Silver Sternfeldt, Aksel Part, Marju Randmer-Nellis, Julia Trunova: keskonnapsühholoogia sisearhitektuuris

Kuidas toetada inimese heaolu ja vaimseid protsesse tõenduspõhise disainiga? Arutleme selle üle Tartu Ülikooli Delta keskuse Õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel.

Sissejuhatus

1923. aastal alustati Chicago eeslinnas Hawthorne’is asuva Western Electricu tehastes teadusuuringutega, millega sooviti tõestada, et paremad valgustingimused tehases tõstavad töötajate produktiivsust. (1) Need “valgustusuuringud” tähistavad töökeskkonna, heaolu ja tööviljakuse teaduslike uuringute algust. Kui valgustingimusi tehases parandati, siis katsealuste tööviljakus kasvas. Sellest jäi mulje, et parematel valgustingimustel oli positiivne mõju. Samas kui tingimusi muudeti kehvemaks, tõusis tootlikkus endiselt. Uuringute lõpus jõuti järeldusele, et valgustingimused ei oma töötajate produktiivsusele mingit mõju. Kuid tulemused olid mõistatuslikud.

Eksperimendi korraldajad selgitasid produktiivsuse kasvu sellega, et katsealused olid enda jälgimisest teadlikud. Nad pingutasid rohkem, kuna kartsid vallandamist. Fenomeni, kus inimese käitumine võib eksperimendi käigus muutuda, kuna ta on selles osalemisest teadlik, hakati nimetama Hawthorne’i efektiks. Paraku on see efekt saanud aastate jooksul palju kriitikat.(2) Uuringu andmeid uuesti analüüsides selgus, et valgusküllasem ruum siiski parandas töötajate tootlikkust. Kahjuks ei ole Hawthorne’i efekt ise leidnud empiirilist tõestust. Arvatavat efekti saab selgitada erinevate sotsiaalsete mehhanismide kaudu. Mida saame sellest õppida?

Inimese ja keskkonna vastastikmõjude mudelid on ruumiloome ekspertide jaoks kasulikud tööriistad, mis aitavad arhitektuurseid eksimusi ennetada. Oluline on vältida valenegatiivseid ja valepositiivseid järeldusi, nagu “valgus ei mõjuta produktiivsust” või “produktiivsuse kasv tuleneb Hawthorne’i efektist”. Inimese ja keskkonna vastastikmõµjud ei ole alati sirgjoonelised – üks keskkonnast tulenev stiimul ei kutsu esile ainult ühesugust reflektoorset käitumist. Sama ärritaja võib põhjustada erinevaid reaktsioone ning erinevad stiimulid võivad esile kutsuda sarnast käitumist. Käitumise taga on psühholoogilised ja füsioloogilised mehhanismid, mis lähevad üldlevinud teadmiste ja loogikaga tihti vastuollu. Nende mehhanismide tundmine aitab paremini mõista, kuidas keskkond inimest mõjutab.

Töökeskkond

TÜ Delta keskus. Foto Maris Tomba

Ralf Speth, Jaguar Land Roveri tegevjuht, on öelnud: “Kui te arvate, et hea disain on kallis, siis vaadake, kui kulukaks läheb halb disain.” Arhitektuur võib kognitiivsete mehhanismide kaudu mõjutada just neid harjumusi, mis on organisatsiooni eesmärkide saavutamisel olulised. (5) Nullindate alguses moodustasid keskmise kontorihoone ehituskulud 5% ja ülalpidamiskulud 3% kümne aasta kogukuludest. Palgad moodustasid sellest toona 82% ja on praegugi endiselt kõrgeimaks kuluallikaks. Pikemas perspektiivis on mõistlik panustada just füüsilisse keskkonda. Väikesed investeeringud tasuvad hästi ära juhul, kui võimaldavad indiviidil oma tööd teha tõhusamalt.

Töökeskkonna ning töötajate heaolu ja rahulolu vaheliste seoste uurimiseks viiakse läbi üha enam uuringuid. (6) Organisatsioonid seisavad silmitsi väljakutsega, kuidas ohjeldada kasvavaid püsikulusid ning samal ajal pakkuda toimivaid lahendusi, mis sobiksid töötajate eelistuste ja töö iseloomuga. See paneb tööandjaid otsima võimalusi töökeskkonna kujundamiseks viisil, mis ainult ei toeta tervist, heaolu ja rahulolu, vaid tõstab ka produktiivsust. Kuigi töö olemus on aja jooksul muutunud, (7) on inimese põhiolemus jäänud samaks. (8) Mõistmine, kuidas keskkonnad mõjutavad mugavust, rahulolu, sooritust ja tervist, tuleb privaatsuse, tähelepanu, stressi, emotsioonide ja kognitsiooni uuringutest. (8) Kontorite projekteerimisel eeldab töötajate vajadustega arvestamine lahendusi nii koos kui ka üksi töötamiseks. (7)

Sarnaselt töökeskkonnaga võib mõni keskkonnaomadus aidata üliõpilastel keskenduda ja teine  hoopis keskendumist häirida. Õppimiseks vajalikud kognitiivsed protsessid, nagu tähelepanu ja selle hajumine või vaimne kurnatus ja taastumine ning emotsionaalsed reaktsioonid ja motivatsioon, on füüsilise keskkonnaga kindlal viisil seotud. (9) Tähelepanu pikaajaline hoidmine võib põhjustada kognitiivset väsimust, õppimisvõime langust ning tekitada vajaduse vaimse taastumise järele. Keskkonnaga saab ka toetada taastumist ning mõjutada loengutest osavõttu ja õpimotivatsiooni.

