Merle Karro-Kalberg: euroarhitektuur

Euroopa Liidu (EL) toetused on viimasel kümnendil Eesti linnade, asulate ja maastike ilmet väga tugevasti mõjutanud. Palju on ära tehtud, kuid küsima peaks, mida ja kuidas tehtud on. Eurotoetuste eelmise perioodi alguses innustati omavalitsusi toetuste küsimisel olema ise aktiivsed. Levis lausa mentaliteet: kui raha antakse, siis tuleb see vastu võtta ja ära kulutada.

EL-i fondide raha eest ehitamise nõrgad kohad – ebamõistlik tähtaeg, piiratud eelarve, spetsiifiliste oskustega ehitaja puudumine, ehitusettevõtte hoolimatus ja hinnapõhised riigihanked – pole tegelikult midagi uut ehitussektoris. Kuna toetuste kasutamise periood on lühike ja piiratud, siis võimenduvad eurotoetuste najal rajatud objektide valguses nii mõnedki probleemid, näidates kätte üldisemad kitsaskohad.

PELK KAUNISTUS

Mitu kuupmeetrit betooni on Eestis euroraha eest kokku segatud, seinteks valatud, kehva kvaliteedi tõttu maha lammutatud ja uuesti seinteks valatud, kui palju asfalti maha laotatud ja siis maa-aluste trasside uuendamiseks taas üles võetud, mitu kilomeetrit betoonkive jalgteedeks laotud, on lõplikult võimatu öelda. Selle üle pole keegi arvet pidanud.

Öelda võib, et Vabariigi Valitsuse andmetel ehitati või renoveeriti aastail 2007–2013 EL-i toetuste eest

  • 60 lasteaeda,
  • 75 kooli,
  • 44 kultuuriobjekti maapiirkondades,
  • 27 sotsiaalobjekti maapiirkondades,
  • 60 km maanteid,
  • 7 ülikoolihoonet
  • 100 000 inimest sai puhta joogivee, sest nüüdisajastati joogivee- ja kanalisatsioonisüsteemi.

Rahaliselt toetati enim (1):keskkonnahoidu (718 miljonit eurot), transporti (636 miljonit eurot), ettevõtlust ja turismi (493 miljonit eurot), teadust ja arendustööd (413 miljonit eurot), regionaalarengut (389 miljonit eurot). (1)

Kahtlemata tuleb tõdeda, et ehitatud on nii mõndagi vajalikku ja mõnekümne aasta pärast saame ehk rajatut vaadata samas kaalukategoorias mõisa-arhitektuuri või nõukogude ajal ehitatuga. Ehk hakkame seda ajastut märkima väljendiga „euroarhitektuur”.

Ülaltoodud numbrite puhul saab tunnustavalt noogutada: vahendeid on jagatud sotsiaalselt õiglaselt: toetatud on laste- ja haridusasutuste ehitamist ning renoveerimist, maapiirkondade arengut. Lähtutud on põhimõttest, et elukeskkonna laiemal arendamisel luuakse soodsad võimalused ühiskonna arenguks ja ettevõtluseks. Kui piirkonnas on lasteaed või kool, siis on noortel ettevõtlikel peredel suurem motivatsioon sinna kolida ja naabruskonda elavdada. 21. sajandi eluolusse passivad joogivee- ja kanalisatsioonitingimused suurendavad kahtlemata elukvaliteeti.

Kui aga vaadata ehitatut lähemalt, sukelduda pinna alla ja uurida jäämäe veealust osa, tuleb nii mõnigi kord tõdeda, et ehitatud elukeskkonna edendamine pole kuigi tihti olnud samaväärne prioriteet võrreldes ettevõtluse, looduskeskkonna või põllumajanduse kitsaskohtade lahendamisega.

Ruumi kvaliteedi tagaplaanile jäämine peegeldab ühiskonna suhtumist sellesse valdkonda laiemalt. Ikka veel nähakse arhitektuuris, maastiku- ja sisearhitektuuris, toote- ja graafilises disainis pelgalt kaunistust, mida on mahti kasutada alles siis, kui põhivajadused on täidetud.

