Ross Exo Adams: algoritmiline õigusloome ja keha kui infrastruktuur

SISSEJUHATUS

On peibutav mõelda, et iga uut tüüpi infrastruktuuri esilekerkimisega kaasneb ka uut liiki võimu teke. Tõepoolest, kaasaegne poliit- ja sotsiaalteooria, kannustatuna uudsusejanust, veenab meid maalima nihkeid kaasaegsel võimumaastikul murrangutena, liikudes valitsemismeelsusest [governmentality] keskkonnameelsusse [environmentality], biovõimult „ontovõimule” (1), Michael Hardti ja Antonio Negri impeeriumikirjeldusest Benjamin Brattoni lademe-kirjeldusse (2). Ma ei soovi eitada nende teooriate  esitatud tõendeid meie poliitilis-epistemoloogilise oleviku kohta, kuid ei peaks kiirustama tungiga joonistada välja ainulaadseid ajaloolisi murrangujooni. Selle tulemusel võib juhtuda, et taasesitame modernistlikult ajaloo temporaalsust, mis üksnes ei tarvitse olla kohane, vaid võib meil ka takistada kaasaegse võimu piirjooni lähemalt näha ja uurida. Nagu me teame, võim pigem kasvab, kui muudab oma olemust.

See on loomulikult üks kaalutlus, mida silmas pidada, kui võtta vaatluse alla arhitektuuri, ökosüsteemide ja andmehulkade vahelised suhted linnaplaneerimises. Sellised suhted on kõige silmatorkavamalt esil  populaarsust koguvas nn vastupidava ja jätkusuutliku linna kontseptsioonis [resilient urbanism] – kummaline kokteil nn nutika linna [smart city] meetoditest segatuna kliimakriisi esteetikaga, kus kliimamuutus on seostatud algoritmilise tõendamise ja õigusloomega. Minu jaoks on oluline küsimus vastupidava linna planeerimises keha staatus: erinevalt modernistlikust linnaplaneerimisest võib väita, et urbaniseerimise peamine kese on siin keha. Ühe innovaatilise uuendusena on kehadest saanud infrastruktuur. See tõstatab muidugi huvipakkuvaid küsimusi subjektiivsuse, andmete kogumise ning kontrolli kohta ruumis, kus korra loomine on muutumas järjest algoritmilisemaks (3). Ent samuti viitab see ka ajaloolisele inimkeha läbivale võimu ja ruumi vahelisele suhtele, mida tasub rohkem uurida. Keha, nagu ma üritan väga jämedakoelise genealoogia abil näidata, võib teatava kindlusega läbi ajaloo lugeda ruumi ja võimu ühendavaks võtmelüliks.

Tähtede mõju kehale, 1533

KEHA RUUMIPOLIITILINE AJALUGU

Läbi kogu läänemaailma ajaloo on inimkeha kuju järjepidevalt mõjutanud seda, kuidas kujutatakse ruumi ning millise vormi leiab endale võim. Keha on üheaegselt võimu objekt ja võimu mudel – ühenduslüli, mis seob paiknemise võimu vormidega. Aastatuhandeid on uskumus, et inimene on loodud jumala näo järgi, asetanud inimkeha läbivaks eeskujuks maise eluolu korraldamisel ehitiste, linnade ja riikide kujunduses. Francesco di Giorgio Martini kirjutistes (nt Trattato di Architettura, 1470) on inimkeha seatud ideaalseks eeskujuks, mida järgida ehitusprojektide plaanides ja kindlustatud linnade kujunduses. Siin teenib keha metafoor varauusaegset poliitilist epistemoloogiat, mispuhul riigi üldine korraldus oli vastavuses keha erinevate osade ja nende proportsioonidega – mida Jacques Le Goff on nimetanud „poliitiliseks füsioloogiaks” (4).

