Riik kui tellija

Riik kui tellija on projekteerija jaoks alati olemas olnud, seda just eeskätt arhitektuuris. Sisearhitekti jaoks võivad riigipoolsed tellijad olla kohalik omavalitsus, eri ministeeriumid või riigiasutused. Üldjuhul on sisearhitekt olnud arhitekti alltöövõtja ja liitunud projekteerimisprotsessi eelprojekti staadiumis või isegi hiljem – see omakorda on piiranud sisearhitekti loomingulist panust. Siiski on just viimastel aastatel tunda riigi kui tellija suuremat huvi ja ootust sisearhitektuuri lahenduste kui kontseptuaalse terviku suhtes.

Et arutleda, kuhu oleme jõudnud ja kuhu edasi minna, said ühise laua taga kokku Riigi Kinnisvara (RKAS) arhitekt ja endine arhitektide liidu aseesimees Kalle Komissarov ja ruumilahenduste projektijuht Kristiina Vasar ning sisearhitektide liidu juhatuse esimees Pille Lausmäe-Lõoke.

Kalle Komissarov, Kristiina Vasar, Pille Lausmäe-Lõoke. Foto: Liina Luhats-Ulman

Must hobune ja väärtuspõhine hange

Pille Lausmäe-Lõoke: Huvitaval kombel on Eestis riiklike tellimustega kokku puutunud sisearhitekte suhteliselt vähe, eriti mis puudutab RKASi juhitud projekte. Samal ajal on liidus üle 200 liikme ja koos mitteliikmetega on tegutsevaid sisearhitekte veelgi enam. Enamikul sisearhitektidel puudub riiklike tellimuste osas kogemus ja oskus kaasa rääkida – riigihangetes osalemine või riiklike tellimuste täitmine on kujunenud justkui omaette valdkonnaks.

Kalle Komissarov: Riigi all pead sa ilmselt silmas kogu avalikku sektorit, mitte ainult RKASi. Tunnistan, et selline otsesuhe, kus avalik sektor on sisearhitekti jaoks tellija, on tõesti puudu. Arhitektide liidus on välja kujunenud skeem, kuidas avaliku sektori tellimus jõuab arhitektini. Tegemist on välja töötatud mudeliga, kus avalikke arhitektuurivõistlusi korraldatakse riigihankena. Usun siiralt, et võistluse abil saab teha kaalutletud otsuse ja valida parima variandi. Pole otseselt oluline, kas võistluse algatab avalik või erasektor, eesmärk on leida parim lahendus. Olen teinud maastikuarhitektidele ettepanekuid, et nad korraldaksid võistlusi ka oma valdkonnas, kus tellimuste traditsioon on täiesti teistsugune. Korraldatud on ka sisearhitektuuri võistlusi, kuid need on enamasti olnud näituste ja ekspositsioonide kujunduse peale.

Kristiina Vasar: Arhitektidel on sageli oma väljakujunenud sisearhitektide ring, kellega koostöö sobib ja pärast konkursi võitu võetakse pakkumised sisearhitektuurse projekti koostamiseks kolmelt büroolt.

PL: Teise suundumus on, et teatud projektidesse kaastakse kindlaid inimesi: koolide projekteerimisse koolidega tegelenud sisearhitekte, haiglaid kujundama haiglatega kokku puutunud büroosid.

