EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA SUUR SAAL
Sisearhitektuur: Aivar Oja / FRA Disain
Akustika: Linda Madalik
Arhitektuur: Toivo Tammik, Mart Rõuk / Ansambel
Tellija: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Tellijapoolne projektijuht: Ott Maaten
Ehitaja: Nordlin OÜ
Netopind: suur saal 528 m2, juurdeehitus 6140 m2
Projekt: 2012–2016
Ehitus: 2019
Õnnetunne. Nii on iseloomustatud kogemust, mis sünnib, õhkub ja levib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hiljuti valminud uuest suurest saalist. Kuidas ehitatakse õnne?
(M)ärkamine
Muusikatudengi üks ihuliige on tema instrument. Suhe pilliga võib olla intiimsem kui ükski inimsuhe. Tunde-, taju- ja rakuvaheline koostöö hakkab oma ainulaadset võrgustikku looma hetkest, mil sõrme, suu või jala esimest korda kaaslasele – pillile – asetame. Säärane õrnloome kogub tuure ja julgust igapäevase harjutamisega, et see ihuliige, mida meil üsast väljudes küljes päris ei olnud (välja arvatud lauljatel), muutuks sama eraldamatuks kui süda või kopsud. Selline peaaegu kehaülene muundumine eeldab ka keskkonnalt õigeid tingimusi, mida EMTA uus saal endas kätkeb. Arhitektuuri nõiduslik võime on luua lahendusi, võimaldada ligipääsu, tõsta potentsiaali, avades inimest.
Autorid Toivo Tammik ja Mart Rõuk arhitektuuribüroost Ansambel OÜ lähenesid ambitsioonikale vajadusele – koondada EMTA uusmahtu nii uued õpperuumid kui ka avaliku funktsiooniga suure saali ja teatri ning liita see olemasolevaga – kontrastiprintsiibi põhjal. Horisontaalsele, piklikule ja heledale, juba mitme põlvkonna helidest täitunud mahule kasvatati juurde linnaruumis rütmiliselt mänglev, visuaalselt eristuv ja ühtlasi kokkusulanduv arhitektoon. Sellise ülesande läbiviimine, vana ja uue tehniliselt korrektselt ühendamine meenutab arhitekti kirjelduste kohaselt ei midagi vähemat kui arhitektuurset südamesiirdamist. Keerukusaste, mida on rakendatud suhteloomises linna- ja väliskeskkonnaga, tuleb esile, jalutades ruumides ja läbi korruste. Ootamatutes kohtades avanevad fantastilised avarused taeva- ja linnaruumi!
Taevavaatlust kujutaks lausa eraldi toiminguna ette omapärases, kahest ajastust pärit hoonemahtude vahele jäävas lahtise taevaga intiimses poolväliruumis. Õppehoone seni hajutatud või lausa abstraheeritud kujul eksisteerinud tuumfunktsioon ja juurdeehituse siseilma südamik – suur saal – oli esialgse kavandi kohaselt väljastpoolt, Sakala tänavalt oskusliku valgustuse abil esile toodud ja ülejäänud kompleksi olulisima osana tajutav. Kuna tegemist on koolihoonega, viis ruumilahendus sellisel kujul mõtted sulestikuta linnupojale, kelle veresoonkond ja kinnised silmad õrnast ihust alles läbi kumavad. See ruumilahendus tõi esile, et arhitektuuri kaudu on võimalik olla primaarses ühenduses arengujärgus olevate, välisimpulssidele vastuvõtlike organismidega. Kuid tõstatas ka küsimuse, kas arhitektuur suudab tekitada usaldust ja stimuleerida kõrgendatud tundlikkust, avamaks inimese elujõudu ja täispotentsiaali.
