Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska

Küsis Ingrid Ruudi

Ralf Lõoke, Salto arhitektuuribüroo üks asutajaid, on ilmselt üks viimase viieteistkümne aasta Eesti edukamaid arhitekte. Salto tegutsemishaare on olnud muljetavaldavalt lai, ulatudes suurtest avalikest hoonetest, kortermajadest ja eramutest ühiskonnakriitiliste näituseprojektide ja linnainstallatsioonideni. Kõiki neid projekte ühendab kontekstitundlikkus ning dialoog nii krundi maastiku ja laiema linnaruumilise keskkonnaga kui ka ruumiloomet mõjutavate ühiskondlike ja ajalooliste oludega. Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda.

Sa lõpetasid EKA peaaegu kakskümmend aastat tagasi ja Salto on asutatud kohe pärast seda. Olite edukad juba oma kõige esimeste töödega ja sellest saadik üsna ühtlaselt Eesti arhitektuurimaailma tipus. Kuidas on õnnestunud seda kvaliteeti hoida? Kas tänane Salto erineb oma loomingupõhimõtete või töömeetodite poolest kümne-viieteistkümne aasta tagusest?

Varem muidugi ei olnud rutiini, kõik olid noored ja ajapiiranguid polnud. Mõnel päeval töötasime öö läbi ja teise päeva võtsime vabaks. Praeguseks oleme õppinud ka konkursse vajaduse korral kella 10st 18ni tegema – mulle see tegelikult ei sobi, aga saan hakkama.

Nüüdset Saltot eristab varasemast ka see, et tiim on aasta-aastalt tugevam. See mõjutab väga palju. Muidugi teeme oma valikuid ka teadlikumalt, paljusid projekte hakka üldse ette võtma, ei osale kõikidel konkurssidel. Ideede väljamõtlemise peale eriti aega ei kulu, põhiline aeg kulub valede mõtete väljapraakimisele – aja kokkuhoid saab tekkida vaid sellest, et oskad aina varasemas faasis välja praakida mõtteid, mis ei hakka tööle. Samal ajal on liigne professionaalsus ohtlik, sest automaatselt väheneb eksperimentaalsus ja ei jää piisavalt põnevaid mõtteid alles, millest võiks tekkida uus kvaliteet.

Väljastpoolt vaadates on ilmselt suhteliselt raske ette kujutada, kui aeglased on arhitektuuribüroo toimemehhanismid. Tegelikult oli meil vahepeal ka madalseis, aga see ei ole kunagi siis, kui välja paistab. Kui näiteks 2005. aastal saime preemia 90% osaletud konkurssidel, siis 2011, mis võis välja paista meie ühe kõige edukama aastana, oli see suhe vist 15% ja selle teatava kinnijooksmise tulemus hakkas välja paistma alles 2014.

Installatsioon „Gaasitoru” Venemaa ja Saksamaa paviljonide vahel XI Veneetsia arhitektuuribiennaalil, 2008. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm, Ingrid Ruudi. Foto Salto

Kas konkursitööde tegemise protsess on muutunud?

Konkursitöid teeme ikkagi väiksema koosseisuga, Maarjaga [Kask] kahekesi või osaleb keegi veel, aga väga suure kambaga teha pole minu arvates mõtet. Konkursi peamine ülesanne on siiski ideeotsing ning töö vormistamise suhtes võiks olla nõutud ainult nii palju, et kontseptsioon žüriile arusaadavaks teha. Kahjuks nõutakse konkursifaasis aina rohkem mitmesugust pudi-padi, nagu välimööblit, valgusteid, prügikaste ja muud sellist, mis arhitektuurset ideed tegelikult ei mõjuta. Selliste asjadega tegelemiseks jääb edasises projekteerimisprotsessis hoopis rohkem aega ja tõenäoliselt saaks parema tulemuse. Ise žüriis olles ju pisiasju ikkagi väga ei vaata, oluline on asja idee: kas üldine skeem töötab ja kas ma jään uskuma, et see toores kavand on reaalselt teostatav ilma ruumilist kvaliteeti halvendamata.