KK: Turgu tuleks avada võimalikult palju, et ka noored saaksid osaleda, leida see n-ö noor andekas must hobune. Euroopas on muutunud tavaliseks, et bürood on spetsialiseerunud kindla funktsiooniga objektide projekteerimisele, eriti drastiline on selles osas USA. Meie väikeses riigis on professionaalne segregatsioon piirav ja väga kitsale teemale ei ole mõistlik spetsialiseeruda. Mitu korda saaksid sa Eestis lennujaama projekteerida? Korra elus! Arhitektide liidus oleme püüdnud hangete puhul vältida nõuet, et osaleja peab olema enne teinud vastavaid projekte, kuna see piirab osalejate arvu ja hea tulemuse võimalust. RKASis püüame liikuda väärtuspõhiste hangete suunas, mis on hankemenetluse vorm, kus lisaks hinnale arvestatakse ka kutsetaset, preemiate arvu, kogemust või võistlustel osalemist.
Olen hinnapõhistel hangetel kohanud büroosid, kellest pole varem midagi kuulnud. Kahtlustan, et tegemist võib olla lihtsalt äriplaaniga, kus peatöövõtja võtab hinnapõhiseid allhankeid – sellisel juhul ei saa oodata kvaliteetset lõpptulemust. Süüa välja hinnapõhised hanked ja asendada need väärtuspõhiste hangetega – see võiks olla soov jõuluvanale.

Ugala teater, rekonstruktsioon 2017. Arhitektuur: Irina Raud, Inga Orav, Anna Temmo, Erkki Tammeleht. Sisearhitektuur: Mait Summatavet. Foto: Maris Tomba

Sisearhitekt kui alatine alltöövõtja?

KK: Seoses alltöövõtuga on mul salaplaan populariseerida sisearhitektide seas arhitektuurivõistlusi. Kõigepealt tuleks sisearhitektid kaasata žüriidesse. Näiteks koolide puhul olemegi hindajate kooseisu koostanud nii, et žüriis oleks viiest liikmest kaks arhitektid ja üks sisearhitekt.

PL: Võimalik, et pretsedent, kus sisearhitekt kuulus arhitektuurivõistluse žüriisse, oli 2018. aasta Linnateatri konkurss, mille tingimused koostasidki sina.

KK: Žüriidesse kaasamisele järgneksid sisearhitektidele suunatud võistlused, nagu RKASil on plaanis rakendada Jõhvi kutsehariduskeskuse fuajee võistluse puhul. Võistluste võitja saab olla peaprojekteerija ehk sisearhitekt muutub peaprojekteerijaks. Tema ainuvõimalik positsioon projekteerimisel ei ole enam alltöövõtja oma. Seeläbi saab tõsta eneseteadvust ning kvaliteeti. Sellega saaks muuta praegust välja kujunenud skeemi, kus arhitekt peatöövõtjana kaasab eri osade tegijad, muuhulgas ka sisearhitekti.
Praeguses olukorras ei olegi sisearhitektil oma teadmisi täiel määral võimalik rakendada, talle jääb tehniline pool. Kui kaasata sisearhitekt juba varasemas etapis, tõuseb ruumi üldine kvaliteet. Kuna sisearhitektil on samuti oma tööle autoriõigus, kasvaks võistluse kaudu sisearhitekti otsustusõigus.

PL: See on ka loogiline jätk meie taastatud allkirjaõiguslikkusele. Alates 2018. aastast võimaldab allkirjaõiguslikkus sisearhitektil allkirjastada ainuisikuliselt autorina oma projekte pädevuse piires.

Alapakkumiste võidujooks

PL: Sisearhitektina näen tihti, kuidas meid kaasatakse siis, kui arhitekt ja tellija on juba käed löönud ning meile jääb dilemma võta või jäta, hind on selline. Kui objekt osutub huvitavaks, on väga raske otsustada. Tõsisema projekteerimise puhul, kus toimub suure töömahuga BIM-projekteerimine (Building Information Model), võib büroodel, kellel vastav kogemus puudub, ja nendel, kellel see juba on, olla väga erinev arusaamine töö lõpphinnast.

