Sirge seljaga mere poole

Näoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.

Põhimõtteliselt ühendab kõiki saari üks omadus: nad on ümbritsetud veega. See vesi võib olla kasutuses nii puhkamiseks kui ka kalapüügiks, aga ennekõike on tegemist liikuvusruumiga. Sest olgu saarel olla kui tahes mõnus, ühel hetkel tuleb sealt siiski lahkuda. Saari ühendavad veeteed, mis ei ole tegelikult midagi muud kui maismaal olevate teede vennad. Lihtsalt nende keskkond on teistsugune ja ka sõiduvahendid on teised. Veeteede tark kasutus võimaldab saare elanikul näha liikuvusruumi aeg-ruumilist komponenti sootuks erinevalt, kui seda saab teha ainult kuival maal liikuv inimene. Nii on mootorpaadiga hiidlastele Rootsi kena ilmaga tubli kahe tunni kaugusel (Kalana  –  Svenska Högarna 84 nm), enam-vähem nagu Tallinngi (Heltermaa – Vanasadam 74 nm). Samal ajal kulub Soome sõiduks ainult veidi üle tunni (Kärdla – Hanko itäsadama 50 nm), Kihnu sellest pisut rohkem (Heltermaa – Kihnu 57 nm). Kui aga ilm on kuri, on kõik teisiti ja samadele teekondadele võib kuluda päevi.

Orjaku sadama abiruumid. Kamp Arhitektid, 2012. Foto: Joosep Kivimäe

Kui 15 aastat tagasi oli Eestis ligikaudu 16 000 väikelaeva, siis praegu on neid registreeritud 34 000. Kasv on püsinud umbes 1200 veesõiduki juures aastas. Muutus on toimunud ka aluste suuruses. Kui varem jäi enamik paate 4,5–5,5 m klassi, siis nüüd on tavaline väikelaev juba oluliselt merekindlam – vähemalt 7,5 m pikk. Samal ajal on sadamakohti lisandunud 10 korda vähem, see on tekitanud defitsiidi ja pärsib märgatavalt merenduse edasist arengut. Paljudele on sadamakoha puudumise tõttu ainsaks võimaluseks hoida oma paati koduhoovis treileril. Selle liigutamiseks peab omakorda olemas olema suuremat sorti maastur. Meretööstuse liidu ja väikesadamate kompetentsikeskuse andmetel on Eesti sadamates kokku 3500 kohta. Lisanduvad küll veel registreerimata n-ö kodulautrid, aga ikkagi on seda ligi 10 korda vähem kui veesõidukeid. Võrreldes Soome-Rootsiga on kõik need arvud siiski ääretult väikesed. Nii on näiteks ainuüksi Bullandö sadamas, mille kaudu toimub ühenduse pidamine ümbritsevate saartega, üle 1400 veesõiduki koha.

Orjaku sadama abiruumid. Kamp Arhitektid, 2012. Orjaku sadama juurde kuuluvad abiruumid kaluritele: olme- ja pesuruumid, ruumid kala töötlemiseks ja hoiuks, kuurid varustusele. Foto: Joosep Kivimäe

Nagu on erinevaid inimesi, on ka erinevaid sadamaid. Olulisim vahe seisneb selles, kas sadam on kavandatud näoga mere või maa poole. Näoga maa poole kipuvad olema kõik parvlaevasadamad, mille pelk ülesanne on autodega laevareisijate kiire ja efektiivne praamile toppimine ja nende viimine sealt teise samasugusesse punkti, kus inimesed kiiresti taas välja aetakse. Näoga maa poole võib olla ka väikesadam, mille restorani, loojangupäikesesse avanevat kaijuppi või vaateplatvormi tullakse külastama nagu moodsa ooperimaja fuajeed ilma mingi soovita minna merele. Näoga maa poole olev väikesadam näeb maa poolt vaadates kena ja vahel ka romantiline välja, aga selle faarvaatris on rohkem liiva kui vett.

