Piret Karro: Berliin, võssakasvanud metropol

Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.

Kui mullu suvel Berliini kolisin, oli mul esimese nädala lõpuks jalgratas hangitud.

Velo on selles linnas täiesti iseenesestmõistetav kehaosa. Mitte et metroo ei käiks, käib ikka, aga Saksamaa pealinn on just üks neid kohti, kus rattakultuur vohab. Miks?

Linna võrguna katvad rattateed pole iseenesest nii mugavad nagu näiteks Hollandis, kus laiad asfaltteed on autoteest eraldatud ning kulgevad täiesti iseseisva õigusega üle linna.

Berliinis on pigem sellised kitsad asfaldi asemel kivisillutisega kaetud äbarikud rajad, mis enamasti jagavad eluõigust jalakäijateega. Üsna tihti tuleb kivide vahelt välja tungivatest puujuurtest üle põntsuda.

Ometi sõitsin Berliinis rattaga järjepidevalt, ka talvel. Berliini liiklus voolab sõbralikult ühtse rütmiga läbi linna, kus kõik sõidukid saavutavad enam-vähem ühise kiiruse, kui aeglasemaid punase foori taga järele oodatakse. Mu lemmiktegevuseks sai öösiti tühjadel tänavatel kruiisimine, mõni vana techno-miksteip kõrvas tuksumas. Sellest parem veel oli koos mõne sõbraga mööda neid tänavajõgesid voolata, näitusele, parki, kohvikusse või peole, kui teekonnast sinna sai sihtpunktiga võrdväärne ajaveetmisviis. 

Hakkasin tähele panema, mis eesmärgil ma mõnda trajektoori läbin.

Esimesed paar kuud olid trajektoorid n-ö avalikud – näitusele, teatrisse või raamatupoodi. Vahel läksin õue jalutama, et kodust välja saada, ja jalad viisid kaubanduskeskusesse – stressi maandamisest oli saanud kommertstrajektoor.

Hilissügiseks ja talveks oli tekkinud uusi tuttavaid ja sõprussidemed tihenenud. Tõdesin, et mu teekonnad ja ruumid, kuhu need rajad viivad, on muutunud eranditult isiklikuks. Ma ei käinud enam üksi avalikes asutustes või üritustel, nagu näitustel, teatris ega raamatupoes (või kui, siis selleks, et kellegagi kohtuda).

Sõitsin rattaga oma isiklikust ruumist – kodust – teise isiklikku ruumi – sõbra koju – või sõbra kodust parki, et teise sõbraga kohtuda. Mõnikord taltsutasin avalikke ruume enda omaks. Näiteks võisin minna kodutrepist alla tänavale, sealt üle tee jalutada ja galeriisse astuda, galeristist sõpra kallistada, ning temaga seal saalis niikaua Kendrick Lamari järgi tantsida, kuni tuleb sulgemiskellaaeg ning saame jalga lasta, järgmisesse isiklikku punkti.

Foto: Rasmus Jurkatam

Privaatsete trajektooride küllus näis aimu andvat suhete võrgustikust, mis mul Berliinis olid tekkima hakanud – kui neid suhteid ei oleks, ei liiguks ma parasjagu mööda seda tänavat selles suunas, mul poleks ligipääsu näiteks sellesse baari pärast sulgemiskellaaega, et baristaga värvilisi õllesid kulistada ja tunnetest rääkida. 

Kuni aasta lõpus, uuel suvel oli aeg Berliinist lahkuda ja nii oli vaja need trajektoorid kuidagi omavahel ühendada, sõlme siduda.

Lavastasin kahe kaasteelisega performance’i – õieti ei olnud selles esinemist kui omaette eesmärki, pigem oli tegu meievahelise protsessiga. Leppisime kolme peale kokku kohtumispunktid üle linna, kuhu liigume ratastega. Kohtumispunktid on n-ö jaamad, kus tuleb täita kindel ülesanne.