EAS on enim toetanud Tallinna ja Tartu piirkonda. Kui aga panna toetuse summad vastavusse elanike arvuga, siis pöördub olukord huvitavaks: iga tallinlase kohta on investeeritud keskona ehitamisse 115 eurot, iga põlvaka kohta aga 534 eurot.

ÜKSILDANE MAANTEE

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kaudu on linlike piirkondade arengut toetatud vahest kõige enam. Keskkonna ehitamisse on panustatud ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK), Kredexi ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) toel. Suured taristuobjektid nagu Tartu idaringtee, Ihaste sild ja Mäo neljarajaliseks ehitamiseks on vahendid saadud otse EL-i tõukefondidest.

Toetuste jaotamine on piirkonniti olnud ennustatav. Näiteks on EAS enim toetanud Tallinna ja Tartu piirkonda. Kui aga panna toetuse summad vastavusse elanike arvuga, siis muutub pilt huvitavamaks. Iga tallinlase kohta on EAS investeerinud keskkonna ehitamisse 115 eurot, samas iga põlvaka kohta 534.

Regionaalpoliitiliselt on justkui kõik jokk. Kui see toetus aga keskkonna kvaliteedis ei peegeldu, kui jälgitakse vanamoodsaid ruumiloome põhimõtteid (kas või tänavate ehitamisel) ega pingutatagi uuenduste nimel, siis on põhjust küsida, mis ikkagi paremaks muutus ja kas selline muutus on kestlik.

Kõige enam paistavad üldpildis välja investeeringud liiklustaristusse. Uued maanteed, ristmikud, tänavad ja kergliiklusteed on aga keskkonna mõttes sageli üksluised ning võtavad arvesse vaid üht liikumisviisi. Ehitatud liikumisruum visualiseerib ilmekalt standardikeskset mõtlemist teedeehituses. Ka kergliiklusteede projekteerijad lähtuvad autokasutaja mõtteviisist: piirete, märkide ja postide paigutamisel võetakse arvesse nende ohutu kaugus sõiduteest, mis pahatihti tähendab seda, et autoliiklust reguleerivad objektid muutuvad takistuseks rattaga või jalgsi liikujatele.

Standardikeskne mõtteviis pole kindlasti eurotoetustega „maale toodud”, EL-i ühiskassa üldine kasutamise põhimõte on pigem avatus ja läbipaistvus. Arvestades seda, et ehitame avaliku raha eest, on ruumi kvaliteet ja mitmekesisus sama olulised kui liikuvusprobleemi lahendamine. Formaalne mõtteviis tingib mõnikord lausa groteskseks kippuva riigihankeprotsessi, kus nõutakse kolme pakkumist tööle, mille tegemiseks on kohapeal olemas vaid üks kompetentne ettevõte. Protseduurireeglitega sama rangelt tuleks kinni pidada loodava keskkonna kvaliteedi ja terviklikkuse nõudest.

Kui Tallinna-Tartu maantee Mäo asulast eemale viidi ja neljarajaliseks ehitati, jäi endine maantee sisuliselt üle. Keset väikest Mäo asulat, kus elab 61 inimest, laiutab nüüd tühi vana maantee, millel pole enam otstarvet. Koos uue maantee ehitamisega oleks pidanud vahendid leidma ka vana maantee kitsamaks tegemiseks, et see uue olukorraga kohandada. Tervikpildi nägemine peaks olema iga projekti, mitte ainult europrojekti loogiline osa. Selle asemel aga vaieldakse abikõlblike kulude üle.

Suure pildi tajumise juurde kuulub kindlasti ka majandusliku olukorra kaine hindamine. Tulevikku puudutavate otsuste tegemisel ei saa lähtuda vaid parasjagu kehtivast majandusprognoosist. Üks näidetest on Koidula piiripunkt. Uut, moodsat ja suure läbilaskevõimega piiripunkti hakati kavandama millenniumi alguses, kui majandus oli tõusuteel ja kaubanduslik läbisaamine Venemaaga paljulubav. Raha piiripunkti moderniseerimiseks andis EL ja 2011. aastal avati Eesti kaguservas Euroopa moodsaim raudteejaam. Seejärel suhted Venemaaga halvenesid ega ole taastunud tänini ning Setomaa serval seisab nukralt hiiglaslik transpordikeskus kui mälestusmärk lootustele, mil polnud määratud täituda.

