Viimati käisin Riias veidi enne seda, kui COVID-19 maailmast üle rullis ja kõik kohtumised kolisid virtuaalsesse ruumi. Ühtäkki sulgusid piirid ja Läti tegemised jõudsid meieni vaid ERRi korrespondendi Ragnar Kondi reportaažina õhtuses uudistesaates.
Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see kõik on tulnud ühest büroost: maastikuarhitektuuriateljeest ALPS, mille loojad on Helēna Gūtmane, Mark Geldof ja Ilze Rukšāne.
Nende loomingust andis esmamulje Uus-Teika piirkonna väliruumi lahendus. Tegu on äri- ja elukvartaliga, kus maastik majade ümber teeb muidu kõledavõitu keskkonnast just sellise, kus tahaks töötada ja elada. Uus-Teika võlus nii läbitöötatud (pisi)detailide kui ka vahelduva iseloomuga ruumiga, mille enamasti lõi just haljastusmaterjali oskuslik kasutamine.
Pärast Riias-käiku hakkas minu ühismeediavoosse imbuma aina enam ALPSi tegemisi: looduskeskkonda hästi tabavad võistlustööd, Riia (ja mitte ainult Riia!) oluliste tänavate jalakäijasõbralikuks ümberkujundamise projektid, korterelamute tundlikud hoovid ja mängulised avalikud ruumid. Kõik need olid lahendatud hea disainerikäega, samas olid need sotsiaalselt tundlikud ja haljastuselt kadestamisväärselt rikkalikud.
ALPSi büroo leivanumber pole siiski mitte ainult maastikuprojektid, vaid ka kogukondlik aktivism ja strateegiline urbanism. Selle intervjuu tegemise ajal – suve hakul – on neil käsil kogukonnaaia loomine ja Riia kesklinna liikluse suure tuiksoone ajutine ümberkorraldamine vaba aja veetmise kohaks.
Eesti mõistes lausa suurbüroos töötab 15 inimest. Lisaks maastikuarhitektidele on meeskonnas arhitekt-linnaplaneerija-urbanist, maastikuehitaja ja illustraator. Iga projekti tarbeks pannakse töötajatest kokku omaette meeskond, kus üks vaatab suurt pilti, teine detaile, kolmas teostatavust jne.
Tundub, et büroo edu taga ongi mitmekesisus. Helēna Gūtmane on peale maastikuarhitektuuri eriala lõpetamise õppinud nii filoloogiat kui ka filosoofiat, Belgiast pärit Mark Geldof on arhitekt-linnaplaneerija ja Ilze Rukšāne maastikuarhitekt, kes peab tähtsaks maastike tervendavat mõju.
Maastikuarhitektuurist vestlesin ALPSi töötajatega veebi teel, kuigi olin plaaninud kohale sõita ja nendega koos büroo objekte väisata. Koroonaviiruse põhjustatud liikumispiirangud aga ei lubanud sel plaanil teoks saada. Helēna Gūtmane, Ilze Rukšāne ja Mark Geldofi kõrval istusid laua (ja ekraani) taga vanemmaastikuarhitektid Indra Ozolina, Metra Augskapa ja maastikuarhitekt Sendija Adītāja.
Alustame päris algusest. Kuidas maastikuateljee ALPS sündis? Kuidas nii erineva taustaga inimesed kokku said?
Ilze Rukšāne: 2007. aastal toimus Riia botaanikaaia arhitektuurikonkurss. Nägin seal Helēna ja Marki tööd ning tundsin selles midagi ära. See oli lai nüüdisaegne ja sotsiaalne vaade ruumile ning oskus lahendada kitsaskohti suures mõõtkavas. Hingasin kergendatult, et lõpuks leidsin kellegi, kes mõtleb nii nagu mina. Mul oli tollal tunne, et maastikuarhitektuurile lähenetakse väga kitsalt ja seda peetakse aianduseks. Marki ja Helene arusaam maastikust ja avalikust ruumist ei jäänud kinni ühte distsipliini. Nad näitasid, kuidas võib botaanikaaed tuua inimesed üle linna kokku nii, et sellest on võimalik kavandada kogukondlik ruum.
Helēna Gūtmane: Maastikuarhitektuur on Lätis – nii nagu ilmselt Eestiski – ikka veel üsna noor eriala. Selle õpetamine taastati 1995. aastal Läti Põllumajandusülikoolis. Kogu valdkond on siiani olnud eneseotsingul: kas see on midagi aianduse ja arhitektuuri vahepealset, või mis see siis ikkagi on, millega maastikuarhitekt tegeleb?
