Sven Vabar: maja kui tsoon

VÕIMALIKUD MAJAD. ARHITEKTUURSETE IDEEDE LOEND
Autor: Urmo Mets
Illustratsioonid: Lauri Eltermaa
Kujundaja: Tuuli Aule
Kirjastus: ;paranoia, 2017

Urmo Metsa raamatut „Võimalikud majad“ võib lugeda kahel viisil: kontseptuaalsel ja realistlikul. Realistlik lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid – vastupidi – leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi. 

Urmo Metsa raamat „Võimalikud majad“ esitab oma põhiosas ligi kakssada lakoonilist, enamasti ühe-kahelauselist ideed hüpoteetilistest majadest. Nagu kirjutab autor eessõnas, on need ideed sündinud „vajadusest küsida, mil moel on võimalik laiendada arhitektuuri mõju [—] ning milliseid fantastilisi tulemusi võiks saavutada, seades arhitektuursele praktikale tavapäratuid eesmärke“ (lk 4). Raamat sisaldab veel autori kirjavahetust arhitektuuriteoreetik Leon van Schaikiga ning päädib „Manifestiga ruumi ära-arendamise vastu“, mis loob uusi mõisteid deleuze-guattariliku innukusega.

Sellisena võib „Võimalikke maju“ vaadelda praktilise kreatiivsusekiirendina ideedenappuses tegevarhitektidele. Umbes nagu Brian Eno kaardipakk „Oblique Strategies“ või Valdur Mikita „Äparduse rõõm“, kohandatuna konkreetse loomevaldkonna  majade projekteerimisega. Selle utilitaarse vaatepunktiga piirdumine ent liialt kitsendaks „Võimalike majade“ potentsiaali. Lugedes seda raamatut suveräänse kirjandusteosena, mida see muidugi on, torkas mulle silma kaks lugemisviisi.

Võimalikud majad. Arhitektuursete ideede loend. Foto Marje Eelmaa

Esimese ja kõige ilmsema lugemisviisi kohaselt on „Võimalikud majad“ kontseptuaalne teos: puhaste ideede kataloog, mille puhul pole tähtis kirjeldatava maja naturalistlik kujutletavus või materiaalne realiseeritavus. Kirjanduslike paralleelidena torkavad esimesena pähe Lev Rubinšteini „Kartoteegid“ või ka Italo Calvino „Nähtamatud linnad“, ilma mida mainimata „Võimalike majade“ retsensent niikuinii vaevalt et terve nahaga pääseks.

Teist lugemisviisi võiks nimetada realistlikuks, proosaliseks, ning see pakub mulle antud juhul rohkem huvi. Mõned„Võimalike majade“ ideed on piisavalt kütkestavad selleks, et tekitada lugejas küsimust, miks autor on peatunud ja vaid paarilauselise ideega piirdunud; miks ta oma ideed pole edasi arendanud ja oma maja detailsemaks, aistitavamaks ning „tegelikumaks“ kirjeldanud. Nõnda ongi mõned niisugused ideed ka autorile selgelt inspireerivana mõjunud, nii et need on veninud pikemaks kui tavaliselt ja autor on nähtavasti pidanud end tagasi hoidma, et idee ei väljuks raamatu kontseptsioonist ning ühe lehekülje piiridest. See lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid  vastupidi  leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi. Niisuguste majavõimalikkuste kvintessentsina mõjub tekst leheküljel 188: „Maja, mille arhitektuur võimaldab hõlpsamini jälgida paranormaalseid nähtusi“. Ent muidugi ka raamatu lõpus olev „Manifest ruumi ära-arendamise vastu“ väärtustab vohangut, iseorganiseerumist ja sattumuslikke metamorfoose.