Kuigi  artiklile seatud piiridesse jäädes ei ole võimalik lähemalt avada selle nähtuse ajalugu, võib siiski väita, et traditsioon otsida inimkehast ilu, tõde, täiuslikkust ja korda kehastavaid mudeleid, püsis suhteliselt katkematuna, kuigi ilmselgelt heterogeensena, kuni varauusaja lõpuni. Oma staatuse tõttu kas ülima metafoori, jumaliku mudeli või surematu hinge astjana (Spinoza) leidis keha vastavas rollis sageli kasutust nii ruumikorralduses kui ka seda suunavates reeglites. Mainin kõike seda vaid toomaks paremini esile pöördelist muutust keha staatuses 18. sajandi hilistel kümnenditel, kui sellest tekkisid täiesti uued arusaamad, mis sidusid võimu ja ruumi uutel viisidel.

Võttes aluseks Michel Foucault’ biopoliitika kontseptsiooni – kujutades keha bioloogilise organismina populatsiooni keskel, mille poliitilistesse protsessidesse ta on haaratud, kaotab keha kõik täiuslikkuse konnotatsioonid. Seevastu on talle antud uus epistemoloogiline võime ühelt poolt kõnelda abstraktses keeles ja teiselt poolt heita valgust oma puudustele. Uues perspektiivis muutus keha teatud liiki pinnaks, millelt teaduslik vaatleja võis avastada puudustele viitavaid märke – märke, mille alusel on võimalik tuvastada, võrrelda ja hinnata populatsiooni tervisele ohtlikuks peetavaid omadusi. 19. sajandiks oli inimfüsioloogia uurimisel jõutud teadmiseni, et keha koosneb hulgast eraldi orgaanilistest ja mehaanilistest süsteemidest, millest igaühel on oma funktsioon. Meelte üksteisest eraldumine ja ratsionaliseerimine, nagu Jonathan Crary on väitnud, avas uusi tehnoloogilise sekkumise võimalusi üle kogu keha, ähmastades objekti-subjekti eristust: teisisõnu, meeltest said tehnoloogilise manipulatsiooni objektid (5).

Iroonilisel kombel, olles vabanenud täiuslikkuse etaloni staatusest, tekkis kehal ruumikorraldusega uus ning palju tihedam suhe. Just samal perioodil tuli teiste hulgas välja oma uue, radikaalse nägemusega linnaplaneerimisest ka hispaania ehitusinsener  Ildefonso Cerdá (6). Cerdá visioonis linna kui sellist enam ei eksisteerinud, ruumimudelina asendas seda piiramata ja pidev tehnoloogiapind, kus valik elamuid on statistiliselt jaotatud üle lõpmatult laieneva infrastruktuurivõrgustiku. Selles uues ruumis, mida ta nimetas urbe’ks, ei olnud enam kohta poliitikale, selle representatsioonidele või isegi selle ilmingutele piiritlemise ja seinade näol. Selle asemel pidi elukorraldust suunama printsiibina urbanización (tema 1861. aastal loodud mõiste), pidevalt ringluses olev laienev ja ühendusi loov ruumiprotsess. Korrakaitset selles ruumis ei teostaks mitte vastavad riigi jõuorganid, vaid see käivituks suure hulga erinevate urbe ruumidesse sisseehitatud märguandemehhanismide peale – meeldetuletused, mis toimiksid otse kehale, et moduleerida permanentselt selle käitumismustrit, kui see ringleb tänavatel ja puhkab koduruumides (7). Keha kui urbe masinistlik-bioloogiline komponent sobis ideaalselt selle ruumi mõõduks, mida on näha isegi viisis, kuidas Cerdá arvutas selle tihedust: keha kohta vajatav urbe kogus (8). Läbi sellise ruumi võib keha end lisaks veelgi avada uuematele tehnoloogilistele ja infrastruktuursetele montaažidele, mille eesmärk oleks selle normaliseerimine. Elu üheksateistkümnendal sajandil oli ilmutamas oma uudset bioloogilist nähtavust ja kapitalistlikku elujõudu ning niisugusest linnakeskkonnast võinuks saada selle täiuslik ruumiline vaste – masin, mis ühteaegu jätkab keha ning loob uusi sõltuvussuhteid: elu kui sellise eksisteerimiseks tundus ta vajavat uut universaalset bioökonoomilist ruumi, mis teda ülal hoiaks.