Metsaihu
Etnograaf Art Leete on põhjalikult uurinud ja kirjutanud komidest, tundras ja taigas metsade vahel elavatest inimestest, nende loomismüütidest ning suhtest looduse ja loomisega. Mõeldes EMTA uuele saalile, tasub kindlasti tutvuda Art Leete Vikerkaares ilmunud artikliga, kuna ruumi õrnroosakad, sisearhitekti sõnutsi kasesüdamevalged (spoonvineer on lõigatud tüve sisemusest) lainetavad paneelid on nende hingestatud komi metsadega otseselt seotud. Leete kirjeldab müütilisi uskumusi, mille järgi peab inimene selleks, et mõista siin valitsevaid laenguid ning looja ja loodu vaheliste suhete alusstruktuure, olema läbinud või valmis läbima oma teadvuse arengus paljastavaid protsesse. Komide jaoks valmistavad pettus ja enesepettus, illusoorsuse abil võimu omastamine ja heausksuse kuritarvitamine pinnase kogemuspõhiseks õppimiseks, millest parimal juhul sünnib meister, kelle vaimujõud ulatub eluslooduse üle. Ülim inimvorm komide seas on kütt, kelle teekonna edukus läbi iseenda metsa soppide sõltub sellest, kui hästi ta oskab balansseerida nähtava ja nähtamatu, avaldunu ja avaldumatu vahel. Selleks keeleks on vaid haruharva sõna. Samuti ei tea veel inimene, kes alles õpib iseend tundma, kuhu tema tee viib. Tema eesmärgiks on saada mittesõnalist keelt kõneleva pilli meistriks, mille kaudu väljenduks tema loov tahe. Läbitunnetamata noodi sirgjooneline mängimine võib katkestada musitseerimiseks vajaliku õhustiku ja voo. Ka komi tõde võib olla argimõistuse jaoks vale, pooltõde või lihtsalt seosetu, kuna otse rääkimine hävitab komi jaoks õhkõrna niidistiku kahe maailmaolemusliku polaarsuse vahel ning ta kaotab võime valitseda metsa loomastiku, taimestiku ja kogu loodu üle. Otsekohesus, mis üldjuhul oleks nagu samane aususe väärtusega, ja piltlikult see päike, mis pimedust valgustab, on komide jaoks elusoone ummistamine, enesehävituslik needuse pealekutsumine, millega lõpeb jahiõnn ja millega mets sulgeb küti ees oma uksed. Materjal, millega töötasid akustik Linda Madalik ja sisearhitekt Aivar Oja, pärines neist metsadest. Kas müütilised tarkused võivad olla kandunud kasetüvede kaudu kontserdisaali šifrisse?
Linda Madalik on meie esinduslikemate hoonete heliväljade looja. Heli on mehaaniline impulss, mida inimene on õppinud kasutama nii elu toetaval kui ka hävitaval eesmärgil. Helile pole vastuvõtlikud ainult auditoorsed, vaid ka mitteauditoorsed rakud. Selles ei ole vast ka midagi üllatavat, sest mets on meie sünnijärgne arengukeskkond. Oleme kohanenud ja häälestunud suhtlema puude, taimede ja loomadega, ununenud on vaid keel, aga võib-olla lihtsalt teadmine, et see keel on meis sama loomulikult olemas nagu oskus lubada kopsudel hingata või südamel tuksuda. Akustikute sõnavaras leidub omamoodi tavatuid väljendeid, nagu „kitsas helipilt“ või „heliallika näiv laius“. Tarve läbi keelekoodi mõista kaht tajumodaalsust – korraga nägemist ja kuulmist – tekitab esmase nihke juba puhtsemantiliselt. Akustikakeeles sisalduvad aga ka siseruumi geomeetria, külgseinte, põrandate-lagede kallete ning nurkade väärtused ja üldse mitte vähemtähtsana materjali omadused. Selle keele valdamine on eeldus, et akustiku ja sisearhitekti koostöös saaks sündida heliväli, mis mõjutab meid ühtviisi nii esteetilise kogemuse kui ka tervise kaudu.
Teadusharu
Keskkonnal ja arhitektuuril on võime koondada ja kanda tarkust – nii avaldunud kui ka vaikivat teadmust (tacit knowledge). Jaapani filosoof Kitaro Nishida on sõnastanud konsepti „Ba“, mis väljendab tähendust kandvat konteksti. Ba on kasutusele võetud teadmusloomes ja seda on tõlgendatud kui jagatud ruumi, milles saavad tekkida uued suhted ja seosed. See ruum võib olla füüsiline, virtuaalne või ka vaimne. Olemuselt on Ba seega loominguline ja innovatiivne salliv ruum, mis seob nii individuaalsel kui ka kultuurilisel tasandil. Arhitektuur väga erinevate teadmuste koondumispunktina on üks paljudest väljunditest Ba teostumiseks.
Sellepärast kõneleb ka EMTA uus suur saal millestki palju enamast kui vaid kohane harjutusruum. See on keskkond arenevatele inimestele, kelle hoiakud ja tunnetus kujunevad selleks spetsiaalselt timmitud ruumis. Akustika kaudu siseneb saali „koodi“ tajueelistuste tarkus. Eelistused on jaapani akustiku Yoichi Ando sõnul organismi esmased reaktsioonid välistele ajenditele, mis suunavad olendi otsuseid ja käitumist elu jätkumise, st loovuse suunas – see võib omakorda edasi kanduda integreerunud teadmusena kultuuri. Sisearhitekti ja akustiku koostöö osutab erakordsele õnnestumisele: avaldunud on materjali algupäraga kaasneva vaikiva teadmisega põimunud sisekaemuslik tervik, mida kannab füüsiline matemaatiliselt kirjeldatav ja akustiliselt mõõdetav ruum. Olgu need helilained või liivadüüne vormiv tuul, Aivar Oja on kasvuvoogu edasi andnud tundlikkusega, mis väljendub saali skulpturaalses maastikus vaikse, kindla kandumise ja ülekandumisena.
