29. augusti hommikul 2017. aastal ootasid värsked sisearhitektuuri osakonna tudengid Balti jaamas kell 7.44 väljuvat Pärnu rongi. Ees oli kolmepäevane ja seejärel kolmeaastane retk tundmatusse. Ent tudengitele ei tulnud järgnev päris üllatusena – nad olid sisse astunud Hannes Praksi taktikepi järgi mängivasse EKA sisearhitektuuriosakonda.
Eellugu
Seiklus algas juba paar kuud varem juunis, kui osakonda pürgivad huvilised pidid rinda pistma erinevate väljakutsetega. Komisjon praakis akadeemilisusest puhastunud vestlustel välja niisama üritajad. Järgnesid praktilised ülesanded, mis varieerusid ehitaja raskust kandvatest konstruktsioonidest koreograafiliste otsinguteni ruumis.
Esimesed kolm päeva
Vabas meeleolus jätkus ka esmakursuslaste traditsiooniline sissejuhatav matk augusti lõpus. Tulevaste ruumiloojate esimeseks arhitektuurseks huviorbiidiks osutus varemeis Vaike Lubi pilpaloss. Ajaloos esindab ta outsider-arhitektuuri, mis oma eriskummalisusega piserdas omal ajal õhku piirideta mõtlemise jõudu. Lubi pilpalossi hea häälestuse pealt suunduti edasi tundmatutele radadele, mille jooksul tuli ette nii trussikutes veekogu ületamist, ühist kokkamist lõkke ääres kui ka põlema läinud suitsusauna kustutamist. Üks oli kindel, päeva lõpuks suhtlesid kõik omavahel justkui vanad sõbrad – jää oli murtud.
Matka teise päeva äratuskellaks oli Hannes Praks, kes hilines, kuna oli pimedas metsa eksinud. Järgnev päev pani proovile meeskonnatöö oskused. Kursus jaotati kolmestesse rühmadesse, kus ohutuse mõttes olid kõik omavahel köiega ühendatud. Ees ootas füüsiliselt raske päev, kus üheskoos tuli ületada Kuresoo – Eesti üks suuremaid rabasid. Vaatamata väsimusest ja temperamentidest tulenevatele lahkhelidele läks avaraba ületamine korda. Järgmiseks peatuspaigaks ja teise päeva ööbimiskohaks oli Lemmjõe endise metsavahi maja. Pärast pisikest puhkust hakati ühiselt maja elamiskõlbulikumaks muutma – planeeriti köök, magamistuba, peldik ja saun. Akendele tõmmati soojapidavuse huvides ette kile, köögipõrandas olev auk saeti suuremaks ja kitsasse, kõrge laega koridori ehitati sakraalse tunnetusega saun.
Viimane päev algas tavapäraselt varakult ning jätkus samuti füüsiliselt. Viimasteks katsumusteks olid 10-kilomeetrine kanuumatk VALA saunani ning 40-kilomeetrine jalgrattamatk Olustvere rongijaama. Rongijaamas nautisid väsinud, kuid õnnelikud värsked tudengid rongi oodates head-paremat. Õhus oli tunda, et eemaldumine igapäevarutiinist ja -segajatest oli puhastanud ning nüüd sai ainult täiel rinnal edasi rännata.
RMK väikeehitised
Praksi troonile tulekuga hakati tihedat koostööd tegema RMKga. Hannes tõi osakonda b210 arhitektid, kelle juhendamisel alustatigi uut stuudiot nimetusega „väikeehitis“, millest on kujunenud traditsiooniline ja ühtlasi üks suuremaid projekte sisearhitektuuri bakalaureuseaastatel.
Aine eesmärk on pakkuda erinevatesse Eesti looduskaunitesse kohtadesse uusi põnevaid objekte ja kohaspetsiifilisi lahendusi. Seni on valminud RUUP (2015), VARI (2016), TREPP (2017), SILD (2018) ja RÜHT (2019). Sel suvel ehitatakse EASA raames Valka värskeimat väikeehitist KOOS.
Meie kursuse projekteeritud väikeehitis SILD asub Aegviidus Nikerjärve telkimisplatsil. Objekt tähistab sinna suubuvate ja omavahel ristuvate matkaradade südamikku. SILD pakub vaadet, varju, istet ja võimalust sotsialiseerumiseks. Kuna projekteerijad ei saanud valmimise tähtaja tõttu ise SILDa ehitada, paigaldasid professionaalsed ehitajad selle platsile valepidi. Kontseptsiooni kadumise kõrval kerkisid esile uued väärtused – projekteeritud trepi asemel ehitatud kaldteed hakkasid lapsed leidlikult kasutama liumäena.
Väikeehitise stuudio avardab piire, sest sisearhitekti pärusmaa ei piirdu ainult nelja seina vahele jääva ruumiga – sisearhitekti aines võib olla igasugune inimmõõtmeline ruum.
EV100 saun
Iseloomulikult Praksile jätkus avaretkel kogetud sauna teema ka edaspidi. 2018. aasta sügissemestril anti sisearhitektuuri osakonna tudengitele võimalus pakkuda välja kohaspetsiifilisi sauna kontseptsioone Vilniuse kunstiakadeemia ümbrusesse. Välja valiti kuus tudengit, kes EV100 raames sõitsid Vilniusesse, et kuue Leedu tudengiga jõud ühendada ning luua midagi meeldejäävat.