Kahekümnenda sajandi algusperioodil näib, et Le Corbusier „Modulor” pöördub keha käsituses tagasi renessanssi, tehes sellest universaalmõõdu määramise vahendi – keha on taandatud abstraktseks ruumiloome tööriistaks. Alates Ernst Neufert’i põhjalikest kehauuringutest, kelle mõõtmised on nüüd läbivalt jäädvustunud kaasaegse linnaruumi pisimateski detailides, kuni Otto Neurath’i isotüüpideni (9), oli kehast saanud abstraktsioon, mis ühelt poolt toimis mõõduna, mille kõrval saavad nähtavaks kõikvõimalikud kõrvalekalded ja anomaaliad, ning teiselt poolt vahendina, mille abil luua ruumisüsteeme, mille standardid oleks eristamatud nendes elava eluvormi normaliseerimisest.

Modernistlikus linnaplaneerimises ilmneb ühtlasi keha alastus. Ta on puudustega  ja neid on vaja kompenseerida tehnoloogiaga. Selles mõttes nähakse arhitektuuri üha rohkem kui hädavajalikku keha „proteesi” – kui tehnoloogiat, mille lahutatus kehast muutub seeläbi järjest ähmasemaks. 1960-ndatest alates näeme seda nihet kajastumas selliste teoreetikute ideedes nagu Reyner Banham, kelle fantaasiates elimineerib tehnoloogia arhitektuuri lõplikult ja „vabastab” keha ruumis, kui saavutatakse tehnoloogiline suutlikkus püsivalt juhtida keha ümbritsevat atmosfääri (10). Archigram maalis sarnaseid kujutluspilte aparaatidest, mis püüdlevad keha ja tehnoloogia täieliku integratsiooni poole: tehnoloogiline režiim, mille eesmärgiks on võimendada individuaalseid ihasid, reguleerida personaalse mugavuse taset jne. Piirjoon keha ja maailma vahel kaob, niivõrd kui selle koha võtab üle nähtamatu tehnoloogiline meedium ning „tehnoloogia” sulandub keha identiteeti, sekkudes tema talitusse püsivalt, olles tema kõige banaalsemate vajaduste ja ihade, mugavuste ning solipsistlike naudingute teenistuses.

Keset seda pärastsõjaaegset individualismipuhangut, tehnoloogialembust ning tõusvat keskkonnameelsust, andis endast märku kasvav hulk modernistliku planeerimise suhtes kriitilisi hääli, kes kutsusid üles uuele lähenemisviisile linnakujunduses, mis loonuks kummalise liidu Jane Jacobsi humanistliku liberalismi ja militaarse taustaga nn teist järku küberneetika tehnoloogiausu vahel. See viimane seos jäi küll mõnevõrra varjatuks kuni päris viimase ajani, kui sai võimalikuks nn nutika linna meetodeid ja võtteid täiel määral rakendada ja need üle võtta linnakujunduspraktikasse, mis loeb keskkonna (nii loodus- ja tehiskeskkonna kui ka inimkeskkonna) oma ainsaks sekkumiskohaks ning mille tööriistaks on loodus ise: nn vastupidava linna planeerimine [resilient urbanism]. Kuigi vastupidava linna kontseptsioon võib kanda enda tekkeloos modernismi kriitika pärandit, siis nagu me näeme seda Rebuild by Designi (RBD) puhul, võib seda paremini mõista kui siiani radikaalseimat modernismi ilmingut.

