Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska

Küsis Ingrid Ruudi

Ralf Lõoke, Salto arhitektuuribüroo üks asutajaid, on ilmselt üks viimase viieteistkümne aasta Eesti edukamaid arhitekte. Salto tegutsemishaare on olnud muljetavaldavalt lai, ulatudes suurtest avalikest hoonetest, kortermajadest ja eramutest ühiskonnakriitiliste näituseprojektide ja linnainstallatsioonideni. Kõiki neid projekte ühendab kontekstitundlikkus ning dialoog nii krundi maastiku ja laiema linnaruumilise keskkonnaga kui ka ruumiloomet mõjutavate ühiskondlike ja ajalooliste oludega. Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda.

Sa lõpetasid EKA peaaegu kakskümmend aastat tagasi ja Salto on asutatud kohe pärast seda. Olite edukad juba oma kõige esimeste töödega ja sellest saadik üsna ühtlaselt Eesti arhitektuurimaailma tipus. Kuidas on õnnestunud seda kvaliteeti hoida? Kas tänane Salto erineb oma loomingupõhimõtete või töömeetodite poolest kümne-viieteistkümne aasta tagusest?

Varem muidugi ei olnud rutiini, kõik olid noored ja ajapiiranguid polnud. Mõnel päeval töötasime öö läbi ja teise päeva võtsime vabaks. Praeguseks oleme õppinud ka konkursse vajaduse korral kella 10st 18ni tegema – mulle see tegelikult ei sobi, aga saan hakkama.

Nüüdset Saltot eristab varasemast ka see, et tiim on aasta-aastalt tugevam. See mõjutab väga palju. Muidugi teeme oma valikuid ka teadlikumalt, paljusid projekte hakka üldse ette võtma, ei osale kõikidel konkurssidel. Ideede väljamõtlemise peale eriti aega ei kulu, põhiline aeg kulub valede mõtete väljapraakimisele – aja kokkuhoid saab tekkida vaid sellest, et oskad aina varasemas faasis välja praakida mõtteid, mis ei hakka tööle. Samal ajal on liigne professionaalsus ohtlik, sest automaatselt väheneb eksperimentaalsus ja ei jää piisavalt põnevaid mõtteid alles, millest võiks tekkida uus kvaliteet.

Väljastpoolt vaadates on ilmselt suhteliselt raske ette kujutada, kui aeglased on arhitektuuribüroo toimemehhanismid. Tegelikult oli meil vahepeal ka madalseis, aga see ei ole kunagi siis, kui välja paistab. Kui näiteks 2005. aastal saime preemia 90% osaletud konkurssidel, siis 2011, mis võis välja paista meie ühe kõige edukama aastana, oli see suhe vist 15% ja selle teatava kinnijooksmise tulemus hakkas välja paistma alles 2014.

Kas konkursitööde tegemise protsess on muutunud?

Konkursitöid teeme ikkagi väiksema koosseisuga, Maarjaga [Kask] kahekesi või osaleb keegi veel, aga väga suure kambaga teha pole minu arvates mõtet. Konkursi peamine ülesanne on siiski ideeotsing ning töö vormistamise suhtes võiks olla nõutud ainult nii palju, et kontseptsioon žüriile arusaadavaks teha. Kahjuks nõutakse konkursifaasis aina rohkem mitmesugust pudi-padi, nagu välimööblit, valgusteid, prügikaste ja muud sellist, mis arhitektuurset ideed tegelikult ei mõjuta. Selliste asjadega tegelemiseks jääb edasises projekteerimisprotsessis hoopis rohkem aega ja tõenäoliselt saaks parema tulemuse. Ise žüriis olles ju pisiasju ikkagi väga ei vaata, oluline on asja idee: kas üldine skeem töötab ja kas ma jään uskuma, et see toores kavand on reaalselt teostatav ilma ruumilist kvaliteeti halvendamata.

Mis on konkursivõidu retsept? On öeldud, et Salto konkursivõitude järel märkab sarnaseid lahendusi ka mujal – kas te tunnete ennast trendsetter’itena?