Põhuteater Tallinnas Skoone bastionil, 2010-2011. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle Sten-Viiburg. Foto Arne Maasik

Mis on konkursivõidu retsept? On öeldud, et Salto konkursivõitude järel märkab sarnaseid lahendusi ka mujal – kas te tunnete ennast trendsetter’itena?

Ei tunne. Me ei ole üldse trendikad ja see ei ole ka üldse oluline: igasugune trend on maja valmimise ajaks igal juhul juba aegunud. Projekteerid ju nii, et endal huvitav oleks, ja kui miski hakkab tüütama, siis tuleb teha kuidagi teisiti. Suurema pildi nägemine on arhitektuuris ikka ülioluline, projekteerimine ei tohiks taanduda sellele, kuidas tellijale nutikalt pinda juurde nipitada ja igale küsimusele kohe nõretavalt positiivne, lihtne ja kuluefektiivne vastus leida. Ma pigem kaldun arvama, et oleme oma seisukohtadega arhitektuurimaastikul üpriski vähemuses.

Kõrghoone Tartu sissesõidul, projekteerimises, 2016. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Monika Liias, Martin McLean.

Sa õppisid ajal, mil rõhutati just linnamastaabi olulisust, planeerimist ja ühiskondlikkust, vist aasta varasemaid on nimetatud suisa linnaarhitektide kursuseks. Salto ei ole aga planeerimisega eriti tegelenud, samal ajal olete sageli üritanud ühe maja projektide kaudu lahendada planeerimislikke või linnaruumilisi küsimusi, sekkuda ruumilisse keskkonda laiemalt kui kitsad krundipiirid.

Me tõesti üritame alati seda, et iga projekteeritav hoone võtaks oma keskkonnast kõik, mis võimalik, ja annaks alati vastu midagi, mida esmane funktsioon otseselt ette ei kirjuta. Meid võlub hoonete puhul teatav totaalsus, kus pole selget piiri, kus lõpeb hoone ja algab maastik, ning hägustub ka piir sisearhitektuuriga. Samal ajal oleme tegelenud ka planeeringu ja hoonestuse hübriidlahendustega, näiteks Viljandi vanalinnas või Tartus Riia kvartalis.

Kortermaja Viljandi vanalinnas Tartu tänava kvartali sisehoovis, 2016-2017. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Tõnu Laanemäe. Foto Terje Ugandi

Arhitektuur on keskkonnas tugevalt oma kohalolu kehtestav ja selle läbi ka ühiskondlik. Oleme oma loomingu kaudu üritanud erinevaid teravaid teemasid tõstatada ja seisukohti võtta. Selleks ei pea tingimata rääkima või kirjutama; on palju inimesi, kes räägivad ja kirjutavad minust paremini. Ma usun endiselt arhitektuuri väljendusvõimesse.

Büroohoone Viljandi vanalinnas Tartu tänava kvartalis, 2017-2019. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helin Vahter, Ragnar Põllukivi. Foto Kristjan Kivistik

Ehitatud arhitektuuri kaudu ühiskondliku seisukohavõtuni jõudmine nõuab kindlasti kannatlikkust, protsessid on ju nii pikad.

Muidugi võtab see väga kaua aega. Aga samal ajal on see ka privileeg: kui võidad konkursi ja saad reaalsusesse teha midagi, mida muidu teeks võib-olla kunstisaalis või installatsioonina, siis nüüd on selleks olemas hoopis teine mastaap ja teised vahendid. Selle nimel võib küll projektile kümme aastat pühendada. Oluline on lisandväärtus, mida hooned ümbritsevale keskkonnale suudavad anda ning kui hästi see on integreeritud hoone funktsiooni. Mind häirib väga, kui majadesse suhtutakse tuima funktsioonikesksusega ja piirkonna elavdamist eeldatakse installatsioonidelt või maastikuarhitektuurilt, kuigi hoone eelarve võimaldaks seda kõike teha hoopis jõulisemalt.

Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakool, 2009-2012. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg, Kristiina Arusoo. Foto Tõnu Tunnel

Selles valguses on minu jaoks kõige õpetlikum olnud töö Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) hoonega, mis on võtnud kokku 11 aastat. Tallinna Ülikool vajas õppehoonet, kuid meie nägime põhiprobleemi nende kampuse organiseerimatuses ja keset hoovi laiutavas parklas, mis takistas ruumi normaalset kasutamist. Andes majale hoovi avaneva lava vormi, lootsime, et nii tekitab hoone ka ilmse vajaduse see parkla sealt kaotada. Hiljem lisandus ka Vita maja, mis püüab aktiveerida teist hooviosa ning loob kvartalile uue ringliikluse. Lisaks õnnestus protsessi käigus avada läbikäik Narva maanteele – ootame huviga, kas koostöös naaberkrundiga saab sellest toimiv jalakäijate tänav. See on hea näide, kuidas ühe maja kaudu on võimalik mõjutada arusaamist kogu ruumist ning kuidas funktsioon ehk maja tegemise vajadus annab üldse need vahendid, et mingeid muutusi teha.

Tallinna Ülikooli loomemaja Vita, 2020. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg. Foto Terje Ugandi

Väga aeglase protsessiga oli ka Tartu lodjakoda, mis projekteerimise käigus muutus tundmatuseni – algne šikk vorm sai lõpuks hoopis rustikaalsema lahenduse.

Lodjakoja 2009. aastal loodud esialgne variant oli nii pompoosne, et see oleks olnud tegelikult kontekstist väljas. Lodjaseltsi tegevus oli väga populaarne, kuid ehitamiseks raha leidmisega läks ometi väga pikalt aega ja esialgsed visioonid tuli tugevalt koomale tõmmata, nii et mõistlikum oli alustada projekteerimisega nullist. Uue projekti tegime igaks juhuks modulaarse, mida saaks rajada etappide kaupa või hiljem laiendada. Kokkuvõttes on see üllatav ja hea näide, kuidas aja venimine ja ratsionaalne menetlus viisid asjakohase projektini.

Teine teie projekt, kus üsna väheste vahenditega on loodud väga tugev iseloom, on Fotografiska. See maja on pingutamatult suurlinlik, kuidagi vaba meie õhukese kultuuri wannabe-olemisest.

Kui samasuguse vormiga oleks büroohoone, see tähendab, et funktsioon oleks hoopis teine, siis see ei oleks üldse see. Väga oluline on ka vana arhitektuurikehandi olemasolu, samuti katuseväljaku idee. Aga Fotografiska tuumaks oli trepikojalont maja välisseinal: ühelt poolt võtab see vastu kogu evakuatsiooni, aga teisalt oli põhiintriig, kas see hakkab tööle tänavana. Trepistik avaneb otsapidi tänava sihile – kas inimesed hakkavad sealt otse käima? Mõnikord võtab aega, kuni kasutajad hakkavad mõistma, mis võimalusi ruum annab. Kunstis saab selliseid asju teha lihtsalt, aga arhitektuuris on see keerulisem. Kuidas tekitada olukordi ja lisandväärtusi, mida ruumiprogrammis üldse kirjas ei ole ega saagi olla, kuna klient ei oska neid tahta? Näiteks Tartu kesklinna koolis tegime väliauditooriumi, aga esimesed kolm aastat sinna lapsi ei lastud, sest seda peeti ohtlikuks. Ruumi võimaluste mõistmine või omaksvõtt võtab aega. Mõni asi ei hakkagi kunagi tööle, aga ometi peaks arhitektuur selliseid olukordi tekitama, sest kui keskenduda vaid kliendi tänaste soovide täitmisele, siis on intrigeerivate arenguteni keeruline jõuda. Arhitektuurses mõttes ei vii see edasi, kui tahta ainult, et oleks loft või liginull ja BIM-is tehtud.