Teadmus- ja õppetöö funktsiooniga ülikoolihoonetes on privaatne ja avalik ruum enamasti läbi põimunud. Kõigi individuaalseid eelistusi on raske silmas pidada, aga inimestele ruumi luues on võimalik arvesse võtta psüühika üldisi tööpõhimõtteid. Tartu Ülikooli Delta keskuse Õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel on vaatluse alla võetud privaatsus, kontrollitunne, auditoorsed ja visuaalsed stiimulid, füsioloogia, stress, tähelepanu, kognitsioon ja vaimne taastumine.

TARTU ÜLIKOOLI DELTA KESKUS
Arhitektuur: Illimar Truverk, Sander Aas, Timo Titma, Sander Paljak, Eero Endjärv, Janar Toomesso (Arhitekt11 OÜ)
Sisearhitektuur: Kaur Käärma, Sander Aas, Illimar Truverk (Arhitekt11 OÜ)
Maastikuarhitektuur: Kristian Nigul ja Kadi Nigul (Väli OÜ)
Konstruktsioonid: Arro & Agasild Inseneribüroo OÜ
Tehnosüsteemid: AS Hiieko ja ITK Inseneribüroo OÜ
Infograafika: Velvet OÜ
Ehitajad: AS Ehitustrust, Rand & Tuulberg Grupp AS
Tellija: Tartu Ülikool
Kinnistu pindala: 13 762m2
Hoone netopind: 27 700m2
Projekt: 2016-2018
Valmis: 2020

TÜ Delta keskus. Foto Ragnar Vutt

Delta keskus koosneb õppe- ja teadushoonest ning ettevõtlusmajast. Õppe- ja teadushoones asuvad arvutiteaduse instituut, matemaatika ja statistika instituut, majandusteaduskond, osa tehnoloogiainstituudist ning tugiüksusena ettevõtluse- ja innovatsioonikeskus. Majas on erineva suurusega auditooriumid, laborid, tudengite õppe- ja puhkealad, raamatukogu ning töötajate kabinetid ja puhkealad. Hoone on mõeldud umbes 400 töötajale ja enam kui 2500 üliõpilasele. Rohked ühisalad on mõeldud üliõpilaste, teadlaste ja õppejõudude koostöö soodustamiseks. Ettevõtlusmajas rendivad pinda erinevad finants-, teadus- ja innovatsiooniettevõtted.

TALLINNA ÜLIKOOLI LOOMEMAJA VITA
Arhitektuur: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg, Martin McLean (Salto OÜ)
Sisearhitektuur: Tarmo Piirmets, Raul Tiitus (Pink OÜ)
Haljastus: Maarja Gustavson (Polka OÜ)
Ehitaja: Ehitustrust AS
Tellija: Tallinna Ülikool
Hoone netopind: 3986m2
Tellimus: 2016
Valmis: 2020

Vita loomemaja on ehitatud vana Ursa hoone asemele. Hoones tegutsevad kaks instituuti ja mitu üliõpilasorganisatsiooni: Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BFM), loodus- ja terviseteaduste instituut (LTI) ning erinevad spordikollektiivid. Hoones on tantsusaalid, black box, muusikaklassid, helistuudio, kunstistuudiod, IKUMUMU stuudio, pealtvaatajate tribüüniga spordisaal ning jõusaal.

Avatud ja suletud planeeringuga tööruum

Koostöö ja suhtluse suurendamiseks on viimastel aastakümnetel muutunud populaarseks avatud ruumilahendused. (10) Veendumus, et tõkete vähendamine soodustab kommunikatsiooni, koostööd ja loovust, on laialt levinud. (8) Kuid avatud planeeringuga kaasnevate probleemide kohta on hulgaliselt teaduslikke tõendeid. (11) Erinevad uuringud näitavad, et suletud planeeringuga kontorid edestavad avatud kontoreid nii tervisenäitajate ja haiguspäevade, töörahulolu ja töösoorituse kui ka sotsiaalsete suhete osas. (10,11)

2018. aasta uuringus leiti, et avatud planeeringuga arhitektuuribüroos kannatasid enim just arhitektid ja disainerid. (10) Privaatsus ja kommunikatsioon mängivad teadmustöö keskkonnas väga olulist rolli. Rohkemad suhtlusvõimalused kipuvad privaatsust vähendama. (8) Selle kohta, et suuremast privaatsusest tulenevad eelised kaaluvad piiratud suhtlusvõimalustest tulenevad miinused üles, on veenvaid tõendeid. (12) 1980ndatest alates on laiaulatuslikest BOSTI Associates uuringutest teada, et keeleline, visuaalne ja auditoorne privaatsus on töötajate jaoks ühed olulisemad sisearhitektuursed tegurid.(13)

Miks on privaatsus oluline?

