2019. aasta sügisel toimus juba seitsmes Oslo Arhitektuuritriennaal pealkirjaga „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ (ENOUGH – Architecture of Degrowth). Kuraatoriteks olid Maria Smith, Matthew Dalziel, Phineas Harper ja Cecile Sachs Olsen transdistsiplinaarsest arhitektuuri- ja inseneribüroost Interrobang. Triennaal keskendus arhitektuurile, mille aluseks on sotsiaalsed sidemed, mitte kasuteenimine.
Oslo Arhitektuuritriennaalide (OAT) läbiv joon on olnud ühiskonna- ja enesekriitilisus. Nii piilus 2013. aasta „Rohelise ukse taga – arhitektuur ja iha jätkusuutlikkuse järele“ (Behind the green door – architecture and the desire for sustainability, kuraator Belgia büroo Rotor) viimase 30 aasta arhitektuuri jätkusuutlikkuse sildi taha. 2016. aasta triennaal „Pärast kuulumist“ (After belonging) tõstis fookusesse nii esemete kui ka inimeste pidetuse ja samas põimituse globaalsel turul. Seekordne „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ seadis küsimuse alla orienteerituse lõpmatule kasvule, kus edukuse mõõtühikuks on endiselt kasvavad SKP pügalad, millega koos kasvavad nii süsinikuheitmed kui ka lootusetus.
Sõnapaar „tasaarengu arhitektuur“ ei viita niivõrd arhitektuursele projektile kui valmis tootele, vaid mõtteviisi muutuse vajalikkusele. Arhitektuur on väike, ent silmapaistev lüli suuremates protsessides. Kui arhitektuurihariduse alustalades on püüdlus ilu ja sotsiaalse õigluse poole, siis tihtipeale on praktika midagi muud. Paljude ruumiloojate igapäevatöö ei hõlma endas sotsiaalsete muutuste dirigeerimist. Pigem tähendab see hammasratta rolli lisandväärtuse tootjana.
Triennaali kuraatorid sedastavad, et viimased kaks sajandit on ühiskondade edukuse mõõdupuuks ning arhitektuuriproduktsiooni käivitavaks jõuks olnud majandusliku kasvu imperatiiv. Triennaal vaatab otsa reaalsusele, kus säärane mõtteviis on muutunud ohtlikuks illusiooniks.
2019. aasta OAT oli üles ehitatud neljale tüpoloogiale, mis peidavad vihjeid kasu(m)likkusele vastuhakuks. Akadeemia, Mänguväli, Teater ja Raamatukogu.
Akadeemias arendati vestlust ja tutvustati lähenemisviise olemasolevale (ehitatud) keskkonnale. Kümnepäevase töötoa „Dealing with it“ analüüsiobjektidest ilmnes kontekstikriitiline tõik, et Oslo on üks põhjamaade kiiremini arenevaid linnu, kus muuhulgas on praegu mitmele kultuuriinstitutsioonile valmimas uued hooned (Rahvusmuuseum, Munchi muuseum, pearaamatukogu). Mis saab aga olemasolevast arhitektuurist, on veel lahtine.
Mänguväli kutsus kujutlema linna, mille eesmärgiks pole mitte produktiivsus, vaid mäng. Tutvustati mõistet depense – termin, mis viitab energia või aja kulutamisele, „ebaolulistele“ tegevustele, mida teha vaid tegemise lõbu ja naudingu pärast. ROM-galerii audiotuurid kutsusid passiivse tarbija rolli asendama aktiivse mänguga, mis ühendaks inimesi.
Teater on kuraatorite sõnul koht, kus ilmneb maailma konstrueeritus. Koostöös Saksa dokumentaalteatriga Rimini Protokol valminud tükk „Society Under Construction (State 2)“ paljastab maailma suurimate ehitustandrite lood ning küsib, millist ühiskonda me ehitame.
Raamatukogu. Traditsioonilise kuraatorinäituse asemel leiab Oslo arhitektuurimuuseumist raamatukogu – ideede vahetamise ja kättesaadavaks tegemise ruumi. Nelja alateemasse – süsteem, kollektiiv, objekt ja subjekt – on kogutud nii eriala(de) kirjandust kui ka näidisprojekte, ja -aktsioone. Ekspositsiooni materjalikasutus näitlikustab kutsungit võtta disaini lähtepunktiks abstraktse ruumi asemel olemasolevad piiratud materjalid. Näituseala liigendav konstruktsioon on ehitatud muuseumi eelnevate näituste ülejääkidest. Ideaalses maailmas ei peaks seda esile toomagi. Nagu sedastas üks kuraatoritest Matthew Dalziel – ehitusprotsesside loogikat juhib praegu tõsiasi, et inimtöö ning taaskasutus on kallid, samas kui materjalid ise odavad – ajalooliselt pretsedenditu olukord, mis kliimakriisi kontekstis ei ole jätkusuutlik. On selge, et suhe töösse ning produktiivsusse vajab ümbermõtestamist.
