elukeskkond kõigile. Kuna aga linnal endal on ehitamiseks üliväiksed võimalused, loovad tegelikku füüsilist keskkonda eraomanikest arendajad, kelle käes on kapital ja seega võim otsustada, kuhu ja mida tegelikult ehitatakse.

Tartu puhul on eeskujulik ja esile tõstmist väärt linna järjekindel nõue korraldada arhitektuurivõistlusi, mis on eduka arenduse aluseks ja üks parimaid vahendeid levitada kvaliteetset ruumiloomet.

Kui lisada aktiivsed linnaosaseltsid ja ka tartlaste endi valmisolek nõuda kvaliteetset linnaruumi, võib öelda, et Tartus on sotsiaalne kontroll planeerimis- ja ehitusprotsesside üle Eesti keskmisest tugevam ning see paneb ka arendajad rohkem pingutama.

Kuid kas eraomandipõhine arendamine suudab luua sotsiaalset mitmekesisust ja ruumilist tasakaalu?

Käesolevas artiklis tulebki vaatluse alla Tartu uuem elamuarhitektuur, mille ehituse aktiivsus on praeguseks jõudnud buumiaegse tasemeni. Linnas elamise teemat saab uurida paljude eri nurkade alt, alates kodusisustusest kuni sotsiaalsete küsimusteni. Siinne artikkel vaatleb kortermaju pigem linnaruumilises kontekstis ja uurib, kuivõrd on keskkonnatundlikkus aidanud kaasa arhitektuuri õnnestumisele. Ühtlasi püüab artikkel mõistatada, kellele kõiki neid uusi kodusid Tartus ehitatakse…

/…/

Edasi saab lugeda MAJA kevadnumbrist / tellimine

PILLE EPNER on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse eriala , töötab praegu sama kooli arhitektuuriteaduskonna teadus- ja arendustegevuse koordinaatorina, kirjutab vahel arhitektuurist ja kureerib näitusi.

VIITED
1 – tegelikult saavutati see eesmärk juba 2016. aastal avalikkuses elavat diskussiooni tekitanud kesklinna planeeringu kehtestamisega, mis on integreeritud ülelinnalisse üldplaneeringusse

Üleval: kortermajad Kolm Venda, Pikk 43, 45, 47 . Kauss Arhitektuur, 2017 (arendaja Avaare Kinnisvara). Foto: Terje Ugandi.

LOE VEEL

Margit Mutso: mõistatuslikud objektid

Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

Merle Karro-Kalberg: koledus viib mõnikord tõhusamalt edasi kui ilu

Tahame suhestuda kõikvõimalike arhitektuuri puutuvate otsustega ning ühiskonna kasvav digitaliseerimine mõjutab seda, kuidas toodetakse, tarbitakse ja vahetatakse kultuurilisi artefakte. Meid huvitab, kuidas uus tehnoloogia muudab inimeste argirutiini, kultuuri ning kui palju see omakorda mõjutab füüsilise ruumi asustamist ja muutmist. Meid huvitab, mil viisil tuleks nende suurte argimuutuste valguses arhitektuur ümber mõtestada.