Meie organism kohaneb keskkonnamuutustega iga kord, kui meeltesse jõuab uus ärritaja. Millelegi keskendumiseks tuleb aga samal ajal teisi stiimuleid pidurdada. (14) See koormab aju. Pidurdus on suunatud tähelepanu, näiteks töötamise või õppimise, keskne protsess. Ülestimulatsiooni korral näeb aju vaeva, et käesoleva ülesandega mitte seotud stiimuleid alla suruda. (15) Kuid pidurdusega seotud neuronid väsivad ruttu. (16) Sellest tulenevalt kannatab ka meie võime tähele panna ja mitte lasta ennast segada. Me kaotame oma keskendumisvõime. Tõhusaks töötamiseks ja õppimiseks vajame siiski rahu ja vaikust.

Privaatsuse vajadus töötamisel, õppimisel ja ühisaladel

Mida on privaatsuse käitlemisel tarvis arvesse võtta? Avatud planeeringuga kontorid tekitavad stressi, kui kujundusega ei ole tagatud ka privaatsust toetavad tingimused. Mõlema ülikooli hoone puhul loobuti enamikust esialgu kavandatud avatud planeeringuga kontoritest, et toetada individuaalselt töötamist. Kas need uued keskkonnad toimivad nii, nagu mõeldud on? Avatud planeering Vita loomemaja neljanda korruse keskosas otsustati õppespetsialistide soovil ümber kujundada väikesteks kabinettideks. Selle tulemusel on töötajad privaatsuse nimel ära lõigatud loomulikust valgusest, taastavatest vaadetest ja korralikust ventilatsioonist.

Delta õppehoones annavad kontorite koridoripoolsed klaasist vaheseinad hoone keskosale rohkem valgust ja avatust. Privaatsuse tagamiseks lisati vaheseintele poolläbipaistvad kleebised. Ometi on töötajad mõnes kabinetis veelgi suurema eraldatuse tagamiseks paigutanud klaasist vaheseinte ette näiteks riiulid. Need on näited sellest, kui oluliseks privaatsust peetakse, milliseid abinõusid ollakse selle nimel valmis kasutusele võtma ja kuidas keskkonda kasutatakse algsest plaanist erinevalt. Taolised kompromissid ei tohiks aga juhtuda tervist toetava töökeskkonna arvelt.

Sama kehtib ka Õppekeskkondade puhul. Võimalus segamatult keskenduda on ülimalt oluline. Delta õppehoones on olemas multifunktsionaalne õppe- ja puhkeala. Seal on avatud ala, mida saab kardinatega jagada ja muuta privaatsemaks. Lisaks on seal heli summutavate paneelidega kabiinid individuaalseks tööks või kõnedeks ja väiksemad klaasist seintega ruumid rühmatööks. Tudengid saavad valida eri privaatsustasemega lahenduste vahel. Klaasist õpperuumi avatus koridorile koos sealt mööduvate inimestega võib keskendumisvõimet siiski häirida.

Vita hoone korrused ja stuudiod on jaotatud vastavalt õppekavadele. Stuudiod on suurema privaatsuse saavutamiseks varustatud läbipaistmatute kardinatega. Väljapääsud on ruumi kummaski ääres. See muudab juhuslikud möödujad vähem märgatavaks. Konkreetse eriala tudengitele mõeldud spetsiaalsed stuudiod toimivad kui avatud planeeringuga jagatud kontoriruumid. Ruumide jaotamine erialati pakub rohkem privaatsust, kuna kõrvalistel üliõpilastel pole sinna asja. Arvutiklass on visuaalselt koridorile avatud. Pooled töökohad on paigutatud koridori suunas seljaga ja pooled näoga. Inimese aju saab perifeerse nägemise abil ümbritseva kohta kogu aeg teavet. See aitab säilitada situatsiooniteadlikkust. (17) Tähelepanu on oma olemuselt piiratud ressurss, kuna rohkem laenglemist neuronite vahel on metaboolselt kulukas. Mis tahes stiimul, mis ei ole seotud käsiloleva ülesandega, võib keskendumist häirida. Oma ekraani jagamine koridoris möödujatega vähendab ka privaatsust ja tekitab tänu teadmatusele stressi.

Delta õppehoone loengusaalide klaasvaheseinad on mööduvate inimeste varjamiseks kaetud kleebistega. Kuigi mustriga kleebised varjavad vaadet koridori poolt, võib loengusaalis viibija siiski möödujaid märgata – kleebised algavad põlve kõrguselt ning lisaks on kleebise muster kohati läbipaistev. Järskudest visuaalsetest keskkonnamuutustest tulenevat tahtmatut ja passiivset protsessi nimetatakse eksogeenseks tähelepanuks. (18) Me vaatame koridori poole, kuna meie närvisüsteem on kujunenud pöörama tähelepanu ka kõige pisematele liikumistele, rääkimata klaasitagusest inimsuurusest kogust.

Suhtluse soodustamiseks toimivad paremini sellised lahendused, mis ei too privaatsust ohvriks ei töö- ega ka puhkealal. Delta õppehoones on erinevatele instituutidele ja tugiüksustele mitu kööki. Üliõpilastele on eraldi köök. Suuremate köökide juures paiknevad vaba aja veetmiseks ka puhkealad. Erinevad alad üle maja kutsuvad aega veetma vastavalt oma eelistustele. Kardinate abil saab luua privaatsema ruumi ja mööbel on liigutatav.