Fotografiska Tallinnas, 2016-2019. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Märten Peterson. Foto Kaupo Kalda

Üks suuremaid sedalaadi sekkumisi on olnud kruiisikai Tallinna sadamas koostöös Villem Tomistega Stuudio Tallinnast. Maja osakaal projektist on võrdlemisi väike võrreldes muuli tipuni ulatuva lisanduva avaliku ruumiga. Tellija soovil on promenaadile muidugi projekteeritud ka väravaid, et seda saaks kriitilistes olukordades sulgeda ja osadeks jaotada, aga ma väga loodan, et selle ruumi avatus keset kinnist parklamaastikku hakkab tööle. Kai pikkus edasi-tagasi on 1,6 kilomeetrit, mis on ju suurepärane jooksuring, mida toetavad restoran, mänguväljak, tuulevarjudega istepingid ning võimalused mitmesuguste ajutiste asutuste tekkeks. Kuna kruiisiterminal seisab kaheksa kuud aastas tühjana, siis oli mõistlik luua võimalusi seda ka välja rentida või muul moel ära kasutada ning avaliku kasutusega promenaad aitab seda objekti kindlasti inimeste teadvusesse kinnistada.

Kruiisiterminal Tallinnas, ehituses. 2014-2021. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Villem Tomiste, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm. Foto Renee Altrov

See tundub nagu võitlus, kus arhitekt üritab tekitada lisandväärtusi ja suuremat avatust, maailm aga üritab lisada vaheuksi ja olukordi, kus saaks ruumi just tugevamini kontrollida. Ohustatusetunne ja turvamise impulss näib kasvavat.

Sadama puhul on valvamisele rõhumine loomulik, kogu ala on ju turvatsoon. See protsess on nõudnud neilt suurt julgust ja mugavustsoonist väljumist, mida ma hindan väga kõrgelt.

Aga üldiselt olen nõus – ja see ei ole ainult arhitektuurispetsiifiline probleem –, et viimasel aastakümnel on Eesti arhitektuuri enim mõjutanud kõikvõimalike mikrokontrolli vormide lisandumine nii projekteerimisprotsessi menetluses kui ka kaasatavate eri valdkondade esindajate näol. Ühtpidi see motiveerib, sest arhitektuurne idee peab ikkagi ülitugev olema, et sellest filtrist läbi tulla, kuid samal ajal on see ka tüütu, paljuski ebavajalik ja väsitav. Kõige lihtsam näide on võrrelda arhitektuurikonkursi dokumentatsiooni mahte aastatest 2005 ja 2020.

Sõmeru keskushoone, 2004-2010. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Kristiina Arusoo, Margit Argus. Foto Tõnu Tunnel

Kas on midagi, mis on teile projektides läbivalt oluline olenemata mastaabist?

Kruiisiterminal jätkas mõnda BFM-i juures alustatud teemat, seoseid on ka Fotografiska ja installatsioonidega, eriti „Heat wave’iga“. Viimane oli Pariisi Seine’i kaldapealsele rajatud installatsioon, kus inimeste liikumine aktiveeris infrapunakiirguse ja LED-lampidega paneeli, puudutades nii linnaruumi turvalisuse ja ligipääsu kui ka kliimasoojenemise teemasid. Aga juhtus midagi, mis oli teema endaga otseses seoses: Seine hakkas üle ujutama ja installatsioon tuli maha võtta. Aspekt, mis kõiki neid projekte ühendab, ongi minu jaoks võib-olla kõige olulisem asi arhitektuuris: kõik need projektid tegelevad mingi ülereglementeeritud või normeeritud maastiku või krundi tagasikaaperdamise ja hõivamisega, seal väljakujunenud hierarhia ümberkujundamisega. „Heat Wave“ soojendas liikuvate soojusreflektoritega välisõhku kohas, mis varem oli üks populaarsemaid kodutute ööbimiskohti. Üks meie varasem installatsioon, „Fast Track“ võttis metsasihi, mis on ju looduskeskkonda ignoreeriv infrastruktuur, ning võimendas selle olemust nii tugevalt, et ruumikogemus muutus emotsionaalseks. Oleme teinud kõik, et säilitada see õrn tasakaal, kus arhitektuurset objekti ja installatsiooni saaks kirjeldada sarnase sõnavara abil. Või veelgi enam, püüelda selle poole, et üks võiks samahästi olla ka teine. Ma ei pea siinkohal silmas monumentaalsust või skulpturaalsust, vaid kohalolutunnet ja sekkumist laiemasse teemaderingi.