REBUILD BY DESIGN

Pealtnäha on RBD osa populaarsest trendist luua kohaliku iseloomuga kogukonnale suunatud tee-ise linnakujundust. Oma lähenemisviisis on ta väga „alt-üles”, avatud, eri valdkondade spetsialiste kaasav ning olemuselt üldiselt igati rõõmus. Lahendustesse hõlmatakse olemasolev ruum ning piirkonna igapäevaelu tavad, omapoolseid sekkumisi nähakse kaitsena äärmuslike ilmastikutingimuste eest. New Yorgi piirkonna rannikul asuval alal on kokku käigus 10 projekti, mille kõik strateegiad ühel või teisel viisil põimivad linnaellu uusi suhteid veega. RBD avab linnaplaneerimise, kaasates uude ruumikorraldusvõrrandisse sel ebakindluse ning äärmuslike ilmastikutingimuste ajastul mereökolooge, kliimateadlasi ning tähelepanuväärselt ka kindlustuseksperte. Selline linnakujundus pigem laiendab ruumi kui kujundab seda ümber – otsides talle uusi kasutusi, avades rannikupiirkonda uutele tegevustele, leides peidetud võimalusi ökoloogilise linnaelamise juurdumiseks orkaan Sandy poolt rüüstatud aladel. Pealegi tahetakse inimese suhet loodusega selgelt ümber kujundada nii, et see järgiks vastastikuse läbipõimumise printsiipi. Uues kontseptsioonis tuleb loodavat infrastruktuuri, nagu üleujutuse ja tormivee vastu kaitsvaid süsteeme, näha koos looduslike protsessidega ja samas ka looduslikke protsesse hõlmavana: ühiskonda loodusest eraldavat joont enam ei tõmmata, infrastruktuuris kohtuvad nüüd mõlemad. Oma kõige lõpuniviidumates nn looduspõhistes lahendustes kaob eristus infrastruktuuri ja looduse vahel täiesti (11). 

Samas loob RBD ka väga tehnoloogilise ruumi. Samavõrd kui ähmastub piir infrastruktuuri ja looduse vahel, ähmastub ka piir keskkonna ja tehnoloogia vahel. Vastupidavat linna võib tõepoolest näha kui nutika linna kontseptsiooni kohandust lähtuvalt vajadusest leevendada kliimakriisi mõjusid, eeskätt on see ilmne üldlevinud elektroonilise seire ja andmesuhtluse laiendamises New Yorgi piirkonna ökosüsteemidele. Looduspõhine infrastruktuur, paljuski nagu tavapäranegi, kaetakse sensorite võrgustikega, saamaks andmeid, mida analüüsida. Veelgi enam, RBD soovib, et rannikupiirkonna kogukonnad oleksid lülitatud seiretöösse, julgustades teatavat „ökoloogilist hoolekannet”. Kokkuvõttes, keskkonnaseire laiapõhjalise rakendamisega püütakse muuta kogu rannik suureks andmeintensiivseks piirkonnaks.

Kuigi kogu New Yorgi piirkonna „nutikaks” muutmine ei ole üheselt eesmärgina kunagi otsesõnu välja öeldud, antakse üsna mitmes ettepanekus selgelt mõista, et nutilinna tehnoloogiate kombinatsioon öko-küberneetiliste „looduspõhiste lahendustega” loob kriisijuhtimissüsteemi, millega saab kriisisituatsioonis suunata piirkonnas elavate kehade liikumist. Riskijuhtimise eesmärgil seiratakse loodust, kehasid ning infrastruktuuri pidevalt („situatsioonianalüüs”). Sel põhjusel nähakse pea iga projekti raames suurt vaeva, et lõimida keskkonnakriiside ajaloo ja sõnavara tundmine igapäevasesse linnaellu. Siin paljastub „hoolekande” veel üks külg: luuakse võimalus koguda äärmiselt suurt hulka uusi andmeid inimtegevuse ja looduse kokkupuutepinnalt; kui looduspõhiseid lahendusi nähakse andmeintensiivse infrastruktuurina, siis see laiendab määratult andmete hulka, mida saab kaevandada, et inimeste elu paremini kohandada äärmuslike ilmastikutingimustega (12).

Ökosüsteemide ja ilmastikumustrite lülitamine linnaplaneerimise teadmusesse suunab kaasaegset linnaplaneerimist vältimatult algoritmilise struktuuri poole teadmistes ning sekkumisviisis. Paljud selle tagajärjed on hästi teada: stsenaariumipõhine disain asendamas tavapärast planeerimist, privaatsuseprobleemid ning kapitalistlik kasulõikamine tekkivatest andmeturgudest, nähtamatu taust juhtimas digitaalseid infrastruktuure, kodeeritud algoritmiline keskkond, kus õigusregulatsioon ning valitsemine kattuvad informatsiooni ja käitumisega. Ent RBD läheb oma ettepanekutes veelgi kaugemale. Nagu olen mujal kirjutanud, RBD on võtnud plaaniks „disainida” mitte ainult ruumi, vaid ka õigusnorme: olles nüüd täielikult asunud tegelema inimolme keskkondliku juhtimisega, on vajalik ka üldine õigusnormide koordineerimine. Siin, linnaplaneerimise ning algoritmilise tõendamise ja õigusloome kohtudes kerkib esile enneolematu, totaliseeriv, kõikjale ulatuv ja nähtamatu valitsusmeelsuse vorm.

