Tarja Nurmi annab ülevaate Soome arhitektuuri hetkeseisust ja tutvustab lähemalt viimaste aastate silmapaistvamaid ehitisi. Soome arhitektuuri iseloomustavad jätkuvalt tipptasemel avalikud hooned, eluasemeküsimused vajavad Nurmi hinnangul aga märksa enam tähelepanu.

Soome arhitektuuri on peetud justkui väikeseks superjõuks. Soome päritolu on maailmakuulsad arhitektid Eliel Saarinen, Alvar Aalto, Erik Bryggman ja paljud teised. Samuti on nende seas erakordselt edukaid naisi, näiteks Wivi Lönn. Ülevaate tegemine praegusest Soome arhitektuurist oleks keeruline peatumata lühidalt ehituskunsti pärandi käekäigul.

Aalto pärand on nüüdseks üsna heades kätes. Seevastu Saarineni osas on näiteks Helsinki raudteejaama administratiivhoone müüdud hotelliettevõttele ning jaama restoranis tegutseb hamburgerikett. Paljud riigi omandis olevad ajaloolised hooned, mis moodustavad olulise osa meie rahvuslikust ehitusvaramust, müüakse suurte lootustega kinnisvaraarendajatele ning ehitatakse ümber kalliks hotelliks või luksuskorteriteks. Kui riigi omand müüakse enampakkumise teel või spekulantidele, on see rahvale igaveseks kadunud.

Praegu võib täheldada uut huvi arhitektide Raili ja Reima Pietilä vastu. Hiljuti on ALA Arhitektid renoveerinud ja tehniliselt uuendanud nii nende Dipoli hoone Otaniemis (1966. aastast) kui ka Soome suursaatkonnahoone New Delhis. Viimane oli algselt arhitektuurivõistluse võidutöö aastast 1963, mis valmis alles 1986. aastal. Fantastiliste betoonlagede ja voogavate ruumidega Dipoli toimib praegu Aalto ülikooli (endise Helsinki tehnikaülikooli) administratiivhoonena. Samuti asub seal tudengite ja töötajate söökla. Kuivõrd vahepeal oli lugupidamatute või mõtlematute omanike/kasutajate käe all tehtud hoones mitmeid muudatusi, oli nüüdne rekonstruktsiooni- ja uuendusprojekt tõsine väljakutse.

Otaniemi õppekompleksi tuntakse eeskätt Aalto parimate hoonete ning nüüdseks kenasti renoveeritud Kaija ja Heikki Siréni väikese kabeli poolest. Verstas Arhitektide võidutöö järgi ehitatud punasest tellisest peahoone Väre avati 2018. aastal. Lisaks õpperuumidele ja töökodadele asub seal ka elegantne metroojaam, ostukeskus ja mitu restorani. Õigupoolest paistavad kõik hiljutised metroojaamad Helsinki ja Espoo vahel silma erakordse arhitektuuri poolest.

Praegusel ajal tehakse olulisi eksperimente puitehitiste valdkonnas, ehkki varasemate aastate lihvitud detailitundlikkus ja kõrge arhitektooniline kvaliteet jääb paljude jaoks siiski kättesaamatuks. Üsna huvitavad on arhitektuuriajakirjadesse jõudnud mõnede noorte arhitektide eksperimentaalsed väikesed puidust ühepereelamud. Hiljuti on mitmed arhitektuuribürood, nende seas ka OOPEAA ja Avanto, projekteerinud väga häid puithooneid, mis innustavad teisigi sama rada käima. Avanto Arhitektide kavandite järgi valmis mere äärde populaarne saunakompleks ja restoran-kohvik Löyly. Silma paistavad ka paljukiidetud Kuokkala kirik, mis valmis Lassila Hirvilammi Oy ja Luonti Arhitektide konkursi võidutööna, ning OOPEAA kortermaja „Puukuokka“ Jyväskyläs. Samalt büroolt pärineb ka uus saun Suomenlinna kindluse lähedal Lonna saarel.

Ka tellistest massiivseinte ja loomuliku ventilatsiooniga hooned tunduvad taas soosingus olevat. Betoonehitiste valdkonnas võib samuti mainida paari hästi õnnestunud eksperimenti, sealhulgas näiteks Avanto arhitektide tagasihoidlik viinaköök Pohjanmaa maakonnas.

Ehitus ja lammutus

Soomes on praegu nii ehitusbuum kui ka kummaline raevukas lammutustuhin. Isegi üheksakümnendatel ehitatud hooned on ohus ning nende asemele võivad tulla enam kui kahekordse mahuga kõrghooned. Sarnast raevukust võis täheldada ka kuuekümnendatel, mil tõmmati tormakalt maha uusrenessansi või juugendstiilis maju ja asendati ilmetute või keskpäraste madalate korrustega hoonetega. Toona toimis arhitektide Vilhelm Helanderi ja Mikael Sundmani poleemiline teos „Kenen Helsinki“ („Kelle Helsinki“, 1970) olulise häirekellana. See pidurdas teatud määral niisugust ohtlikku suundumust ning aitas tekitada vajalikku vastuseisu. Tundub, et aeg on küps uueks sedalaadi kriitiliseks kirjatükiks. 

Mõnes linnas ja asulas näib, et juhtimise on üle võtnud ning käske jagavad kinnisvaraarendajad ja ehitusettevõtted. Mõned Helsinki poliitikud seavad isegi professionaalsete projekteerijate ja linnaplaneerijate pädevuse küsimärgi alla. Üsna üheülbaliselt lähenetakse ka küsimustele, mis teeb linnast linna ja millist linnakeskkonda soovitakse: perimetraalsed kvartalid, kõrghooned ja jällegi tihedus, tihedus, tihedus.

Linnastumishaibi keskel tundub, et erinevate tüpoloogiate kooseksisteerimise võimalus linnas või asulas on sootuks kadunud. Kosta on ka üsna valjuhäälseid sotsiaalmeediagruppe, kes nõuavad, et „ilu“ tagasi arhitektuuri toodaks, ning leiavad, et kõigel uuel või „kaasaegsel“ jääb esteetilist kvaliteeti vajaka. Antud sotsiaalmeediagrupi Soome versioon on imporditud või kopeeritud otse Rootsist.

Kasvagu vaid Helsinki ja Tampere, võib-olla ka Turu?

Aina kiirenev linnastumine jätab hätta väiksemad ja eelnevalt igati elamiskõlblikud linnad ja alevid. Meedia toel ja heakskiidul levib kreedo – vaid Helsinki, Tampere ja võib-olla ka Turu on olulised. Tõde on tõenäoliselt aga veidi keerulisem ning tuul võib veel pöörduda. Võetud on üsna lühinägelik siht linnastumise kiirendamiseks, keskendudes teadlikult aina suurematele teenusüksustele, sealhulgas haiglatele, koolidele ja lasteaedadele. Maal ja väikelinnades langeb majade ja korterite väärtus proportsionaalselt Helsinki ja isegi Tampere paisuvate kinnisvarahindadega.

Kuhu kadus eluasemepoliitika?

Samuti võib täheldada üliväikeste korterite ehitamise tendentsi, mis pikemas perspektiivis ei ole kuigi jätkusuutlik. Need korterid on mõeldud – eraisikust või ettevõtetest – investoritele, kuid samas ei vasta isegi sõjajärgsetele minimaalsetele ruumistandarditele, mil eluasemetest oli tõeliselt puudus.

Soome Arhitektide Liit SAFA on valinud eluasemeküsimused selle aasta eriteemaks. See oleks pidanud päevakorras olema aga juba mitu head aastat tagasi. Kahjuks on SAFA kaotanud ajapikku oma sotsiaalse mõju ja väärika rolli, mida ta Soome ühiskonnas varasematel kümnenditel kandis. Kursi muutmiseks nähakse aga vaeva ning olukord ei ole sugugi lootusetu.