Projektide ja ruumi paindlikkus ning lõpuni raamidesse mitte surutud lahenduse saavutamine on kindlasti väljakutse, palju lihtsam on sellega mitte arvestada. Kuid siiski ei tohi unustada, et keskkond, võimalused ja poliitika muutuvad pidevalt ja sellega tuleb arvestada. Me ei ehita vaid praeguse hetke status quo’d silmas pidades.

Üheks parimaks ja huvitavamaks paindlikkuse näiteks saab tuua Riisipere-Haapsalu-Rohuküla raudteetrassi. Pärast transpordimahu kahanemist suleti rongiliiklus, jõuti liipridki üles võtta. Raudteetammi muldkeha erastati ja ehitati EAS-i heakskiidul ja toel 60 kilomeetri pikkuseks Läänemaa terviseteeks. Nüüd on nii mõnigi kord kaalutud sellel lõigul raudteetranspordi taastamist. Tehtud on tasuvusuuring ja koostatud esialgne projekt. Rail Balticu tuules nõuavad kodanikuühendused raudteevõrgustiku tõhustamist ja tihendamist. Kui Läänemaa tervisetee taas raudteena kasutusele võetakse, siis on vahepealne kergliiklustee funktsioon olnud ruumi mõistlik ja arukas kasutamine.

MUUSEUMID, KESKUSED JA TEEMAPARGID

EL-i toetuste toel on kõige suurema teisenemise läbi teinud muuseumid. Tolmusest, igavast, vaid vaatamiseks kavandatud ruumist on saanud kaasav, külastaja tajudel ja meeltel mängiv moodne lõbustuspark. Tekkinud on ajakeskused (Wittenstein Paide ordulinnuses), teemapargid (Lotte teemapark Pärnumaal), teemakeskused (Jääaja keskus Jõgevamaal), teaduskeskused (Ahhaa Tartus ja Energia Avastuskeskus Tallinnas) ja külastuskeskused (Piusa Põlvamaal).

EL toetuste toel on kõige suurema teisenemise läbi teinud muuseumid. Kontseptsioooni muutuse efektiivsus sõltub suuresti eraldatud toetusest. Lennusadama angaaride muuseumiks kujundamiseks eraldati 9 miljonit eurot (skeemil märgitud tumedama taustaga), Liivi muuseumile aga 100 000 eurot (skeemil märgitud punase kastiga). Diagramm: Martin Rästa / Anna-Liisa Unt.

Kuigi üldist paradigmamuutust muuseumimaastikul tuleb tervitada, tõstatab kõikvõimalike keskuste ehitamine turismi edendamise loosungi all küsimuse nende tegelikust panusest kohaliku elu edendamisse. Piusa külastuskeskuse ehitamisega Põlvamaal suleti seni avatud olnud koopad, mis olid tekkinud 20. sajandil klaasiliiva kaevandamise tulemusel. Neid saab nüüd väisata külastuskeskuses üksnes virtuaaltuuri vahendusel. Eestimaa kaguservas asub suur kohviku ja kinoga kompleks, kus külastajate nappusel kohvikut ülal pidada ei jaksata. Külastuskeskuse hoone arhitektuuri kohta on aga kirjutanud Mart Kalm: „Eurotoetusest tiines Piusa koobaste külastuskeskuses polnud arhitekt Helmi Sakkov suutnud oma materjalivalikut vaos hoida”. (2)

Omaette nähtused on lasteraamatutest elustatud teemapargid – Pokumaa Võrumaal ja Lottemaa Pärnumaal, mis võivad küll rõõmustada lastega perekondi ja olla nähtustena huvitavad ühiskonna tendentside analüüsimiseks uurijatele, kuid nende asupaik ja toimimismudel eraldab nad muust keskkonnast, tekitades irdunud kõverpeeglimaailma.

Lottemaa teemapark Pärnumaal. Foto Maaris Puust.

