Vaade Bagni San Filippost
„Ka kivid on elus“ kõlab mõne viirukilõhnalises toas kristallidega toimetava new age’i ravitseja motona. Või siis mõne sellise müstilise arhitekti omana, kes vormi ja valgusega mängides atmosfäärikaid hooneid loob. Ent samuti võib see olla järeldus, ühes kõigi kaasnevate eetiliste küsimuste ja metafüüsiliste kaalutlustega, milleni viib Maa pinnal leiduvate geoloogiliste ilmingute hoolikas vaatlemine, nende ilmingute, millel on pistmist arhitektuuriajalooga ning võib olla palju enam pistmist selle tulevikuga.
Mõtiskledes selle üle, mida homne päev arhitektuurilise materiaalsuse mõttes kaasa toob, eriti kui lisame võrrandisse ka „jätkusuutlikkuse“ ja „rohelisuse“ imperatiivi, võib meile tunduda, et turvaline valik oleks pöörduda e l u poole. See tähendaks töötamist bioloogilist päritolu materjalidega: puude ja taimedega, mis kasvavad piisavalt kiiresti, mis seovad süsinikdioksiidi (meie tänapäeva põhivaenlast) ning mida võib istutada, maha lõigata, kasutada ja taaskasutada, nagu see leiab aset näiteks ligniini ja tselluloosi hooneteks muutmise healoomulises ringis. Geoloogilist päritolu materjalid saavad seevastu kergesti disklahvi, arvestades igati õigustatud kriitikat ülekasutamise pihta ja keskkonnakahju, mida toob kaasa lubjakivi, kruusa, liiva, raua või boksiidi kaevandamine ja töötlemine, et muuta neid betooniks, klaaspaneelideks, terasarmatuuriks või alumiiniumlehtedeks. Arhitektuuri geoloogilist võlga ja 20. sajandi jooksul eksponentsiaalselt kasvanud geoloogilist kuritarvitamist ei saa eirata.1 Ent kas tõesti pole ühtki viisi, kuidas arhitektuurilisest lävimisest geosfääriga teisiti mõelda? Kas kaevandamisest ja omastamisest kaugemale vaadates võiks leida viise, kuidas selle voogude ja tsüklitega koostööd teha?
Lõuna-Toscanas asuvat Bagni San Filippo küla ümbritsevates metsades elab üks kummaline geoloogiline olend, metsa roheluse taustal valge ja aurune. See on kuumaveeallikas, veesilmade kaupa piimjat vett, mida täidavad aasta ringi poolalasti suplejate väävlivines massid. Inimesed nimetavad seda – ridamisi kivikünkaid, vahel kümme või enam meetrit kõrged, paiguti erevalged, mujal kaetud tumeroheliste triipude või pruunikate mattidega – Balena Biancaks2. Kui ma seda kohta viimati varasügisel külastasin, nägin ma ka palju valgeid ovaalseid kühme, mis lähemalt vaadates osutusid surnud lehtedeks, mis olid äsja ümbritsevate puude küljest kukkunud, kuid juba täielikult mineraalide koorikuga kaetud, kõigest mõne päevaga petrifitseerunud ja kivipinnaga ühte sulanud. Need künkad ei koosne üksnes kivimitest. Nad on oma mineraalikihtidesse lõksu püüdnud palju enamat, neelanud alla oksi ja terveid puutüvesid ning haaranud oma mitte just aeglaselt kasvavatesse kivikehadesse isegi hiljuti paigaldatud traatpiirde.
Reisi eel mitmesuguste seal asetleidvate geokeemiliste nähtuste kohta lugedes avastasin, et sealset vett kuumutab ja rikastab keemiliselt maa-alune vulkaaniline aktiivsus ning et vedelik, mida seal maapinnast välja immitseb, on kaltsiumkarbonaadist (CaCO3), veest (H2O) ja süsinikdioksiidist (CO2) koosnev lahus, kus on jälgi vesiniksulfiidist (H2S). Just viimane annab paigale iseloomuliku lõhna, mis imbus naha sisse, kui ma ühes sealsetest veesilmadest lebasin, ning mis jäi püsima veel päevadeks. Tumerohelised triibud ja pruunikad matid sisaldavad terveid maailmu mikrosoopilisi baktereid, kes küngastel kasvades settimist kiirendavad, aidates kaltsiumkarbonaadil lahustunud molekulidest kõvadeks seteteks muutuda. Lõpuks jäävad kivi sisse lõksu ja kivistuvad biolitogeneesi käigus ka bakterid ise, kellest tekib sel juhul mustriline lubjakivi – nii tekibki elust kivi. Miljoneid aastaid tagasi olid needsamad lahustunud kaltsiumkarbonaadi molekulid olnud ise osa ürgookeanide elust. Neist moodustusid molluskite kojad ja muistse planktoni skeletid, mis akumuleerusid seejärel Toscana lubjakivist aluskivimiks, mida Bagni San Filippos voolav allikas selle lahustudes jälle minema kannab. See tuletab mulle meelde, mida ütles Ameerika biokeemik Lynn Margulis ühe intervjuu käigus kivinäidisest rääkides: „Inimestel oli tavaks arvata, et see on lihtsalt puhas kivi, kuid nüüd me teame, et see on bakterite pilvelõhkuja. Selle lõid mitusada miljonit aastat tagasi elusorganismid.“3 Vaadates kivi geoloogilisel ajaskaalal, on „bio“ ja „geo“ teineteisest pelgalt sekundi murdosa kaugusel. Elu, seejärel kivi. Seejärel uuesti elu, seejärel kivi.
