Piret Karro: Berliin, võssakasvanud metropol

Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.

Kui mullu suvel Berliini kolisin, oli mul esimese nädala lõpuks jalgratas hangitud. Velo on selles linnas täiesti iseenesestmõistetav kehaosa. Mitte et metroo ei käiks, käib ikka, aga Saksamaa pealinn on just üks neid kohti, kus rattakultuur vohab. Miks? Linna võrguna katvad rattateed pole iseenesest nii mugavad nagu näiteks Hollandis, kus laiad asfaltteed on autoteest eraldatud ning kulgevad täiesti iseseisva õigusega üle linna. Berliinis on pigem sellised kitsad asfaldi asemel kivisillutisega kaetud äbarikud rajad, mis enamasti jagavad eluõigust jalakäijateega. Üsna tihti tuleb kivide vahelt välja tungivatest puujuurtest üle põntsuda.

Ometi sõitsin Berliinis rattaga järjepidevalt, ka talvel. Berliini liiklus voolab sõbralikult ühtse rütmiga läbi linna, kus kõik sõidukid saavutavad enam-vähem ühise kiiruse, kui aeglasemaid punase foori taga järele oodatakse. Mu lemmiktegevuseks sai öösiti tühjadel tänavatel kruiisimine, mõni vana techno-miksteip kõrvas tuksumas. Sellest parem veel oli koos mõne sõbraga mööda neid tänavajõgesid voolata, näitusele, parki, kohvikusse või peole, kui teekonnast sinna sai sihtpunktiga võrdväärne ajaveetmisviis. 

Hakkasin tähele panema, mis eesmärgil ma mõnda trajektoori läbin. Esimesed paar kuud olid trajektoorid n-ö avalikud – näitusele, teatrisse või raamatupoodi. Vahel läksin õue jalutama, et kodust välja saada, ja jalad viisid kaubanduskeskusesse – stressi maandamisest oli saanud kommertstrajektoor. Hilissügiseks ja talveks oli tekkinud uusi tuttavaid ja sõprussidemed tihenenud. Tõdesin, et mu teekonnad ja ruumid, kuhu need rajad viivad, on muutunud eranditult isiklikuks. Ma ei käinud enam üksi avalikes asutustes või üritustel, nagu näitustel, teatris ega raamatupoes (või kui, siis selleks, et kellegagi kohtuda).

Sõitsin rattaga oma isiklikust ruumist – kodust – teise isiklikku ruumi – sõbra koju – või sõbra kodust parki, et teise sõbraga kohtuda. Mõnikord taltsutasin avalikke ruume enda omaks. Näiteks võisin minna kodutrepist alla tänavale, sealt üle tee jalutada ja galeriisse astuda, galeristist sõpra kallistada, ning temaga seal saalis niikaua Kendrick Lamari järgi tantsida, kuni tuleb sulgemiskellaaeg ning saame jalga lasta, järgmisesse isiklikku punkti.

Privaatsete trajektooride küllus näis aimu andvat suhete võrgustikust, mis mul Berliinis olid tekkima hakanud – kui neid suhteid ei oleks, ei liiguks ma parasjagu mööda seda tänavat selles suunas, mul poleks ligipääsu näiteks sellesse baari pärast sulgemiskellaaega, et baristaga värvilisi õllesid kulistada ja tunnetest rääkida. 

Kuni aasta lõpus, uuel suvel oli aeg Berliinist lahkuda ja nii oli vaja need trajektoorid kuidagi omavahel ühendada, sõlme siduda. Lavastasin kahe kaasteelisega performance’i – õieti ei olnud selles esinemist kui omaette eesmärki, pigem oli tegu meievahelise protsessiga. Leppisime kolme peale kokku kohtumispunktid üle linna, kuhu liigume ratastega. Kohtumispunktid on n-ö jaamad, kus tuleb täita kindel ülesanne. Trajektoorid katavad võrgustikuna Berliini, kuna iga sõitja liigub oma sihtpunkti üksinda ning kohtub seal ühe inimesega. Üks jaam on üksi täitmiseks. 

Esimene ülesanne oli kell 9 hommikul kodust väljuda. Panin kokkuleppeliselt selga sinipunase pika kokteilikleidi ning istusin ratta selga, et sõita oma endisesse elupaika Friedenaus, kus mu maja taga laius suur aedade labürint.

Need aiad on põhimõtteliselt nagu daatšade rägastik, aga lääneeuroopalikult korralikud ja aiapäkapikke täis. Sakslased kasvatavad seal puu- ja juurvilju või harivad lihtsalt muru, et suviti väikese puumajakeses paljalt ringi jalutada ja lehti lugeda.

