TALLINNA KRUIISITERMINAL
Asukoht: Tallinna sadam, Logi tn 4/2
Arhitektuur, sisearhitektuur ja maastikuarhitektuur: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm / Salto; Villem Tomiste / Stuudio Tallinn; Maarja Gustavson / Polka
Konstruktsioonid: Sweco projekt
Tellija: Tallinna Sadam
Ehitaja: YIT Eesti
Üldpind: 4182 m2
Projekt: 2014…2018-2020
Valmis: 2021
Preemiad: Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia laureaat 2021 ja Eesti Arhitektide Liidu Arhitekti aastapreemia laureaat 2021
Tallinn on olnud sajandeid üleilmse sadamalinnade võrgustiku osa. Nii, nagu ka mitmed teised Läänemere-äärsed rannikulinnad, on tänapäeval ka Tallinn atraktiivne peatumiskoht rahvusvahelistele kruiisilaevadele.
Selle tulusa äri konkurentsis on Tallinn ütlemata edukas, isegi sel määral, et on kõrghooajal pannud vanalinna elanike kannatuse tõsiselt proovile. Ehk õpitakse pärast COVID-pandeemiat turismi ja sellega kaasnevat suminat taas kõrgemalt hindama.
Sageli paiknevad kruiisisadamad kesklinnast eemal. Tüüpiliselt astuvad turistid hiiglaslikest laevadest kõledatesse bussiparklatesse, kuhu neile on varjualuseks ja teeninduspunktiks püstitatud suured telgid. Sedalaadi sadamaalad on enamasti vaid ilmetu vahepeatus teel tegelike vaatamisväärsuste juurde. Ka Tallinna külastajale võib Vanasadama ja vanalinna vaheline ala tunduda üsna ebamäärane: justkui miniatuurne Detroit, kus parklate ja tänavate tihnik merd ja unikaalset keskaegset vanalinna teineteisest lahutab. Teisalt asub sadam kesklinna vahetus läheduses, mis on omaette väärtus ja eristab Tallinna mitmest teisest Läänemere rannikulinnast. Tulevikus võiks sadamaalast kujuneda soliidne piirkond, paljuski nagu HafenCity Hamburgis, lõigates täiel määral kasu nii sadamahõngust kui ka südalinna lähedusest.
Helsingis on vanad sadamaalad uuesti kasutusele võetud eeskätt elamurajoonidena, uutes projektides ka kontorihoonetena, mis ühtlasi pakuvad erinevaid igapäevateenuseid. Oslo on sadamaalade arenduses keskendunud mitmekülgsele hoonestusele, mille haripunktis on kultuurihooned, nagu 2008. aastal valminud ooperimaja, ning mereäärsed promenaadid, kus saab nautida nii pilkupüüdvaid välialasid kui ka kvaliteetset arhitektuuri. Tallinnal ja siinsel elavaloomulisel sadamal on nüüd samuti suurepärane võimalus leida mereäärsete alade väljaarendamiseks omanäolised lahendused.
Ühe sellise lahenduse pakub uus kruiisiterminal. See ei ole pelgalt hoone, vaid eeskätt linnaehituslik žest, mis näitab teed sadama ja kogu mereäärse ala ühendamiseks ning võib-olla isegi juhatab selle juba sisse. On ju teada, et külastajate silmis on kõige väärtuslikum ja huvitavam vaatamisväärsus just inimeste igapäevaelu. Uus terminaliala kutsub kohalikke veetma oma väärtuslikku vaba aega ka linna külastavate kruiisilaevade läheduses. Siin kohtub kohalik kogukond laia maailmaga.
Terminalikompleks koosneb hoonest ja selle kõrvalt algavast avalikust promenaadist, mis kulgeb kogu sadamakai pikkuses. Suures osas postidele tõstetud promenaadist on juba saanud omaette sihtkoht, samamoodi nagu High Line New Yorgis, mis on olnud eeskujuks ja inspiratsiooniks paljudele sedalaadi linnaarendusprojektidele. Uus terminaliala võtab rahvusvaheliste kruiisireisijatega kaasnevast melust maksimumi. Terminalihoone sees, selle katusel ning promenaadi ääres on mitmesuguseid puhke- ja istumisalasid, sh trepistik vaatega merele ja õhtupäikesele. Laevadelt alla laskuvate ja linna uudistama suunduvatele tuhandetele külalistele pakutakse nii peavarju kui ka teenuseid.
Laevalt väljudes liiguvad reisijad läbi terminaliala hoone taha bussiparklasse, mistõttu pole see merelt nähtav. Kruiisituristide ja kohalike rajad mööduvad teineteisest terminalialal ja üle selle kulgeval promenaadil küll otseselt ristumata, kuid võimaldades siiski visuaalseid kohtumisi. Pärast terminalihoone läbimist, kuhu vajadusel paigutatakse ka tolli ja piirikontrolliga seotud teenused, on kruiisituristid arhitektide mõtte järgi oodatud ka promenaadile, mis omakorda suunab neid lähedalasuva kultuurikilomeetri asutuste ja teenuste juurde.
Tallinna elanikele loob promenaadiala meelelahutusliku sihtkoha, kus nautida vaateid Läänemerele ning jälgida kruiisilaevade ja -reisijate saabumist ja lahkumist. Terminaliala annab neile võimaluse mängida aina olulisemat rolli külaliste suunamisel otse hoogsasse linnakonteksti, mitte pelgalt tühja sadamasse.