Mõtlemapanev oli raamatukogus esitatud lünklik dokumentatsioon 1969. aasta näitusest „Ja pärast meid…“ millega toonased Oslo arhitektuurikooli (AHO) tudengid Dag Norling, Eyvind Kvaale, Gábor Szilvay, Turid Horgen, Heidrun Rising Næss ja Snorre Skaugen pöörasid tähelepanu eesootavale kliimakriisile, inimkonna plahvatuslikule kasvule ja aina süvenevale ebavõrdsusele. Frei Otto tõmbekonstruktsioonidest inspireeritud telgist, mõjusatest statistilistest visuaalidest ja heliinstallatsioonist koosnenud näitus pidi rändama läbi kaheteistkümne linna. Kaheksandal peatusel Haugeslundis viis ekspositsiooni endaga kaasa linna ootamatult tabanud orkaan. Efemeersusele vaatamata peetakse näitust siiski omaaegsete ja hilisemate kliimadebattide eelkäijaks ning rahvusvaheliste väljaannetele nagu „Kasvu Piirid“1 (1972) kaudseks mõjutajaks2. Viiekümne aasta taguse näituse sünge graafika ja pessimistlikud kirjeldused olid omas ajas radikaalsed, mõjusad ja koputasid südametunnistusele. Sama hirmutavalt mõjuvad need ka praegu, ometi on tunne, et hoiatusretoorikast ei piisa.
Lisaks hirmulugudele ja hoomamatutele süsteemidele avati tänavusel OATil suuri teemasid läbi käegakatsutavate objektide. Toodi välja hooldus ja hoidmine kui tegevused, mida tuleks rohkem väärtustada. Näiteks disainikollektiiv EDIT esitles sellise tolmuimeja prototüüpi, mida saab kasutada vaid mitme inimese koostöös – selle abil muutuvad kodutööd kollektiivseks aktiks ega ole enam ühe pereliikme tasuta töö. Teravmeelse eksponaadina oli muuseumi tualettides Yujia Biani teos, seebitükk kirjaga „arhitektuur“, mis kasutades deformeerub ja kaob. Muuseumi välialal oli linnakodanikel võimalus puhata jalgu pingil, mida küttis kompostihunnik – Public Worksi poolt koos AHO tudengitega ehitatud orgaanikat käitlev prototüüp, mis oma 18 kuu pikkuse tsükli lõpuks on eeldatavalt tootnud kuni 15 m3 huumuserikkast komposti.
Võib-olla oli näitus-raamatukogu suurimaks tugevuseks ning võimsaimaks mõjuks riiulitesse kogutud kirjandus, mis jõudis nii mõnegi külastaja lugemisvarasse esmakordselt. Minu teadvusse ja riiulisse jõudsid näiteks Timothy Mortoni „Tume Ökoloogia“3, Anna Tsingi „Seen maailma lõpus“4 ja George Monbioti „Rusudest välja“5.
Lisaks saatis triennaali esseede seeria „Overgrowth“ koostöös E-flux platvormiga6 ning lühilugude kogumik „Gross Ideas: Tales of Tomorrow’s Architecture“. Tandemina võib neid vaadata kui ürituse laiapõhjalist kataloogi. Esimene on täienev essee- ja vestluskogu ühiskonna- ja arhitektuurikriitilistel teemadel triennaalil osalevate autoritega. Teine on ulmesugemetega novellikogumik, mille lood jutustavad võimalikest tulevikkudest. Näiteks kirjeldab kaaskuraator Maria Smith ühes novellis maailma, kus raha on asendunud süsinikukvootidega indiviidi tasemel.
Kliimakriisi äraootav õhkkond ning peateema „tasaareng“ (degrowth) toovad endaga kaasa terve hulga truisme, näiteks juba leierdatud ütluse, et lihtsam on ette kujutada maailma hävimist kui kapitalismi lõppu. Sellisele pessimistlikule hoiakule näib triennaal üldiselt püüdvat vastu seista ning kasvõi poolvägisi hoida ja pakkuda optimistlikumat, ent siiski eneseteadlikku maailmavaadet. Püüdlus, mis väärib järgimist.
MADLI KALJUSTE on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna magistrant. Madli on õppinud ka Oslo Arhitektuuri- ja Disainikoolis ning rännanud läbi mitme (rahvusvahelise) töötoa.
PÄISES: OAT Teater „Society under Sonstruction (State 2) by Rimini Protokoll. Foto: Benno Tobler.
AVALDATUD: Maja 99 (talv 2020), peateema Väikeses kohas elamise mõttekus
1 Donella H. Meadows, Dennis L. Meadows, Jørgen Randers, William W. Behrens III, The Limits to Growth. London & Sidney, 1972.
2 Triennaalile jõudsid meenutused ja peegeldused 1969. aasta näitusest „Og etter oss…“ tänu AHO doktorandi Beata Labuhni uurimustööle, mis tegeleb arhitektuuri ja ökoloogia seostega 1960. ja 1970. aastate Norras.
3 Timothy Morton, Dark Ecology: For a Locic of Future Coexistence. New York, 2016.
4 Anna Tsing, Mushroom at the End of the World – On the possibility of life in the capitalist ruins, Princeton University Press, 2015.
5 George Morton, Out of the Wreckage, Verso Press, 2017.
6 e-flux architecture, kättesaadav https://www.e-flux.com/architecture/overgrowth/