Ei tunne. Me ei ole üldse trendikad ja see ei ole ka üldse oluline: igasugune trend on maja valmimise ajaks igal juhul juba aegunud. Projekteerid ju nii, et endal huvitav oleks, ja kui miski hakkab tüütama, siis tuleb teha kuidagi teisiti. Suurema pildi nägemine on arhitektuuris ikka ülioluline, projekteerimine ei tohiks taanduda sellele, kuidas tellijale nutikalt pinda juurde nipitada ja igale küsimusele kohe nõretavalt positiivne, lihtne ja kuluefektiivne vastus leida. Ma pigem kaldun arvama, et oleme oma seisukohtadega arhitektuurimaastikul üpriski vähemuses.

Sa õppisid ajal, mil rõhutati just linnamastaabi olulisust, planeerimist ja ühiskondlikkust, vist aasta varasemaid on nimetatud suisa linnaarhitektide kursuseks. Salto ei ole aga planeerimisega eriti tegelenud, samal ajal olete sageli üritanud ühe maja projektide kaudu lahendada planeerimislikke või linnaruumilisi küsimusi, sekkuda ruumilisse keskkonda laiemalt kui kitsad krundipiirid.

Me tõesti üritame alati seda, et iga projekteeritav hoone võtaks oma keskkonnast kõik, mis võimalik, ja annaks alati vastu midagi, mida esmane funktsioon otseselt ette ei kirjuta. Meid võlub hoonete puhul teatav totaalsus, kus pole selget piiri, kus lõpeb hoone ja algab maastik, ning hägustub ka piir sisearhitektuuriga. Samal ajal oleme tegelenud ka planeeringu ja hoonestuse hübriidlahendustega, näiteks Viljandi vanalinnas või Tartus Riia kvartalis.

Arhitektuur on keskkonnas tugevalt oma kohalolu kehtestav ja selle läbi ka ühiskondlik. Oleme oma loomingu kaudu üritanud erinevaid teravaid teemasid tõstatada ja seisukohti võtta. Selleks ei pea tingimata rääkima või kirjutama; on palju inimesi, kes räägivad ja kirjutavad minust paremini. Ma usun endiselt arhitektuuri väljendusvõimesse.

Ehitatud arhitektuuri kaudu ühiskondliku seisukohavõtuni jõudmine nõuab kindlasti kannatlikkust, protsessid on ju nii pikad.

Muidugi võtab see väga kaua aega. Aga samal ajal on see ka privileeg: kui võidad konkursi ja saad reaalsusesse teha midagi, mida muidu teeks võib-olla kunstisaalis või installatsioonina, siis nüüd on selleks olemas hoopis teine mastaap ja teised vahendid. Selle nimel võib küll projektile kümme aastat pühendada. Oluline on lisandväärtus, mida hooned ümbritsevale keskkonnale suudavad anda ning kui hästi see on integreeritud hoone funktsiooni. Mind häirib väga, kui majadesse suhtutakse tuima funktsioonikesksusega ja piirkonna elavdamist eeldatakse installatsioonidelt või maastikuarhitektuurilt, kuigi hoone eelarve võimaldaks seda kõike teha hoopis jõulisemalt.

Selles valguses on minu jaoks kõige õpetlikum olnud töö Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) hoonega, mis on võtnud kokku 11 aastat. Tallinna Ülikool vajas õppehoonet, kuid meie nägime põhiprobleemi nende kampuse organiseerimatuses ja keset hoovi laiutavas parklas, mis takistas ruumi normaalset kasutamist. Andes majale hoovi avaneva lava vormi, lootsime, et nii tekitab hoone ka ilmse vajaduse see parkla sealt kaotada. Hiljem lisandus ka Vita maja, mis püüab aktiveerida teist hooviosa ning loob kvartalile uue ringliikluse. Lisaks õnnestus protsessi käigus avada läbikäik Narva maanteele – ootame huviga, kas koostöös naaberkrundiga saab sellest toimiv jalakäijate tänav. See on hea näide, kuidas ühe maja kaudu on võimalik mõjutada arusaamist kogu ruumist ning kuidas funktsioon ehk maja tegemise vajadus annab üldse need vahendid, et mingeid muutusi teha.

/../

Edasi saab lugeda Maja 2021 kevadnumbrist (peateemal “Mis on õhus?”, nr 104). Number on müügil mais ja juunis kaupluste ajakirjalettidel ja raamatukauplustes Apollo, Puänt, samuti Arhitektuurimuuseumis, Kumus, Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

INGRID RUUDi on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi teadur

Foto päises: Renee Altrov