Kontroll, territoriaalsus ja ülerahvastus

Selliseid mitmekesiseid õppe- ja puhkealasid on Vita loomemajas vähem. Küsimus seisneb oma lähiümbruse üle kontrolli omamises. Kui ruum ei paku enam soovitud tingimusi, peaks olema võimalik tingimusi muuta või jätkata oma tegevustega mujal. Psühholoogiliste baasvajaduste teooria (ingl Basic Psychological Needs theory) on osutunud asjakohaseks nii tööl, koolis, spordis kui ka elus laiemalt. (19) Need kolm vajadust – vajadus autonoomsuse, kompetentsuse ja seotuse järele – on heaolu ja sisemise motivatsiooni jaoks olulised. Autonoomsusvajaduse rahuldamine on aluseks ka kompetentsus- ja seotusvajaduse rahuldamisele. Inimene ei saa täielikult nautida oma edu või eesmärgipärast käitumist, kui tal pole vabadust ise valikuid teha. Kui keskkond pakub erinevaid võimalusi, annab see kasutajatele olukorra üle rohkem kontrolli. Sellega tekib inimesel võimalus käituda ja tunda ennast autonoomsemalt. Võrreldes Delta õppehoonega on Vita loomemajas vähem eri tüüpi avatud alasid ja vähem võimalusi neid tingimusi reguleerida.

Territoriaalsus on inimese soov markeerida oma tegevusruumi enda kontrolli all olevana.(8) See tähendab, et ruumi on võimalik personaliseerida vastavalt oma eelistustele, tähistada ruumi või objekti kuuluvust ja takistada teisi seda kasutamast. Oma füüsilise ruumi üle kontrolli omamine on inimese heaolu ja tööga rahulolu tagamisel osutunud oluliseks aspektiks. (20) See võimaldab vältida tahtmatuid sotsiaalseid kontakte, mis võivad niigi hõivatud inimest veelgi koormata. Ülerahvastus ehk tiheliolek tekib siis, kui inimene ei tunne, et tal on piisavalt isiklikku ruumi. Tiheliolek põhjustab valvsust ja ebamugavustunnet ning seda käsitletakse kui stressorit. Kontrollitunne teeb aga iga stressori kergemini talutavaks. Kui stressorit ei ole võimalik välja lülitada või selle juurest lahkuda, on sellistes tingimustes olemist raskem taluda. See on levinud ka kinnipidamisasutustes, kus kinnipeetavatel pole oma vahetu ümbruse üle peaaegu mingisugust kontrolli.(21)

Vita loomemajas on tudengite käsutusse antud erialade kaupa isiklikud stuudiod. Selline ruumi organiseerimine toetab autonoomsust ja territoriaalsust ning aitab vältida tiheliolekut. Delta õppehoones täidavad sarnast rolli erinevad laborid, kuid õppetööga tegelevad seal pigem vähesed. Erinevalt stuudiotest ja laboritest on mõlema hoone muud õpperuumid ja puhkealad organiseeritud avaliku ruumi põhimõttel. Isiklikku ruumi aitavad seal markeerida ja kontrollida liigutatav mööbel, kott-toolid ja padjad ning muud personaalsed esemed. Liigutatavad kardinad Vita stuudiotes ning Delta õppe- ja puhkealal võimaldavad samuti oma ruumi kohandada ja oma territooriumi markeerida. Vita loomemajas oodatakse, et üliõpilased täidaksid tühjad seinad oma loominguga. Ka Delta õppehoones on tudengitel võimalus oma loodut avalikult esitleda. See on viis keskkonnaga sideme loomiseks ja sellega tähendusrikkalt suhestumiseks, territooriumi markeerimiseks ning omandi- ja vastutustunde loomiseks.

Kõne, heli ja müra

Inimesed on evolutsiooniliselt kohastunud eristama inimhäält muudest helidest. Ellujäämise osas on oluline täpselt aru saada, mida teised meile ütlevad. Arusaadav kõne on üks suurimaid segajaid avatud planeeringuga kontorites. (22) Kõne saab arusaamatuks maskeerida täiendava heliga. (23) Näiteks muutub arusaadav kõne suminaks siis, kui palju inimesi räägib korraga.(24) Sellisel juhul ei haara sõnade tähendus enam meie tähelepanu. Samal põhimõttel toimib ka veekohin, mis maskeerib arusaadava kõne ja muud ootamatud auditoorseid segajad. (25) Kuid maskeeriv heli ei tohi muutuda müraks. Siis on tegemist stressoriga. Delta õppehoones toetavad auditoorset privaatsust helikindlad klaasist ruumid ja helisummutavate paneelidega kabiinid õppe- ja puhkealal ning helisummutavate paneelidega pehme mööbel avatud aladel üle kogu hoone. Vita loomemajas on helikindlad muusikaklassid ja helistuudio.