Kogu saali tonaalsus (õrnroosavalge tihe kasepuit, helepehmed istmed) loob tunde ihu sees olemisest. Loodud on tingimused kogemuseks, mis tõstab inimeste vaimu selgelt eristuva õnnetundeni. Kas see ei peakski olema arhitektuuri keskne küsimus ja eesmärk?
Vaikusest kantud heli
Orkestri kohal hõljub transparentne „pilv“. Mobiilne, muutlik, läbipaistev, multifunktsionaalne pilv, mis aitab sättida akustilist atmosfääri vastavalt esinejatele ja muusikaprogrammile. See, kes jaksab piisavalt kaua üles vaadata, näeb saali laes siramas kujundeid, millel ei ole (veel?) nime, äratuntavat kuju või vormi…
Kammerorkestri jaoks täpselt seatud saal nõuab suure kontserdisaaliga harjunud orkestrilt või koorilt kohanemist. Akustik Linda Madalik, kel vajadusest sõltuvalt kaasas kas relv või helipildikeel (tihti mõlemad nagu komi kütil), jagas meenutust, kuidas meeskoori esmane eneseväljendus proovis oli niivõrd jõuline, et kõik ehmatasid korraga ära. Seepeale lausus väärikas proua vaikselt, et selles saalis on imeilus just piano…
MARIANNE JÕGI on lõpetanud G. Otsa nimelises muusikakoolis muusikateooria eriala ning EKAs skulptuuri ja installatsiooni magistriõppe. Doktoriõppe raames otsib ta kokkupuudet arhitektuurse akustika ja kunsti vahel tajupõhiste keskkonnatehnoloogiate rakendamiseks ruumilistes vormides.
Repliik
LINDA MADALIK, akustik
„Saan EMTA uue saali fenomenist aru niimoodi, et see suudab vahendada muusikateost kõige sügavamal kombel.“
EMTA suure saali projekteerimisega alustasime kohe pärast õppehoone esimese etapi avamist 1999. aastal. Arhitekt Kalvi Voolaidiga panime paika saali gabariidid ja ruumigeomeetria, mille põhimõtted jäid samaks hoolimata sellest, et saali kavandamine jäi aastateks seisma ning hiljem jätkas hoone projekteerimist arhitektuuribüroo Ansambel.
Saali põhimõõdud on sellised: pikkus 33 m, laius 16 m, kõrgus 14 m. Saali erimaht ehk kubatuur inimese kohta valiti suurusjärgus 10 m3/in, mis võimaldab saavutada kontserdisaalile sobiva järelkõlakestuse 2 s. Sobiv ruumigeomeetria ning erimaht on kontserdisaali kavandamisel väga olulised. Kui need on õigesti paigas, ei pea sisearhitekt hakkama ruumigeomeetriat parandama, vaid saab kohe keskenduda interjööri kujundamisele.
Sisearhitekt Aivar Ojaga oli meil idee ehitada heledast puidust ruum, mille pinnad on kumerate vormidega. Minu kui akustiku taotlus oli nende vormide abil heli edasikandumine ja helivälja hajutamine; Aivar Oja vormis pinnad voolavaks ja dünaamiliseks. Kusagil lava läheduses on pinnalainete murdumiskoht, mis muudab lainete rütmi.
Põhiline akustikaprobleem seisnes selles, kuidas ehitada üleni puidust viimistlusega saal, mis annaks võimalikult ühtlaselt edasi kõik helisagedused. Teatavasti resoneerivad puitpaneelid madalatel sagedustel, mistõttu ruumi järelkõlakestus nendel sagedustel langeb. See sobib kõneruumile, kuid naturaalse akustikaga suuremas kontserdisaalis on see puudus, mis ei võimalda saavutada kõlapildi „mahlakust ja täiust“ ja helitämbri „soojust“ – kui kasutada muusikute subjektiivseid hinnangukriteeriumeid. Üritasime sellest puudusest üle saada paksude ja jäikade puitpaneelide abil. Nii on seinapaneelid 40 mm paksud ning otsekinnitusega kiviseina. Laepaneelid paksusega 25 mm kinnitati jäigalt helisoleeriva kipsplaatidest ripplae külge. Ka jäigastatud puitpaneelid resoneerivad mingil määral ikkagi, nende resonantssageduste hajutamiseks on lava tsoonis olevate paneelide sees villatäide. Lainelised vineerpaneelid valmistas Sõmeru puidufirma Supra Mööbel tihedast kasepuidust, mis on pärit Komi tundraaladelt.