Sõitsin seal labürindis ringi, kleit seljas ja ümisesin omaette luuletusi: „Nii pehmed kui lumi… on huntide huuled.“ Kohtumise eesmärk oli teisele agendile luulet lugeda. Kui olime 40 minutit hiljem, pärast mitut tiiru ümber õunaaedade ja roosipõõsaste, üksteist üles leidnud ja termosest kallatud kohvitassi kõrvale luule (Kristiina Ehin, Wisława Szymborska, Tove Jansson) ära lugenud, tõmbasin kleidi seljast ja andsin temale kanda. Läksime kumbki oma teed, tema Prenzlauer Bergi Velodromile teise agendiga kohtuma, et üksteise nägusid värvida ja tantsida, mina Tempelhofile omaette päevikut kirjutama. Tempelhofile jõudes tiirutasin esialgu ringi suletud lõbustuspargis lõõskava päikese all, kus lapsed ühest värvilisest telgist teise jooksid, ning siis möödusin suletud pagulaskeskusest, mis on paigutatud jaama peahoonesse.

Vana sõjaväelennuväljak Tempelhofer Feld on nüüd lihtsalt linnapark, kus suuremalt jaolt ei ole mitte midagi peale mõne puu, ühe juurviljaaia ja hiiglasliku välja, kus kasvab hein ja lendavad rongad. Väljaku pikimõõt on 1 km ning kahe kiirendusraja vahel ja ümber on tühi väli.

See on berliinlaste üks lemmikohti, kus lulli lüüa ja muidu süüa. See oli ka minu lemmikkoht, kus heina sisse selili visata ja tunda, et sellel hetkel on maailmas ainult mina ja taevas. Tempelhofi heinamaast sai tol suvel mu põhiline maandamispunkt ja mõtete kogumise koht. Ühtlasi oli tore, et see lagendik on keset linna. Ülesande korras viskasin nüüdki selili murule, võtsin riided seljast, sest õues oli tuumasuvi, ning kirjutasin päevikusse: kas me jääme sõpradeks kauaks ajaks?

Berliinlastel on tugevad tunded selle tühja väljaku vastu. 2014. aastal küsiti linnarahvalt referendumi korras, kas nad on nõus sellega, et linn platsi serva 4700 uut korterit ehitab. Absoluutne enamus oli projekti vastu ja meer pidi plaanile kriipsu peale tõmbama ning tunnistama, et Tempelhof jääb nii, nagu on. Nii näitas linnarahvas oma meelsust, et tühi väli keset linna on neile oluline, ning linnavalitsus näitas üles arvestamist oma linna elanike arvamusega. 

Käesoleval aastal tuli see küsimus uuesti päevakorda, ning lootus lasub Berliini protestikultuuril, mis aitaks seegi kord välja puutumata jätta. Vastupanu on linna tänavatel alatasa kohal. Näiteks hiljuti toimus Brandenburgi väravate ees marss rassismi, ksenofoobia ja paremäärmusluse vastu, kus osales üle kahesaja tuhande inimese. Möödunud suvel marssis läbi linnatänavate lesbide brigaad, et kommertsialiseerinud Gay Pride’ist lahku lüüa ja iseseisvat lesbiuhkust väljendada. Suvel toimus Neuköllnis queer-töömess, kus olid oma pakkumistega kohal otseselt geikogukonnaga seotud asutused ja ka firmad, kes väljendasid lihtsalt toetust, ning samal ajal kogunes messihalli ette tänavale väike seltskond inimesi, kes protestis omakorda töömessil esindatud suurkorporatsioonide vastu.

Sisetunde najal ajastasin minekut järgmisesse jaama. Selleks oli Idarinde mälestusväljak Treptoweri pargis. Tee sinna tundus rattaga pikk põhiliselt selle pärast, et mul tekkis tunne, et mu kummid sulavad asfaldisse. Kui kohale jõudsin, laius mu ees, vastupidiselt Tempelhofi lagedusele ja korrastamatusele, hiiglasuur totalitaarset riigikorda ülistava arhitektuuriga väljak. Selle ühes otsas on paraadtrepid, mis viivad alla sillutatud platsile, kus tuleb mööda kõndida nõukogude sõdureid ja töölisperesid kujutavatest paneelidest, et jõuda silindrina üles kõrguva trepini, mis viib Nõukogude sõduri mälestusmärgini, mis tähistab Saksamaa päästmist natsivägede käest. Osa sakslasi kutsub seda Anonüümse Vägistaja kujuks, Vene vägede vägivaldsust mäletades.

Igal juhul tiirutasin selle väljaku ümber puude vilus ringi, avastasin ühe muru kastva purskkaevu, kust sai alt läbi lipsata, et end veidi jahutada ning seedisin oma postsotsialistlikke tundeid selle väljaku vastu. Kuni saabus teine agent, sinipunane kleit seljas, sest esimene agent oli eelmises jaamas selle talle üle andnud. Meie ülesanne oli paberile kirjutatud küsimustele kordamööda vastata. Kus asuvad su kibestumused? Kui selgeltnägija sa oled?

Pärast ülesande täitmist ja salapurskkaevu alt uuesti läbi lipsamist läksime erinevaid radasid pidi järgmisesse jaama, kus pidime kolmekesi kohtuma. See oli üks lillepood Sonnenalleel, kus ma varem polnud käinud, aga olin alati tahtnud sinna sisse astuda. Sonnenallee on Neuköllni tuiksoon, kus neljarealise autoteega tänav on täis pikitud juurviljalette, shisha-baare, meestejuuksureid, falafelirestorane ja telefonipoode. Ning tingimata on iga mõnekümne meetri tagant veel ka fassaadi renoveerimiseks tellingud püstitatud, mis muudab jalakäijatee veel eriti kitsaks koopakäiguks. Õhk on paks vesipiibutossust, kebabirullide kuumusest ja busside heitgaasidest. Ning inimesed tunglevad üksteisest mööda, lapsevankritega, ratastoolidega, jalgratastega, igaühel oma asi ajada. 