KK: Ja samas on see odavhangete lastehaigus jõudnud juba sügavasse puberteeti, sest odavpakkumise süsteem ise loob odavpakkumisi. On teada, et odavhangete maailma on ette võtnud Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit (EKEL), kes on astunud samme töötamaks välja juhendit, kuidas selles olukorras õiglasemalt jätkata. Arhitektide liit soovib, et osalejatelt küsitakse ka kavandit, kuid kuna hankeid on aastas sadu, siis me ei saa eeldada, et arhitekt või sisearhitekt teeks tasuta tööd. Hangete seadus ei sunni tingimata valima kõige odavamat pakkujat! Seadus on koostatud heas usus, et see vähendab korruptsiooni, mida see on ka teinud, kuid projekteerijatele kaasnevat meeletut hinnasurvet ei osatud ette näha. Usun, et siin saaks tulla appi rahandusministeerium, kui loomeliidud ütleksid oma mured välja. Odavpakkumise probleem ei kuulu vaid projekteerimise, vaid ka ehituse juurde. Kuidas välistada ebasobivat pakkujat? Kas taustauuringuga, musta nimekirjaga, kutsekomisjonide kaudu, eetikaalaste rikkumistega? Vaevalt, et see oleks hea variant ja ka võimalik.

Kohtla-Järve riigigümnaasium, 2019. Arhitektuur: BOA. Sisearhitektuur: PLSAB. Foto: Maris Tomba

Standardid ja hea tava – kes otsustab?

PL: Olen kokku puutunud väga erinevate arusaamadega selle kohta, millest üks sisearhitektuurne projekt peaks koosnema – missuguses mahus esitada jooniseid, sõlmi, erilahendusi. Näiteks olen näinud kolmekordse büroohoone sisearhitektuuri projekti, mis on neljal A3-paberil, ja projekti, mis koosneb kahest paksust kaustast. Jah, meil on EVS standard, kuid elu on näidanud, et seda on paraku võimalik tõlgendada mitmeti ja lõpptulemus sõltub paljuski sisearhitekti professionaalsusest. Kas oleks mõeldav koos RKASiga välja töötada näidisprojekt, millest selguks, mida üks korrektne projekt peaks sisaldama, mis tasemel peaks olema põhiprojekt, mis tasemel tööprojekt? See aitaks vältida olukorda, kus oled surutud ette antud hinnaraamidesse ja pead eelarve pärast kvaliteeti alla laskma.

KK: Ei ole võimalik tekitada ühtset kvaliteedistandardit, ka seadused on ju koostatud peamiselt selleks, et välistada rikkumisi. Paraku ei saa head tava ette kirjutada, nõuda võib vaid miinimumtaset.

KV: Tegelikult me ju soovime, et iga projekt oleks hea projekt. Saan aru, et sisearhitektil, kes pole varem avalikke hooneid teinud, oleks ees mingi juhend, kuid ma ei kujuta ette, kuidas see oleks võimalik.

PL: Olen kokku puutunud sellise nähtusega nagu ehitusprojekteerimise hange, kus ehitaja kaasab projekteerija. Ehitaja jaoks on see äärmiselt mugav, kuna ta saab suunata siseviimistlusmaterjalide valikut ja ruumilahendusi. Taolise projekteerimismeetodi puhul peab tellija olema sellest skeemist teadlik ja ette teadma, mida ta saab. Vastasel juhul võidab ainult ehitaja, mitte aga ruumi kasutaja.

Omavalitsuste ruumipädevus

KK: Kohalike omavalitsuste puhul muudab asja keeruliseks see, et ei ole piisavalt ruumispetsialiste. Ammu on mõeldud, et võiks luua kesksüsteemi, kus mõne ministeeriumi juurde kuulub ruumipädevuse rühm või spetsialist, näiteks riigiarhitekt, kes on valdkonnaga kursis. Õhukese riigi puhul on sellist autonoomset sõltumatut ühikut keeruline luua ja skeptikuid on palju. Oluline on ka, et riik oleks teadlik ja kompetentne tellija. Olen veendunud, et RKAS saaks siin olla eeskujuks. Selle mehitatus on võimas ja välja töötatud standardid ja juhendmaterjalid, näiteks BIMi või sisustuse osas, on väga täpsed – juba see iseenesest tagab kvaliteedi. Ühtlasi täiendame ja uuendame pidevalt RKASi ruumikaarte paralleelselt ehitusvaldkonnas toimuvate muudatustega.