Peale selle, et Bagni San Filippo heidab valgust kohati kiiretele biogeokeemilistele kivi tekkimise tsüklitele, on selle pärandiks ka teatud materjalidega katsetamine, millega alustas 1757. aastal kohalik arhitekt Leonardo Massimiliano de Vegni. Sealt sai alguse üks tootmistraditsioon, mida Itaalias enam eksisteeri, kuid üksikutes kohtades üle Euroopa senini aktiivselt jätkatakse. Lastes vees sisalduvatel mineraalidel mitme kuu jooksul skulptor Giuseppe Pagliari loodud metallvormidesse settida, lõi de Vegni selle geoloogilise protsessi abil settest arhitektuurilisi elemente – plastica dei tartari.4 Ta mõtles välja, kuidas lisada neisse värvaineid, et neile erinevaid värvitoone anda, ning kuidas suunata voolusid, et luua sooni, jäljendades ilmselt hinnalisi dekoratiivkive, nagu alabaster, ning taasluues isegi Pavonazzo marmori valgeid ja purpurseid pilvemustreid.5 Selle ettevõtmisega, mis oli kohe kindlasti ka äriline, kasutas ta ära geosfääri, kuid mitte nii, nagu arhitektid seda tavaliselt teevad. Ta paigutas end otse käimasoleva kivitsükli keskele. Ta läks vooluga kaasa.
Teadvustades geoloogilisi aineid mitte üksnes omastamiseks mõeldud staatiliste ressurssidena, vaid kindla asukohaga maistesse tsüklitesse kuuluvana, saame uut laadi tundlikkuse meie planeedi sisemise toimimise suhtes. Sellise, mis avab arhitektuurile uusi loovate geoloogiate maastikke, mis põhinevad mineraalse, orgaanilise ja kultuurilise elu koostööl nagu see, millega katsetas de Vegni. Lisaks Bagni San Filippo setetele võiks uued disainiettevõtted uurida ja kasutada tsementeerumist, porsumist, kuhjumist, uuristust, moonet, kokkusulamist või paljusid muid geodünaamikaid ning leida selliseid viise nendega lävimiseks, mis ei põhineks jõul, vaid õigel ajal õiges kohas nende järgi häälestumisel.
Need spekulatsioonid panevad paratamatult küsima selliste aeglast geoloogilist rütmi austavate tehnikate skaleeritavuse kohta. Kuid võib-olla ei peakski arhitektuur, mis võiks niikuinii seisneda aina vähemas ehitamises ning peaaegu kõige korduskasutamises, enam meeletu kiirusega aina uusi arhitektuurilisi elemente tootma, nagu tööstusajastu meid on eeldama harjutanud? Võib-olla võiksime ehitistes kasutatavatel geoloogilistel elementidel lasta kasvada teistsuguses tempos, õpetades sel kombel ehitust hoogu maha võtma?
Arhitektidena vajame me geoloogilist kirjaoskust. Ainult siis õnnestub meil mõelda disainist ja ehitamisest mitte üksnes kui maa süvaaega ankurdatust, vaid millestki loovalt uuenevast, kujutledes selleks geosfääril põhinevaid uut tüüpi materiaalsusi ja arhitektuurilisi väljendusi. Selline mõtlemine keskendub disainile, kuid on ühtlasi maateaduslik, kultuuriline, metafüüsiline, eetiline ning võib-olla ajalooline, puudutades seda, kuidas me geoloogilisi materjale hindame ja omastame, ning avades kahtlemata mitmesuguseid teisi geoarhitektuurilisuse viise.
GALAAD VAN DAELE on arhitekt ja uurija. Ta õpetab ETH Zürichis disaini ning tegutseb arhitektuuri- ja kunstiajakirja Accattone kaastoimetajana.
Galaad Van Daele’i essee Settevood ja loovad geoloogiad telliti avaldamiseks kogumikus „Reset Materials – Towards Sustainable Architecture” /„Materjalide taaslähtestamine – säästvama arhitektuuri poole”/, mille toimetaja on Chrissie Muhr ja mille andis välja kirjastus Danish Architectural Press (Arkitektens Forlag) septembris 2023. „Reset Materials”, mis on jätkuks Chrissie Muhri kureeritud samanimelisele näitusele Kopenhaageni kaasaegse kunsti keskuses, dokumenteerib ja ühtlasi arendab edasi multidistsiplinaarseid dialooge kümne meeskonna ja materjalide vahel, põimides ühtekokku jagatud õpet ja praktikat, teadust ja esteetikat. Nii publikatsioon kui ka näitus sündisid koostöös Taani arhitektide ühinguga (Arkitektforeningen) ning toetusega Dreyersi Fondilt. Publikatsiooni saab soetada kirjastuselt Danish Architectural Press.
FOTOD: Galaad Van Daele
AVALDATUD: MAJA 1-2024 (115), peateema KIVI
1 Martin Head, Will Steffen, David Fagerlind, Colin Waters, Clément Poirier, Jaia Syvitski, Jan Zalasiewicz jt, „The Great Acceleration is real and provides a quantitative basis for the proposed Anthropocene Series/Epoch“, Episodes 45 (2021).
2 Valge vaal (it).
3 Symbiotic Earth: How Lynn Margulis Rocked the Boat and Started a Scientific Revolution, režissöör John Feldman, 2018.
4 Tatari skulptuur (it)
5 Fabio Barry, „„ Painting in Stone“: Early Modern Experiments in a Metamedium“, The Art
Bulletin 99, nr 3 (03.07.2017).