Terminalihoones paikneb ka kõigile avatud tipprestoran. Kõrge söögisaal avaneb suurejooneliselt nii linnale kui ka merele. Laevad silduvad kai äärde kalda suhtes risti, mis tagab restoranist segamatud vaated merele ja õhtupäikesele. Haljastatud seintega interjöör kannab ülejäänud hoonelegi omast elegantsust. Kohe mugavalt restorani väliterrassi kõrval on merekarva sinine mänguväljak lastele.
Kruiisihooaeg kestab Baltimaades kõigest mõne üksiku suvekuu. See on paras proovikivi terminalihoone planeerimisel ja ülalpidamisel, kuivõrd hoonele tuleb leida kasutust siiski kogu aasta vältel. Tallinnas on lahendusena loodud multifunktsionaalsed ruumid, kus võib korraldada vägagi erinevaid üritusi alates kontserditest ja ajutistest väljapanekutest kuni suuremate pidustusteni. Ette on nähtud funktsionaalsed toitlustusalad peoteenindusele ja ka koosolekuruumid, mida saab ühtlasi kasutada esinejate lavatagusena. Eks aeg näitab, kas selleks, et terminalihoonet käigus hoida, jagub piisavalt üritusi ja sündmusi ka hooajavälisel ajal.
Lineaarselt kulgeva terminalikompleksi geomeetria põhineb kolmnurksetel väljaulatuvatel vormidel, mis meenutavad kaldale kuhjatud paakjääd. Sellised arhitektuursed elemendid ja kujunduslikud jooned on ehk juba liigagi kulunud võte, mis siiski siin on oskuslikult lahendatud ja õigustavad end. Terminali mänguline geomeetria suunab hoone osavalt erinevate ilmakaarte poole, mistõttu avanevad vaated ühtaegu nii linnale kui ka merele. Enamjaolt betoonkonstruktsioonist hoones kasutatakse puitu nii fassaadi- kui ka interjööri viimistlusena. Materjalivalik on karge ja hillitsetud. Hoone ühendab endas sadamakompleksile omast jõulisust, puidu soojust ning läbimõeldult ja tundlikult paigutatud haljastust.
Välialadel korduvad raudbetoonist tugimüüride ja tõstetud promenaadide konstruktsioonid, mis tõenäoliselt on siiski uued, loovad poeetilisi kujutluspilte vanadest mahajäetud sadamarajatistest. Ühelt poolt põhineb arhitektuur laiadel skulpturaalsetel joontel, teisalt lihtsatel ja nutikatel detailidel. Üks sedalaadi näide on omanäoline ja lihtsalt lõbus piktogrammidega viidasüsteem. Samuti võib näiteks tuua selge joonega väravate süsteemi, millega saab vajadusel õuealasid eraldada. Hoone geomeetriat täiendavad kenasti ka jalgteid katvad rööpkülikukujulised sillutiskivid.
Terminali keskel avaneb merele avar multifunktsionaalne saal, mida saab moodulseinte abil kõrvalruumidega ühendada, luues katkematult kulgeva suurema ruumi. Saalis asuv suur trepistik viib riiulilaadsetele galeriitasapindadele, millest moodustuvad sündmustel osalejate jaoks rõdu ja puhkeala. Seevastu jääb trepistiku masiivsuse eesmärk pisut ebamääraseks, siinkohal võinuks autorid kasutada võimalust mängida pigem õhuliste teraskonstruktsioonide detailidega, mis laest alla riputatud treppe kannavad.
Nii, nagu välialadel, on ka sisearhitektuuris materjalikasutus enesekindel ja terviklik. Peamine sisustusmaterjal on männipuit, tõenäoliselt kuumtöödeldud, mis tumedaks peitsitult leiab kasutust erinevat tüüpi plaatidena nii seina- kui laepindadel. Männile on antud lehtpuu välimus, mis üldise tumeda värvilahenduse juures loob stiilse ja väärika õhustiku laskumata seejuures peenutsemisse. Siseruumide tumedale õhustikule vastanduvad rohelised taimekooslused ja sisustuse heledamad pinnad. Läbimõeldud sisearhitektuursed lahendused, nende hulgas tualettruumide kaalutletud detailid koos mitmesuguste tarvikute ja seadmetega näitavad ilmekalt nii arhitektide kui ka kogu projekti üldist ambitsioonikust, ühtlasi austust hoone kasutajate vastu. Selles osas on projekt vägagi õnnestunud.
Tallinna sadamat tuleb tunnustada otsuse eest investeerida kompleksi, mis ei olnud sellisel kujul just hädavajalik, kuid täiustab oluliselt reisijakogemust. Hea on nentida, et kvaliteetset arhitektuuri käsitletakse projektis kui vajalikku tõmbetegurit, võib-olla isegi kui strateegilist valikut, millega meelitada ligi külastajaid ning teenida kohalikku kogukonda.
Praegu on sadamaalal pisut eraldiseisvat kruiisiterminali ehk keeruline üles leida, kuid loodetavasti arendatakse ümbritsevat ala kunagi samaväärsel arhitektuursel ja linnaehituslikult sidusal esteetilisel tasemel nagu terminaligi. Uus kruiisiterminal on Tallinna ütlemata peen viis tervitamaks ja jätmast hüvasti kõikjalt maailmast tulevate külastajatega.
TUOMAS SILVENNOINEN on arhitekt, SAFA liige, PES-Architects partner ja disainijuht, Helsingi Läänesadama teise terminali ja Helsingi lennujaama T2 terminali laienduse peaarhitekt. Tegutseb nii Helsingis kui ka Shanghais.
FOTOD: Tõnu Tunnel
AVALDATUD: Maja 107 (talv 2022), peateema Evolutsioon või revolutsioon?