PL: Oleme liidus saanud kolleegidelt tagasisidet, et omavalitsuste tasandil on olukord väga hull. Näiteks hangete puhul ei ole sageli tegemist pahatahtlikkuse, vaid teadmatusega. Tihti pannakse projekti juhtima täiesti kogenematu töötaja.

KK: Omavalitsuse ruumipädevuse spetsialisti tööjuhendis ei ole nõutud, et tal peaks olema arhitekti haridus. Kui lisaksime sinna veel kutsetaseme eeldused, näiteks volitatud arhitekti 7. taseme, siis ei saa sinna üldse kedagi tööle! Nüüdsest on valitsus RKASi määranud vabatahtliku keskse hankija rolli kogu riigi avalikule sektorile ehk siis kui omavalitsus soovib projekteerimis- või ehitushanke korraldamisel abi, võib ta pöörduda RKASi poole palvega viia see hange läbi.

PL: Oleme olnud olukorras, kus avaliku sektori tellija ei mõista projekti koostamise algtõdesid ega sellega kaasnevat tellijapoolset vastutust ehk põhimõtet, et iga järgmine staadium toetub eelnevas staadiumis tehtud otsustele. Pole normaalne arvata, et tellija võib lõpuni kõike muuta, põhimõttelisi asju isegi tööprojekti staadiumis. Puuduvad kompetentsed lähteülesanded, mis on muidugi veel omaette teema… Selles osas oleks ka RKASil ehk arenemisruumi. Ja siin ootaks RKASi-poolset tuge ja valdkonda harivat rolli. Oleme arutanud, kas oleks õige koostada mingi tellijaid suunav küsimustik, millest projekteerimist alustades lähtuda.

Eesti Rahva Muuseum, 2016. Arhitektuur: Dorell.Ghotmeh.Tane, HGA. Sisearhitektuur: PLSAB. Foto: Kaido Haagen

KK: Kuidas tõsta avaliku sektori tellija pädevust? Hea tava ja praktika peaks olema kutsuv ja selles osas peaksid erialaliidud kindlasti koostööd tegema, näiteks populariseerides preemiate või aastaraamatute kaudu positiivseid ja edumeelseid projekte ja lõpptulemusi, et info jõuaks ka avaliku sektorini: koolitused, näitused, esinemised. Näiteks kaasnes riigigümnaasiumite ja Innovelt tulnud põhikoolide uuendamise programmiga terve koolide projekteerimiste laine.

PL: Tol hetkel mõjutas see riigigümnaasiumite laine ka palju suhtumist ruumi ja avalikku ruumi.

KK: See koolide projekteerimise laine veel kestab ja kui kõik need objektid valmis saavad, peaks rõõmu jaguma kõigile. Riigigümnaasiumid tõstavad kindlasti kooliruumi taset ja sellisel kujul on see kahtlemata märkimisväärne programm. Muide, sisearhitekt on sinna kaasatud juba varases staadiumis.

PL: Teadlikkus on kasvanud ja oleme edasi liikunud arusaamast, et sisearhitekti ülesanne on valida viimistlusmaterjalid. Nüüd oodatakse temalt juba kontseptiooni ja plaanilahendusi, rääkimata BIMi tasemel mudelprojekteerimisest.

KK: Jah, BIMi puhul saame kindlasti rääkida üleminekuetapist. Ministeeriumite tasemel püütakse ehituses kehtestada nn pikka vaadet – see tähendab, et kõik ressursid pannakse efektiivsuse nimel tööle. Ehituses on sellega võimalik saavutada palju: see võib olla CO2 kokkuhoid, energiasäästlikkus, rajamise ja halduskulude kokkuhoid. Seda on võimalik teha nii, et kogu hoone elukaar ehk nn pikk vaade oleks prognoositav ja jälgitav. Nüüd on leitud, et BIM on üks võimalik vahend. Sellele üleminek on olnud hästi keeruline, täpselt nii nagu 90ndatel üleminek uutele materjalidele. Kõik ei suutnud sellega kaasa tulla. BIM ei päästa ka maailma – lõppude lõpuks ei taha me ideaalset mudelit, vaid ideaalset maja!

