Sõnumeid inimloodud kiviplatoolt

Konkreetne värk

Arhitektid ja insenerid on betoonist võlutud – sellel pole loomulikku kuju, nii et seda saab vormida täpselt enda äranägemise ja füüsikaliste jõudude järgi; selle loomis- ja tootmisprotsessi saab hõlpsasti korrata, kiirendada, suurendada globaalsel skaalal; selle monoliitne, ühtlaselt jätkuv mass ja vorm on kui inimloodud kivi. Eesti keeles ongi sellest arenenud kategoriseerimise hälve: poorbetoonplokkidest maja liigitatakse kivimajaks hoolimata asjaolust, et selliseid ehitusplokke maakoores ei leidu. Kuigi teadlased pole ühel nõul, kas antropotseen ehk geoloogiline epohh, kus maakoort mõjutab enim inimtegevus, on juba alanud, näitlikustab betooni kui inimloodud materjali võidukäik ühe liigi planetaarset mõju. Üks näide: maailma suurim hüdroelektrijaam Kolme Kuristiku tamm (Three Gorges Dam) hoiab enda taga 40 miljardit kuupmeetrit vett, mis väidetavalt aeglustab oma raskusega maakera pöörlemist 0,06 mikrosekundit päevas.

Betooni tugevus ei ole ainult füüsiline, vaid ka poliitiline.

Betoonist on saanud arengu sünonüüm. See tähendab ehitamist ja suurelt, selles on potentsiaali kasvatada kohalikku majandust, pakkuda töökohti, parandada ligipääsetavust, luua uut energiataristut. Nii kasvab riigi SKP ning rahvusvaheline konkurentsivõime – betooni tugevus ei ole ainult füüsikaline, vaid ka poliitiline. Suurprojektid nagu tammid, teed, serveri- või ostukeskused toetavad valitud inimeste heaolu ning pehmendavad kõikuva majanduse mõju. On need aga alati vajalikud ehitised? Geograaf David Harvey nimetab selliseid suurehitisi ruumilisteks hoiusteks (ingl spatial fix, autori tõlge). Ta kirjeldab sellega objekte, mis tekivad vabaturumajandusest üle jääva kapitali ümberpaigutamisega ruumi eesmärgiga kapitali väärtust säilitada või kasvatada. Betoonivalu turgutab majandust ja mõne ruumilise probleemi, mida lahendada, leiab alati. Küll aga nendib Harvey, et sellised lahendused jaotuvad ajas ja ruumis ebaühtlaselt ja tekitavad ajutiste pursetena omakorda järgmisi probleeme, mida tuleb lahendada. Nii võib vaadelda näiteks kohalikku „euroarhitektuuri“. Viaduktide ja betoonkividest jalgteede ehitamise üle ei pidanud keegi Eestis otseselt arvet, nagu kirjutas Merle Karro-Kalberg 2007. aastal.¹ Kus anti, tuli võtta. Nüüd tuleb tegeleda valglinnastumise, autokeskse planeerimise ja maa-aluste parklatega, mis moodustavad iga hoone süsinikujäljest 30–50%. Harvey kutsubki betooni vaagima abstraktsemalt kui ainult füüsilise kehandina, st mitte ainult materjali või objektina, vaid ka sotsiaalse protsessina.

Kujutlegem kõrgendikku, mis on pealt tasane – loodis, kuiv ja kindel jalgealune, üks konkreetne värk. Justkui vaikimisi tekkinud platoo on võimaldanud osal inimliigist kasvatada stabiilset oma jõukust ja heaolu, parandada tervist ja hügieeni ning luua ühendusi üle maailma. Et katta ka kasvava digitaalse maailma vajadusi, see platoo aina laieneb. Üha võimsamate AI mudelite arendamisega koos valatakse globaalselt ka aina enam betooni – Microsofti uute serverikeskuste ehitamistega tekkinud emissioon kasvas eelmisel aastal kolmandiku võrra võrreldes 2020. aastaga. Kuid üha rohkem tuleb esile kogu selle kasvu surve kõigele, mis jääb kõrgendiku ümber: neile, kes ei ela platool, teistele liikidele, maavaradele ja tervele planeedile. Kuigi sõnaraamat viitab platoole kui stabiilsele, suuremate kõikumisteta seisule, on seal üks täpsustus: see kestab vaid mingi perioodi. Kuidas edasi?