Lillepood, kuhu sisse astusime, oli täis rohelisi paksulehelisi taimi, värvilisi õisi, oksi ja juurikaid, mis kõik mööda seinu lae alla tungisid. Ühes nurgas oli riidest tumba ja klaasist laud, mille taga sai kohvi juua. Kolmekesi kohale jõudnud, istusime maha – poes oli vaikne, soe ja rahulik, Sonnenallee üldise kirevuse ja lärmakuse kontrastiks – ning tõusime sõnatult kohe uuesti püsti, et hoopis üle tee Liibanoni falafelikohta sööma ja fiktiivvestlust pidama minna. Vestlus pidi kulgema nii, et kes iganes kellegi teise identiteedi kohta väljamõeldud infokillu lauale tõstab, sellest haarab järgmine kinni ja viib teemat edasi. Lõpuks olime kolm teadlast, töölist ja teatraali, kes olid erinevatel põhjustel surma saanud ja järelelus üksteisega kohtusid ning avastasid, et neil on ühised lapsed. Protsess lõppes samuti kõhutundest tabatud impulsi peale kätest kinni võttes ning rootsikeelset joigu leelotades.

Azzam – Liibanoni falafeli-, hummuse- ja kebabirestoran, kus meie protsessi finaal toimus, on üks Neuköllni kõige legendaarsemaid toidukohti. Küllap on see viimastel aastatel TripAdvisoris või kuskil häid punkte saanud, sest kohalike türgi ja lähis-ida perede kõrvale on klientuuri sugenenud üha enam hipstereid ja turiste. Karvaste kätega mehed teevad seal Sonneallee parimat hummust ja baba ganoush’i, jättes ilmselt kogenematule külalisele ülbe mulje, aga kui seal rohkem käia, hakkad nautima karmi kohtlemist, mis hea toiduga kaasas käib. Kui lõpuks sünnipäeva tähistava türgi perega lauda jagades sõrmed baklažaanikreemi suruda, on kõik täpselt omal kohal.

Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka vastuolulisi asju. Viimastel kuudel on ühismeedias ringelnud mitu videot, kus mitu täisvormis politseinikku näib rakendavat üleliigset jõudu ühe inimese vastu – enamasti on see üks inimene mustanahaline. Sõpruskondade seas liiguvad jutud politseiautos peksa saamisest, kui vahistatu ei räägi saksa keelt – ning politseiautosse sattumise põhjus on olnud transnaise kaitseks väljaastumine. 

Kui metsik Berliin ka ei tundu, on riik alati kohal. Riik ajab su pimeduse saabudes pargist välja, et uksed lukku keerata; riik patrullib su kodutänaval, kui sina ja su naabrid pole valged; ning riik potsatab su postkasti iga päev mõne uue teate, nõude või asjaajamisega. 

Ühest küljest on Berliinis muhe omasoodu kulgemise vaimsus, teisalt pole ma kunagi erinevate ametionudega rohkem pidanud kokku puutuma kui Berliinis. Näiteks ühel varasemal aastal, kui kogu suve Berliinis veetsin, elasin pooleteisetoalises korteris umbes viie eestlasega, ning aeg-ajalt laekus meile sõpru, kes tulid techno-mekasse Berghaini nädalavahetust veetma. Pärast sissekolimist keerati meil kahe esimese nädala jooksul gaas välja, sest mul polnud võtta neljasadat eurot, mida ukse taha tulnud gaasifirma onu võla tasumiseks nõudis – korteri tegelik omanik elas Uus-Meremaal ja polnud suvatsenud arveid maksta. Varsti pärast seda tuli ukse taha politseinik, et kohale tuua tuhandeeurone trahv valesti parkimise eest, kuigi mitte keegi korteri elanikest ei omanud autot. Dušš oli juba enne sisse kolimist katki, nii et dušikabiini viis köögikraanist külma vett juhtiv voolik. Ning kõige lõpuks ähvardas korteri eelmine elanik lühikese ettehoiatusajaga kogu temale kuuluva mööbli välja tassida. Ordnung tuletab end iga kord meelde, kui tundub, et hakkab käest ära minema, ent nagu nondel künklikel jalgrattateedel, vohab reeglite sillutises hulgaliselt metsikuid kasve.

PIRET KARRO on vabakutseline kultuurikriitik, kelle võsalembus tuleb semiootika õppimise päevilt, kus perifeeria ja Mitte-Tartu luhad au sees olid. Pärast seda töötas ta neli aastat Müürilehe kultuuritoimetajana, millest viimase elas Berliinis. Praegu on ta magistrant Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas Budapestis.

Fotod: Rasmus Jurkatam.

Avaldatud 2019.a. talvenumbris (nr 95).