Foto: Joosep Kivimäe

Näoga mere poole olev sadam pürib jõuliselt mõjutama planeeringut maismaal. Sellises sadamas moodustub tuulikutest või hoonete harjadest liitsiht, sadama akvatooriumisse sisenedes on aru saada, kuhu kaisse sorivad end kinni külalisalused, kuhu kodusadama kliendid ning kus sildub ja kuidas saab veest välja avarist. Näoga mere poole olevas sadamas paikneb restoran nii, et jahiomanik näeb sealt oma purjeka masti kõikumist; WC-sse ja pesuruumi jõudmiseks ei pea paadimees jalgratast rentima; saun on paigutatud viisil, et seda on mõnus kasutada mh ujumaminekuks; külaliskai läheduses ootavad varjualustega piknikulauad ja täisvarustusega grilliruumid ning raskete majapidamis- või remondiasjadega paadi juurde pääsemiseks ei pea koodidega väravaid läbima, sest sadama planeering lihtsalt ei soosi asjatundmatutel maarottidel ujuvkaide peal kõõlumist. Muidugi on ka üle võlli minevaid näiteid: sadamaid, kus kaide ja lähima hoone vahel paikneb mõnusate piknikulaudade ja välijõusaali asemel üüratu asfaltplats, sest noh, äkki tuleb kunagi mõni ajalooline purjekas, mis oma suuri purjeid just siin tahab kuivatada, ja talveks on ju tore just siia kõik purjekad ritta laduda, selmet need pisut eemale nurga taha sõidutada. Sellised eriti püüdlikult mere poole vaatavad sadamad on tegelikult vist hoopis näoga kaldaadmiralide poole.

Foto: Joosep Kivimäe

Harilikult on Eestis sadamaid käsitletud kui pelgalt insenertehnilisi vesiehitisi ning seetõttu pole pööratud erilist tähelepanu ei kasutaja vajaduste sõnastamisele ega ka kasutajakogemuse disainimisele. Seetõttu pole imestada, kui Vilsandi inimesed peavad oma väikeste alustega kasutama värskelt renoveeritud Papissaare sadamat, mis loodi kunagi ammu suurte kalalaevade vajadusi arvestades. Tänapäevaseid kasutajasoove ja -vajadusi enne rekonstrueerimistöid aga ei analüüsitud. Või teine näide. Kui keegi lugejaist on end kunagi tundnud Rohuküla sadamas segadusse aetuna või suisa eksinuna, siis teadke, et see sadam disainiti tsaari ajal sõjalaevadele. Hiljem on seda vaid kaide kaupa kohendatud kordagi laiemalt mõtlemata, milline võiks olla planeeringuline tervik, mis vastaks muutunud kasutusviisidele. Tulemuseks on muu hulgas olukord, kus lõunakaarte tuule valjenedes jäävad Vormsi inimesed praamiühenduseta.

Arhitekt Musta töö leidis Kuivastu väikelaevasadama arhitektuurivõistlusel tasakaalu nii olemasolevate rajatiste kui ka erinevate kasutajagruppide vajaduste vahel.

Kuus aastat tagasi kutsuti mind riigi omandis olevasse ja 18 sadamat haldava aktsiaseltsi Saarte Liinid nõukokku. Need sadamad ühendavad pea kõiki püsiasustusega saari Eestis. Peale põhjalikku tööd ettevõtte inimestega ja möödapääsmatult vajaminevaid kaadrimuudatusi kuulutasime koostöös EALiga välja Saarte Liinide esimese avaliku arhitektuurivõistluse – Kuivastu väikelaevasadama laiendamise piirkondlikuks teeninduskeskuseks. Arhitekt Kalle Komissarov koos Saarte Liinide juhatusega töötas välja põhjalikud võistlustingimused. Konkursi eesmärk oli analüüsida erinevaid kasutajagruppe ja pakkuda välja terviklik planeering, mis oleks oma näoga nii mere kui ka maa poole. Kuivastut asukohana iseloomustab asjaolu, et seal peaaegu puudub kohalik elanikkond, kellele sadam saaks lokaalset teenust pakkuda. Seega: pea kõik kasutajad kas tulevad merelt või lähevad sinna. Konkurss pälvis suurt tähelepanu, sellele laekus 16 tööd. Suur oli žürii üllatus, kui töid vaadates selgus, et pea kolmveerand töödest oli joonistatud sirge seljaga mere poole. Olemasolev jahisadam oli mitmes lõigus muudetud funktsionaalselt kasutuskõlbmatuks. Keskenduti peamiselt suurema eramu mahus sadamahoone disainimisele, pööramata tähelepanu, milleks seda tegelikult kasutatakse. Hoogsamatel ilupiltidel näidatud jalgrataste ja inimeste hulk viitas, et kasutajate hulgast ja iseloomust oli arhitektidel omamoodi, tegelikkust eirav nägemus. Žürii neid töid siiski kõrvale ei jätnud ja võttis analüüsida, kas selline radikaalne näoga maa poole pöördumine oli tingitud mingitest varasematest admiralinäolistest otsustest olemasoleva sadama väljaehitamisel. Ettevõtte nõukogu võttis vastu otsuse vajadusel kaaluda olemasolevate vesiehitiste lahenduste muutmist, mis oleks aga väga kulukas ja suure keskkonnamõjuga tegevus ning peaks seega olema erakordselt hästi põhjendatud. Konkursi võitis Arhitekt Musta töö, mis suutis leida tasakaalu nii olemasolevate rajatiste kui ka erinevate kasutajagruppide vajaduste vahel. Kirglikke, paar korda aastas sadama slippi kasutavaid admirale selline kompromiss muidugi ei rahuldanud ja nii kirjutati hiljem Saarte Hääle veergudel võidutööst igasugu jama kokku. Eks seegi räägi ülesande keerukusest.

Orjaku sadama hooned. Kamp Arhitektid, 2012. Foto: Joosep Kivimäe

Kõik saarte sadamad siiski pole riigi omandis. Suur hulk kuulub omavalitsustele või erakapitalile ja neid haldavad mitmesugused MTÜ-d. Väga vähesel määral on ka avalikkusele avatud erasadamaid, mis kuuluvad inimestele, kellele on antud teistest enam sotsiaalset närvi. Suure tõuke väikesadamate arengule on andnud kalandusfondid ja turismiarengumeetmed. Huvitav on olnud jälgida kohalike kogukondade valikuid nende toetusrahade kasutamisel. On kogukondi, kes on kogu raha paigutanud vesiehitusse, ja on neid, kes on kõigepealt ehitanud maja, kus lihtsalt koos käia.

Terviklikumatest lahendustest meenuvad Väinamere-äärsed sadamad, nagu Soela (hoonestuse arhitekt Vahur Sova) ja Orjaku (uuem hoonestus Kaspar Kruuse, Kamp Arhitektid). Neid ühendab asjaolu, et sadama akvatoorium on elavas ja mitmekesises kasutuses. Soela hoonestus on tagasihoidlikum, keskendudes peamiselt ühtse mahuna lahendatud kalurikuuridele koos pisikese kohvikuruumiga. Pisut eemal on veel ehitusjärgus ellinguhoone.

Orjaku sadama hooned. Kamp Arhitektid, 2012. Foto: Joosep Kivimäe

ORJAKU SADAM
Arhitektuur: Kamp Arhitektid
Asukoht: Orjaku, Hiiumaa

Sadamahoone
Tellija: Orjaku külaselts
Pindala: 300m2
Valmis: infomaja 2012 , saalimaja 2013, pesu- ja puhkemaja 2020

Abihoone
Tellija: Käina vallavalitsus
Pindala: 100m2
Valmis: 2012

Väiksed kalurikuurid
Tellija: SA Hiiumaa Sadamad
Pindala: 17,9m2
Valmis: 2020

Orjaku on mitmekihilisem ja pretensioonikam. Sadama külalistele on atraktiivsemad sadamad, mis on suutnud leida endale kaubamärgi. Kes meist ei teaks näiteks Sõru sadamat tänu Sõru Jazzile? Orjaku üks vaieldamatuid tõmbenumbreid on Tuulekala festival – üritus, mis toob kokku inimesi nii merelt kui ka maalt ja loob sadama iga kord uuesti interaktiivse keskkonnana. Pean selle sadama tugevuseks terviklikkust. Suudetud on leida hea planeering sadama akvatooriumile, hea välialade korraldus, sh hoonestuse paiknemises, mis võimaldab teenindada sadamat külastavaid väga erineva sooviga inimesi.

Orjaku sadama hooned. Kamp Arhitektid, 2012. Foto: Joosep Kivimäe

Kõrvaltvaatajana on mulle jäänud mulje, et lahendatud on see kõik kogukonnale taskukohasel viisil: see ei orjasta oma hooldusvajadusega ja laseb keskenduda sündmustele arhitektuuri sees ja ümber. Loodud arhitektuur on selge ja arhetüüpselt jõuline. Selle struktuur on mõistetav ka esimest korda sadamat külastavale lapsele, kes näiteks tualetti otsib. Orjaku sisuline tugevus peitub jõulise kohaliku kogukonna olemasolus, mille ilminguks on muu hulgas erinevate organisatsioonide hulk sadamas. Seal on kodu leidnud MTÜ Orjaku Külaselts, SA Hiiumaa Sadamad, MTÜ Hiiumaa Vabatahtlik Merepääste Selts kui ka kohalikud külakalurid. Uudse ideena on seal rakendatud hoonestusõiguse (koos tüüpprojektiga) andmist soovijaile oma isikliku kuuri ehitamiseks. Selline käik tagab peremehetunde ja ei sunni laiemat kogukonda tegelema mõne üksikisiku vajadustega. Kiiduväärne!