Valgustus, visuaalne taju, fotobioloogia ja vaated

Vita loomemaja neljanda korruse kontoriruumides on ainus otsese loomuliku valguse allikas köögis asuv katuseaken. Mõnda kabinetti jõuab kaudne päevavalgus läbi kollase kleebisega kaetud klaasvaheseina, mõnda pimedast koridorist või printeriruumist. Päevavalgus on seotud meie füsioloogilise ja hormonaalse tasakaaluga. Sinine valgus on päevasel ajal tervisliku talitluse, ööpäevase rütmi, erksuse, meeleolu ja kognitiivse võimekuse toimimiseks vajalik. (26) Teiste lainepikkuste väljafiltreerimine ainult peale kollase tundub meie laiuskraadidel tarbetu ja ebatervislik. Regulaarne igapäevane kokkupuude valguse ja pimedusega loob stabiilse une-ärkveloleku tsükli, mis on vaimse ja füüsilise tervise säilitamiseks vajalik. (27) Unehormooni pidurdavad rakud on just sinise valguse suhtes kõige tundlikumad.

Kollast filtrit on Vita loomemaja klaasist vaheseintel kasutatud läbivalt. Kuigi tantsusaalis loob kollane toon mängulisi varjundeid, on selle funktsioon õppe- ja tööruumides küsitav. Kas nii on üldse võimalik ergas püsida? Kui loomulikku päevavalgust ei ole võimalik kasutada, saab unisust peletada ka kunstliku valgusega. 2018. aastal avaldatud uuringus selgus, et kontoritöötajate sooritus ja erksus paranesid, kui seinad olid kohtvalgustitega välja valgustatud. (28) Vertikaalselt pinnalt jõuab silma suurem valgushulk – nii hoiab see meid paremini ärkvel.

Stress, tähelepanu taastumine ja kognitsioon

Kuidas taastuda, kui oleme kannatanud stressi all, oma vaimsed ressursid ära kasutanud ja keskkond ei toeta meie psüühilisi funktsioone? Head vaated mängivad meie tähelepanu taastamisel ja stressi vähendamisel olulist rolli. Loodus toetab tähelepanuvõime taastumist ja stressi taseme alanemist. (29, 30) Paiku, mis toetavad positiivseid muutusi emotsionaalses seisundis, füsioloogilises aktiivsuses ja käitumises ning kognitiivses funktsioneerimises, nimetatakse taastavateks keskkondadeks. (31) Katsealused, kes vaatasid 40 sekundit õitsvate taimedega kaetud rohekatust, sooritasid vaimse võimekuse teste paremini kui need, kes vaatasid sama kaua betoonkatust. (32) Isegi lähiajaline looduse vaatamine suudab tähelepanu taastumist toetada.

Kui Delta õppehoone puhul on vaated jõele ja ümbritsevatele puudele hästi välja mängitud, siis Vita loomemaja puhul ei ole sisehoovi võimalusi eriti ära kasutatud. Mõned puud ja põõsad on paista loomemaja koridorist ja trepikojast, kuid inimesed kontorites ja õpperuumides jäävad nendest hüvedest ilma. Vaated Vita loomemaja kõrgemate korruste stuudiotest naabruses asuvatele hoonetele on siiski mitmekesised ja paeluvad.

 

Väliskeskkond

Kaasaegses linnastunud ühiskonnas peetakse stressi ja puudulikke taastumisvõimalusi üha kasvavaks probleemiks ning krooniliste tervisekahjustuste põhjustajaks. (33) Elamine ja töötamine kiiretes ülerahvastatud infoküllastes linnades kurnab vaimseid ressursse (31) ja soodustab nn tehnostressi. Kuidas seda lahendada?

Otsene kokkupuude loodusega tööajal soosib tervist ja heaolu rohkem kui loodusvaate nautimine siseruumist (33) ning on seotud madalama stressitaseme (34) ja suremusega. (35) Linnade haljasalad, näiteks pargid, toetavad stressi leevendamist ja tähelepanu taastamist tõhusamalt kui tehislik linnakeskkond. (32) Samuti peetakse veemaastikke ehk sinialasid taastavamaks ja tervislikumaks kui rohealasid.(36)

Viimastel aastatel on ennetavas meditsiinis  üha rohkem tähelepanu pööratud looduskümbluse kasulikkusele. (37) Delta keskuse ümbrus saab pakkuda sarnaseid tingimusi nagu Shinrin-Yoku praktika ehk metsakümblus. (38) Erinevad kaasaegsed hüpoteesid, nagu Kaplanite tähelepanu taastamise hüpotees, Ulrichi stressi alandamise hüpotees või Kellerti ja Wilsoni biofiiliahüpotees pakuvad selgitusi ja pooldavad inimese sidet loodusega.(39)

Biofiilia hüpoteesi kohaselt tunnevad inimesed alateadlikult looduse vastu huvi ja otsivad sellega kontakti, sest meie närvisüsteem on arenenud looduskeskkonnas ja selle järgi kohastunud. Loodus on lummav kordumatute mustrite ja tajutava keerukuse tõttu. (40) Loodus mõjutab immuunsüsteemi, kardiovaskulaarset süsteemi, hingamissüsteemi ja vaimset tervist ning toetab lõõgastumist ja kutsub esile aukartust, tänutunnet ja isetust. (41)

Sellele kõigele pääseb Delta keskuse lõuna- ja lääneküljest ligi ilma, et peaks kokku puutuma linnakeskkonna stressoritega. Ainuüksi looduslike helide kuulamine suudab närvi- ja hormoonsüsteemi vahendusel esile kutsuda lõõgastumist. (42) Näiteks vee kohin võib liiklusmüra maskeerides tervist kaitsta ja taastada. (43, 44) Vee vulin ja puude sahin toob kasu nii tervisele, heaolule kui ka taastumisele ja loob auditoorse puhvertsooni ülestimuleerivale linnakeskkonnale. Kopenhaagenis, Kölnis ja Düsseldorfis läbi viidud uuringutest selgub, et Delta keskuse ümbrusega sarnased linna sinialad parandavad füüsilist aktiivsust ja sotsiaalset suhtlemist ning toetavad taastumist. (45) Rohe- ja sinialadega looduskeskkond oli ka Tartu Ülikoolile ja Tartu linnavalitsusele hoone kohavalikul tugevaks argumendiks. 