Leidub siiski ka suurepäraseid uusi hooneid

Kaasaegne Soome arhitektuur saab aga õigustatult uhkust tunda nii mõnegi suurepärase avaliku või erasektori hoone üle. Leidub erakordselt andekaid büroosid ja ka uustulnukaid. Arhitektuurivõistluste süsteem on samuti elujõuline, kuigi seda on kasutatud ka paljude erainvestorite ehitusmahtude õigustamiseks. Üks sedalaadi näide on Garden Helsinki projekt, mida Facebooki urbanistid jõuliselt ja häälekalt peale suruvad ning teisalt jällegi arhitektid ja paljud kodanikudki kritiseerivad.

Arhitektuuri nähtavuse võimendamiseks asutas SAFA Finlandia arhitektuuriauhinna, millega „edendada kvaliteetse arhitektuuri väärtustamist ning rõhutada arhitektuuri olulisust kultuuriväärtuse loomisel ja heaolu parendamisel“. Hiljuti omistati auhind 1951. aastal valminud Yrjö Lindgreni „Käärmetalo“ (Maomaja) kortermaja renoveerimise eest. Hoone hästi õnnestunud uuenduskuuri ja detailitundliku rekonstruktsiooni eest hoolitsesid Kati Salonen ja Mona Schalin Arkkitehdit Oy.

Oodi, uus linna elutuba ja raamatukogu

Kui Soome vabariik oma sajandat sünnipäeva tähistas, kingiti rahvale uus hoone, mis 2018. aasta lõpus ka kasutusele võeti. Helsinki uue keskraamatukogu Oodi (Ood) arhitektuurivõistluse võitsid ALA Arhitektid. Hoone paikneb Sanoma House’i, Kiasma ja Muusikamaja läheduses Töölönlahti piirkonnas, mis on ambitsioonitu linnaplaneeringu tõttu rohkelt kriitikat pälvinud. Ootused olid kõrged, kuivõrd hoonest pidi saama linna elutuba ning sellele oli ette nähtud oluline roll ka tuleviku linnapildis. Populaarsuse osas on valminud hoone kõiki ootusi isegi ületanud.

Oodi on ilmselgelt ka hoone, mis teadlikult loodud upitama Helsinkit kui Instagram-turismi sihtkohta. Peamine eesmärk on muidugi teenida Helsinki ümbruskonna elanikke paigana, kus lugeda, õppida ja inimestega kohtuda. Esimesel korrusel on kohvik, kino ja mitmeotstarbeline auditoorium koos näitusealadega. Teisel tasandil paiknevad õppe- ja koosolekuruumid, samuti 3D-printerid ja õmblusmasinad. Avara terrassiga viimase korruse suur lugemissaal on kahtlemata äärmiselt fotogeeniline – nagu ka kogu ülejäänud maja, kui ta täies hiilguses õhtuvalgust naudib. Helsinki linn ja Arhinfo on kõvasti pingutanud, et hoone rahvusvahelisele nähtavusele ja populaarsusele hoogu anda.

Kuivõrd Oodi menu on olnud tohutu, julgevad hoonet kritiseerida vähesed. Samas on kolmanda korruse põhisaal üsna lärmakas. Ka teatud ruumiprogrammi osas võib etteheiteid teha, näiteks puuduvad garderoob ja lukustatavad hoiukapid. Inimesed jalutavad majas ringi välirõivastes ja toidukottidega, sekka ka kilkavad turistid, mistõttu on õhkkond pisut nagu kaubanduskeskuses. Kuid sellegipoolest ei tohiks Helsinkit külastades Oodit mingil juhul vahele jätta.

Amos Rex

Helsinki südalinna uutest hoonetest tasub märkimist ka Amos Rexi kunstimuuseum, mis asub Viljo Revelli, Heimo Riihimäki ja Niilo Kokko projekteeritud ja 1936. aastal valminud funktsionalistliku Lasipalatsi sees ja taga. Varasema nimega Amos Andersoni kunstimuuseum vajas uusi ekspositsioonipindu ning need otsustati luua laiendusena valgele kahekordsele „Lasipalatsile”, mida kohalikud hästi tunnevad ja armastavad.

Muuseumi omanik Amos Andersoni Föreningen Konstsamfundet fond tegi pakkumise otse JKMM Arhitektidele. Asmo Jaaksi käe all on nad loonud mugandatava ja paindliku maa-aluse ekspositsiooniala Lasipalatsi väljaku alla kunagise Helsinki bussijaama kohale. Muuseum hõlmab ka eraldi töökodasid lastele.

Alates muuseumi avamisest 2018. aastal on Amos Rexi üritused ja näitused olnud tohutult menukad. Külastajad on võtnud aktiivsesse kasutusse ka muuseumi katuse ehk ümmarguste akendega tehiskünkad või düünid sillutises. Ehituse käigus korrastati ja uuendati ka Bio Rex kino, mille 590-kohalist saali ja imekaunist fuajeed kasutatakse erinevate sündmuste, vastuvõttude ja projektide korraldamiseks. Muuseumipood ja piletilett asuvad tänavapinnal, seevastu fuajee, garderoob, hoiukapid ja tualettruumid on maa all nägusa trepi taga. Näitusesaalid on samuti lahendatud äärmiselt tõhusalt ning pakuvad paeluvaid kogemusi. Birger Carlstedti näituseks ehitati ulatusliku ekspositsiooni osana ka spetsiaalne kohvik Le Chat Doré.

Ümmarguste katuseakendega tehisküngastest on nüüdseks saanud Helsinki üks kõige enam pildistatud paiku. Nad on leidnud tee ka Kari Kuosma arhitektuurikoomiksisse, kus liikumis- ja paisumisvuukideta orgaanilise kujuga plaatidest on saanud meeleolukas motiiv (Amos Räx). Hiljuti pälvis muuseum nimeka kultuurisihtkoha auhinna Leading Culture Destinations LCD Price, mida peetakse muuseumide Oscariks.

Vaaralanpuisto lasteaed

AFKS Arhitektid on noorema põlvkonna büroo Helsinkist, kelle koolimajad ja lasteaiad iseäranis positiivselt silma torkavad. Hiljuti projekteerisid nad puithoone Lapinmäe lasteaiale Lõuna-Haaga linnaosas Helsinkis. Äsja jõudis Vaaralanpuisto lasteaed Vantaas Finlandia arhitektuuripreemia lõppvooru ning seda kindlasti teenitult.

Väikse eeslinnarajooni lasteaed on paigutatud krundile nii, et säiliks võimalikult palju põlispuid. Seetõttu avanevad hoone suurimad aknad põhja poole osalise vaatega mänguväljakutele. Lõunaküljel asuvad parkimisalad ja üks paljudest sissepääsudest. Väljast on hoone kaetud pruuni puitlaudisega. Sopilise ruumiprogrammiga interjöör on valubetoonist. Loomulikku tooni puidust mööbel, sealhulgas riide- ja seinakapid annavad hoonele iseäranis koduse ja sooja tunde.

Fassaadil mängivad olulist rolli metalltrepid, millele on antud rõõmsad, ent sümpaatsed värvitoonid. Interjööris avanevad põnevad diagonaalis vaated kõrvalruumidesse ning erinevad avaused ja siseaknad jätavad mulje, nagu oleks tegemist nurgelise Šveitsi juustuga. Peenes materjalivalikus on tunda ausat karust kvaliteeti. Tänu arhitektide nutikatele valikutele ei tundu hoone lapsik. Igapäevane koostöö ja suhtlus laste ja töötajate vahel on igati tajutav ning tagasihoidlik värvilahendus jätab rohkem ruumi laste loomingulisusele. Hoone ja mitmeotstarbeline aatrium on õhtuti avatud ka kogukonna tegevustele. Piiratud eelarve kiuste on arhitektidel õnnestunud luua väike pärl.

K-Kampus ja OP pangahoone

Üks viimaste aastate kõige imetlusväärsemaid kontoriinterjööre on JKMM Arhitektide projekteeritud OP panga peakontor. Fantastilised fotod panga siseruumidest ja teise korruse restoranist on põhjusega jõudnud paljude arhitektuuriajakirjade esikaanele. Kogu hoone on vaieldamatult panga visiitkaart.