Võib öelda, et Mark tõi Lätisse urbanismi, midagi, millest oli meil kõigil vajaka. Me ei olnud mõelnud sellele, mis on liikuvus, kuidas seda planeerida, kuidas linn toimib tervikuna, mis on avalik ruum, kuidas suhelda ruumi osaliste, näiteks kinnisvaraomanikega. Mark oli ja on meie õpetaja – ta näitas, kuidas läheneda linnale, mis on nii keeruline ja protsesse täis nähtus.
Ilze Rukšāne: Mind paelus veel nende metafooriline lähenemine. Maastikust, ruumist ja kohtadest rääkimisel on olulised ka metafoorid, Helēna suutis sõna tõlkida maastikusse ja ruumi.
Helēna Gūtmane: Ma olen õppinud filoloogiat ja filosoofiat, seepärast on metafoorides mõtlemine mulle loomulik. Kui ma vaatan maastikku, siis mõtlengi kujundites. Mark andis meile tööriistad, kuidas vormida sõnad ja metafoorid ruumiks.
Mark Geldof: Ma alustasin Lätis töötamist juba 2003. aastal, mil nõustasin omavalitsusi ja tegelesin regionaalplaneerimisega. Toona mõeldi Lätis planeerimisest kui tsoneerimisest, ja me nägime kolleegidega palju vaeva, et muuta ruumiline planeerimine strateegilisemaks. Ka detailplaneeringutes tegeleti liiga palju tsoonide määramisega. Praegugi on detailplaneerimine Lätis nii detailikeskne ja keeruline võrreldes sellega, kuidas seda Belgias tehakse. Peaksime küsima, kas see on vajalik. Kõiki detaile pole vaja määrata, eriti olukorras, kus needsamad detailid muutuvad väga kiiresti.
Kuidas on maastikuarhitektuurist mõtlemine ja selle tegemine ALPSi tegevusaastate jooksul muutunud? Mainisite, et maastikuarhitektuurist mõeldi kui aiandusest, haljastusega garneerimisest ja kaunistamisest, mitte niivõrd kui avalikust ruumist või urbanismist. Nii on see pikalt olnud ka Eestis. Millal toimus muutus Lätis?
Ilze Rukšāne: Tundub, et see muutumise protsess on veel pooleli. Nõukogude ajal oli maastikuarhitektuur heas seisus. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis tekkis mõnetine peataolek. Ei osatud enam sihte seada: mis suunas edasi minna, kuidas maastikuarhitektuurist mõelda. Paljud küsisid, milleks on maastikuarhitektuuri üldse vaja, kas see annab midagi juurde või on lihtsalt raha raiskamine. Kui ma praegu tagasi vaatan, siis näen, et need kahtlused pole hajunud, kuid avalikku ruumi on hakatud kindlasti rohkem väärtustama.
Esimene suur samm muutuste poole oli 2008. aasta majanduskriis. Pärast kriisi lõppu nägime, kuidas hakati välja ehitama projekte, mida me olime koostanud 2006. aastast. Kui midagi viiakse ellu, siis saab seda ruumi päriselt kogeda ja näha, kuidas maastikuarhitektuur muudab keskkonna paremaks. Kui nähakse, et on parem kui enne, siis osatakse ja tahetakse ka edaspidi uusi projekte tellida.
COVID-19 pandeemia on järgmine selline murdepunkt, mis tõestab, et hästi läbi lahendatud avalik ruum ja väliruum annavad linnade elukvaliteedile mõõtmatult palju juurde ning leevendavad hulga pingeid. Näeme ka, kui oluline on eri mõõtkavades ja funktsioonidega ruum: suured ja väikesed, intiimsed ja avalikud, eraldiolemise paigad ja kokkusaamise kohad jne.
Ka kinnisvaraarendajad oskavad mõelda väliruumist kui elukeskkonna väärtuslikust lisast. Omavalitsused nõuavad oma projektides maastikuarhitekti osalemist. Kümme aastat tagasi mõeldi enamasti ikkagi peamiselt majadele ja eeldati, et ruumi loovad arhitektid.
Vaatamata sellele tundub mulle, et oleme 10–20 aastat Belgiast ja Marki kogemustest maas. Näiteks on suur mahajäämus tee-ehituses. Teed on keskkonna tähtis osa, kuid seda kavandavad teeinsenerid ilma maastikuarhitektideta. Õigusaktides ja regulatsioonides puudub maastikuarhitekti mõiste – ametlikult tohivad parke projekteerida teeinsenerid.