Kruiisiterminal võttis kasutusele infrastruktuuri jääkmaa, mida ei saa parkimiskohtadeks jagada. Fotografiska eesmärk oli katuseväljaku ja maapinna avaliku ruumi ühendamine tänavaga, mille tekitamist finantseeris vajadus evakuatsioonitrepi järele. Ka maanteemuuseum, üks meie esimestest projektidest, on mulle seetõttu oluline, et see võtab väga normeeritud tee-ehituse ja paneb selle veidras mastaabis uuesti fragmentidest kokku, tekitades mingi lastesaateliku kõverpeegli, mis paneb teed hoopis teisiti kogema.

Installatsioon „Hea Wave” Pariisis, 2017. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm. Foto Salto

Teil on viimastel aastatel olnud ridamisi kooliprojekte, mis on ju eriti hea võimalus õpetada märkama ruumilisi kvaliteete.

Kooliruumi vastu tekitas huvi mu enda kogemus Tallinna 7. keskkoolist, kus klassikaline kooliruum oli põimunud edule ja efektiivsusele orienteeritud õppemudeliga. Arhitekt ei saa muuta õppekavasid ja üldist koolisüsteemi, kuid me saame luua koolikeskkonna, mis vastanduks kooli sõjaväelisele mentaliteedile. Tartu kesklinna kool oli esimene reaktsioon enda koolimälestustele. Hilisemate koolide puhul oleme üritanud läheneda ennekõike krundi loodusliku kvaliteedi kaudu. Maastik on kasutajale lihtsamini mõistetav kui hoone ja neid väga tugevalt sidudes loodame, et kasutajad tajuvad maja toimimist koos maastikuga. Krundi tõlgendusest välja kasvav kooli siseruum on lihtsamini omaksvõetav, võimalikult stressivaba ning ka kujutlusvõimet soodustav. Võib-olla on see lõõgastava ruumi taotlus läinud ka liiga äärmusesse – Hannes Praks ütles Viljandi kooli kohta, et see on linna parim grillterrass.

Paide riigigümnaasium, ehituses, 2019-2021. Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helina Lass, Ragnar Põllukivi, Martin McLean.

Milline oleks vabastav ja eksperimentaalne kooliruum?

Riigigümnaasiumide konkursside lähteülesannete referentsiks on meie Viljandi gümnaasium nüüd seetõttu, et tõstsime kõik tegevused, mis ei vajanud otse kinnist klassi, hoone avalikku ruumi. Avaliku ja suletud ruumi suhe on 40  :  60 – avaliku ruumi osakaal on üle forsseeritud, et seal saaks korraldada mitmesuguseid vähem formaalseid tegevusi. Kogu õppimine ei toimu enam klassiruumides. Aga see skeem on olnud kasutusel juba pikalt, äkki oleks aeg seda edasi arendada.

Tallinna Rahvusvahelisele koolile eskiisprojekti tehes pakkus kooli USAst tulnud direktor, et võiks veelgi enam eksperimenteerida – näiteks proovida lahendust, kus seinu polekski. Aga Eesti seadus sellist asja ei luba, kas või tervisekaitse normide tõttu. Samas võiks siiski veel alternatiive läbi katsetada. Tundub, nagu oleks Viljandi mudeli näol hea retsept leitud, aga tegelikult kaldutakse mugavustsooni. Riigigümnaasiumide ehitamine on tekitanud hea kompetentsi kas või haridusministeeriumis ja RKASis, aga kasutamata on potentsiaal praegustest lahendustest edasi mõelda ja variandid värske pilguga uuesti läbi analüüsida. Seda võiks teha kas või mõtteülesandena, katsetada veel absurdsemaid, veel lihtsamaid, avatumaid, kinnisemaid või muid variante. Konkursitöödes seda teha ei saa, sest preemiat selle eest ei saa ning see ei jõua sel juhul kuhugi.