Trajektoorid katavad võrgustikuna Berliini, kuna iga sõitja liigub oma sihtpunkti üksinda ning kohtub seal ühe inimesega. Üks jaam on üksi täitmiseks. 

Esimene ülesanne oli kell 9 hommikul kodust väljuda.

Panin kokkuleppeliselt selga sinipunase pika kokteilikleidi ning istusin ratta selga, et sõita oma endisesse elupaika Friedenaus, kus mu maja taga laius suur aedade labürint.

Need aiad on põhimõtteliselt nagu daatšade rägastik, aga lääneeuroopalikult korralikud ja aiapäkapikke täis. Sakslased kasvatavad seal puu- ja juurvilju või harivad lihtsalt muru, et suviti väikese puumajakeses paljalt ringi jalutada ja lehti lugeda.

Sõitsin seal labürindis ringi, kleit seljas ja ümisesin omaette luuletusi: „Nii pehmed kui lumi… on huntide huuled.“ Kohtumise eesmärk oli teisele agendile luulet lugeda.

Kui olime 40 minutit hiljem, pärast mitut tiiru ümber õunaaedade ja roosipõõsaste, üksteist üles leidnud ja termosest kallatud kohvitassi kõrvale luule (Kristiina Ehin, Wisława Szymborska, Tove Jansson) ära lugenud, tõmbasin kleidi seljast ja andsin temale kanda.

Läksime kumbki oma teed, tema Prenzlauer Bergi Velodromile teise agendiga kohtuma, et üksteise nägusid värvida ja tantsida, mina Tempelhofile omaette päevikut kirjutama. Tempelhofile jõudes tiirutasin esialgu ringi suletud lõbustuspargis lõõskava päikese all, kus lapsed ühest värvilisest telgist teise jooksid, ning siis möödusin suletud pagulaskeskusest, mis on paigutatud jaama peahoonesse.

Vana sõjaväelennuväljak Tempelhofer Feld on nüüd lihtsalt linnapark, kus suuremalt jaolt ei ole mitte midagi peale mõne puu, ühe juurviljaaia ja hiiglasliku välja, kus kasvab hein ja lendavad rongad. Väljaku pikimõõt on 1 km ning kahe kiirendusraja vahel ja ümber on tühi väli.

Foto: Rasmus Jurkatam

See on berliinlaste üks lemmikohti, kus lulli lüüa ja muidu süüa. See oli ka minu lemmikkoht, kus heina sisse selili visata ja tunda, et sellel hetkel on maailmas ainult mina ja taevas. Tempelhofi heinamaast sai tol suvel mu põhiline maandamispunkt ja mõtete kogumise koht. Ühtlasi oli tore, et see lagendik on keset linna. Ülesande korras viskasin nüüdki selili murule, võtsin riided seljast, sest õues oli tuumasuvi, ning kirjutasin päevikusse: kas me jääme sõpradeks kauaks ajaks?

Berliinlastel on tugevad tunded selle tühja väljaku vastu.

2014. aastal küsiti linnarahvalt referendumi korras, kas nad on nõus sellega, et linn platsi serva 4700 uut korterit ehitab. Absoluutne enamus oli projekti vastu ja meer pidi plaanile kriipsu peale tõmbama ning tunnistama, et Tempelhof jääb nii, nagu on.

Nii näitas linnarahvas oma meelsust, et tühi väli keset linna on neile oluline, ning linnavalitsus näitas üles arvestamist oma linna elanike arvamusega.

/…/

Edasi saab lugeda MAJA talvenumbrist.

PIRET KARRO on vabakutseline kultuurikriitik, kelle võsalembus tuleb semiootika õppimise päevilt, kus perifeeria ja Mitte-Tartu luhad au sees olid. Pärast seda töötas ta neli aastat Müürilehe kultuuritoimetajana, millest viimase elas Berliinis. Praegu on ta magistrant Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas Budapestis.

Foto artikli alguses: Rasmus Jurkatam

LOE VEEL

Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.

Siim Tuksam: aga miks?

Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.