Indra Ozolina: 15–20 aastat tagasi olin üks väheseid maastikuarhitekte, kes töötas arhitektuuribüroos. Maastik oli toona viimane asi, mis välja ehitati (kui üldse), sest enamasti sai raha maastiku juures otsa ja oma töö teostumist ma ei näinudki. Nüüd on see muutunud, kuid nõukogude ajast tulnuna oskame ikkagi paremini väärtustada isiklikku ruumi ja avalik ruum jääb selle kõrval tihti vaeslapse ossa.
Metra Augskapa: Kui ma alustasin 10 aastat tagasi maastikuarhitektuuri õpinguid, tajuti seda eriala paljuski kui aiakujundust. See, mida õppisin, erineb väga palju sellest, mida ma praegu teen.
Teie portfoolios on vaatamata kirjeldatud raskustele muljetavaldav hulk projekte. Mida te ise peate oma edu saladuseks?
Ilze Rukšāne: Selle taga on meeskonnatöö maagia ja raske töö. Me usume meeskonda: mulle meeldib mõelda ALPSist kui unelmate meeskonnast. Avaliku ruumi projekti kallal töötavad projekti juht, kes jälgib tähtaegu ja jagab tööülesandeid, juhtiv maastikuarhitekt ja maastikuehitaja. Kui vaja, kutsume juurde liikuvuseksperdi, skulptori, ehitusinseneri jt.
Meile meeldib osaleda arhitektuurivõistlustel. See aitab säilitada loomingulise värskuse, mis kipub pragmaatiliste tellimustöödega kaduma. Sel aastal on meil palju keskkonnakunsti projekte, mis on eriti toredad, sest panevad maastikule mõtlema uue nurga alt: tuleb mõelda, kuidas saab maastik tuua esile kunstiobjekti. Loomulikult on koostöö kunstnikega ühtlasi rikastav kogemus.
Millest on teie looming kantud?
Ilze Rukšāne: Ma usun, et paljud meie tööd on kantud tervendavate maastike põhimõttest, mis põimib ruumilise ja sotsiaalse aspekti. Tavaliselt kavandatakse tervendav aed kõigi meeltega tajutavaks. Meie lisame sellele omad nüansid: mälestused nii ülekantud kui ka otseses tähenduses ning tasakaalu ja kehatunnetuse või lihastaju (propriotseptsiooni).
Ruum tuleb kavandada nii, et selle kasutajal oleksid valikuvõimalused: kas liikuda edasi või peatuda, kohtuda teistega või tõmbuda eemale. Näiteks loome väikesed taskud eraldi istumiseks ja suuremad taskud kogunemiseks. Veel on tähtis nii vaime kui ka füüsiline turvalisus. Ruum ei tohi ajada segadusse, vaid peab andma selgeid signaale, mis toimub ja kuhu peab minema.
Teeme praegu koostööd Riia psühhiaatrihaiglaga, kuid sarnaseid põhimõtteid, ruumilahendust ja taimevalikut rakendasime ka Uus-Teika piirkonna projektis.
Metra Augskapa: Me kavandame inimestele. Ka äripiirkonna keskkonda kujundades ei mõtle me mitte ärimeeste kui selliste, vaid ikka inimeste peale. Püüame võtta maastiku parimad omadused ja põimida need tema tervendava mõjuga.
Helēna Gūtmane: Maastikuarhitektid on kui tohtrid. Me ei ravi inimesi haigustest ja ei kaota maailmast viirusi, kuid meil on tööriistad, et luua kohad, kus terveneda, eriti vaimselt.
Oluline on ka sotsiaalne aspekt, st see, kuidas ruumil on võime inimesed kokku tuua. Oleme korraldanud töötubasid, mis toovad naabrid kokku, ja näeme rõõmuga, et nad käivad koos siiani – aktiivsetest naabruskondadest on välja kasvanud ruumiaktivistid.
Me oleme Läti ainus maastikuarhitektuuribüroo, mis tegeleb kõigi osaliste (nii ärimeeste kui ka laste) süstemaatilise kaasamise ja osalemise küsimustega ehk sellega, et ruumiprojekt pole mitte ainult ruumi uuendamise ja ümberkorraldamise projekt, vaid ka elanike aktiveerimise ja võrgustiku loomise tööriist.
Ilze Rukšāne: Mulle tundub, et meil kõigil on vajadus teha vabatahtlikku tööd ehk tööd, mille eest ei maksta. Nõukogude ajal käisime kõik laupäevakutel. Tundub, et ühiskonna hüvangusse panuse andmine on meile sisse kasvanud, ja mitte ainult ateljee vanematele olijatele – ka nooremad on aktiivsed kodanikud. See on midagi, mis edendab ka meie meeskonda, toob meid kokku ja paneb silma mõnikord isegi rohkem särama kui palgatöö.