Inimaju jagunemine iseseisvateks osadeks vastavalt frenoloogia ettekujutusele. Dr Johann Spurzheim, 1900.

AJALUGU, URBANISEERUMINE JA KEHA

Linna esiletõus oli ilmekas vastus 19. sajandi uuele kehakäsitusele: et modernset, ebatäiuslikku ja alasti keha universaalselt valitseda uutes biopoliitika tingimustes, oli tarvis ruum universaalselt ümber kujundada funktsionaalseks instrumendiks – masinate masinaks. Varajaste urbanistide, nagu Cerdá või Haussmanni nägemuses ei kujundatud ruumi ümber mitte mõne uue välise avaliku võimustruktuuri mõjuavalduse tulemusel; pigem, uue ruumikorra loomine osales vormiloomes, milleks uus, mitte kedagi esindav „võim ruumis” võis avastada ise oma (küberneetilised) võtted ja meetodid. Sel põhjusel jäi urbaniseerumine Cerdá, Corbusier’ ja paljude teiste jaoks ideaalprojektiks – „inimkonna ajalooline kohustus” – mida sundis tagant imperialistlik tung esemestada loodust ja moderniseerida maailma. See on ehk kõige selgemalt esil Cerdá puhul, kus urbanización on samaaegselt inimkonna eelajalooline minevik kui ka selle vältimatu tulevik (13). Teleoloogiline temporaalsus, millesse urbe asetatakse, annab konkreetsele programmile „progressi” dimensiooni, mida illustreerib tõsiasi, et linnaruum on samuti protsess, mille lõpp-punkti kujutas Cerdá innukalt ette ühtse kogu planeeti katva urbanistliku ruumi tekkimises. Keha, kes tunneb tõmmet sellesse ruumi ja kes sellest ruumist sõltub, nagu see leiab kinnitust Cerdá töödes, on bio-ökonoomiline „diviid” (14), kelle paljud kahestumised peegeldavad urbe korraldust: nii keha kui ka urbe ühinevad taanduses kapitalistliku maailmakorra binaarsetele funktsioonidele – ringlemine ja paiksus, majanduslik rikkuste kogumine ning bioloogiline regeneratsioon, tööjõu tasustatud tarbimine ja selle tasustamata taastootmine. Selline kahestunud keha leiab oma moraalse kompassi universaalses ajaloos, mis inspireerib 19. sajandi majandussotsioloogiat ning selle soovi luua maailma kui „apoliitilist” vaba ringlemise planetaarset ruumi. Kehast saab samaaegselt linnakeskkonna universaalmõõt ja selle normaliseerimismeetodite objekt. Kõigepealt juhtub see varjatult: arhitektuuris ja infrastruktuuris, mis on mõeldud immuniseerimaks keha teiste kehade suhtes, looduse suhtes, haiguste ja mässupisiku suhtes. Seejärel 20. sajandil saab see avalikuks Neuferti, Neurathi, Corbusier’ ja teiste töödes: keha on norm, mille alusel luuakse linnaruumi ning tuvastatakse selles ebakorrapäraselt mõjuvaid ja korrigeerimist vajavaid objekte.

Mächte der Erde (Globaalsed jõud), Otto Neurath, 1935

KEHA POST-AJALUGU JA URBANISEERUMINE

Pealtnäha eemaldub vastupidava linna kontseptsioon eelnevast täiesti. Ta näeb loodust ääretu ning läbipõimununa/läbipõimituna – pigem protsessi kui ressursina; esteetilises plaanis on ta vastuolus modernismiga, lubades sotsiaalsete ihade ja meeleolude irratsionaalsust ülal hoidvaid nostalgilisi suhteid linnaruumiga, loeb enda objektiks keskkonna, seeläbi pidades võrdselt „looduslikuks” nii kehasid kui ka ökosüsteeme, mis on võrdselt linnakujunduse objektid ja linnakujunduse suunajad; ning lõpuks, kuna kehad on nüüd osa keskkonnast, siis see viitab välise riigivõimu kadumisele ning osalusliku sotsiaalse ja loodusliku keerukuse isevalitsuse esiletõusule (15). 