Viljandi riigigümnaasium, 2011-2013. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Andro Mänd, Margus Tamm, Eva Laarmann. Foto Tõnu Tunnel

Kui arhitektuurivõistlus ei ole eksperimenteerimise või kontseptuaalsuse jaoks sobiv, siis kus selle koht siis oleks? Kelle huvi peaks olema kasutute mõtete vahetu katsetamine, kes peaks olema algataja rollis?

Arhitektuurikonkurss ei oma enam ammu Eestis ühiskonda kõnetavat rolli, välja arvatud võib-olla ainult kõige suuremad rahvusvahelised võistlused. Tavalise konkursi puhul peab see olema õnnelik kokkusattumus, kus tellijal on huvi otsida midagi uuenduslikku ning keegi konkursil osalejatest on võtnud riski mõelda etteantud skeemist mööda. Mugavustsoon on väga lihtne tekkima, sest riiklik tellija püüab alati riske maandada. Ja kui keegi teeb radikaalse konkursitöö, mis seetõttu kohe kõrvale jäetakse ja hiljem seda ka kusagil ei eksponeerita, siis sellised eksperimentaalsed algatused lihtsalt haihtuvad.

Eesti Maaülikooli spordihoone, 2007-2009. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Katrin Kaevats, Jaan Port. Foto Karli Luik

Uute ruumilahendustega seoses ei saa mööda ka küsimusest, kas koroonakogemus muudab arhitektuuri? Kas tellijate ootustes ja vajadustes on juba märgata muutusi?

Põhiliselt võiks mõelda, kuidas seda aega ära kasutada, et muuta asju paremaks. Näiteks Soomes on seni valitsenud arusaam, et mida väiksem korter, seda parem, seda väiksem on ökoloogiline jalajälg. Kui aga pidi jääma isolatsiooni, saadi kiirelt aru, et miinimumtingimustes on väga raske elada. Olla pisikeses kuubikus selleks, et oleks väiksemad kommunaalarved, ei ole nagu mõtet. Jätkusuutlikkuse teemadest on üldse pisut valesti aru saadud: järjekordse paksu soojustuskihiga normikohase karbi ehitamise asemel oleks märksa mõttekam korda teha midagi vana, mis oleks ruumiliselt kvaliteetne ja mitte raisata ehitusmaterjale. Koroona võiks aidata jõuda kvaliteedi hindamiseni. Sattudes sundolukorda viibida ainult kodus ja tööl, muutub väga kiiresti oluliseks nende ruumide mugavus, kõik detailid hakkavad rolli mängima. Ma ei ole kindel, et siis on kõige olulisem aspekt hoone efektiivsus. Tegelikult on tore aken lahti teha või rõdule minna ja tuleb kasuks, kui iga viimane kui ruutmeeter pole eelnevalt optimeeritud.

Maanteemuuseumi välialad ja ekspositsioonhall Varbusel, 2004-2018. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg, Margus Tamm. Foto Tõnu Tunnel

Sa ei ole vist kunagi olnud eriline tehnoloogiaoptimist.

Tuleks selgelt vahet teha töövahendil ja tööl endal. Mingi piirini need kindlasti põimuvad, nii nagu ehitusmaterjalidki, kuid kui tehniline abivahend muutub eesmärgiks omaette, siis on see ilmselt ka tulevikus sama ebahuvitav. Mulle tundub, et paljuski tuleneb see soovist mingi võluvitsa järele, olgu see liginull, BIM, parameetriline disain või nagu kunagi varem olid video, renderdamine ja arvuti üleüldse – otsitakse kuldkala, kes lahendaks mugavalt kõik probleemid.

Richard David Precht, kodanikupalga toetaja ja robotitöö propageerija, on kirjeldanud, kuidas tulevikus jääb kõigile aega eneseväljenduseks. Mind huvitas, kuidas ta näeb ruumilist valdkonda. Tema arvates jäävad sotsiaaltöötajad ja loovvaldkonnad alles, aga viimaste hulka arvab ta küll sise- ja maastikuarhitektuuri, ent arhitekte mitte. Võib-olla just seetõttu, et selle vaate kohaselt täidab arhitekt vaid tellija soovid ja ettekirjutused, robot vormistab ja menetleb; sisearhitekt peab selle ruumi siis inimlikuks tegema.