Hiljuti lisandus JKMM Arhitektide erakordsete ärihoonete seeriasse ka K-Kampus ehk Kesko peakontor Kalasatama linnaosas, hetkel veel valmimisjärgus tornhoonete ja Helin & Co Arhitektide projekteeritud Redi kaubanduskeskuse kõrval. K-Kampus hoone võtab enda alla kogu perimetraalse kvartali ning seal paikneb nii nende peakontor kui ka K-toodete ja teenuste väljapanekusaal. Arhitektuurilt on püütud olla ajatu ja väga põhjamaine. Fassaadid on klaasist ja kreemikarva tellisest, sekka ka puitu ja betooni. Hoone keskel on avar aatrium ja trepistik, mis õhetavad loomulikus päevavalguses.

Uus töökeskkonna käsitus pakub erinevaid tööviise – leidub vaikseid nurki keskendumist vajavale tegevusele ja ka aktiivsemaid paiku suhtluseks ja meeskonnatööks. Igal korrusel on kohvikud ja kööginurgad. Sisekujunduse loonud Paula Salonen sai eelmisel aastal oma töö eest ka riikliku sisearhitektuuri preemia.

K-Kampuse projekteerimisel ja ehitamisel mängis olulist rolli ka energiatõhusus. Jätkusuutlikkuse ja kasutajasõbralikkuse maksimeerimiseks jäeti kütte, valgustuse ja õhuvahetuse reguleerimine tehisintellekti vastutada. Lisaks sellele on K-Kampus esimene kontorihoone Soomes, millel on süsinikuneutraalne jäätmekäitlussüsteem. Hoonele on väljastatud ka BREEAM ja Maailma Looduse Fondi Rohelise Kontori keskkonnasertifikaadid.

Jätkäsaari kool

Soomes juurutatakse uut õpikäsitust, millega julgustatakse noori iseseisvalt õppima. Klassi ees seisev õpetaja, kes kõneleb vaikselt kuulavatele õpilastele, on iganenud lähenemine. Kõik uued koolid on peaasjalikult avatud planeeringuga, kuid samas ei ole veel põhjalikult uuritud kaasaegse õpikeskkonna tulemusi.

Endises Helsinki sadamapiirkonnas Jätkäsaaris oli vajadus kompaktse ja linliku koolilahenduse järele. Arhitektuurivõistluse võitis uus ja paljulubav nimi Soome arhitektuurimaailmas – AOR Arhitektid. Hoone on põhiplaanilt ruudukujuline, mille pisut reserveeritud olemisega valgel betoonfassaadil on sadu väikseid ruutjaid aknaid. Monotoonsuse murdmiseks on õpilaste ja õpetajate tarvis eenduvad rõdud ja terrassid. Tänavalt vaadates võib hoone esmapilgul vägagi range ja isegi pelutav tunduda. Kuid samas avanevad piirnevatelt tänavatelt läbi suurte klaaspindade ka vaated klassiruumidesse ja töökodadesse.

Suure aatriumiga interjööri iseloomustavad väga kõrged kvaliteedistandardid. Saare- ja tammepuidust mööbli projekteerisid arhitektid ise. Ühtekokku 800 õpilasele on erinevaid alasid, nii avatud ja paindlikke kui ka püsivamat laadi ja spetsiaalselt teatud funktsioonideks kohaldatud ruume. On näha, et arhitektid käisid rohkem kui korra Šveitsis uurimisretkel ning jälgisid sealset väljapeetud ehituskunsti väga tähelepanelikult, kuivõrd üldpildi detailitäpsuse elegantsus ja kogu hoone ajatu kvaliteet on tõesti imetlusväärsed. Pole ime, et noor büroo on jõudnud juba mitmeid auhindu võita. Varsti avatakse Tuusulas ka sama büroo teine arhitektuurikonkursi võidutööna valminud kool, seekord siiski puithoone.

Villa Riviera

Soome on tuntud järvede ja suvemajade poolest. Viimasel ajal on keskklassile ja jõukamatele eraklientidele projekteeritud hulgaliselt musti või valgeid minimalistlikke, elegantseid ja vägagi fotogeenilisi suvemaju. Samas on paljude trükikõlbulike näidete seas ka üks, mis oma geniaalse disaini, kohalike materjalide ja kohapealse ehituse poolest iseäranis omanäoliselt silma paistab.