Kuid loomulikult jääb asja tegelik tuum nende tähelepanekute eest varjule. Tegelikult võime hoopis väita, et vastupidava linna kontseptsioon on modernistliku linnaplaneerimise ajaloos lihtsalt selle järjekordne tõlgendus, lõimides keha selle urbaniseerimise läbi täielikult – muutes ta infrastruktuurseks. Kõikjale leviva elektroonilise seire tehnoloogiate laialdane kasutus, nagu on kirjutanud Jennifer Gabrys, haaraks linnakodanikud teadmatult sensoritena oma teadmiste infrastruktuursesse vormi ja juhtimisviisidesse (16), viies inimelu tehnoloogilise vahendatuse uuele tasemele, milleni senine modernistlik linnaplaneerimine ei küündinud.

Ometigi, täpselt nii tehes võtab vastupidav linn kasutusele radikaalselt mittemodernistliku ontoloogia ning me näeme millegi täiesti uue esilekerkimist: elektrooniliste seiretehnoloogiate rakendamine keskkonnale laiendab informatsiooni ja kommunikatsiooni tehnoloogia võrgustikud linnast välja, sidudes need ümbruskonna loodusega, nihutades sellise „nutika” infrastruktuuri funktsiooni „tõhususe” / „optimeerituse” urbanismist (17) kriisijuhtimise urbanismi, nagu seda on ainuvõimalik mõista. Kui modernistlik linnaplaneerimine viis ellu strateegiaid, mille eesmärgiks oli kõrvaldada kriisi tekke võimalused, siis vastupidava ja jätkusuutliku linna planeerimine, võime öelda, arvab kriisi oma taktika osaks. Kriis on vastupidava linna eksisteerimise eeldus, mida ei tohi välistada. Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, standarditele ja normidele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad üüratult suurtes andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast: tuntakse tagajärgi, teadmata põhjuseid. Niisugune areng mitte ainult ei võimalda kriisi määratleda vastavalt ükskõik millisele algoritmide poolt esiletoodud anomaaliale, vaid viitab ka uudsele kriisi lähedusele kaasaegses elus. 

Kui keha on muutunud primaarseks urbaniseerumise fookuseks keskkonnas, mis ilmneb kui ruum, millest kriisid on lahutamatud, osaleb vastupidava linna kontseptsioon paradoksaalselt täiesti mittemodernse ontoloogia loomises. Ajaloolise keha, mida juhivad universaalsed teleoloogiad, võtab üle miski, mida me võiksime nimetada „post-ajalooliseks kehaks”, see on keerukuse vahendaja ja hoolekandja, mis on seotud algoritmilise tõendamise ja õigusloome masinlikku tagasisidemehhanismi.

Der Mensch als Industriepalast – ettekujutus inimkehast kui tehasest. Doctor Kahn, 1935.

Mõistes vastupidavat linna kui modernistliku linnaplaneerimise edasiarendust ning mitte kui sellest radikaalselt lahknevat arengut, näeme, kuidas selle mittemodernistlik efekt ei johtu mitte lihtsalt elektroonilise keskkonnaseire uudsusest ja digitaalse infrastruktuuri kasutuselevõtust, vaid sellest, kuidas need tehnoloogiad jõuavad tõelise, ajaloolise ja poliitilise tundlikkuseni kliimamuutuse suhtes ja artikuleerivad selle. Post-ajaloos, Vilém Flusser kirjutab: „olevik on tõelise totaalsus” (18). Post-ajalugu, me võiksime öelda, kaasneb keha urbaniseerimisega, kuivõrd keha ei ole enam koht, kust lähtub infrastruktuuri juhtimine, vaid temast on endast saanud infrastruktuur – nihe, mis sügavalt kirjutab kriisi igapäevaelu tavadesse, samavõrd kui ta vajutab ka uue post-ajaloolise aja templi linnaruumile. RBD post-ajaloos on kriis uus aja mõõt, tõlkides selle statistilisteks lävedeks enneolematule ja näidates selle tekkimist kõigile. Meie kokkupuude ajaga kui kriisi tekkega, nagu ka meie infrastrukturiseerumine, dehistoriseerib inimeseks olemise. Modernistlik tung jõuda kiiremini universaalsesse ette määratud tulevikku asendub lõputu ja totaliseeriva oleviku staatilise ängiga. Eelnev ja võimalik vahetab välja ajaloo ja tuleviku ning kehast saab iseenda statistiline referents (19). 