Vita hoone ees asuvas sisehoovis on vähem ligipääsu loodusele. Vita asub tiheasustusega linnaosas ning on ümbritsetud hoonetest. Kuigi seal on mõned peenrad ja puud, domineerib ümbritseva maastiku kujunduselemendina sillutiskivi. Sellegipoolest võib ka tehiskeskkond olla taastav, (46) kui ta ei ole ülestimuleeriv. (47) Kuid mis teeb keskkonna taastavaks? Tähelepanu protsessil on kaks mehhanismi – paeluvus ehk tahtmatu tähelepanu ja pingutus ehk tahtlik tähelepanu. (48) Paeluvusel on tähelepanu taastamisel väga oluline roll, kuna see võimaldab väsinud tähelepanusüsteemil puhata. Tahtlik tähelepanu on kasutuses juhul, kui keskkond ei ole paeluv ja huvi puudub, aga stiimulile peab tähelepanu pöörama sellegipoolest. Pingutust nõudev tähelepanu ajapikku väsib, põhjustades kognitiivsete võimete alanemist.(49)

Tahtmatu tähelepanu avaldub aga siis, kui keskkond on paeluv ja pakub terviklikku kogemust, toetab eemalolekut rutiinist ja sobib inimese kavatsustega. (50) Mõtete uitamiseks ja vaimustumiseks peab inimene saama end keskkonda n-ö unustada.

Uuringud on näidanud, et 1) kultuurilistel, ajaloolistel ja religioossetel paikadel; 2) vabaaja veetmise kohtadel; ja 3) panoraamvaatega paikadel on kõrge taastav potentsiaal.

Arhitektuursed elemendid ja erinevate variatsioonide rohkus ehitise fassaadis mängivad taastumisprotsessis olulist rolli. See selgitab ka osaliselt seda, miks rohkete fassaadielementidega ajaloolisi ehitisi tihti taastavateks peetakse. Tallinna Ülikooli kampuse hooned asetsevad väga lähestikku. Kultuurilised ja ajaloolised kihid on sisehoovis nähtavad seal, kus vanad ja uued hooned asuvad külg külje kõrval. Ka esteetiliselt nauditav kogemus võib esile kutsuda taastumist, kui keskkond pakub tähendust sümboolsete seoste, näiteks hoonetele antud nimedega.(51)

Kokkuvõte

Oma olemuselt ja otstarbelt on Delta õppe- ja teadushoone ning Vita loomemaja erinevad. Mõlemal hoonel on omapärad, mis võivad selle asukaid kas toetada või piirata. Keskkond võib meie psüühilistele ja füsioloogilistele protsessidele mõjuda laastavalt, kuid keskkonnapsühholoogia näitab, kuidas sellega arvestada.

SILVER STERNFELDT on keskkonnapsühholoog, kes arendab tõenduspõhise disaini valdkonda. Ta on juhtinud erinevaid inimkeskse ruumi projekte koostöös avaliku sektori organisatsioonidega ning töötanud Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikoolis õppejõu ja juhendajana. Silver on Keskkonnapsühholoogia uuringud OÜ asutaja.

AKSEL PART on urbanist ja säästva linnalise liikuvuse ekspert Balti Keskkonnafoorumis.

MARJU RANDMER-NELLIS on hariduselt toimetaja, varasemalt töötanud loovjuhi ja fotograafina ning hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemias keskkonnadisaini erialal.

JULIA TRUNOVA on era- ja avalikus sektoris tegutsev arhitekt, töötanud stuudiotes Kauss Arhitektuur ja Varjund. Praegu töötab arhitektina Tallinna Linnaplaneerimise Ametis.

Avaldatud Maja suvi/sügis 2020 (101-102) numbris.

1 – McCambridge, Jim, John Witton, and Diana R. Elbourne. Systematic review of the Hawthorne effect: new concepts are needed to study research participation effects. – Journal of clinical epidemiology 67, no. 3 (2014), pp. 267–277.

2 – Levitt, Steven D., and John A. List. Was there really a Hawthorne effect at the Hawthorne plant? An analysis of the original illumination experiments. – American Economic Journal: Applied Economics 3, no. 1 (2011), pp. 224–238.

3 – Izawa, Masumi R., Michael D. French, and Alan Hedge. Shining new light on the Hawthorne illumination experiments. – Human factors 53, no. 5 (2011), pp. 528–547.

4 – Jones, Stephen RG.  Was there a Hawthorne effect? – American Journal of sociology 98, no. 3 (1992), pp. 451–468.

5 – Brill, M., S. Weidemann, J. Olsen, and E. Keable. Bosti (2001). Disproving widespread myths about workplace design. Research report.

6 – Wineman, Jean D., and Janice Barnes. Workplace Settings. – In Environmental Psychology and Human Well-Being, pp. 167–192. Academic Press, 2018.

7 – McCoy, Janetta Mitchell. Work environments. – Handbook of environmental psychology (2002), pp. 443–460.

8 – Veitch, Jennifer A. Work environments. The Oxford Handbook of Environmental and Conservation Psychology (2012).

9 – Maxwell, Lorraine E. The Role of the Physical Environment in Education. – In Environmental Psychology and Human Well-Being, pp. 135–166. Academic Press, 2018.

10 – Węziak-Białowolska, Dorota, Zhao Dong, and Eileen McNeely. Turning the Mirror on the Architects: A Study of the Open-Plan Office and Work Behaviors at an Architectural Company. – Frontiers in Psychology 9 (2018), pp. 2178.

11 – Haapakangas, Annu, Valtteri Hongisto, Jukka Hyönä, Joonas Kokko, and Jukka Keränen. Effects of unattended speech on performance and subjective distraction: The role of acoustic design in open-plan offices. – Applied Acoustics 86 (2014), pp. 1–16.

12 – Spivack, J. A., A. D. Askay, and G. S. Rogelberg. Contemporary physical workspaces: A review of current research, trends, and implications for future environmental psychology inquiry. – Environmental psychology new developments (2009), pp. 37–62.

13 – Brill, Michael, Stephen T. Margulis, and Ellen Konar. Using office design to increase productivity. Vol. 2. Workplace Design and Productivity, Inc., 1985.

14 – Howard, Steven J., Janice Johnson, and Juan Pascual-Leone. Clarifying inhibitory control: Diversity and development of attentional inhibition. – Cognitive Development 31 (2014), pp. 1–21.

15 – Neill, W. Trammell, Leslie A. Valdes, and Kathleen M. Terry. Selective attention and the inhibitory control of cognition. – In Interference and inhibition in cognition, pp. 207–261. Academic Press, 1995.

16 – Buzsáki, György, Kai Kaila, and Marcus Raichle. Inhibition and brain work. – Neuron 56, no. 5 (2007), pp. 771–783.

17 – Wolfe, Benjamin, Jonathan Dobres, Ruth Rosenholtz, and Bryan Reimer. More than the Useful Field: Considering peripheral vision in driving. – Applied ergonomics 65 (2017), pp. 316–325.

18 -Albonico, Andrea, Manuela Malaspina, Emanuela Bricolo, Marialuisa Martelli, and Roberta Daini. Temporal dissociation between the focal and orientation components of spatial attention in central and peripheral vision. – Acta psychologica 171 (2016), pp. 85–92.

19 – Deci, Edward L., and Richard M. Ryan. The „what“ and „why“ of goal pursuits: Human needs and the self-determination of behavior. – Psychological inquiry 11, no. 4 (2000), pp. 227–268.

20 – Wells, Meredith M. Office clutter or meaningful personal displays: The role of office personalization in employee and organizational well-being. – Journal of environmental psychology 20, no. 3 (2000), pp. 239–255.

21 – Wener, Richard. The environmental psychology of prisons and jails: Creating humane spaces in secure settings. Cambridge University Press, 2012.

22 – Jahncke, Helena, Valtteri Hongisto, and Petra Virjonen. Cognitive performance during irrelevant speech: Effects of speech intelligibility and office-task characteristics. – Applied Acoustics 74, no. 3 (2013), pp. 307–316.

23 – Hongisto, Valtteri, Johanna Varjo, Henri Leppämäki, David Oliva, and Jukka Hyönä. Work performance in private office rooms: The effects of sound insulation and sound masking. – Building and Environment 104 (2016), pp. 263–274.

24 – Zaglauer, Maria, Horst Drotleff, and Andreas Liebl. Background babble in open-plan offices: A natural masker of disruptive speech? – Applied Acoustics 118 (2017), pp. 1–7.

25 – Lee, Hsiao Mun, and Heow Pueh Lee. Noise masking in high population country using sound of water fountain. – Applied Acoustics 162 (2020), 107206.

26 – Münch, Mirjam, Friedrich Linhart, Apiparn Borisuit, Susanne M. Jaeggi, and Jean-Louis Scartezzini. Effects of prior light exposure on early evening performance, subjective sleepiness, and hormonal secretion. – Behavioral neuroscience 126, no. 1 (2012), pp. 196.

27 – Kort de Y, Veitch JA. From blind spot into the spotlight: introduction to the special issue  light, lighting, and human behaviour . – J Environ Psychol [Internet] 39 (2014), pp.1–4.

28 – de Vries, Adrie, Jan L. Souman, Boris de Ruyter, Ingrid Heynderickx, and Yvonne AW de Kort. Lighting up the office: The effect of wall luminance on room appraisal, office workers performance, and subjective alertness. – Building and Environment 142 (2018), pp. 534–543.

29- Kaplan, Rachel, and Stephen Kaplan. The experience of nature: A psychological perspective. CUP Archive, 1989.

30 – Ulrich, Roger S., Robert F. Simons, Barbara D. Losito, Evelyn Fiorito, Mark A. Miles, and Michael Zelson.  Stress recovery during exposure to natural and urban environments. – Journal of environmental psychology 11, no. 3 (1991), pp. 201–230.