Tärkma sadamahoone. Kamp Arhitektid, 2013. Foto: Joosep Kivimäe

TÄRKMA SADAM
Arhitektuur: Kamp Arhitektid
Asukoht: Tärkma, Hiiumaa
Tellija: MTÜ Tärkma Sadama Selts
Pindala: 50m2
Valmis: 2013

Tärkma sadam, mis paikneb Orjakust lääne pool ja pärineb samuti Kaspar Kruuse sulest, esindab eelmainitutest radikaalselt teistsugust sadamatüüpi. Hoolimata uhkest nimetusest – kalasadam – on oludega tutvuvale inimesele kohe selge, et sisuliselt on tegu kohalike külameeste kodulautri edasiarendusega, kus ühiselt oma pisikesi võrgupaate hoida. Võõrale, vähemalt mere poolt tulevale võõrale, sinna asja ei ole. Meri sadama ees on lihtsalt erakordselt madal ega soosi merekindlate alustega turvalist lähenemist. Küll aga on oodatud maa poolt tulev võõras, kellele on loodud omanäoline vaatlustorn üle kõrkjate merele vaatamiseks. Trepp vaatlustorni on jõuline ja avar, muutes hoone omamoodi iidse merekummardamistempli sarnaseks. Selline kuju on abiks ka merel viibivatele kalameestele: on ju meie rannaalad üldjuhul ikka veel tühjad ja kõledad, mistõttu kalda järgi on merel orienteeruda raske. Sellised silmale pidepunkti pakkuvad hooned on olulised.

Tärkma sadam. Lõige vaatetornist. Kamp Arhitektid, 2013
Tärkma sadam. 1. korruse plaan. Kamp Arhitektid, 2013
Tärkma sadama olmeruum. Kamp Arhitektid, 2013. Foto: Joosep Kivimäe
Tärkma sadamahoone. Kamp Arhitektid, 2013. Foto: Joosep Kivimäe

Tärkma sadamahoone võlubki mind eelkõige oma arhitektoonilisusega ja kerge humoorika üleolekuga. Pean siin silmas, et hoone on valminud Euroopa merendus- ja kalandusfondi rahade eest. Ja lõppeks seal ju ongi väike kuur, kus kalamehed saavad tahtmise korral oma päästeveste hoida ja ei pea neid kogu aeg koju kaasa vedama. Abiks seegi.

Eisma sadamahoone. Pluss Arhitektid, 2014. Foto: Jarek Jõepera

Oma isiklikus kogemuses pean kõige huvitavamaks Eisma sadama juhtumit. Omandivormilt langeb see projekt eelmainitud kõrgema sotsiaalse närviga eraarendaja kategooriasse. Minu poole pöördus merest huvitatud kohalike juurtega perekond, projekteerimaks lagunenud kalasadamasse sadamahoonet. Sadama vesiehitiste rekonstrueerimise projekt oli juba inseneridelt tellitud ja töös, mistõttu seda muuta enam ei saanud. Võtsin oma töö aluseks sadamas asunud kalurite suure võrgukuuri arhitektoonika, mis oli merelt vaadates aastakümneid olnud sealse piirkonna maamärgiks. Valmis multifunktsionaalne sadamahoone, mis pälvis kultuurkapitalilt tunnustuse „Parim kodu“. Seda nn kodu asus perekond kasutama hoopis kui kohalikku mereelukeskust, korraldades seminare, laste purjetamislaagreid, suveteatreid, kontserte jms tänapäeva sadamaelu juurde kuuluvat. Selle kõige kõrvalt suurenes pere enda meresõidukogemus ja paranes teadmine, mida tegelikult ühes ägedas sadamas vaja võiks olla.

Eisma sadama korruste plaanid. Pluss Arhitektid, 2015.
Eisma sadama sipelgakuuri juurdeehitus. Pluss Arhitektid, 2018. Foto: Indrek Allmann

Sündis järgmine projekt: sipelgakuuri juurdeehitus ja väikevormid, mis pärjati EAL-i preemiaga „Väike 2018“. Sipelgakuur andis sadamale rõhutatult mere poole suunatud funktsionaalsuse, luues grillimiskoha külalistele, võrgukuurid kalameestele ja väikesed magamistoad neile merematkajatele, kelle alused ööbimist ei võimalda. Alguses pigem näoga maa poole olnud sadam avanes pisitasa ka merele, mis vast võikski olla iga väikesadama ideaal, paiknegu ta siis saarel või mandril.

INDREK ALLMANN on arhitekt ja linnaplaneerija, kelle fookuses on keskkonnatundliku ehitamise ja elamise erinevad aspektid. Ta on Pluss Arhitektide asutajapartner.

Foto päises: Joosep Kivimäe. Tärkma sadam. Kamp Arhitektid, 2013.

Artikkel on avaldatud Maja ajakirja 2023 sügisnumbris teemal Saared (114)

JAGA