Lehekülg Ernst Neuferti arhitektide käsiraamatust, esimene trükk ilmus 1936.

Ma pakun, et see olukord on ehk ainult täpselt nii lootusetu, kui me tal laseme olla. Vastupidav masin võib-olla osutab hoopis sellele, et me ei peaks post-ajalugu nägema kui lõputu oleviku totaliseerivat temporaalsust, vaid pigem kui hetke, mis on ilma jäetud (20) oma teleoloogilisest tundlikkusest ja mis on radikaalselt avatud eksperimenteerimaks keha uute kultuuridega (21) (Wakefield), mis avastavad autonoomsemaid elu vorme ja mis omakorda võivad luua täiesti uusi temporaalsuseid ning võivad avada radikaalse uue tee andmeteks taandamatu poliitilise vastupanuni. 

Maastikuarhitektuuribüroo SCAPE Rebuild by Designi strateegiat kasutav projekt saastunud Barnegati lahepiirkonna taastamiseks New Jersey’s, 2016.


Tekst lähtub konverentsil „Architectures, Natures & Data” peetud ettekandest, selle pikem versioon ilmub ajakirjas  e-flux Architecture pealkirjaga „Becoming-Infrastructural”.  

ROSS EXO ADAMS on arhitekt, Iowa Ülikooli lektor. Tema uurimistöö keskendub urbaniseerumise ajaloolistele ja poliitilistele küsimustele, ta on avaldanud hulgaliselt artikleid arhitektuuri suhetest poliitika, õigusteooria ja ökoloogiaga. Tema sulest on ilmumas raamat Circulation and Urbanization.

Viited:

1 – „Valitsemismeelsus” [governmentality], „keskkonnameelsus” [environmentality]
ning biovõim on Michel Foucault’ teooriatest tuttavad mõisted. Tema biopoliitika- ja
biovõimu alane teooria täheldab uut tüüpi võimu teket kaheksateistkümnenda sajandi
viimastel kümnenditel ja seob selles kokku olulise teadmuse vormina
majanduspoliitika, populatsiooni kui selle subjekti/objekti ning sekkumisvahendina
„turvalisuse mehhanismid”. Tulemuseks, nagu Foucault on näidanud, on poliitilise
võimu vorm, mis, võttes „elu enda hoole alla”, laiendab oma sekkumispiirkonda „üle
kogu pinna, mis asetseb orgaanilise ja bioloogilise, keha ja populatsiooni vahel” (Society
Must Be Defended, lk. 253). Need mõisted, tihedalt seotud nähtusega, mida Foucault
nimetas „valitsemismeelsuseks”, aitavad selgitada statistika mõjukuse tõusu,
massiivseid investeeringuid andmekogumisse ning uusi võimutehnoloogiaid, mis 19.
sajandist alates aitasid konsolideerida uut poliitilist epistemoloogiat, mille järgi riigi
kirjeldus tugineb inimkeha ja -populatsiooni bioloogilistele kirjeldustele. Rohkem
biopoliitika kohta: vt, teiste hulgas, Michel Foucault, Society Must Be Defended (New
York: Picador, 2003). „Ontovõimu” kohta: vt Brian Massumi, Ontopower: War, Powers,
and the State of Perception (Durham: Duke University Press, 2015)
2 – Michael Hardt and Antonio Negri, Empire (Cambridge, MA: Harvard University Press,
2000), Benjamin Bratton, The Stack: On Software and Sovereignty Cambridge, MA: MIT
Press, 2015)
3 – Rohkem algoritmilise korrakaitse ja õigusloome kohta: vt Mirielle Hildebrant,
Smart Technologies and the End(s) of Law (Cheltenham, UK; Northampton, MA: Edward
Elgar Publishing, 2015)
4 – Le Goff, J., 1989, Head or Heart? The Political Use of Body Metaphors in the Middle
Ages, Fragments for a History of the Human Body, Part III , M. Feher, ed. (New York:
Zone Books, 1989) 12-27
5 – Jonathan Crary, Techniques of the Observer: On vision and modernity in the
nineteenth century (Cambridge, MA: MIT Press: 1990)
6 – Ildefonso Cerdá, Teoría general de la urbanización, y aplicación de sus principios y
doctrinas a la reforma y ensanche de Barcelona (Madrid: Imprenta Española, 1867)
7 – Ross Exo Adams, Circulation and Urbanization (London: Sage, in print)
8 – Ildefonso Cerdá, Teoría de la construcción de las ciudades aplicada al proyecto de
reforma y ensanche de Barcelona y otras conexos (Madrid: Instituto Nacional de la
Administración Pública and Ayuntamiento de Madrid, 1859) § 1500
9 – Isotüüp esitab sotsiaalseid, tehnoloogilisi, bioloogilisi suhteid graafiliste sümbolite
abil
10 – See Reyner Banham, ‘A Home is not a House’ Art in America no. 2 (1965) 70-79
11 – Looduspõhiste lahenduste implikatsoonide kohta vastupidava linna planeerimise
kontekstis: vt lisaks Ross Exo Adams, „An Ecology of Bodies”, Climates: Architecture and
the Planetary Imaginary (New York City/Zürich: Columbia Books on the Architecture
and the City/Lars Müller Publishers 2016) 181-190
12 – Vt Rebuild by Design, „Policy by Design: Promoting Resilience in Policy and
Practice” (June 2014), http://www.rebuildbydesign.org/data/files/476.pdf
13 – Ildefonso Cerdá, Teoría general de la urbanización (Madrid: Imprenta Española,
1867). Vt ka Ross Exo Adams, Circulation and Urbanization (London: Sage, ilmumas)
14 – Gilles Deleuze, „Postscript on the Societies of Control,” October 59 (1992) 3-7.
15 – David Chandler, „Beyond neoliberalism; resilience, the new art of governing
complexity,” Resilience: International Policies, Practices and Discourse, 2:1 (2014): 47-63
16 – Vt III jao peatükid: Jennifer Gabrys, Program Earth: Environmental Sensing
Technology and the Making of a Computational Planet (Minneapolis: University of
Minnesota Press, 2016) 183-265
17 – Optimiseerimise ja tõhususe kui nutika linna retooriliste motivaatorite kohta: loe
Maros Krivy, ‘Toward a critique of cybernetic urbanism: The smart city and the society
of control,’ Planning Theory (April, 2016) 1-23
18 – Vilém Flusser, Post-History trans. Rodrigo Maltez Novaes (Minnesota: Univocal,
2013) 119
19 – Antoinette Rouvroy and Bernard Stiegler, ‘The Digital Regime of Truth: From the
Algorithmic Governmentality to a New Rule of Law’ La Deleuziana: Online Journal of
Philosophy no. 3 (2016) 9
20 – Destitueeriva võimu kohta: vt Giorgio Agamben, ‘What is a destituent power?’
Environement and Planning D: Society and Space, trans. Stephanie Wakefield, 32:1
(2014) 65-74
21 – Vt Stephanie Wakefield, ‘Field Notes from the Anthropocene: Living in the Back
Loop’ The Brooklyn Rail, June 1, 2017: http://brooklynrail.org/2017/06/field-
notes/Field-Notes-from-the-Anthropocene-Living-in-the-Back-Loop

Ülemine pilt: joonised teoses Trattato di Architettura, Francesco di Giorgio Martini, 1470.

LOE VEEL

Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris

Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.

Siim Tuksam: aga miks?

Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.