Villa Riviera paikneb Saimaa järvel asuval saarel ning loomulikult liivarannal. Hoone käekiri on omane arhitekt Olavi Koponenile, keda teatakse isikupäraste lahenduste ja leidliku puidukasutuse poolest. Sageli osaleb ta ka ise ehitusprotsessis. Praegu Grenobles elav arhitekt on oma partneriga loonud ka suuremahulisi puitehitisi.

Maja ei paikne otse rannas, vaid diskreetselt veidi eemal männipuude taga ja nii ei kahjustatud sealseid taimi, samblikke, marjapõõsaid ja kaunist kohevat samblakasukat. Kliendid soovisid paika, kus nad saaksid rahus lõõgastuda ning sõpru ja pereliikmeid võõrustada. Tulemusena on sündinud äärmiselt omanäoline maja, mis avaneb puude varjust küll fantastilisele järvemaastikule, ent ei pane oma kohalolu suure kella külge.

Villast õhkub mugavust, hubasust ja tõelist põhjamaist lihtsust. Puitu kasutatakse mitmel erineval praktilisel ja mängulisel moel. Ülikaunis asukoht on tinginud rõdude ja välistreppide rohkuse avara katusepinna all. Katusel on nähtavaks jäetud ka kandekonstruktsioonid, mis on osaliselt nähtavad ka maja seest.

Järgmine proovikivi

Soome arhitektuur näib liikuvat – vähemalt elamuehituse osas – väga ranges suunas. Mõne väitel ollakse teel tagasi klassitsismi. Piiratud ehituseelarve tõttu on fassaadid tuhmid, tumedad ja korduvad. Halvimal juhul on isegi rõdud kadunud. Võib-olla tuleks naasta varasema olukorra juurde, mil turul tegutses suurem hulk eri suuruses ehitusettevõtteid. Nüüd on ehitussektor liialt koondunud üksikute suurte tegijate kätte.

Kuid samas tuleb jõuliselt tegeleda aga veelgi olulisema proovikiviga – eksperimentaalsete taskukohaste elamispindadega erinevatele sotsiaalsetele ja vanusegruppidele. Kui koroonaviirus kunagi möödub, peame ilmtingimata mõtlema sootuks teistsuguse ja tõeliselt jätkusuutliku linnaelu peale, unustamata seejuures väiksemaid linnu ja asulaid. Soome arhitektuuri probleemid ei ole seotud avalike hoonetega. Tõeline väljakutse on elamuehitus ja kuidas linnastunud ühiskonnas elada. Tuleks leida alternatiivsed võimalused igapäevaelu seadmiseks taskukohaselt, jätkusuutlikult ja kollektiivsemalt, ning leida piisavalt ruumi erinevateks ja ka loovateks tegevusteks sisetingimustes. Kodus töötamine – nagu see nüüd on harjumuseks saanud – vajab ruumi, rahu ja muid omadusi, mida hiljutised trendid ei võimalda.

Väga paljud korterid on ostmiseks või üürimiseks liiga väikesed ja kallid, ja seda mitte ainult Helsinkis või Tamperes. Teisalt aga langeb ka hästi ehitatud hoonete väärtus maapiirkondades. Nüüd on poliitikutel tagumine aeg lähemalt uurida, mis tegelikult toimub ja hakkab tulevikus toimuma meie „rahvuspärandiga“, mis on paljuski seotud just hoonetega.

TARJA NURMI on Helsinkis tegutsev arhitekt, arhitektuurikriitik ja dokumentalist. Koostöös Amos Rex kunstimuuseumiga asutasid nad hiljuti arhitektuurifilmifestivali Ark Rex. Talle on omistatud SAFA aumärk (2005) ning Soome Lõvi orden (2010).

Päises: Helsinki keskraamatukogu Oodi. ALA arhitektid, 2018.

Avaldatud Maja ajakirja 2020 kevadnumbris MAJA 100! (100)