Nagu kunagi väitis Alejandro Zaera-Polo, et arhitekti otsustada jääb ainult, milline nahk kastile ümber tõmmata?

Jah, kui sedagi. See võtab kogu selle töö privileegi ära. Aga tendentsid tõesti liiguvad sinnapoole. Nii nagu igaüks saab olla kunstnik, kirjanik, muusik ja oma loomingut ise avaldada, nii on paljudel ka suurepäraseid arhitektuurseid ideid, mida tahaks katsetada. Kuna arhitektuur on siiski liiga tehniline ja komplitseeritud, on tal vormistamiseks arhitekti veel vaja. Aga õnneks ei ole see veel reegel ja tahaks, et see päris nii ei läheks, vähemalt mitte enne, kui ma pensionile lähen.

Installatsioon „Fast Track” Archstoyanie festivalil Venemaal, 2012. Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke. Foto Karli Luik

Aga millega sa roboti võidad?

Mingis mõttes ju ei võidagi. Kui on publikut, kes vajaks isiklikku puudutust, mingit intriigi ja ebamugavust või küsitavusi, otste mitte päris lõpuni kokkuminekut – kes oskavad seda hinnata, selle jaoks see on nauditav. Aga kui otsitakse vaid optimaalseimat lahendust, siis ma küll ei võidaks robotit millegagi.

Loomulikult ei saa arhitektuur olla samasugune eneseväljendusvorm nagu popmuusika või luule, aga midagi võiks sellest loomingulisest poolest ikkagi alles jääda, mingi isiklik tegur – võib-olla mingi ebakindlus, lõpuni läbimõtlematus.

Salto maketinäitus Viljandis, 2020. Esiplaanil Tallinn Linnateater. Kaaskuraator Eik Hermann. Foto Kristjan Kivistik

Kas see isiklik tegur on ka kuidagi spetsiifiliselt kohalik? Kas sa saad millegi järgi aru, et see on justnimelt Eesti arhitektuur ja mitte mõnes muus kontekstis sündinud?

Arhitektilt oodatakse alati õigeid vastuseid, et ta tõestaks, kuidas tema lahendus teeb kõik paremaks ja lahendab probleemid. Võrreldes kunstiga on arhitektuur selles mõttes ebahuvitavam. Keegi ei kirjelda oma hoonet selle kaudu, milliseid küsimusi see tõstatab, vaid milliseid probleeme see lahendab. Aga me oleme alati rõhutanud, et arhitektuur ei saa alati kõigile küsimustele vastata positiivselt „Yes!“. Niipea kui lisandub ka keerulisemate küsimuste tõstatamine, on kohalik aspekt väga tähtis. Kui projekteerida mujale, siis sa ei tea kohalikku spetsiifikat, kirjutamata reegleid. Võõras kontekstis peab probleemipüstitus olema nii lihtne ja banaalne, et küsimusel kaob mõte. Just selles plaanis on lokaalsus tähtis. Globaalne korporatiivne arhitektuur on tohutult lihtsustav, kuna küsimus, millele kontekstiväline arhitekt oskab kiiresti anda sobiva vastuse, ei saa olla spetsiifiline ega keeruline.

Selle elav tõestus on minu meelest, kui ka rahvusvaheliselt tekkis siiski väike nihe lokaalsuse väärtustamise suunas, kui RCR Arquitectes sai Pritzkeri auhinna. Muidugi võib olla, et oled nii geniaalne, et saad ka võõrast kontekstist aru, aga välismaale projekteerimine ei saa olla ainus väärtustamise kriteerium. Eesti arhitektid saavad õppida tajuma ja tausta mõistma vast lähinaabrite kontekstis. Või projekteerida nn staararhitektuuri stiilis, nagu kõik maailma arhitektid. Aga see, kui suure osa maailmast saab süviti selgeks õppida, on ilmselt piiratud. Määrav on ikkagi andekus, ehitada võib ükskõik kuhu ääremaale.

INGRID RUUDi on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi teadur

Intervjuu on avaldatud Maja 2021 kevadnumbris (104)

Foto päises: Renee Altrov