Uued ülesanded

Platoo laienemise kahjulike mõjude piiramiseks on ühiseks mõõdetavaks eesmärgiks seatud heitgaaside vähendamine. Betooni valmistamise energiamahukaim osa on klinkri tootmine. Seetõttu töötatakse üle maailma välja alternatiivseid, väiksema süsinikujäljega klinkreid, mida kasutatakse toodetes nagu Celitement, C-Crete, Solidia, EcoCrete jt. Aga isegi kui sideaineid arendatakse ja betoonitehased leiavad võimalusi süsinikku efektiivsemalt kasutada ja korstendest kinni püüda, on vähetõenäoline, et betooni globaalse tootmise heide väheneb. Ilmselt juhtub vastupidine – kehtib Jevonsi paradoks: mida tõhusamalt ressurssi kasutatakse, seda rohkem seda tarbitakse.² Jätkub business as usual, kapitali fikseerimine suuremate ümberkorraldusteta.

Alternatiiv on seesama raudbetoonist platoo lahti kangutada, et sellest uusi ehitisi luua. Ettevõtmine ei ole ainult tehnoloogiline proovikivi, vaid ajab siirdeid sügavale kapitalistliku ja ekstraktivistliku süsteemi hammasrataste vahele. (Betoon)materjali taaskasutamine on keerukas suhtes standardiseeritud, automatiseeritud, eksponentsiaalse, globaalse betoonitootmisega, millest lõikab üha suuremat majanduslikku kasu üha vähem inimesi. Ringne materjal on nii ebaühtlane ja erisugune, et viib pigem tagasi käsitöövõteteni, kus igat elementi peab kohalikest olemasolevatest hoonetest kaevandama, eraldi mõõtma, lõikama ja sertifitseerima. Sellises protsessis paistab ometi ka uue paradigma võimalusi. Ühiskonnana on tarvis leiutada ja rakendada uusi koostöövorme, mis suudaksid monopoolsete suurtootjate asemel luua kohalikku ning sidusamat ehitussektorit ja ühiskonda – me ei peaks vaikimisi liikuma mitte monoliitse, vaid heterogeensema maailma poole.

Mõõdetavaks eesmärgiks võiks seada ka betoonhoone kasutusea pikendamise. Kui puu seob süsinikku metsas kasvades, siis betoon teeb seda hoopis aastate jooksul pärast hoone valmimist, mil toimub pikaldane karboniseerumisprotsess. Selleks et hoonete kasutusiga pikendada, on vaja spekulatiivsetest digimudelitest enamgi laiapõhjalist ühiskondlikku ja seaduslikku kokkulepet hoonete säilitamise kohta ning lõpuks ka arhitektuuri, mis oleks muutustele vastuvõtlik. Niisiis toetub kasutusiga mõõdupuuna Harvey ideele mõista, kuidas betoon on seotud komplekssete ühiskondlike protsessidega.

Tarind

Ehitada päriselt pika elueaga, üle 50 kasutusaastaks mõeldud või taaskasutuspõhimõtetest lähtuv ehitis näib olevat kapitalistliku majandussüsteemiga vastuolus: see vähendaks vajadust uute materjalide ja hoonete järele. Kuidas neid lähenemisi siiski soodustada? 1997. aastal pälvis kultuurkapitali aastapreemia arhitektide Marika Lõokese ja Jüri Okase projekteeritud uus Forekspanga hoone Tallinnas aadressil Narva mnt 11. Projekt ehitati endise tööstushoone betoonkarkassile. Nii oli tollal odavam ja efektiivsem. Nüüd on üldjuhul odavam ehitada uus, mistõttu vaadatakse põhjuste leidmiseks ikka ja jälle kohaliku omavalitsuse ja riigi poole. Brüsseli regiooni peaarhitekti Kristiaan Borreti ametiajal võeti vastu kohalik seadus, mille järgi tuleb olemasolevaid hooneid säilitada ja konserveerida ning neid tohib lammutada üksnes juhul, kui uusehitise projekt tõestab, et see suurendab ühel või teisel viisil piirkonna elu- ja ökoloogilist kvaliteeti, hoone elutsükli analüüsist (LCA) rääkimata. Eesti arhitektuurikeskuse ringse arhitektuuri kiirendi (RAK) seminaril Tallinnas esitles Borret projekte, kus tal oli valitud arhitektuuribüroodelt voli tellida hoonete säilitamiseks alternatiivseid analüüse ja ruumilisi ettepanekuid, mis võivad olla põhimõttelises vastuolus arendaja plaanidega hoone lammutada. Selline lähenemine ei ole mõeldud uusarenduste piiramiseks, vaid selleks, et seada eluasemete kättesaadavus, sundkolimiste vähendamine ja olemasolevate kogukondade väärtustamine esikohale. Võiks unistada, et sellise voli saab ka Eesti riigiarhitekt. Igatahes saab see otseselt mõjutada arhitektide tööpõldu – nad saavad ümber ehitada olemasolevaid hooneid ning betoonist kandetarindeid, millest koosneb enamik tänapäeva hooneid.