Võttes ette veelkord EAS-i toetused, on näha, et muuseumide uuendamiseks on jaotatud rekordsummasid. Näiteks lennusadama angaaride rekonstrueerimist ja ekspositsiooni väljatöötamist toetati üheksa miljoni, teatrinukkude muuseumit kolme miljoni euroga. Nende hiidude kõrval on Varnja muuseumimaja 9000-eurone toetus vaid tilk meres. On selge, et üheksa miljoniga on võimalik luua palju läbimõeldum keskkond kui üheksa tuhande eest. Siin paljastuvad eurotoetuste teravaimad käärid. Väikemuuseumidel õnnestub ehk uuendada ekspositsiooni, kuid ehituskvaliteedile jätab toetus, mida tuleb väikeste osade kaupa ja mitme eri projektiga küsida, oma jälje.

PIKAAJALINE PLAAN

Kvaliteetse ruumi tekkimise eeldus on oma ala heade asjatundjate usaldamine ja koostöö alates lähteülesande staadiumist. Kuid objekti sünd on alles algus. Ehitatu püsimiseks tuleb mõelda ette mitte ainult 5, vaid ka 10 või 20 aastat. Iga eurotoetuse taotluse juures tuleb hinnata kava, kuidas ja milliste vahenditega hoitakse hoone, kergliiklustee või promenaad käigus ka edaspidi. Enamasti kaasneb toetuse saamisega nõue hoida objekt käigus viis aastat. Juba praegu saab tuua näiteid, kuidas turismitalud pärast viie aasta möödumist muutuvad privaatseteks elamuteks. Arutama peaks ka selle üle, kas on eetiline riigi või euroraha eest ehitatud avaliku ruumi hilisem maksustamine (näiteks Tartu Tamme staadionil tuleb tartaankattega raja kasutamise eest maksta). Õnnestumise tingimus on hea ettevalmistus, parimate asjatundjate kaasamine, soodsate võimaluste kasutamine ja pikemaajalisem plaan.

Teemapargid võivad küll rõõmustada lastega perekondi ja olla nähtustena huvitavad sotsioloogidele uurida , kuid nende asupaik ja toimimismudel eraldab nad muust keskkonnast, tekitades irdunud kõverpeeglimaailma.P

Piusa külastuskeskuse ehitamisega Põlvamaal suleti koopad, mis olid tekkinud 20. sajandil klaasliiva kaevandamise tulemusel. Eestimaa kaguservas asub nüüd suur kohviku ja kinoga kompleks, kus kohvikut külastajate vähesuse tõttu tegelikult üleval pidada ei jaksata.

Piusa külastuskeskus. Foto Helmi Sakkov.

Tuleb hinnata ka kava, kuidas hoitakse ehitis käigus edaspidi. Samuti küsida, kas on eetiline avalikkuse raha eest ehitatud avalik ruum maksustada? Tartu Tamme staadionil tuleb tartaankattega raja kasutamise eest maksta.

Tamme staadion Tartus. Foto Kalle Paas.

MERLE KARRO-KALBERG on maastikuarhitekt, EAL-i kuraatorinäituse “Kuhu kadus euro” üks kuraatoritest (koos Karin Bachmanni ja Anna-Liisa Undiga), kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja, õpib Tartu Ülikoolis ajakirjanduse eriala magistrantuuris.

VIITED:

1 – Valitsuse kabinetinõupidamine toimub eurotoetuste teemal Tallinna Tehnikaülikoolis, Vabariigi Valitsuse veebileht – 12. IX 2016.

2 Mart Kalm, Arvuti ja talukitši freesitud majad. – Eesti Ekspress, Areen, 25.11.2010.

Foto üleval: Tiit Sild. Üldpildis paistavad enim välja investeeringud taristusse. Ehitatud maanteed ja ristmikud visualiseerivad teedeehituse standardikeskset mõtlemist. Tartu Idaringtee.

LOE VEEL

Jaan Kaplinski: roheliste kõrbete aeg

Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.

Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt: antidepressant väikelinnadele

„Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis. Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad?

Villem Tomiste: jalutuskäigud Barcelonetasse

Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.