PL: Lähitulevikus oleks põhjust moodustada selle teemaga kokku puutunud projekteerijatest töörühm ja koos üle vaadata konarlikud kohad, mis seoses BIMi nõuetega ette on tulnud. Paljud probleemid on tekkinud ka seepärast, et Eestis on projekteerimise etapid ja korraldus teine kui enamikus teistes riikides, kus BIM on juba selgelt juurdunud ja omaks võetud.

KV: Jah, hetkel ootab RKAS väga detailset mudelit. Mina isiklikult eelistan 2D-joonist suuremahulisele mudelile, kus võib lihtsasti jääda midagi märkamata.

PL: Kas selline puhas tehniline töö väärib pädeva sisearhitekti aega ja töömahtu? Või peaks ootama, kuni ka meil tekib nn uus elukutse, BIMi arhitekt, kes tegeleb mudelis tehniliste küsimustega? Nii on see riikides, kus BIMi on pikemalt kasutatud. Loomulikult suurendab see omakorda büroo töömahtu, palgakulusid ja nõuab arvutipargi täiendamist.

Projekt kui tervik ja autoriõigus

PL: Varasemalt oleme vaielnud ka selle üle, millal asendada projektis midagi n-ö samaväärse tootega.

KK: Kas on siis nii, et põhiprojektis võin asendada ja tööprojektis mitte?

KV: Ei ole, lõpuni võib asendada. Kuid saame seda välistada, tuues välja, et konkreetse toote puhul ei tohi analoogi pakkuda, sest see ei lähe kontseptsiooniga kokku.

PL: Kontseptsioon ongi võtmeküsimus. Objekt on tervik.

KV: Olen püüdnud selleni jõuda, et ikkagi visuaalselt ja funktsiooni osas läheks toode kokku sellega, mida sisearhitekt soovib. Viimaste aastate kogemuse põhjal julgen väita, et meie projektides on üsna vähe tooteid asendatud. Ikkagi on saadud seda, mida on soovitud, ilma et tooteid peaks väga detailselt kirjeldama.

PL: Siiski on aastatepikkune kogemus nende asendustega tekitanud frustratsiooni. Tunnen vahel piinlikkust, kui leian ennast noorematele kolleegidele ütlemas: ärge nähke vaeva, niikuinii teie valikud asendatakse.

KV: Mida kõige rohkem asendatakse?

PL: Toole ja valgusteid.

KV: Jah, valgusteid kindlasti, sest need on ehitaja hankes.

PL: Pärast diskussiooni ühes ESLi akadeemias, kus teemaks olid riiklikud mööblihanked, arutasime olukorda ja sellest väljapääsu ka oma liidus. Jõudsime tulemuseni, et riigihanke seadus ja autoriõigus on omavahel vastuolus.

KK: Jah, nii tõesti on.

PL: Möödunud aastal tuli liidu juhatusel pöörduda õiguskantsleri poole seoses riigihangetes segadust tekitanud autoriõiguse teemaga – tänu sellele on nüüd kindlustunne, et sisearhitekti loomingut ei tohi muuta ja asendused hangetes ei ole seadusega kooskõlas. Eks tulevik näitab, kuidas see teadmine praktikas väljendub.