Taolisi keskkondi leidub mõningal määral fantastilises ja spekulatiivses kirjanduses  idaeuroopa kultuuriruumis on ilmselt kõige prominentsemaks näiteks vendade Strugatskite Tsoon lühiromaanist „Väljasõit rohelisse“, ent ka näiteks mets samade autorite romaanis „Tigu nõlvakul“. Tsoon on osutunud väga produktiivseks kujundiks, mille vari on viimase paari aastakümne vältel laotunud üle kogu Ida-Euroopa varemete ja varendite (Urmo Metsa mõisted „Manifestist“). Tsooni kaasaegse, ökokriitilise variatsioonina mõjub „ala X“ Jeff VanderMeeri „Lõunaringkonna“ triloogias.

Mõningal määral leidub kirjandusest näiteid, mis on pühendatud majadele kui määramatuse „tsoonidele“ üheks tuntumaks on Mark Z. Danielewski mahukas eksperimentaalromaan „House of Leaves“, ent ka J. G. Ballardi mitmed varasemad novellid kirjeldavad psühhoanalüütilisi maju, mis elanike patoloogiate ja painajatega resoneeruvad. Õigupoolest kõlavad õige mitmed Urmo Metsa majavõimalikkused justkui Ballardi novellide lühikokkuvõtted. Labürintlikke pööninguid ja keldreid on visandanud ka Mehis Heinsaar ning „Võimalike majade“ leheküljel 105 visandatud kujutlus ahjualuse korterist köögipõranda all pärineks justkui Heinsaare kadunud kaustikust, mille ta paar aastat tagasi Tallinnas taksosse unustas.

Raamatuesitlus Tallinna Arhitektuuribiennaalil, 2017

„Me peame usaldama mõtteid, mis meile magades tulevad. Me peame usaldama oma vaiste. Me peame hoolikalt uurima kõiki neid asju, mida me peame irratsionaalseks vaid sel põhjusel, et me ei mõista neid. Teisisõnu, me ei tohiks usaldada ratsionaalset, loogilist, mõistlikku, kui me tahame haarata millegi kõrgema, väärtuslikuma järele.“ (Jeff VanderMeer „Võim. Leppimine“. Triloogia „Lõunaringkond“ 2. ja 3. osa. Tõlkinud Juhan Habicht. Tallinn: Varrak, 2018, lk 508.)

„Kui meie maailmas leiame midagi “mõistusevastast“, siis võime üsna kindlalt väita, et just see on “tõeliselt reaalne“. Meie mõistuse peegeldus ta ju pole! Nii siis: absurdum ergo est! Igatahes on see just credo, quia absurdum väärtuslik osa.“ (Uku Masing „Kosmose tunnetamisest ja keelest“. „Pessimismi põhjendus“. Tartu: Ilmamaa, 1995, lk 144.)

„„…Roheline lõhnav küllus. Värviküllus, lõhnaküllus. Eluküllus. Ja kõik võõras. Kuidagi nagu tuttav, millegi poolest sarnane, kuid tegelikult võõras. Arvatavasti ongi kõige raskem leppida sellega, et see on ühekorraga nii võõras kui ka tuttav. Sellega, et see on pärit meie maailmast, ihu meie ihust, ent meiega suhted katkestanud ega taha meid tundagi. [—].“

„Kui käskkiri välja tuleb,“ kuulutas Domaroštšiner, „saadame sinna mitte teie viletsad buldooserid ja roomikautod, vaid midagi tõeliselt võimsat, ja muudame kahe kuuga seal kõik… ee… ee… betoonplatsiks, kuivaks ja tasaseks.“

„Sina muidugi muudad,“ ütles Tuzik. „Kui sulle õigel ajal vastu molu ei anta, muudad sa lihase isa kah betoonplatsiks. Selguse mõttes.“ (Arkadi ja Boriss Strugatski „Tigu nõlvakul“, tõlkinud Tatjana Peetersoo. Tartu: Fantaasia, 2014, lk 16.)

SVEN VABAR on lõpetanud Tartu Ülikooli magistrikraadiga semiootikas, avaldanud proosat ja muusika- ning kirjanduskriitikat, koostanud proosakogumiku “Mitte-Tartu” (2012), töötab Tartu ülikooli kirjandus- ja teatriteaduse osakonnas.

Foto üleval: Marje Eelmaa

Avaldatud 2018.a. suve-sügisnumbris (nr 94).