Töötuba kestis neli intensiivset päeva, mis jagunes ajaliselt kaheks võrdseks osaks – disainimine ja ehitamine. Võbin sama eriala inimeste vahel oli kirjeldamatu, siht oli silme ees ning ambitsioonid suured. Kahe disainimispäeva jooksul ei tundunud ükski projekt päris õige, kuni füüsiliselt ruumi minnes leiti katse-eksitusmeetodil ainuõige koht.
Asukohaks sai Vilniuse kunstiakadeemia esine jõekallas, mis tekitas mööduvates kohalikes ärevust. Kuna vaade jõele oli sauna kontseptsiooni juures oluline, siis pidi ka selle nutikalt lahendama. Juhus pakkus meeldiva ootamatusena välja lahenduse prügikasti kõrvale jäetud akende näol. Akende mõõdud dikteerisid sauna gabariidid.
Lõpuks valmis saun nimega TIGU. Eesmärk oli luua keskse kerisega saun, mis erineks tavapärasest oma ruumilise liikumise poolest ning kasutaks ära ümbritseva keskkonna võimalusi. Oluliseks sai mõte, et väike saun peab mahutama palju inimesi ja pakkuma vaadet jõele. Teisel pool jõge asus katoliku kirik ning näha hulle eestlasi ihualasti saunast jõkke jooksmas ei tundunud konservatiivsele kultuuripildile tavapärane.
Uus koolimaja
Eelmisest kodusest Nunne tänava osakonnast vastvalminud koolimajja kolides oli selge, et Praks liikus endiselt akadeemilise õhkkonnaga vastuvoolu. Osakonna juhatajana ei veetnud ta aega tudengitest eemal teisel pool maja dekanaadis, vaid tahtis olla kogu aeg osa suminast. Tänu sellele oli ta kogu aeg asjadega kursis – tudengite ja kursuste omavaheline sotsiaalsus; kes on töömesilased ja laiskvorstid ning kuidas annaks olemasolevat stuudiot vastavalt olukorrale paremaks muuta või kohandada.
Üsna pea selgus, et sisearhitektide ja arhitektide jagatud stuudioala on väga kärarikas ning midagi tuleb akustika osas ette võtta. Hannese eestvedamisel sai iga kursus ülesandeks mõelda välja n-ö vaheseinad või eraldajad, mis võiksid probleemi lahendada. Vaheseinte plaanid tekitasid osakondades furoori, justkui tahaksid sisearhitektid ehitada kahe osakonna vahele Trumpi müüri. Pingetele vaatamata said kolm kursust vaheseinad valmis. Kaks seina ehitati puidust, vineerist ja villast ning üks pappkastidest. Tuleb tunnistada, et akustika probleeme seinad täielikult ei lahendanud, kuid tekkinud privaatsed sopikesed toimivad lisaks ka visuaalse müra eraldajatena.
Joonistamislaager
Orgaanilise tandemina oli Praksi kõrval ka Kristjan Holm, kes mängis samuti suurt rolli tudengite kujunemisel – animaator, kes oma erilise mõttemaailma ja võtetega vabastas kramplikumad oma kompleksidest ning utsitas julgemalt jooni tõmbama. Tema juhtimisel toimusid joonistamise tunnid, mis kulmineerusid lõpuks talvise nädalase nutivaba joonistamislaagriga Soomaal.
Laager oli meeliavardav kogemus kõigile. Igapäevased joonistamised toimusid haudvaikuses, sest lausuda ei tohtinud sõnakestki. Tegemist oli paraja väljakutsega kõigile, kus nii mõnigi rahutu hing murdus. Joonistama pidi õunu ja iseenda saapaid ning lõpuks leidma nende omavahelisi seoseid. Käeliste tegevuste kõrvale kuulus muidugi ka saun, jääaugus suplemine ning kiireloomulised spontaansed rännakud lumises metsas ja rabas.
Mõõtmispraktika
Soomaa sügavustes Sandra külas Upsi talus, kuhu pääseb ligi ainult jala või Hannese kastikaga, toimus 2018. aasta suvine mõõtmispraktika. Praktika eestvedajaks oli arhitekt Jaan Tiidemann.
Vaatamata sellele, et sääski ja parme oli nii päikese käes kui ka varjus rohkem kui ajus närvirakke, vajasid vanad taluhooned korralikult ülesmõõtmist ja joonestamist.
Otse loomulikult ei möödunud ka mõõtmispraktika ilma saunata, mis tuli taas ise valmis ehitada. Materjalideks olid ehituskile, pilpad, oksad, kivid ja metallplaat. Valmis okskonstruktsiooniga kuupjas kilesaun, mille sees olev lõke küttis selle kohale laotud kivid kuumaks. Kui tuli oli kustunud, võis sauna seinad sulgeda ja asuda leili võtma.
Järellugu
Läheneda probleemidele avasüli, käsitleda takistusi edasiviiva jõuna, vea tegemise asemel ära eksida, õppida eksimistest ja läbikukkumistest ja seejuures neid mitte peljata, vältida mugavustsooni langemist – need on vaid mõned väärtustest, mida Hannese juhitud sisearhitektuuriõppest kaasa võtta. Ühel pikalauapeo äftekal sõnas üks õppejõud: „Pärast sisearhitektuuri lõpetamist oled sa valmis elus ükspuha mida tegema.“
Retk jätkub.
EEROS LEES on EKA sisearhitektuuri magistrant.
PÄÄR-JOONAP KEEDUS on vabakutseline arhitektuurifotograaf ja EKA sisearhitektuuri magistrant.
PÄISES: Mõõtmispraktika Soomaal Sandra külas Upsi talus, 2018.a. suvi. Foto: Päär-Joonap Keedus
AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri
