Eestis olles taban end alailma üllatumas, kui inimesed, rääkides keskkonnast, mõtlevad selle all enamasti loodust või maal elamist-olemist. Iga eestlane tundub olevat kohustatud korraldama regulaarseid palverännakuid üksikutesse metsataludesse. Tõeline puhkus ja väärtustamist leidev eluvorm näib olevat ellujäämislaager väljaspool tsivilisatsiooni.
Igal aastal ilmub sünge pealkirjaga lugusid sellest, kuidas maakohad jäävad tühjaks ja inimesed kolivad linna. Muidugi on kurb, kui mõned külad kaardilt niimoodi lõpuks kaovad. Aga veel kurvem, et keegi ei märka rõõmustada selle üle, mida need inimesed kolimisotsuse eest vastu saavad.
Saatesari „Ruum” märkab seda vähemust, kes armastab linna. Sarja avasaade keskendus tervenisti linnaruumile. Linnad on kohad, mille inimesed on loonud parimate kavatsustega. Ehkki tõepoolest, alati ei ole kõik väga hästi välja kukkunud. Hindan neid arhitekte, kes loovad head ja tasakaalustatud linnaruumi. Kes ei hala selle pärast, et Eesti külad on tühjaks jäänud, vaid mõtlevad, et kui me juba linnas koos oleme, siis teeks midagi selle heaks, et meil oleks siin parem elada.
Kummardus inimestele, kes projekteerivad ilusaid maju, rajavad parke ja platse, teatreid ja kinosid, galeriisid ja kontserdisaale. Ja „Ruumi” saate tegijatele, kes need inimesed meie ette toob. Sellest pole midagi hullu, kui keegi teab majale peale vaadates, et selle on teinud Zaha Hadid, Raine Karp või Siiri Vallner, aga samal ajal ei suuda eristada halapaju lehte raagremmelga omast. Inimesed, kes võivad metsas ära eksida, ent ei eksi İstanbuli suurel turul, ei ela sugugi vähem väärtuslikku elu. Linnaruum on linnainimese kodu laiendus – ja mitte ainult tänavad. Seda on ka koolid, restoranid, kohvikud, kinod. On kirjeldamatult tähtis, et see keskkond oleks meeldiv ja turvaline, nagu kodugi.
Nõnda on päris selge, et „Ruumi” kõik osad, mis keerlevad linnakeskkonna ja selle väärtuste ümber, on mind vaimustanud. Sarjale õla alla pannud Eesti arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järg ütles saate tutvustuses, et arhitektuurisaated ja -dokumentalistika on Eestis varem keskendunud pigem üksikute arhitektuuripärlite tutvustamisele, uues saatesarjas võetakse aga luubi alla erinevad ruumitüübid, samuti saavad ruumiloojate kõrval rohkem tähelepanu inimesed, kes neid ruume kasutavad. See väärt mõte on õnnestunud ellu viia.
„Ruum” on väga tänuväärne saatesari, kuivõrd juhib tähelepanu „tavainimese” jaoks tavalisele, rutiinsele keskkonnale. Näiteks koolidele. Õppimise viise on erinevaid, aga lisaks teadmistele võiks hea kool pakkuda ka võimalusi ja kohti, kus sõpradega koos olla, mõelda, õppida, naerda, logeledagi. Kas selles koolis, kus teie käisite, olid need kohad? Kas teie lapse koolis on?
Mulle väga meeldis Kadri Klementi väljaöeldud mõte – arhitektuuri mõistmine annab meile võimaluse ja oskuse luua oma maailma. Mis võiks veel toredam olla? Me kõik tahame luua oma maailma, korraldada asju ümber nii, et seal oleks mõnusam. See on hulga lihtsam, kui on olemas mingidki teadmised ruumist, arhitektuurist, keskkonnast. Neid teadmisi on „Ruumi” tegijad leidnud jagama säravad ja innustavad inimesed.
ETV2 saatesari „Ruum” oli esimest korda eetris 2016. aasta sügisel. Režissöör Marta Pulk, operaator Mattias Veermets, toimetaja Piret Jürman. Tootja Fookus-Pookus OÜ.
Päises: ekraanitõmmised saadetest
AVALDATUD: Maja 89-90 (suvi 2017), peateema Muutuv