Tihti on sellised projektid väga pika ja püsiva mõjuga: see on võimalus tutvuda inimestega, kellega muidu ei kohtu, ning need kohtumised on alati soojad ja kosutavad. Näiteks osaleme Riia Rotermanni kvartali elustamises ja aitame seal edendada kogukonnaaiandust. Seal tuttavaks saanud inimesed lehvitavad ja naeratavad tänaval vastastikku. Varem oldi võõrad.
Maastikuarhitektuur on muutunud väga normatiivseks erialaks: nii tänavatele, mänguväljakutele kui ka avalikule ruumile kehtivad ranged nõuded, mis eelkõige peaksid justkui tagama kasutaja ohutuse, ent mis muudavad keskkonnad samal ajal üsna ühetaoliseks ja isegi igavaks. Kui kasutajatelt küsida, mida nad väliruumis teha tahaksid, siis on selge, et soove on seinast seina alates sellest, et soovitakse purskkaevu, kuni selleni, et ei soovita mingit muutust. Kuidas säilitada selles normide ja nii paljude osaliste soovide maailmas loominguline värskus? Kuidas teha kõige selle juures maastikuarhitektuuri, millel on ka kõrgem kunstiline väljund?
Indra Ozolina: See tuleb kogemusega. Me õpime iga projektiga ja mida rohkem projekteerime, seda nutikamaks muutume. Noored tulevad meie ateljeesse enamasti pööraste mõtete ja olematu kogemusega. Esialgu on see kõik ehmatav ja hirmutav, aga värsked, pöörased mõtted on tegelikult värskendavad. Isegi, kui need ei teostu kohe, jäävad nad kuskile alateadvusesse – kas või mõni detail neist – ja mõjutavad ehk järgmist projekti.
Metra Augskapa: Asi on ka tasakaalus ja meeskonnas. Kui meeskonnas on palju erinevate oskuste ja teadmistega osalisi, siis on lahendus mitmekülgsem ja tasakaalustatum. Keegi jälgib õigusnõudeid, keegi tegeleb kaasamise ja koosloomega, keegi töötab kontseptsiooni kallal, keegi näeb suurt pilti ja kellelgi on teadmised, kuidas see kõik valmis ehitada. Kõik osalised on selle juures väga vajalikud parima tulemuse saavutamiseks. Unustada ei tohi ka seda, et tihti tuleb väga hea loomingulise lahenduse saamiseks teha rohkem, kui küsitakse, st astuda veel samm edasi.
Helēna Gūtmane: Maastikuarhitektid on vahendajad. Me püüame kuulata kohta, mõista, mida vajab ruum, püüame tasakaalustada osaliste huvisid. See on meie tugev külg. Maastikule ei tohi läheneda suure egoga, lahendada olukordi meeldib-ei-meeldi-kriteeriumi alusel. Iga olukord on ainulaadne ja iga ruum eeldab täiesti personaalset lähenemist. Kuulata tuleb inimesi, maastikku, kive, koeri, lapsi, arhitektuuri jm. Tuleb olla nii-öelda ruumilausuja. Ära tuleb kuulata kõik hääled ja see ongi kõrgeim kunst. Avalikus ruumis ja maastikuarhitektuuris on lubamatu lasta oma egol ruumi üle domineerida.
Mis teid käivitab, sunnib tegutsema?
Metra Augskapa: Maastik ise, selle kihistused ja potentsiaal, mõte, et saad seda ruumi kiht kihi haaval uurida ning olulise välja tuua.
Indra Ozolina: Mind inspireerivad detailid, olgu see siis kujutelm või midagi füüsilist ruumis. Ma püüan oma lahendustesse lisada samuti ootamatuid detaile.
Ilze Rukšāne: Armastus. Armastus on suurim inspiratsioon – see, kui näed, et inimesed sinu kavandatud ruumis naeratavad.
Mark Geldof: Mind käivitab kogukond, ühise huvi leidmine ja sõnastamine. Ma olen allergiline investorite üleolekule.
Helēna Gūtmane: Harmoonia. Ma otsin ruumis alati tasakaalu.
MERLE-KARRO KALBERG on maastikuarhitekt ja kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja
FOTOD: ALPS ainavu darbnica
AVALDATUD: Maja 105 (suvi 2021), peateema Maastikuarhitektuur