Ugala teater, rekonstruktsioon 2017. Arhitektuur: Irina Raud, Inga Orav, Anna Temmo, Erkki Tammeleht. Sisearhitektuur: Mait Summatavet. Foto: Maris Tomba

Lepingute jõupositsioon

KV: Minul on tunne, et sisearhitektid kardavad RKASi, kuid ma ei saa aru miks. Mina ei tunne, et me väga piiraks teie loomingut. Arhitektide liit justkui suhtuks meisse positiivsemalt, kuid sisearhitektide puhul olen kogenud teistmoodi suhtumist.

PL: Üks põhjus on eelpool arutatud mööblihanked ja toodete asendused. Teine põhjus, miks teid peljatakse, on kindlasti lepingud. Probleem on nende ühepoolne jõupositsioon ja sisearhitekti asetamine üpris abitusse olukorda. Advokaadid on seisukohal, et sellistel tingimustel ei tohiks lepingule mingil tingimusel alla kirjutada, kuid üldjuhul oleme lepingulises suhtes alltöövõtjatena ja seega valiku ees: võta või jäta.

KK: Arhitektide liit on kogunud liikmetelt tagasisidet: millised on ettepanekud lepingute osas, mis on halvasti jne. Uuriti ka avalike hangete kohta ja kogutud nimekirjaga tuldi RKASi. Loomulikult saadeti neid kohe ukse taha, aga sellest on möödunud neli aastat. Praeguseks oleme saavutanud koostöö, kus oleme jõuliselt toonitanud teemasid, mis puudutavad tüüplepinguid, ja saanud näiteks autoriõiguse teemad niikaugele, et need sobivad ka arhitektide liidule. RKASil ei ole mingit huvi kellegi käsi väänata. Eeldan, et liit on avalikule sektorile tugev partner ja annab mõista, et esindatakse siiski oma ala professionaale.

PL: Sisearhitektide tagasiside riigihangete osas on puudutanud ka maksetingimusi. Kuna tehakse alltöövõttu, siis sõltutakse 100% peatöövõtja ja tellija lepingust. Ning maksepostide suur vahe võib olla väikestele büroodele, mida sisearhitektide bürood enamasti on, väga pingeline ja kurnav. Peatöövõtjat survestada on võimatu, sest tema lähtub omakorda enda lepingust. Seepärast on tunduvalt mõistlikum ja ladusam sõlmida leping otse RKASiga.

KK: Eriolukorra ajal tegi arhitektide liit koos projekteerimise valdkonna esindajatega vabariigi valitsusele ettepanekud, kuidas leevendada olukorda majandussurutise ajal. Üks nendest oligi maksepostide tihendamine ja minu teada RKASis mõnede projektide puhul seda ka rakendati. See on rohkem omavahelise läbirääkimise küsimus, aga ühtlasi ka laiema teadlikkuse ja enesehinnangu teema. Kui sinu jutule tuleb mõni suurem peaprojekteerimisfirma ja sa oled toiduahela lõpus, siis sinu hääl ei kosta. Eesmärk oleks, et ta tuleb sinu jutule juba töö alguses, kus sa saad kehtestada omad tingimused.

PL: Jah, kindlasti peaks liit selgitama liikmetele, et on võimalik läbi rääkida, oma õigusi kehtestada ja alltöövõtja ei pea tingimata olema nurka aetud. Väga oluline on tunda, et riik kui tellija on sisearhitekti selja taga.

KK: Siit jõuamegi tagasi selleni, et on vaja hakata korraldama sisearhitektuuri võistlusi, mille tulemusel tekib võimalus, et sisearhitektist saab peatöövõtja. See oleks uus algus. Ennast tuleb ise oluliseks teha. Igal hommikul tuleks arhitektil endalt küsida: milleks ma olen olemas? Ja samuti peaks ka liit igal hommikul küsima: milleks ma olen olemas?

PILLE LAUSMÄE-LÕOKE on sisearhitekt ja sisearhitektide liidu juhatuse esimees.

PÄISES: Noora, 2017. Arhitektuur: Arhitekt11. Sisearhitektuur: Vaikla Stuudio. Foto: Kaido Haagen

AVALDATUD: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri

JAGA