Projekteeritud saali akustikat analüüsis arvutiprogrammi abil tuntud taani akustik Anders Christian Gade, kes soovitas tungivalt enne ehitust teha näidispaneelid ja neid laboritingimustes testida. See võimaldas kontrollida paneelide helineeldumisomadusi, mis projektis olid valitud oletuslikult, kuna analoogseid tooteid ei oldud varem katsetatud. Testimine näitas, et olime paneelide tehnilise lahenduse valinud õnnestunult ja projekti muuta ei tule. Siiski tabas mind Läti R&D akustikalaboris, kus käisime näidispaneele katsetamas, tõsine ehmatus. Isegi täiesti siledal laboriruumi põrandal oli paneelimooduleid üksteisega raske siduda, ilma et moodulite vahele ei tekiks vuuke. Vuugid tekitasid täiendava kontrollimatu helineelduvuse, mis võis mõjutada saali kõlavust, vuukidest sai nüüd saali akustika võtmeküsimus. Ehituse käigus selgus, et peale tihendamise vajasid kõik vuugid ka silikoonimist.
Kontserdisaali akustika hindamiseks on mitmeid objektiivseid parameetreid, mida saab projekteerimise käigus prognoosida. Nendele objektiivsetele füüsikalistele parameetritele vastavad subjektiivsed parameetrid, mis iseloomustavad muusikute ja kuulajate aistinguid musitseerimisel ja kuulamisel. Näiteks ruumi järelkõlakestus, mis on saali üks põhilisemaid parameetreid, iseloomustab ruumi kõlavust ja sellest sõltub ka helitugevus. Järelkõlakestuse pikkuse muutumised erinevatel sagedusaladel määravad heli tämbrilised omadused. Heli ruumilisus sõltub eelkõige ruumigeomeetriast, kusjuures kitsam ruum tagab suurema ruumilisuse. Difuusne ehk hajutatud heliväli tekitab mulje, et kuulaja on helidest ümbritsetud. Üks oluline parameeter, heli selgus, sõltub samuti peamiselt ruumigeomeetriast. Saali akustika kavandamisel tuli tegeleda kõikide nende parameetrite optimaalsete suuruste saavutamisega. Oluline on eristada akustilisi tingimusi kuulajate alal ning esinejate alal. Selles saalis toetab esinejaid akustiline pilv lava kohal, mis koosneb heli peegeldavatest läbipaistvatest pleksiklaasist ekraanidest. Pisut kumeraks painutatud ekraanitükid on paigutatud vahedega, u 50 % pinnast moodustavad avad. Pilve erinevaid osi saab üles-alla liigutada ning helivõimendusega ürituste korral saab pilve lae alla tõsta. Pilve mõju esinejatele pilve erineva kõrguse korral katsetas RAMi koor. Nad leidsid, et pilve olemasolu toetab esitust märgatavalt ja selle mõju on kuulda ka saalis. Pilve optimaalseks kõrguseks koori jaoks osutus 8 m, mis oligi projektis valitud pilve tavapäraseks riputuskõrguseks.
Pärast saali avamist kuulasime Aivar Ojaga palju kontserte ja vahetasime muljeid. Iga kontsert avas saali erinevaid akustilisi aspekte. Aga Zürichi noorteorkestri kontserdi ajal, kui olin jäägitult süvenenud kuulamisse, toimus minuga metamorfoos… Korraga kadus minu ümbert saal ühes sisekujundusega, kadusid ka inimesed ja ma ise olin transformeerunud mingisse erilisse teadvuseseisundisse. Minu ümber ja minu sees oli ainult muusika, väga intensiivne muusika. Ja kuna midagi muud ei olnud – ei ruumi, ei objekte ega subjekte – , siis jõudis see muusika kusagile väga sügavale teadvusesse – kohta, mille olemasolust ma ei olnudki varem teadlik. See on koht, kus tekib sügav õnnetunne.
Fotod: Paco Ulman.
Avaldatud: Maja 101-102 (suvi-sügis 2020) Sisearhitektuuri-eri.
1 Leete, Art, Komide püha mets. – Vikerkaar, oktoober, 2016.
2 Valik olulisemaid töid: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppehoone 1. ja 2. Järk, Pärnu Kontserdimaja, Jõhvi Kontserdimaja, Peterburi Jaani kirik, Estonia ooperiteatri renoveerimine, Eesti Rahva Muuseum, kino Kosmos rekonstrueerimine, Tallinna Linnateater, Tondiraba Jäähall, Teater NO99 fuajee rekonstrueerimine džässkohvikuks.