ANKRU 8
Tüüp: kortermaja / apartment building
Asukoht: Tallinn, Eesti / Tallinn, Estonia
Arhitektid: Molumba (Karli Luik, Johan Tali, Harry Klaar, Heidi Urb)
Sisearhitektid: Pink (Aet Grigorjev), Kadi Laur
Maastikuarhitektuur: KINO
Tellija: Ankru 8
Ehitaja: Hausers
Konstruktor: Ehitusekspertiisibüroo (Siim Randmäe, Kaspar Karus)
Valmis: 2024
Pindala: 5408 m²

2024. aastal pälvisid Molumba arhitektid nii Eesti arhitektide liidu kui ka Eesti kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia selle eest, et nad projekteerisid endise tehasehoone Tallinnas Bekkeri sadamas aadressil Ankru 8 ümber kortermajaks. Betoonkarkassi säilitamine oli kinnisvaraarendaja Hausersi lähteülesandesse sisse kirjutatud praktilistel kaalutlustel: nii välditi vundamendi ja uue konstruktsiooni valamist, tööga sai alata varem, ehitusluba oli laienduseks hõlpsam taotleda kui uusehitiseks ning üle vuntsimata tööstuslik look pakub vabaturumajanduse konkurentsis müügieelist. 

Arhitekt Johan Tali sõnul oli üksjagu tööd etteantud betoonkarkassi ebaühtlaste põrandate, postisammude ja lagede kõrgustega. „Betoonriiuli“ nelja ja poole meetriste loftiruumide vahele mahutati veel üks poolkorrus, mille kõrgus on umbes kaks meetrit. „Juriidiliselt on see abiruum ega kuulu müüdava pinna hulka. Aga ostjad mõistavad, et see on tegelikult täiesti kasutatav näiteks magamistoana,“ kirjeldab Tali. Eesti kontekstist toob ta esile, kuidas insenerid ei söanda hästi vanade betoonist vahelagedega tegeleda, sest puudub isiklik kogemus varasemate ajastute ehituspraktikatega, kõheldakse oma pädevuses ja kardetakse riskida. „Siis on vaja mingit vana kooli tüüpi. Sellist, kellel on veel harilik pliiats kõrva taga ja kes oskab rääkida nõukaaja lugusid, kui sarrustena kasutati jalgrattaid,“ jätkab Tali. 

Oluline tõdemus on, et head kondid on vajalikud. Eestis olemasolevad betoontarindid ei ole sageli ehitatud kvaliteetselt ning peale inseneride ja ehitajate leidmise on keeruline veenda ka kliente, et sellist tarindit tasub eksponeerida ja robustsust väärtustada. Lisaks puuduvad seadused, mis nende säilitamist soosiksid, ja nõudmised süsinikujälje vähendamiseks. Uue betooni valamine tekitab „kuidagi kindla tunde“ – nii inseneridele, eraklientidele kui ka avalikule sektorile. „Eestis rohelise jutuga väga kõrgelt ei lenda. Tööprojekti käigus hakkavad esialgsed keskkonnaga arvestavad lähteülesanded nagu meelest ära minema,“ suhtub Tali kriitiliselt praegusesse mentaliteeti, tuues kõrvale häid näiteid kogemustest rahvusvaheliste klientidega ja Soome ehitustavast, kus keskkonnateadlikkus ja jätkusuutlikkust väärtustav ehituskultuur on õhus inspireeriva printsiibina, mitte sõnakõlksuna.

THORAVEJ 29
Tüüp: bürooruumid ja kogukonnakeskus
Asukoht: Kopenhaagen, Taani
Arhitektid: Pihlmann Architects
Sisearhitektuuri konsultatsioon: Sara Martinsen
Tellija: The Bikuben Foundation
Ehitaja: Hoffmann A/S
Konstruktor: ABC Consulting Engineers
Valmis: 2025
Pindala: 6224 m²

Sel aastal valmis Kopenhaagenis arhitektuuribüroo Pihlmanni projekteeritud ümberehitusprojekt Thoravej 29. Algupäraselt 1960ndatel valminud büroohoones on end nüüdseks sisse seadnud filantroopia sihtasutus Bikuben (Bikubenfonden), mis peale enda büroo koondab hoonesse sotsiaalsete ja kunstiliste eesmärkidega innovatiivsed idufirmad.