31 – Berto, Rita.  The role of nature in coping with psycho-physiological stress: a literature review on restorativeness. – Behavioral sciences 4, no. 4 (2014), pp. 394–409.

32 – Lee, Kate E., Kathryn JH Williams, Leisa D. Sargent, Nicholas SG Williams, and Katherine A. Johnson. 40-second green roof views sustain attention: The role of micro-breaks in attention restoration. – Journal of Environmental Psychology 42 (2015), pp. 182–189.

33 – Tyrväinen, Liisa, Ann Ojala, Kalevi Korpela, Timo Lanki, Yuko Tsunetsugu, and Takahide Kagawa. The influence of urban green environments on stress relief measures: A field experiment. – Journal of environmental psychology 38 (2014), pp. 1–9.

34 – Wells, Nancy M., and Kimberly Bosworth Phalen. Everyday and nearby natural environments. – In Environmental Psychology and Human Well-Being, pp. 221–251. Academic Press, 2018.

35 – Maas, Jolanda, Robert A. Verheij, Sjerp de Vries, Peter Spreeuwenberg, Francois G. Schellevis, and Peter P. Groenewegen. Morbidity is related to a green living environment. – Journal of Epidemiology & Community Health 63, no. 12 (2009), pp. 967–973.

36 – White, Mathew P., Ian Alcock, Benedict W. Wheeler, and Michael H. Depledge. Coastal proximity, health and well-being: results from a longitudinal panel survey. – Health & place 23 (2013), pp.  97–103.

37 – Ideno, Yuki, Kunihiko Hayashi, Yukina Abe, Kayo Ueda, Hiroyasu Iso, Mitsuhiko Noda, Jung-Su Lee, and Shosuke Suzuki. Blood pressure-lowering effect of Shinrin-yoku (Forest bathing): a systematic review and meta-analysis. – BMC complementary and alternative medicine 17, no. 1 (2017), pp. 409.

38 – Oh, Byeongsang, Kyung Ju Lee, Chris Zaslawski, Albert Yeung, David Rosenthal, Linda Larkey, and Michael Back. Health and well-being benefits of spending time in forests: systematic review. – Environmental Health and Preventive Medicine 22, no. 1 (2017), pp. 71.

39 – Hansen, Margaret M., Reo Jones, and Kirsten Tocchini. Shinrin-yoku (forest bathing) and nature therapy: A state-of-the-art review. – International journal of environmental research and public health 14, no. 8 (2017), pp. 851.

40 – Van den Berg, Agnes E., Yannick Joye, and Sander L. Koole. Why viewing nature is more fascinating and restorative than viewing buildings: A closer look at perceived complexity. – Urban Forestry & Urban Greening 20 (2016), pp. 397–401.

41 – Williams, Florence. This is your brain on nature. – Natl. Geogr 229 (2016), pp. 48–69.

42 – Thoma, Myriam Verena, Ricarda Mewes, and Urs M. Nater. Preliminary evidence: the stress-reducing effect of listening to water sounds depends on somatic complaints: a randomized trial. – Medicine 97, no. 8 (2018).

43 – Jeon, Jin Yong, Pyoung Jik Lee, Jin You, and Jian Kang. Perceptual assessment of quality of urban soundscapes with combined noise sources and water sounds. – The Journal of the Acoustical Society of America 127, no. 3 (2010), pp. 1357–1366.

44 – You, Jin, Pyoung Jik Lee, and Jin Yong Jeon. Evaluating water sounds to improve the soundscape of urban areas affected by traffic noise. – Noise Control Engineering Journal 58, no. 5 (2010), pp. 477–483.

45 – Völker, Sebastian, Angela Heiler, Thorsten Pollmann, Thomas Claßen, Claudia Hornberg, and Thomas Kistemann. Do perceived walking distance to and use of urban blue spaces affect self-reported physical and mental health? – Urban Forestry & Urban Greening 29 (2018), pp. 1–9.

46 – Patuano, Agnès.  Biophobia and Urban Restorativeness. – Sustainability 12, no. 10 (2020), pp. 4312.

47 – Valtchanov, Deltcho, and Colin G. Ellard.  Cognitive and affective responses to natural scenes: effects of low level visual properties on preference, cognitive load and eye-movements. – Journal of Environmental Psychology 43 (2015), pp. 184–195.

48 – Berto, Rita, Maria Rosa Baroni, Alessandra Zainaghi, and Sandro Bettella. An exploratory study of the effect of high and low fascination environments on attentional fatigue. – Journal of environmental psychology 30, no. 4 (2010), pp. 494–500.

49 – Bruckmaier, Merit, Ilias Tachtsidis, Phong Phan, and Nilli Lavie. Attention and capacity limits in perception: A cellular metabolism account. – Journal of Neuroscience (2020).

50 – Weber, Anke Maria, and Jörg Trojan. The restorative value of the urban environment: A systematic review of the existing literature. – Environmental Health Insights 12 (2018), pp. 1-13.

51 – San Juan, César, Mikel Subiza-Pérez, and Laura Vozmediano. Restoration and the city: the role of public urban squares. – Frontiers in psychology 8 (2017), pp. 2093.