Foto Üllar Märtson

Jarno Laur: tänavaruumi väljakutsed

Nõukaajal oli ütlus, mille kohaselt seal, kus algas raudtee, lõppes mõistus. Vaadates taristuprojektide kujunemist ja nende erilist soodumust kapselduda torustike ja juhtmete detailirägastikku, enne kui on lahendatud palju olulisemad küsimused, tuleb seda ütlust täna parafraseerida. Kus algab taristu projekteerimine, seal lõpeb arhitektuur.

Millegipärast on kujunenud nii, et taristu puhul eeldame, et tegu on ennekõike utilitaarse objektiga ning usaldame oma ruumi kujundamise piltlikult öeldes torumeestele. Nii saab võimalikuks, et ühe tee projekteerimise käigus vaadatakse sõiduridade vastavust normile ja torude kujasid ja autode pöörderaadiusi, aga mitte seda, et suure liiklussõlme ja elamute vahel on väljakujunenud rohevöö, mida peaks üritama maksimaalselt säilitada. Selle asemel, et nihutada teerajatist nii, et säiliks sadu puid, nähakse ette raadamine ja paremal juhul uusistutus. See on asi, mis lõpuks viis hõbepaju juhtumini Tallinnas. 

Tavaliselt on (maastiku)arhitektide kaasamise vastased argumendid lihtsad – objekt läheb kallimaks, nende tehtu ei vasta normidele, puud ja traadid-torud „ei mahu ära”, lahendus ei sobitu spetsiifiliste (toote)standarditega. Kõik need küsimused puudutavad olulisi asju, kuid mitte kõige olulisemat. 

Oluline on analüüsida, kuidas mõjutab kavandatav  linnaelanikku ja keskkonda, millesse see peab sobituma. Kas kavandatav kujundab hoiakuid ja toetab eesmärke, mida soovime saavutada? Ühegi tee puhul ei ole ju tegu asjaga iseeneses, vaid vahendiga, mis peab rahuldama kasutaja vajadused kulgeda, aga ka ülejäänud kogukonna vajadused.  

Mõnikord toob see kaasa ka kurioosseid kaasuseid. Nii on Tartu Ülikooli tänava rekonstrueerimise puhul eesmärgiks luua inimväärne vanalinlik miljöö, milleks anname rohkem ruumi jalakäijatele ja ohverdame seetõttu tänavaäärse parkimise. Kasutame parimaid materjale. Loome kõik eeldused seni juurdepääsuprobleemide tõttu kiratsenud teenindusettevõtete eduks. Kõik otsekui Jan Gehli õpikust. 

Ometi on just mitme äri omanikud tänava uuendamise vastu. Kuna ise liigutakse autoga, on peamine mõne parkimiskoha olemasolu just oma ukse all. Nii peab mitmekümnekohalise hotelli ja restorani omanik äriliseks katastroofiks hoone ees asuva kolme parkimiskoha eraldamist jalakäijate ruumiks. Ometi võimaldaks see restorani kundedel suhelda maja ees, ehk isegi paari tooli-lauaga suvekohviku rajamist. Jalakäijale autode arvelt ruumi tegemise ettepanekule vastatakse ideega muuta tänav autodele  kahesuunaliseks, mis jätaks jalgsi liikuja sootuks halvemasse olukorda. Mõte kasutada vanalinlikke materjale ‒ klompkivi ja graniitplaati ‒ tõrjutakse argumendiga, et juba eelmisel sajandil leiutati asfalt ja ega me keskaega tagasi taha?! Sellisel juhul peab linn tellijana ja arhitektid projekteerijatena olema eestvedajaks, kes näevad suuremat pilti. 

Viimased aastad on toonud mõne hea näite, kus protsessis on algusest saati (maastiku)arhitektid kaasas. Valminud Roosi tänav, ehitatav Vaksali  väljak ja mitmed uued kergliiklusteed, aga ka projekteerimises olevad Emajõe kaldakindlustus, Ülikooli ja Vanemuise tänav tõestavad, et tehnilist peamisele allutades ja eesmärke sõnastades saab tõesti hea lahenduse. Vaid asjaosalised teavad, kui keeruliselt on see  tulnud. 

Üheks selle vaeva illustratsiooniks on mustade postide saaga. Otsuse kasutada musta värvi laterna- ja liiklusmärgiposte ning tänavainventari kesklinna ja miljööpiirkondade tänavatel, tegi linnavalitsus lähtudes linnaarhitekti soovitusest. Selle idee tehniline teostamine algas ometi küsimusepüstitusest, kas mingi õigusakt välistab/keelab mustade postide kasutamise? Eesti standardi EVS 613:2001/A1:2008 punkt 5.3 ju nõuab: „Märgi tagakülg, kere ja kinnitusdetailid peavad olema halli värvusega, välistamaks valgustpeegeldava toime”. Edasi jõudsime selleni, et posti ja märgi tagakülje mustaks värvimine lisab kummagi hinnale ca 5 eurot, mida üheski rehkenduses pole arvestatud. Et ükski ettevõte ei paku sellist valmistoodet ja palju muud.

Lõpuks selgus, et must post pole mitte ainult seaduslik ja mõistliku kuluga teostatav, vaid ka linnaruumi väga äge aktsent, mida kõik kiidavad. Vaadake ise – Roosi või Struwe tänaval!

Jarno Laur on Tartu abilinnapea.

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?