Hoone betoonpostid, -laed ja -põrandad on oma robustsuses paljastatud ning projekti ruumilise žesti moodustavad kalde alla paigutatud betoonist TT-põrandapaneelid, millel asub trepistik, mis lisab uude fuajeesse avarust ja laseb loomulikul valgusel läbi maja paista. Esmapilgul lihtne idee vajas ülitäpset teostust. Näiteks tuli põrandapaneeli lahti lõikamise ja langetamise ajaks säilitada selle sisemise sarruse pingestatus, et kogu element enda raskuse all ei puruneks. Töö- ja ehitusprotsess hõlmas kandeelementide 3D-skaneerimist ja mööbli kavandamist, lisaks materjalide kohapealse vaheladustamise hoolikat planeerimist ja mastaapsete ehitustööde tegemist hoones nii, et katus jäi paigale. 

Johan Tali külastas projekti juuni alguses RAKi õppereisi käigus. „See on totaalne teos, kus kõik on eksponeeritud. Ka uued ventilatsioonitorud on ruumielamuslikud otsused ning joonduvad lagedega, mitte ei jälgi pelgalt lühimat arvutuslikku vajadust.“ Ventilatsioonisüsteem asub hoone tagafassaadil, mis on uuena ehitatud peamiselt teraskonstruktsioonile ja kaetud klaasiga. Sama õrna materiaalsuse ideed järgiti vaheseinte puhul, et säilitatav oleks esiplaanil. Väidetavalt on projektis 95% materjalidest taaskasutatud. Tali sõnul oli hoones olles tunne, justkui viibiks majamuuseumis, kus eksponaat ja sisu on omavahel tihedalt seotud. „Tehniliselt ei ole selline asi Eestis võimatu, kuid ei mahu eelarveridadele,“ mainib Tali.

Paradigmasid nihutavad projektid kipuvadki olema kallid ning seetõttu stigmatiseeritud, aga kui avalik sektor saab kaasajastada seadusandlust, siis jõukas erasektor võiks suhtuda eesrindlikult ehitustavadesse. Siin ei ole arhitekti roll sugugi passiivne – vastupidi, hoopis vägagi aktiivne, et leida ja tutvustada kavalaid lahendusi pelgalt fassaadidekoorist kaugemal.

Brikolöör

Võib-olla peab tänapäeva arhitekt olema brikolöör. Selle mõiste sõnastas eelmisel sajandil antropoloog Claude Lévi-Strauss. Ta nimetab nii inimest, kes sobitab piiratud ja käepärased vahendid katse-eksitusmeetodil uude rolli, ehkki algul polnud need selleks otstarbeks mõeldud.⁵ Lévi-Strauss ei kirjelda otseselt loovtööd, vaid laiemat mõttemalli, tänu millele on iga kord võimalik olenevalt olukorrast leiutada uusi lahendusi. Olla brikolöör tähendab töötada eripalgeliselt, märgata koostöövõimalusi inimeste, materjalide ja teiste liikide vahel, olla käega katsutavas seoses ümbruskonna ja ühiskonnaga. Mõistagi vajab brikolöör-arhitekti töö tuge sarnase väärtusbaasiga inseneridelt, planeerijatelt, era- ja avaliku sektori tellijatelt ja ehitajatelt, kes samuti oleksid huvitatud oma rollide mõtestamisest muutuvas maailmas. Inimloodud kiviplatoo pole enam neutraalne vundament – sotsiaalne, poliitiline ja ökoloogiline vastutustundlikkus on sellel kõrgendatud tähelepanu all.

ROLAND REEMAA on arhitekt büroos LLRRLLRR ja dotsent Eestikunstiakadeemias ning Londoni kunstiülikoolis.

PÄISES: Nikolai Kormašov, „Raudbetoon“, 1965, Eesti kunstimuuseum
AVALDATUD: MAJA 2-2025 (120), peateema BETOON

1  Merle Karro-Kalberg, „Euroarhitektuur“, Maja 89–90 (2017).
2  Inglise ökonomisti William Stanley Jevonsi paradoks, mille ta sõnastas 19. sajandil, tööstusrevolutsiooni ajal, kui kaevandati hoogsalt sütt.
3  Vt raamatut „The architecture of Reuse in Brussels“ (lk 6) ja regional urban planning regulation’i (RUPR) 4. artiklit.
4  RAK x TAB-i 9. mail toimunud avalik seminar „Käesolevad ressursid“.